Jutlused ja mõtisklused

Taevariik on lähedal!

Ergo-Naab2Mõnikord võib tunduda, et see, kuidas inimesed usuasjadest aru saavad, on kummaline. Näiteks käis ühes linnas üks vanemapoolne naisterahvas alati kirikus oma kassiga. Ja alati kui jagati armulaua leiba, murdis ta saadud leivatüki pooleks ja jagas ühe poole oma kassile.

Kui temaga sel teemal räägiti, siis ta pahandas ja vastas alati, et kass on tema surnud abikaasa taaskehastus ja et tema surnud abikaasa peab seetõttu ka armulauast osa saama.

Õpetus hinge taaskehastumisest kas taimes, loomas või mujal ei ole ilmselgelt kristlikku ega Piibli päritolu. Tegelikult ei tunnistata reinkarnatsiooni ka islamis ega judaismis. Küll esineb seda aga mitmesugustes uususundites, kus kristlus seguneb idareligioonide õpetustega.

Selliselt tekivad suured liikumised, millel on oma „lugu“. Nii nagu igal rahval, nii on ka igal religioonil oma lugu. Igal konfessioonil ja kogudusel on oma lugu. Ka Ristija Johannese päevil oli Iisraeli rahval oma lugu.

***

Ristija Johannes on meeleparanduse sümbol. Jeesuse sõnade kohaselt suurim prohvet kuulutas: „Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2).

Kuid paraku tundub, et see „suurim prohvet“ saab taevariigi asjadest pisut valesti aru (Mt 11:2–10). Eks seepärast Jeesus ütleski, et väikseim taevariigis on temast suurem. See, kes mõistab taevariigi asju paremini kui Johannes, on suurem kui suurim prohvetite seast!

Milles seisnes Ristija Johannese väärarusaamine?

Küllap polnud ta ainus, keda ajendas lugu uuest ajastust. Küllap ta ootas innukalt Jumala riigi saabumist. Kuid see nn Taevariik oli toonase rahva meelest üsna maist päritolu. Kas just nagu Islamiriik täna, kuid midagi sinnapoole! – Rahva oodatud Messias pidi olema moraalivalvurist kuningas, kes „kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse“ (Rm 11:26).

See müüt sai rahva uskumisse nõnda sisse kootud, et Jeesuse jüngridki seepärast üsna mõistmatutena paistavad.

Kuid mõningates paikades omandas nimetatud rahvapärimus jumalariigist nii äärmuslikud mõõtmed, et Jeesus pidi lausuma karmid sõnad: „Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Häda sulle Kapernaum! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on sündinud, küll nad oleksid ammugi kotiriides ja tuhas istudes meelt parandanud. /…/ kas arvate, et teid ülendatakse taevani? Ei, surmavallani [põrguni Mt] tõugatakse alla“ (Lk 10:13 jj).

Mõtleme nüüd, kas Tüürose ja Siidoni eelis Korasini, Betsaida ja Kapernauma ees võis olla see, et neil puudus nii ambitsioonikas ja enesekeskne metanarratiiv, kui seda oli juutide oma? Kindlasti! Nägid nad ju end koerakestena isandate kõrval, kelle laualt neile vaid leivaraasukesi kukub.

Iisraeli rahvas ise arvas, et neil on vägev lugu. Neil on esiisa Aabraham ning neil on tempel, mida on käinud imetlemas mitmed selle ilma suured valitsejad. Kuid miks pidi juba prohvet Jesaja hüüdma Iisraeli kohta: „Kuigi su rahvast, Iisrael, oleks nagu mereliiva, pääsevad neist siiski vaid riismed“?

Aga seepärast, et Iisraeli lugu oli halb. Oma uhkuses ei kandnud nad õiget meeleparanduse vilja. See oli Ristija Johannese kuulutus, millest ta ise paraku lõpuni aru ei saanud.

Kuid mida teeb Jeesus?! Ta teeb midagi, mis ei vasta rahva ootustele.

Isegi Tema lähemad sõbrad ja sugulased ei mõista teda. Jeesus on üllatav oma valikutes ja toimib täiesti arusaamatult. „Ta on hull,“ arvavad ta ema ja vennad.

Ta kirjutab umber rahvapärimuse! Kirjutab ümber selle nii tuttava ja levinud faabula. Mõistab hukka taevast tuld kutsuva eelijaliku prohvetluse. Õpetab, et moraaliõiguse ja hukatuse vahel on vaid üks samm! Kuulutab kummalist armuevangeeliumi. Sõbruneb rahvareeturite ja patustega. Kõigele lisaks sööb ja joob! See on ennekuulmatu ja täiesti sobimatu!

Ristija Johannes ei olnud ilmselgelt ainus pettunu, kes pahandas. Kuid siinkohal osutub tõeks ütlemine, et „pettumus on ebareaalsete ootuste tulemus“.

Johannese pettumus tulenes sellest, et ta oli valesti programmeeritud. Taevariik ei vastanud tema ootustele, sest ta oli lapsest saati kuulnud seda lugu teisiti esitatuna.

****

Vabastamine, mida Ristija Johannes vangikongis tol hetkel oma kahtlustes ei mõistnud, on palju laiem ja kaugelenägelikum kui vaenlaste hävitamine.

Issandale teeraja tasandamine on sildade ehitamine, mitte nende põletamine. See pole minek kergema vastupanu teed. See pole allumine esimesele pähe tulevale, loogilisena tunduvale mõttele.

Küsiksin retooriliselt: milline on sinu lugu? Või kuidas on sinuga lood? Ma võin öelda, mis on minu lugu. Minuga on lood nõnda, et pahandamine on alati kergem tulema kui enesevalitsuse saavutamine. Esimesena pähe tulev mõte tundub üsna sageli olevat kõige õigem ja koheselt rakendatav.

Inimese enda lugu siin maa peal on tegelikult üks õnnetu lugu. Ja see, kes seda tunnistab, teeb alles esimesi samme teel meeleparanduse poole.

Seepärast on Jeesuse lugu oluline. Sest alles Jeesuse lugu teeb meeleparanduse võimalikuks. Jeesus kirjutab ümber inimeste lugusid! Jeesus on kirjutanud ümber minu loo. Ja Jeesus kirjutab ümber sinugi loo. Jeesus kirjutab ümber koguduse loo. Jeesus kirjutab ümber Eesti loo, Euroopa loo, terve maailma loo. Pangem ainult tähele! Ta toimib taustal ning väga sageli juhtub, et me ei märka. Me näeme asju, mis meile otse silmade kõrgusele asetatakse. Nagu näiteks uudised meediakanalites. Kuid püüdkem näha tausta, mis tasane ja südamelt alandlik ning mille häält ei kuulda tänavatel.

Seal toimib Jumal ja toimetab oma tegemisi. „[P]imedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi“!

Armsad sõbrad! Kas see pole mitte Taevariik, mis on tulnud meie juurde? Kas see pole mitte Jumala valitsuse algus?! Tükike taevast maapeal!

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English