Artiklid

Jumala kuningriigi evangeelium, 1. osa

Annely NeameVanim Jeesuse missiooni esitav narratiiv Piibli kaanonis, Markuse evangeelium,[i] juhatatakse sisse teadaandmisega, et tegemist on Jeesuse Kristuse evangeeliumiga (1:1). Kirjeldades Jeesuse avaliku tegevuse algust, rõhutab Markuse evangeeliumi autor, et Jumala kuningriik on ligi tulnud, sest aeg on täis saanud (1:14, 15).

Jumala kuningriigi kujundist arusaamine on keeruline, sest algkristlikke kristoloogilisi, soterioloogilisi, eshatoloogilisi jt väljendeid ei mõisteta enam nõnda nagu esimesel kristlikul sajandil. Tänapäevaste mõtteviiside ja hoiakute kohaselt näib, et see on iga inimese isikliku äratundmise asi, kas Jumal on või ei ole ja kes ta on[ii]. Samuti tunduvad muinasjutulisena Jumala kuningriigi kuulutamist kandvad kujundid nagu kuningas, kuningriik, kuningavõim, kuninglik, meelevald. Ometi olid need mõisted esimesel sajandil pKr veel kõnekad. Mida nad sellel ajal tähendasid? Miks ja kuidas nende kasutamine toimis?

Evangeeliumites edastatud narratiividel Jeesusest on ajaloolise tõe pretensioon ning isegi kui neid dokumente ei saa võtta ajalooürikutena, siis ajaloo ja ajaloolisuse mõistmine ja tõlgendamine puudutab igaüht, sest tõlgendustest lähtuvad jäljendatavad arhetüübid ning tavaline ajalugu saab minevikusündmuste tõlgenduste ja tähenduse mõistaüritamise kaudu vägagi tähendusrikkaks.

Kõike, mida juba teatakse, peab mõistma ja jälle uuesti ütlema. Teadmist antakse edasi ja mõistetakse keele kaudu: sõnade, grammatika, väljenditega, nõnda on maailma mõistmine seotud keele mõistmisega. Selleks, et teadmisest aru saada ning seejärel uut teadmist luua, on vaja aru saada olemasolevast keelekasutusest (Nõmmik / Tasmuth 2006, 11). Siinses artiklis on eksegeetiliste põhimeetoditega saadud eelteadmised taustaks Markuse jutustuse narratiivikriitilisele uurimisele.

Sellisest uurimisest kasvavad küsimused: mis on Markuse evangeeliumi mudelautori sõnum, kui ta ütleb, et tegemist on Jumala kuningriigi evangeeliumiga? Missugune Jumala kuningriigi ideoloogia avaneb Markuse narratiivi mudellugejale?

Küsimusi, mis otsivad teavet teksti kuju, autori, kirjutamise aja, grammatiliste vormide, ajaloolise konteksti, sõnade kasutuse ja päritolu kohta, uuritakse eksegeetika põhimeetoditega. Küsimusi, mis otsivad tekstis tervikut, uurivad tema kirjanduslikke omadusi ja muljet, mida teksti kaudu väljenduv lugu avaldab, uuritakse narratiivikriitilise meetodiga. Eksegeetika põhimeetoditega saadud teadmine ja narratiivikriitilise meetodiga saadud teadmine täiendavad teineteist.

Artiklis minnakse alguses eksegeesi meetodikaanoni teed mööda looni ja seejärel narratiivikriitilist teed mööda loo sisse. Narratiivikriitilise meetodi kasutamise eesmärk on teada saada, mis on mudelautori sõnum mudellugejale[iii]. Mudelautor eeldab, et lugeja mõtleb narratiiviga kooskõlas, et ta on loetuga nõus. Mudelautor ei vaidle ega tõesta, vaid jutustab, eeldades, et lugeja usub teda, võtab loo teadmiseks ning teeb loetust õiged järeldused (Powell 1990, 23). Kes on narratiivi mudelautor ja mudellugeja, selgub alles peale tegelaste, aeg-ruumiliste ja psühholoogiliste vaatepunktide analüüsi. Eksegeetilise meetodikaanoni abil ei ole võimalik kindlalt öelda, kes on Markuse evangeeliumi autor, millal või miks on see kirjutatud. Narratiivis sisalduv mudelautor, mudellugeja ja narratiivi vaatepunktid on selles kindlasti olemas ning narratiivikriitiliste töövahenditega sealt ka leitavad (samas, 5). Mudelautori vaatepunktides väljendub Markuse evangeeliumi ideoloogia.

Piibel koosneb antiikaja tekstidest ja uurida saab nii teksti kui ka teksti sõnumit. Kas aga ajaloolis-kriitiline meetod suudab tõsiselt võtta evangeeliumi narratiivset iseloomu ja narratiivide ideoloogiat ehk tõesisu? Narratiivikriitilise uurimissuuna üks esindajaid Mark Allan Powell rõhutab, et evangeeliume peab lugema algusest lõpuni, mitte neid tükeldades ja iga tükki eraldi lahti võttes (Powell 1990, 3). Powell kirjeldab kirjandus- ja piibliteaduse sulandumise tagajärjel tekkinud ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamist kui sellist, millega püüti taas avastada Piibli ajastu eluolukordi ja kirjutamise ajendit läbi Piibli ainese teadusliku analüüsi, aga mõttes on Piiblit alati uuritud kui kirjandust, sest ta on ju kirja pandud kirjalik allikas. Eksegeetika traditsiooniliste meetodite abil saab kaardistada tekstivälise kommunikatsiooni tasandit: Markuse evangeeliumi teksti võimalikku ajaloolist autorit, võimalikku kirjutamise aega, kohta, võimalikku lugejaskonda. Selle meetodiga saab vaadelda, millisel tasandil toimub tekstiväline kommunikatsioon ja kuidas see tasand eksisteerib väljaspool teksti, sest tegemist on reaalse autori ja reaalsete lugejatega, kes ei ole osa narratiivist, ja uurimine ei puudata narratiivi sisu.

Eksegeetika põhimeetoditega saadud (eel)teadmine on usaldatav ja see on narratiivikriitilise uurimise taustaks ka siin artiklis. Urmas Nõmmik tuletab meelde lihtsat ja üdini kristlikku arusaama, et pühad tekstid on olemas inimeste pärast, mitte Jumala pärast. Piibli tekstid on inimeste kirjutatud tekstid Jumalast ja tema suurtest tegudest: „Alustekstide varieeruvus ei muuda kristlikke põhitõdesid nagu Kristuse sündmuse tunnistus, Jumal kui looja jne. Küsimus võib olla detailides. Detailid võivad muidugi mõnikord muutuda oluliseks, lausa kutsuda esile skismasid. Kui aga suhtuda alusteksti ja selle varieeruvusse vastutustundlikult, otsustades mitte isikliku eelistuse ajel, vaid kaaludes, milline variant on lähemal algsemale, siis saab ilmselt igaühele peagi selgeks, et detailid ei muuda midagi põhilises sõnumis“ (Nõmmik 2012).

Tekstikriitika on keeruline nii igapäevase eksegeesi tegijale kui niisama piiblilugejale. Kui teksti ühist kindlat algkuju ei ole kindlaks tehtud, kuidas siis üldse Piiblit usaldada? Uue Testamendi tõlkimiseks mõeldud alustekst on olnud kogu aeg avatud muudatustele, näiteks on Nestle-Alandi tekstikriitilist väljaannet koostatud juba 28 korda. Igas uues väljaandes on võetud arvesse uurimismeetoditega saadud uut teadmist ja pilt avardub. Eksegees peab olema võimeline laskma ka ennast revideerida, sest ta ei ole elava Jumala Sõna eksegees, kui ta ei lase pühadel tekstidel elada (Nõmmik 2012). Ajaloolise Jeesuse uurimine on oluline ning ajalooliste aspektide tähtsust ei saa lükata tagaplaanile, tõstes esile pelgalt evangeeliumi keerügma tähtsust.

 

Millest räägib tekstivälise kommunikatsiooni tasand

1) kuningas kreeka mõtteviisis

Basileús oli kuningas, tavaliselt preestriseisuses ja seaduslik valitseja, amet pärandus põlvest põlve.[iv] Hiljem negatiivse tähendusega, algselt samatähenduslik týrannos tähendas algselt lihtsalt kuningat ning neid kasutati tõenäoliselt sünonüümselt. Týrannos sai vallutaja ja võimuhaaraja tähenduse, basileús aga oli kui hea ja õiglane monarh (Kleinknecht 1995, 565).

Kuningale projitseeriti kuninglik tarkus, mis oli kogu teadmise normatiiviks, kuninga ütlused olid ilmeksimatud. Hilisemale hellenismile omane tarkuse ja teadmiste kuninglikuks tõstmine on Platoni teene. Sealt on pärit väga spetsiifiline kuningas: ideaalne ja heatahtlik, kes jumalataolisena inimeste eest hoolitseb, kaitstes neid nagu karjane oma karja. Tema tahe on seadus, muud seadust ei ole – see kehtib kõigele ja kõikidele. Tema ülesanne ja olemus on olla kogu maailma „heategija“. Nii on basileús saanud hellenistliku jumal-kuninga tähenduse, keda võib nimetada ka basileús basiléōn[v].

2) maapealne kuningriik

Basileía üldine tähendus on kuningriik. Rääkides kuningriigist räägime kõigepealt kuninga väärikusest ja tema kuningavõimust ja meelevallast, samuti kuninga poolt valitsetavast territooriumist, tema kuningriigist (Ilm 17:12, 17).

Maapealsel kuningal on maapealne kuningriik. Näiteks Ilm 17:18; Mt 4:8; Lk 4:5 räägitakse maailma kuningriikidest. Maailma kuningriigid kas vastanduvad või alluvad Jumala kuningriigile (Mt 4:8; Lk 4:5; Ilm 11:15). Maailma valitseda üritavat Rooma impeeriumi apokalüptiliselt tõlgitsedes nähakse seda saatanlikuna; tahtes maailma valgustada, on ta ise pimeduses ja valus (Ilm 16:10).

Saatan meelitab maiseid kuningriike, püüdes need oma võimu alla saada ning Jeesus nimetab neid maapealseid kuningriike otse saatana kuningriigiks (Mt 12:26; Lk 11:18). (Schmidt 1995, 581).

3) tó euangélion tähendusväli

Just Markus on loonud uue kirjandusliku žanri, nimetades oma teost evangeeliumiks (Mk 1:1). Ometi kasutas Paulus, kelle kirjad ennetasid Markuse evangeeliumi paarikümne aasta võrra, terminit tó euangélion (kristlikus tähenduses). Markuse jaoks on evangeelium Jeesuse kuulutus koos tema isikuga, tema tegude kaudu, milles sai avalikuks tema jumalik meelevald (Tasmuth 1996, 10).

4) ’evangeelium’, ’evangeeliumi kuulutama’ Septuagintas

Tähtis on terminite euangélion ja euangelízō arusaamine kreekakeelses Vanas Testamendis? (Carson 2010, 147–150.) Septuaginta tõlge valmis 1. sajandiks eKr ja kätkeb endas eeldusi Uue Testamendi sõnavarast arusaamiseks, sest selle koostamine on viimase kirjutamisele ajaliselt väga lähedal. Septuagintas tuleb esile ühe juudi teoloogide grupi mõttemaailm selle tõlkimise ajal. Heebreakeelne tekst pandi ümber osaliselt klassikalisemasse, osaliselt rahvapärasesse koinee-kreeka keelde, milles on kirja pandud ka Uus Testament. Selline kreeka pühakiri mõjutas kindlasti ka Uue Testamendi autoreid, samuti oli see ka algkoguduse pühakiri. Uue Testamendi autorid ammutasid tõenäoliselt Septuagintast nii Vana Testamendi tsitaate kui spetsiifilisi sõnu ja mõisteid. Septuagintas on euangélion ja euangelízō kasutusel erinevates tähendustes: näiteks väljendatakse nendega heade sõnumite edasiandmise eest saadavat tasu või heade sõnumite toomist (nt 1Sm 16:6; 2Sm 4:10; 18:20, 22, 25, 26, 27), igasuguse hea sõnumi toomist (nt 1Sm 31:9; 2Sm 1:20; 1 Aj 10:20). Samuti osutavad need sõnad Jumala headuse kuulutamisele (nt Ps 39:10; 1Aj 10:9; Ps 95:2) ja kuulutusele Messia toodavast rõõmust ja rahust (nt Peters 1992, 1100).

5) ’evangeeliumi kuulutama’ hellenistlikus Roomas

Verbiga euangelízōmai seostus hellenistlikus Rooma riigis päästet tähistav sõna sōtería ja õnnelikku juhust, edu ning õnne tähistav sõna eutychía, neid kasutati ka seoses sõjas vaenlase üle saavutatud võiduga. Euangélion oli pääste kuulutus, hea sõnum võidust vaenlaste üle. Ka valitsejate teadaandeid tähistati sama sõnaga (Friedrich 1995, 711, 722). Julius Caesari ajast sai alguse riigivalitseja jumaliku inimesena austamine, tema isikuga seostati kõike seda, mis õnne ja päästega kaasas käis. Caesari nimest sai valitseja tiitel „keiser“ ning tema sündimist hakati tähistama sõnaga „evangeelium“ (Tasmuth 2009, 114). Selle kohta tunnistab 19. sajandi lõpus leitud Priene raidkivi tekst (Stanton 2004, 30), mis kujutab endast teadaannet keiser Augustuse sünnist. Tema on see, kes annab maailmale lootuse ja rahu nüüd ja igaveseks ajaks. Tema on päästja. Tema sünd on evangeelium (Evans 2000, 68 j).[vi] Augustus kui jumal-inimene pretendeeris nii religioossele kui poliitilisele võimule ja meelevallale. Kuna Markuse evangeeliumit on dateeritud ka kristlaste tagakiusamise aega, võib oletada teose autori sihilikku vastandumist Rooma imperaatorile.

6) apostel Pauluse evangeelium

Paulus on esimene, kes kasutab sõna euangélion kristlikus kontekstis, „evangeelium“ esineb Corpus Paulinum’is 60 korda (uustestamentlikus kirjanduses kokku 76 korda), Pauluse autentsetes kirjades 48 korda. Siin leidub oluline teave selle mõiste kujunemisest (Tasmuth 2009, 114). „Evangeelium on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (Rm 1:16), „Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1Kr 1:24). Jeesus on Kyrios-Issand (Rm 1:4 jpt). Kas Paulus oponeeris teadlikult Rooma võimu ritualisatsioonile? (Naab 2014.)

7) evangeeliumi kujund Markuse narratiivis

Markuse evangeeliumis ei esine verb euangelízō, kuid noomen euangélion esineb kaheksa korda ja koos sõnadega „Jeesus“, „Jumal“, „uskuma“, „päästma“, „pärast (tõttu)“, „kuulutama“.

 

Narratiivi sisene kommunikatsioon

1) mudelautor ja mudellugeja

Narratoloogias on kasutusele võetud implitsiitse autori ja implitsiitse lugeja mõisted. Lugedes tekib lugejal loo autorist teatud pilt, ettekujutus tema isikuomadustest, suhtest tegelastesse, tema maailmavaatest ja vaatepunktidest. See implitsiitne autor ehk mudelautor on teose seest viidete abil lugeja poolt konstrueeritav ettekujutuslik autor – teda ei samastata teose tegeliku kirjapanijaga. Implitsiitne lugeja ehk mudellugeja on teksti põhjal konstrueeritud pilt teose ideaalsest lugejast ehk teksti adressaadist. Mudellugeja mõistab teksti ideaalselt, temani jõudnud tekst saavutab oma eesmärgi. Mudellugeja on väljamõeldud isik, kes saab tekstist alati täielikult aru. Nõnda lugemiseks peab teadma kõike, mida tekst eeldab, et lugeja teab, ja „unustama“ kõik, mida tekst ei eelda lugejat teadvat. Kriitik peab küsima küsimusi, mida tekst eeldab, et lugeja küsib ja mitte küsima seda, mida mudellugeja ei küsiks.[vii]

Vähemalt alguses paistab nii, et loo jutustaja on selle teose autor, kes jutustab loo lugejale. Mõtelgem kahe loo peale, mis on eesti kirjandusest hästi tuttavad: „Leiutajateküla Lotte“ ja „Rehepapp“. Mõlemad lood räägivad väljamõeldud külakeskkonnast. Kuigi mõlema loo autor või vähemalt kirjapanija on eesti kirjanik Andrus Kivirähk, ei saa kumbagi lugu tema isikuga otseselt seostada. Nende lugude järgi ei saa teada, kes kirjanik on, miks, kus ja millal ta loo kirjutas. Aga kes iganes jutustaja ka on, jutustajana on ta sündmustega väga intiimselt kursis ja teab täpselt, mida tegelased teevad, ütlevad või isegi mõtlevad ning teevad, ka üksi olles (Lepik / Kess 2014, 85–87).

2) aeg ja ruum

Kirjandusteoorias on kasutusele võetud Einsteini relatiivsusteooria aeg-ruumi mõiste[viii], milles sisaldub aja ja ruumi lahutamatuse idee. Aja tunnused avalduvad ruumi kaudu ning ruumi mõistetakse aja kaudu. Sündmuse toimumise dikteerib ruum, mida aeg eneses kätkeb: suhtlusringkond, kohtumine, teekond, lävi, kriis.

3) piirid ja sündmus

Kui tekst esindab maailma ehk ruumi, siis selle üheks tähtsamaks omaduseks on nii välised kui sisemised piirid. Piiride paika panemiseks on loos oma kriteeriumid, mis määravad, kes on positiivsed, kes negatiivsed kangelased. Kui tegelane ületab piiri, toimub sündmus.[ix]

Juri Lotman pakub teose ajale ja ruumile ka kultuurisemiootiku vaate. Kunstiteos on lõpmatu maailma piiritletud mudel ning peegeldab teatud viisil maailma. Ruumisuhete abil mõtestatakse tegelikkust: vastandid omandavad väärtushinnangu tähenduse, eriti need, mis seostuvad vertikaalse teljega, näiteks kõrge – madal, üleval – all, parem – vasak, avatud – suletud, piiratud – piiritu, lähedane – kauge. Teksti kui maailma ehk ruumi üheks tähtsamaks omaduseks on nii välised kui sisemised piirid. Sisemiste piiridega jaotatakse ühiskond klassideks, inimesed omadeks ja võõrasteks, elavateks ja surnuteks; ruum ise „omaks, koduseks“ ja „võõraks, vaenulikuks“. Teoses kvalifitseerub sündmuseks olukord, kus tegelane ületab piiri: liigub sotsiaalses hierarhias üles või alla, käib ära allilmas või maailma otsas, ületab mingi psühholoogilise või moraalse barjääri (Lotman 1999, 304–315).

d) jutustaja

Narratiivi psühholoogiline vaatepunk tuleb välja, kui jutustaja enese meelelised tajud, mõtted, kogemused on olulised jutustuse seisukohast. Tähele tuleb panna, millise tegelase tajud, mõtted ja kogemused on jutustajale teada, millise omad mitte (Powell 1990, 87).

e) metanarratiiv ja piibliteoloogia

Narratiivsete meetoditega taotletakse ühe kirjandusteose sisu piiritletud analüüsi. Metanarratiivi eesmärk on üldistada ja esile tõsta narratiive endasse haaravat, neid otsekui vihmavarjuna katvat lugu. Piiblis hõlmab see meile ilmutatud päästelugu, Jumala lugu. Metanarratiiv on peaaegu samastatav piibliteoloogiaga, mis on tohutult mahukas kogu Piibli teoloogiat enesesse haarav katusdistsipliin (Nõmmik / Tasmuth 2006, 87). Jumala lugu mõistetakse kui tervet Piiblit läbivat metanarratiivi, mis on kokku võetav „Jumala kuningriigi teoloogiana“ (Eskola 2011, 497).

Põhja-Ameerika evangelikaalne teoloog Georg Eldon Ladd läheneb Uue Testamendi teoloogiale piibliteoloogiliselt (Ladd 1974, 19–33). Tema järgi on piibliteoloogia distsipliin, mis seletab ja valgustab Piibli raamatute sõnumit nende ajaloolises kontekstis. Selle definitsiooni järgi on piibliteoloogia eelkõige kirjeldav meetod, mille eesmärk ei ole iga hinna eest ja eelkõige uurida Piibli õpetust ega selle tähendust tänapäeval. Piibliteoloogia eesmärk on uurida ja selgitada Piiblis leiduvat teoloogiat selle piibliloolises kontekstis, selle oma mõistete väljas eeldusega, et piiblikaanonisse arvatud raamatutest on näha pürgimus jutustada Jumala lugu, lugu Jumala tegudest, mida Tema on teinud inimese päästmiseks (samas, 25). Seega on piibiteoloogia, nagu ka narratiivikriitika, uurimisobjektiks (aja)lugu, nii nagu ta lugejani on jõudnud ja jõuab. Ükski autor, ei ajalooline ega implitsiitne, ole kirjutanud oma lugu, raamatut, luulet ega muud, pidades silmas tänapäeva lugejat ega tema eksistentsiaalset olukorda.[x] Piibliteoloogia mõistab, et Piibel üritab igal juhul edasi anda lugu sellest, mida Jumal on ajaloos teinud, kuidas see inimkonda ajaloos mõjutas ja kuidas see lugejat mõjutas. Piibliteoloogia ise eeldab, et Piibli lugu on ajalooline tõde. Nõnda keskendub piibliteoloogia Jumala eneseilmutamisele ja inimese päästmise teemale, sest ilmutus ning pääste on teemad, mis läbivad tervet Piiblit implitsiitselt ja ka eksplitsiitselt (samas, 26). Piibliteoloogia meetod on usk ilmutusse (samas, 26–28), narratiivikriitiline meetod tähendab narratiivi vaatamist läbi mudelautori ja mudellugeja silmade.

f) narratoloogia

Narratoloogia on kirjandusteaduse haru, mis uurib loo jutustamist ja selle seoseid  (ladina keeles narrare ’jutustama, seletama, eristama, suhestama’). Nimetuse andis sellele suunale Bulgaariast pärit kirjandusteadlane Tzvetan Todorov 1969. aastal. Narratoloogia arenes alguses käsikäes strukturalistliku[xi] kirjandusteadusega (Lepik / Kess 2014, 85–87).

Timo Eskola monograafia Uuden testamentin narratiivinen teologia (2011), nii nagu teose pealkiri juba tõotab, läheneb Uue Testamendi teoloogiale narratiivi ja semiootika meetoditega, põhiliselt on tema kitsam lähenemine strukturalistlik. Uus Testament on täis vägevaid pilte ja sümboleid, mis väljendavad oma jõudu lugudes, saades nendes oma täie tähenduse (Powell 1990, 17–23). Tom Wright oma monograafias Jesus and the Victory of God (1997) on narratoloogia abil üle vaadanud Uue Testamendi jutustusi. Ta on liigendanud Uut Testamenti läbivaid metanarratiive, mis omakorda heidavad valgust suurtele teoloogilistele teemakäsitlustele. Olgu siin nimetatud evangeelium ja Jumala kuningakssaamine (Eskola 2011, 527).

Narratoloogilise lähenemisviisi ja Jakobsoni kommunikatsiooniteooria järgi on teksti tõlgendamise võti teksti enese sees ja mitte taustainformatsioonis. Teksti autor, tekst ja lugeja suhtlevad horisontaalses dimensioonis narratiivisiseselt.[xii]

g) narratiivikriitiline meetod

Kirjanduskriitika, millest on välja kasvanud ka narratiivikriitika, on suhteliselt uus nähtus piiblitekstide uurimisel. Selles sulanduvad omavahel kirjandus- ja piibliteadus (Powell 1990, 1). Kui klassikalise eksegeetikakaanoniga võiks piltlikult „ehitada“ valmis majakarbi (vt skeemi 1 ja 2), siis narratiivikriitilise meetodiga otsitakse selle maja sisekujundusega saavutatavat funktsionaalsust: materjalide- ja värvivalikut, mööblit jms (vt skeemi 3).

Nõmmik ja Tasmuth liigitavad oma eksegeetikaõpikus narratiivikriitika uuemate eksegeesile lähenemise viiside hulka, rõhutades, et tekstikriitika on igal juhul igasuguse piibliuurimise alus (Nõmmik / Tasmuth 2006, 84–88). Kuigi Piiblit on uuritud kui kirjandust, ei ole Piibli kirjanduslikud omadused tüüpiliselt piibliteaduse uurimisobjektiks ega uurimise lähtepunktiks. Probleem teksti mõistmisel on selles, et lugeja esitab tekstile küll küsimusi, kuid tekst ei vasta talle otseselt. Arusaamist takistab kirjutamise ja lugemise vahel olnud aeg, ruum, keel, maailmakorraldus (samas, 21).

Kuigi narratiivikriitilise lähenemise nõrkus on see, et ideaalselt kõike mõistvat lugejat ei ole olemas, siis arusaam kõike ideaalselt mõistvast mudellugejast tekib lugejal, kes iseennast teksti sisse loeb, millest räägib ka hermeneutilise ringi teooria. Seega on narratoloogiline mudellugeja hüpoteetiline mõiste, aga tema olemasolu ei olegi vajalik. Ta on idealiseeritud väljamõeldis, kes mõistab teksti ideaalselt. Teoreetiline ideaalne tekstimõistmine ongi narratiivikriitilise tekstiuurimise eelduseks ja see aitab meil teada saada, mida näiteks tahab mudelautor öelda ja mida mõistab mudellugeja Markuse narratiivis Jumala kuningriigi evangeeliumi kohta.

Kirjanduskriitikast väljakasvanud narratiivikriitika lähtub Roman Jakobsoni poolt kirjeldatud kommunikatsiooniteooriast, mille aluseks on kommunikatsioon horisontaalses dimensioonis, ajalookriitika lähtub aga vertikaalsest dimensioonist (Powell 1990, 8 j).

Autor  →  Tekst  →  Lugeja

Ajaloosündmus

Suuline pärimus

Esmased kirjalikud allikad

Uurimistööd tegeva isikuni jõudnud tekst

 

Narratiivikriitika eirab ajaloolis-kriitilise uurimise esile tõstetud probleeme ja rõhutab teksti ühtsust. Narratiivikriitika ei otsi teksti taga olevat „tegelikku“ mõtet, vaid tema objekt on tekst ise ning lugemise eesmärk on mõista narratiivi, vastata küsimustele: kes on tegelased loos? Millised on nende vaatepunktid? Kuidas need vaatepunktid põrkuvad? Milline on narratiivist järelduv mudelautor ja mudellugeja?

Ajalookriitika jaoks on tekst aken, millest läbi vaadates üritab kriitik midagi näha. Kirjanduskriitik vaatab teksti ennast, ta kohtub tekstiga ja leiab sealt selle, mis seal on (Powell 1990, 7). Küsimused selle kohta, kas ja mida saab ajalooliselt tõestada, langevad narratiivikriitilise meetodi kasutamisel ära. Uuritakse hoopis lugu ennast, selles sisalduvat implitsiitset teavet, et teada saada, mis on narratiivist järelduva mudelautori sõnum mudellugejale.

h) tegelased ja vaatepunktid

Tegelased toimetavad loo tegevustasandil ning jutustaja võib kasutada nende meeleandmeid (Lepik / Kess 2014, 87). Tegelaste uurimise tasandil leitakse tegelased, kes elavad narratiivis oma elu, seal omavahel suhtlevad, toimetavad ja on konfliktis. Tegelased liigendatakse, uuritakse nende omavahelisi suhteid, isikuomadusi, maailmavaadet ja seda, kas nad on positiivsed või negatiivsed kangelased, kuidas suhtub nendesse mudellugeja.

Narratiivis leiduvad vaatepunktid on seda läbivad ja selgelt eristuvad. Sellest, millised on mudelautori, jutustaja ja tegelaste hinnangulised ehk ideoloogilised vaatepunktid ehk hinnang sündmustele, selgub, milline ideoloogia on narratiivi taga. Just see vaatepunkt on lugeja poolt tajutav. Kus tekivad ebakõlad? Narratiivis võivad olla vastandatud eri tasanditel asuvad ideoloogilised vaatepunktid. Kui hinnangulised vaatepunktid on väga erinevad, tekib iroonia: justkui oleks eeldatud, et kõik asjast ühtemoodi aru saavad (Powell 1990, 87).

Teksti sees võib esineda jutustaja kui tegelane, kellel on öelda oma sõna, mis on tekstis eristatav – keegi, kes on vahendaja tekstimaailma ja reaalmaailma vahel, rääkides narratiivi sees midagi, mida ainult tema teab (samas, 86). Samal tasandil esineb ka tekstisisene fiktiivne adressaat. Ka sellel tasandil kasutatakse narratiivikriitika töövahendeid ja täpsustatakse, kas Markuse evangeeliumi jutustaja ja mudelautor ühtivad, mis on jutustaja vaatepunktid ja ideoloogia, ning kellele ta oma jutustamise suunab.

Artikkel jätkub ajakirja järgmises numbris.

Kasutatud kirjandus

Carson, D. A. (2010) „What is the Gospel? – Revisited“ – For the Fame of God’s Name: Essays in Honor of John Piper, J. Sorms, J. Taylor, eds. Wheaton, Ill.: Crossway, 147–170.

Eesti Kirikute Nõukogu (2015) Uuring „Usust, elust ja usuelust“ http://www.ekn.ee/doc/uudised/EUU_2015_pressikonverenents_15062015_materjalid_web.pdf, 6.4.2016.

Eskola, Timo (2011) Uuden Testamentin narratiivinen teologia. Perussanoma OY.

Evans, Craig (2000) „Mark’s Incipit and the Priene Calendar Inscription: From Jewish Gospel to Greco-Roman Gospel“ – Journal of Greco-Roman Christianity and Judaism, 1, 67–81.

Friedrich, G. (1995) „εὐαγγελίζωμαι“ – Theological Dictionary of the New Testament, vol 2. G. Kittel, G. Friedrich, eds. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.

Kleinknecht, H. (1995) „Βασιλεύς in the Greek World“ – Theological Dictionary of the New Testament, vol 1. G. Kittel, G. Friedrich, eds. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.

Ladd, Georg Eldon (1974) A Theology of the New Testament. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.

Lepik, Eva; Kess, Edward (2014) Maailm veetilgas. Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine. Tallinn: Maurus.

Lotman, Juri (1999) Kultuurisemiootika. Tekst-kirjandus-kultuur. Tallinn.

Naab, Ergo (2014) „Evangeelium ja Impeerium: Jumal-inimese konstrueerimine“ – Akadeemia, 7, 1206–1216.

Nõmmik, Urmas (2012) „Tants Vana Testamendi algteksti ümber“ – Kirik ja Teoloogia, nr 5, http://kjt.ee/2012/05/tants-vana-testamendi-algteksti-umber/, 21.04.2016.

Nõmmik, Urmas; Tasmuth, Randar (2006) Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijate. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Peters Melvin K. H. (1992) „Septuagint“ – The Anchor Yale Bible Dictionary, vol 5. Ed. David Noel Freedman. New York, NY: Doubleday.

Powell, Mark Allan (1990) What is Narrative Criticism? Minneapolis: Fortress Press.

Schmidt, Karl Ludwig (1995) „Βασιλεύς“ – Theological Dictionary of the New Testament, vol 1. G. Kittel, G. Friedrich, eds. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.

Stanton, Graham N. (2004) Jesus and Gospel. Cambridge University Press.

Tasmuth, Randar (1996) „Eesõna“ – John Drane. Jeesus. EELK UI Õppekirjandus. Tallinn: Logos.

Tasmuth, Randar (2009) „Mõistete „evangeelium“ ja „ideoloogia“ suhtest“ – Töid algkristliku mõtlemise alalt. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 19.


[i] Artiklis viidatakse nimega Markus lühidalt autorile, lahus sellest, kes tema või need tegelikkuses ka olid.

[ii] Väide põhineb Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel korraldatud ja OÜ Saar Polli poolt aastal 2015 läbi viidud sotsioloogilise uuringu „Usust, elust ja usuelust“ andmetel. http://www.ekn.ee/doc/uudised/EUU_2015_pressikonverenents_15062015_materjalid_web.pdf, 06.04.2016.

[iii] Vt lähemalt allpool.

[iv] Üldiselt on aktsepteeritud, et basileús on pärit kreeka keele eelsest ajast, protokreeka substraadist (Kleinknecht 1995, 564).

[v] Teiste kuningate kuningas. Mitte kellegi ees vastutav, ilma piirideta, piiranguteta, kitsendusteta (samas, 565).

[vi] Evans viitab omakorda käsitlustele nagu M.E. Boring, K. Berger, C. Colpe. Hellenistic Commentary to the New Testament. Nashville: Abingdon, 1995, 169, ja H. Koester, Ancient Christian Gospels: Their history and development. London: SCM, 1990, 3-4. Raidkirja tõlge Evansi põhjal on (olulised sõnad kursiivis): „It seemed good to the Greeks of Asia, in the opinion of the high priest Apollonius of Menophilus Azanitus: „Since Providence, which has ordered all things and is deeply interested in our life, has set in most perfect order by giving us Augustus, whom she filled with virtue that he might benefit humankind, sending him as a savior, both for us and for our descendants, that he might end war and arrange all things, and since he, Caesar, by his appearance (excelled even our anticipations), surpassing all previous benefactors, and not even leaving to posterity any hope of surpassing what he has done, and since the birthday of the god Augustus was the beginning of the good tidings for the world that came by reason of him,“ which Asia resolved in Smyrna.“

[vii] Eestikeelsed vasted on välja pakutud Umberto Eco teose „Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades“ tõlkes, eesti kirjandusteadlase ja tõlkija Ene-Reet Sooviku poolt (Tallinn: Varrak, 2009, 15).

[viii] Kirjanduskriitikas on käibel mõiste „kronotoop“ (kr chrónos ’aeg’, tópos ’ruum’) – Lepik / Kess 2014, 85-87.

[ix] Nõnda on loo aeg sündmuse toimumisele kuluv aeg, teksti aeg aga loo jutustamiseks kuluv aeg. Tähendusrikkale sündmusele pööratakse rohkem tähelepanu kui lihtsalt mööduvale ajale. Kui teksti sündmustiku aeg ja sellest jutustamiseks kuluv aeg langevad kokku, on tulemuseks stseen narratiivis. Kirjelduse lugemine võtab tõenäoliselt vaid veidi vähem aega kui sündmuse toimumine, hea näide stseenist ilukirjanduses on dialoog tegelaste vahel – see toimub n-ö reaalajas (Lepik / Kess 2014, 93 j).

[x] Rudolf Bultmanni järgi leidub Uues Testamendis eelkõige püüe kirjeldada inimese eksistentsiaalset olukorda ning ilmutus ajaloos on müütiline (Ladd 1974, 25).

[xi] Strukturalismi mõiste võttis lingvistikas kasutusele Roman Jakobson. Strukturalismi erisus on lugeja arusaamise rõhutamine (competent reader). Strukturalistlik meetod tugineb erinevate osade leidmisele tekstis, ideoloogias, ühiskonnas ja nende osade omavaheliste suhete kindlaks määramisele (Powell 1990, 19; http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Roman_Jakobson, 15.03.2016).

[xii] Ajalookriitika näeb teisiti, nimelt seal on tekst sündmuste evolutsiooni tulemus ja tekst jõuab lugejani vertikaalselt ülevalt alla, tekst ei suhtle lugejaga otse, vaid läbi ajaloosündmuste, suulise traditsiooni, varasemate kirjalike allikate (Powell 1990, 10).

 

Annely Neame (1970) on EELK Tallinna Jaani koguduse diakon.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English