Artiklid

Märksõna „arm“ – entsüklopeediline lühiselgitus teoloogilisest perspektiivist

Thomas-AndreasMõistes „arm” leiab väljenduse kristliku usu ja tegelikkusemõistmise tuum. Piibli pärimustes ja kristliku õpetuse ajaloos on armu mõiste ülesandeks viidata suhte omapärale, mis kolmainu Jumalal on oma looduga ja mis sellisena määratleb viisi, kuidas loodu on kutsutud Jumalale vastama. Armu mõistesse on kätketud see, milles seisneb kristliku usu kristlikkus ning miks Jumalaga suhestumise ehe ja tõeline viis seisneb inimese jaoks just usus. Kuna armu mõiste puudutab kristliku identiteedi keset, võiks kristliku kiriku õpetuse ja praktika ajalugu esitada ka loona sellest, kuidas on mõistetud armu ja kuidas selle küsimusega on käidud ümber kiriku praktikas.

 

Usupuhastuse näide

Klassikaline ja iseäranis kaalukate tagajärgedega näide on selles osas usupuhastus ehk 16. sajandi reformatsioon. Martin Luther kritiseeris hiliskeskaegse kiriku praktikaid, mida ta nägi evangeeliumi tõe moonutamise ja varjutamisena. Tema üldine kriitika keskaegse armuõpetuse ja viiside vastu, kuidas armuküsimusega käidi ümber kiriku praktikas, on see, et erinevus Jumala toimimise ja inimese toimimise vahel on muutunud ähmaseks ning seetõttu ei ole nende vahekord enam kohaselt tajutav: kuna keskaja kirik ignoreerib Jumala teo ja inimese teo vahelist erinevust, ei ole tal kohast armu teoloogiat. Nõnda on usupuhastus mõistetav vaevanägemisena kohase arusaama nimel armust, st küsimuseks on asjakohane armuteoloogia.

Armuküsimus ei ole puhtalt teoreetiline küsimus, vaid puudutab kristliku elu praktikat. Väärnähud, mida Luther oma aja kiriklikus olukorras nägi – indulgentside õpetusest vaimuliku ja ilmaliku võimu segiajamiseni, missast kui Jumalale sooritatud ohvrist paavsti autoriteedi absolutiseeriva valestimõistmiseni –, viitavad kõik sügavatele teoloogilistele eksitustele, mis peegelduvad kristliku elu moonutatustes. Teoloogia ülesanne on seepärast usu puhastus ehk asjakohane armuteoloogia, st kristliku praktika taassuunamine evangeeliumi tõele nagu seda tunnistatakse Pühakirjas ja kristlikus kuulutuses ning tehakse evidentseks Jumala Vaimu poolt. Armuteoloogia peab peegelduma elus, mille teeb võimalikuks ja taastab Jumala armu tõotus.

Küsimus „kuidas ma leian armulise Jumala?” – küsimus, mida on tihti esitletud usupuhastusliku avastuse ajendina – ei ole mõistetav individualistlikkus võtmes. Armuküsimus viitas Lutheri päevil Jumala viimsele eshatoloogilisele otsusele inimese üle. Seepärast on armuküsimus küsimus inimeseksolemise eesmärgi täitumise kohta: kuidas saavad inimesed selleks, kes nad inimestena on mõeldud olema? Eristus Jumala toimimise ja inimese toimimise vahel on nähtav selles raamistikus. Seda küsimust mõistab Luther esialgu veel armuõpetuse seniste (nominalistlike: Duns Scotus, Ockhami William) traditsioonide valguses: Mis saab olla ja peab olema inimeste panus oma eesmärgi saavutamisele? Mida saame meie ära teha, püüeldes Jumala armu abiga aktiivselt sihi poole, mille arm on meile seadnud, nii et Jumal vaataks sellele teole armuliselt? Jumala armu määr on seega tingitud inimliku panuse kvaliteedi kaudu inimeseksolemise eesmärgi teostumisel.

Nii saab armu küsimusest õiguse küsimus, mis järgib teo ja tagajärje loogikat. Seni kuni Luther mõistis jumaliku õiguse küsimust küsimusena õige inimliku teo kohta, viis see teda meeleheite ja Jumala vihkamiseni. Luther astus „avatud väravast paradiisi endasse sisse” (vt „Eesõna ladinakeelsete kirjutiste koguväljaandele“, M. Luther, Valitud tööd, koost U. Petti, Ilmamaa, 2012, 709–729, 719), kui avastas süvenenud piiblilugemise tulemusel, et Pauluse järgi ei ole õigus mitte see õigus, millega inimene aktiivselt täidab jumalikku käsku, st aktiivselt panustab oma eesmärgi saavutamisele. Õigus on õigus, mille aktiivselt teostab Jumal Kristuses Vaimu kaudu ning mida inimesed saavad üksnes passiivselt vastu võtta.

Jumala armu puhul ei ole seega tegemist mitte sellega, et Jumal võtab armulikult vastu inimese tegusid ja tunnustab neid teenetena – inimese endapoolsete panustena oma elu eesmärgi saavutamisse või elu mõtte teostumisse. Jumal armu puhul on tegemist sellega, mida Jumal annab. See andmine ei ole mitte tingimuslik andmine, mis oleks sõltuvuses vastuvõtja väärilisusest ja teenest, vaid sellel andmisel on absoluutse, tingimatu andmise iseloom.

Niisiis, Jumala arm ei ole mitte distributiivne arm, st inimene ei saavuta oma olemise eesmärki mitte sellega, et Jumal tunnustab ja arvestab heatahtlikult tema pingutuste ja püüdluste määra, vaid Jumala arm on kommunikatiivne arm, st inimene-olemise eesmärk teostub Jumala armu anni kaudu. Mida Jumal annab? Jumal ei anna „midagi”, mida võiks taas mõista jumaliku abi või toetusena inimesele, mida kasutada oma enda tegude toetuseks. Armu mõistet tuleb mõista Jumala trinitaarse või kolmainsa eneseandmise kaudu ning see rakendub kõigile Jumala tegudele alates loomisest üle lepituse või lunastuse kuni pühitsuse või lõpetamiseni.

See tähendab, et arm kui Jumala eneseandmine ei ole piiratud mingi ühe staadiumiga Jumala ja tema loodu vahekorra loos, vaid arm määratleb kogu pääste- või õndsusloo struktuuri. See struktuur on loomult trinitaarne. Nii iseloomustab arm nii Jumala ja inimese vahelise loo iga peatükki kui ka seda lugu tervikuna.

 

Süstemaatilis-teoloogiline visand

Arm on Jumala trinitaarne eneseandmine. Kõigil Jumala tegudel – loomisel, lepitusel ja pühitsusel – on armu iseloom. Jumal Isa eneseandmine loomises on arm. Langus Loojast seisneb selles, et inimene ei tunnusta loomist ja loodut, k.a iseenda elu, annina, vaid kohtleb antusena, mida ta omab ja mis on tema meelevallas. Looja ignoreerimisega loomisandides eemaldub inimene Jumalast. Lepituse arm on kolmainsa Looja ja tema patuse loodu suhte tervendamine, loomise armu taastamine. Lepitus toimub Jumal Poja Kristuse armulise eneseandmisena. Kristuses on Jumal avastatav ja tunnustatav armastava ja armulise Isana. Pühitsuse arm on Jumala eneseandmine Vaimus, mis muudab inimese südant (persoon-olemist e identiteedi keset), valgustades seda evangeeliumi kui (Kristuse eneseandmise) armusõnumi tõega. Evangeeliumi tões veendumusele jõudmine, Jumala tingimatu usaldamise tekkimine, on Jumala arm.

Jumala eneseandmisel on seega algusest peale kindel suund. Loomine väljendab Jumala tahet olla osaduses oma looduga. See algne tahe, mis rajaneb Jumala kolmainsal olemisel, teostub Poja ja Vaimu eneseandmises. Jumala trinitaarse toimimise dünaamika jõuab eesmärgile Vaimus. Jumala trinitaarse eneseandmise ühtsust saab inimene seepärast tunda ära üksnes Poja kaudu Vaimus. Vaimus e Vaimu eneseandmise kaudu tuntakse ära, et Jumala trinitaarne toimimine on armuline, kuna on algusest peale suunatud Looja ja tema loodute vahelise osaduse rajamisele.

Kolmainsa Jumala eneseandmise tulemus on kristliku usu rajamine e algusesaamine. Inimene päästetakse – st tema elu saab terviklikuks ja tõeliselt inimlikuks – üksnes armust, üksnes Jumala kolmainsa eneseandmise kaudu. Jumala armu ainus tingimus ja alus on Jumala kolmainus olemine ja elu ise. Just seetõttu, et arm rajaneb üksnes Jumala eneseandmisel, kehtib see kõigile, kes ei ole patustena võimelised oma päästeks midagi tegema. Usu alus ja sisu ei olegi midagi muud kui see kolmainu Jumala eneseandmine. Usk on tingimatu usaldus Jumalasse Isasse, Pojasse ja Vaimusse, kes annab end loomises, lepituses ja pühitsuses. Usu algusesaamine on täielikult passiivne. See on protsess, mille käigus inimesele avaneb evangeeliumi tõde ja mille kaudu Jumal seob meid osadusse iseendaga. See usu passiivne algusesaamine taastab ühtlasi inimese võime toimida vabalt ja spontaanselt – rõõmu ja armastusega – vastavuses Jumala tahtele.

Usu loomiseks, st tingimatu usalduse rajamiseks Jumalasse kui armu Jumalasse, kasutab Jumal inimlikku tegevust: Kristuse rõõmusõnumi tõe tunnistamist evangeeliumi kuulutamises ja sakramentide (ristimise ja armulaua) pühitsemises. Kristliku kiriku ülesandeks on olla Jumala ennastandva armu tunnistajaks, usalduses, et kolmainu Jumal – oma armu suveräänses vabaduses – kasutab seda inimlikku toimimist oma eneseandmise meetodi ja vahendina.

See, kuidas mõistetakse armu, määrab kristliku õpetuse, kristliku jumalateenistuse ja kristliku elu kõiki aspekte. Armu mõistmisel Jumala eneseandmisena on otsustav tagajärg aga ka selle mõistmisele, mis teeb inimesest inimese. Inimesest ei tee inimest mitte see, mida ta teeb või saab teha, vaid see, mida Jumal talle annab. Inimesest teeb inimese tema täielik sõltuvus Jumala armust, Jumala eneseandmisest. Inimese inimlikkus, inimese väärikus on puutumatu ja püha, kuna rajaneb Jumala armul. Tõeliselt inimliku elu tingimuseks on jõudmine äratundmisele, et inimese vabadus on Jumala arm.

 

Vt lisaks:

„Arm, kes sa mind oled loonud“, Kiriku laulu-ja palveraamat 262.

Thomas-Andreas Põder, „Euharistia ja jumalateenistus. Jumalateenistuse teoloogia põhijooned luterlikus perspektiivis“, Usuteaduslik Ajakiri 2010/1, 18–39.

Thomas-Andreas Põder, Märksõna “armastus” – entsüklopeediline lühiselgitus teoloogilisest perspektiivist, Kirik & Teoloogia nr 85/ 26.7.2013.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English