Arvamused

Sotsioloogi pilguga raamatust „Kuhu lähed, Maarjamaa?“

Liina-Kilemit4Novembrikuu 22. päeval tutvustas Eesti Kirikute Nõukogu Muuga Sadama Meremeeste Kodus mitmeaastase töö tulemusena sündinud raamatut „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ Et anda vähegi aimu teose haardest, piisab ilmselt juba mainimisest, et kogumikul on 46 autorit ja see koosneb kolmest suhteliselt iseseisvast osast: 2015. aasta uuringu „Elust, usust ja usuelust“ tulemuste tutvustusest, arutlusest tänapäevaste misjonivõimaluste üle Eestis ning tulevikku vaatavast esseistlikust osast. Autorite kollektiivis on esindatud väga erinevate ametite esindajad alates religiooni-, ühiskonna- ja kultuuriteadlastest ja lõpetades vaimulike ja kiriku töötegijatega. Toimetaja Eerik Jõks on raamatu koostamisel saanud hakkama grandioosse tööga, mida on võimatu üle hinnata.

Kiriku & Teoloogia toimetus palus minult arvamuslugu raamatu esimese osa kohta, mitte raamatuarvustust. Seetõttu ei hakka ma antud peatükki detailselt ümber jutustama, vaid püüan seda asetada laiemasse konteksti ehk rääkida pigem sellest, milline on meie religioonisotsioloogiline teadmine pärast „Maarjamaa“ raamatu ilmumist.

Eesti Kirikute Nõukogu „Elust, usust ja usuelust“ uuringud (edaspidi EUU) said alguse juba 1995. aastal, seega võisime eelmisel aastal tähistada Eesti religioonisotsioloogia 20. aastapäeva. Suure valimiga elanikkonna küsitluste initsiaatoriks oli dr Hans Hansen ning tehniliseks teostajaks uuringufirma Saar Poll meie hulgast hiljuti lahkunud dr Andrus Saare juhtimisel. Muide, mõlema mehe auks on kogumikus Eerik Jõksi sulest meenutuspeatükid.

Aastate jooksul jäid EUU küsitlused pea ainsateks suuremahulisteks religiooniteemalisteks valimuuringuteks, mis püüdsid pakkuda vähegi terviklikumat pilti meie usulisest olukorrast. Üle aastakümnete oli meil taas olemas „numbriline teadmine“ elanike usualastest hoiakutest ja käitumisest – laiema avalikkuse ette jõudsid need raamatu „Luterlased, õigeusklikud ja teised“ (autor dr Hans Hansen) kujul.

Tõsi küll, küsitlusi, kus midagi inimeste usklikkuse kohta küsiti, tehti teisigi (näiteks Euroopa Sotsiaaluuringu ja Maailma Väärtuste Uuringu raames). Siiski kippus saadud teadmine ahtakeseks jääma ega võimaldanud püüelda sellise ülevaatlikkuse poole, nagu meil on kujunenud tänaseks. Ka palju kirgi kütvad rahvaloenduse tulemused näitavad pigem inimese identiteeti kui tegelikku usulist käitumist ja hoiakuid, mistõttu on ka neist teemasse sügavuti kaevudes vähe abi. Kõik see viis kokku olukorrani, kus erinevad uurijad kasutasid erinevaid numbreid ja tegid sedagi ettevaatusega, mis mõistetavalt ei saanud kuidagi kaasa aidata diskussiooni arengule.

EKN-i uuringud said uue hingamise seoses Eerik Jõksi asumisega EKN-i religioonisotsioloogia töösuuna etteotsa. Küsitluse ettevalmistamise, analüüsi ja interpreteerimise protsessi kaasati esmakordselt religiooniuuringute valdkonna eksperdid. See tõi kaasa olulisi uuendusi metoodikas – postiküsitlus asendati intervjuuga. Ankeedi koostamisele eelnes fookusgrupi uuring liikmeskirikute esindajate hulgas, saamaks teada probleemide ringi, millele hakata uuringuga lahendust otsima. Esmakordselt tutvustati küsitluse tulemusi nii laiale auditooriumile – toimus konverents Tartus ning kogu protsessi võttis kokku 2012. aastal ilmavalgust näinud kogumik „Astu alla rahva hulka“ (toim E. Jõks). Esmakordselt toodi kaasaegse usklikkuse uurijad ja vaimulikud ning teoloogid piltlikult öeldes ühe laua taha, mida mina julgen pidada üheks olulisemaks edasiliikumise hoovaks, kuna tekkis ring inimestest, kes uut teadmist loovad, ja inimestest, kes seda teadmist vajavad ja oma töös kasutavad. See võimaldab hoida diskussiooni virgena ka EKN-i uuringute vahelisel viieaastasel perioodil, mida tabavalt on „religioonisotsioloogiliseks talveks“ nimetatud.

Ning olemegi jõudnud kogumikuni „Kuhu lähed, Maarjamaa?“

Raamatu tagakaanel olev kokkuvõte ütleb, et raamat ilmub vahetult enne 2017. aastat, mil tähistame 500 aasta möödumist reformatsiooni algusest ning üsna kohe peale Maarjamaa teema-aastat, mil tähistasime 800 aasta möödumist meie kodumaa pühitsemisest Jumalaemale, Neitsi Maarjale. See kokkuvõte sobib hästi iseloomustama 2015. aasta EUU uuringu ja selle tulemustele keskenduva kogumiku esimese osa fookust, milleks on Eestimaa kristlaskond. Ükski senine EUU uuringuetapp pole sellisel määral keskendunud justnimelt kristlastele. Iseenesest mõistetavalt on aga kirikutel küsimusi ka oma liikmete kohta – mis neid iseloomustab? Millesse ja kuidas nad usuvad? Kuidas neist said kristlased? Kuidas ja miks liitusid nad just selle konfessiooni ja kogudusega? Mis neid sellel teekonnal takistas ja soosis? Keda üldse pidada tänapäeva Eestis kristlasteks?

Olgu järgnevalt nimetatud raamatu esimese, uurimusliku osa, teemad ja autorid ning minu valikul ka mõned teesid, järeldused ja küsimused. Need viimased on tõesti põgusad, kuid nende eesmärgiks on ju mitte teose antud osa ümber jutustada, vaid „isu tekitada“, et käesoleva artikli lugejal tekiks soov antud raamatuga võimalikult kiiresti ise tutvust teha.

Raamatu esimene peatükk on sotsioloog Eve Telpti sulest ning annab „kiirülevaate“ uuringu peamistest tulemustest, jättes nende kommenteerimise järgnevatele erialaspetsialistidest autoritele. Tänu sellele, et uuring toimus sama meetodiga ja osalt ka sama küsimustikuga, mis 2010. aastal, oli olemas võimalus viimase viie aasta jooksul toimunud muutuste jälgimiseks. Vast üheks suurimaks üllatuseks uuringutulemustest oli ennast usklikuna määratlenud vastajate osakaalu mõningane kasv võrreldes eelmise korraga ja seda nii eesti- kui venekeelsete vastajate seas (usklikuks peab end 20% eestimaalastest – 11% eestlastest ja 38% muulastest). See on suundumus, mida ühekordse trendina on raske seletada ja mis vajab edasist jälgimist ja analüüsi.

Järgmises peatükis tõstatavad Eerik Jõks ja Kaido Soom küsimuse, keda pidada „Eestimaa ristiusu südameks“. Autorid märgivad, et sõna „kristlane“ tähendusväli ei pruugi olla selge ega ole kohe kindlasti konsensuslik. Ka mingit kindlat doktriini ega käitumismalli ei saa pidada „filtriks“, sedavõrd erinevad võivad need olla erinevates konfessioonides. Autorid otsustavad edasise analüüsi aluseks võtta indiviidi enesemääratluse ehk siis inimesed, kes küsitluse käigus enese iseloomustamiseks võimalike usuliste identiteetide hulgast just selle identiteedi valisid. Edasi analüüsivad autorid juba seda gruppi: millesse nad usuvad? Millised on nende sotsiaaldemograafilised tunnused? Milline on nende usuelu? Milline on suhe hariduse ja kristliku meediaga? jne. Vast üks intrigeerivamaid tulemusi antud artiklis on see, et kui Eesti kultuuriruumis peab inimene ennast kristlikult religioosseks, siis usub ta suure tõenäosusega rohkem ka mittekristlikust kultuuriruumist pärit uskumusi.

Järgneb suurem peatükk „Kristlaseks saamine ja kristlaseks jäämine“, mille artiklite autoriteks on lisaks siinkirjutajale Kerstin Kask, Timo Švedko ja Ingmar Kurg. Antud peatükk püstitab küsimuse, miks ja kuidas inimestest tänapäeva Eestis üldse saavad kristlased ning koguduste liikmed, millised asjaolud neid selle juures soosivad ja millised vastu töötavad. Sellele küsimusele vastuse leidmiseks ei piisanud EUU küsitlusuuringust, vaid lisaks tuli läbi viia 60 pikka süvaintervjuud nendega, kes on mõne kogudusega liitunud viimase viie aasta jooksul. Uuring näitas, kuivõrd erineval viisil ja põhjustel inimesed tänapäeval kirikusse sattuvad. See pole lihtne tee – kristliku traditsiooni katkemise ning usualaste teadmiste vähesuse tõttu meie kultuuriruumis ei pruugi lähedaste, sõprade ja kolleegide suhtumine sellesse sammu olla kaugeltki mitte soosiv. Samuti ei pruugi kirik olla tänapäeval enam esimene koht, kust oma religioossetele küsimustele vastuseid minnakse otsima. Kui aga inimene on juba kord kiriku lävepaku ületanud, ei vaibu tema otsingud. Kristlaseks olemist nähakse osana enesearengust, mis peab kuhugi välja viima. Selline inimene ei lepi „ülalt alla“ ja „käskivas kõneviisis“ suhtlusega – ta tahab olla individuaalsel viisil kõnetatud, kaasatud ja dialoogis, tunnetada kuuluvust mõttekaaslaste hulka.

Seekordses uuringus kaardistati Eesti elanike usklikkust väga mitmekülgselt, paludes vastajatel mitmetel erinevatel viisidel oma usulist kuuluvust ja käitumist määratleda. Näiteks paluti inimestel määratleda end skaalal usklikust veendunud ateistini, valida sobiv vastusevariant erinevate usuliste identiteetide hulgast, vastata küsimusele selle kohta kuivõrd oluline on usk tema elus jne. Erinevad autorid sünteesisid ja analüüsisid vastuseid neile küsimustele väga põhjalikult, tuues välja erinevaid uskujate, kristlusele sümpatiseerijate, usuliselt ükskõiksete, uusvaimsuse pooldajate aga ka näiteks kristlusele vastandujate tüüpe. Eerik Jõks on toimetajana aktsepteerinud seda, et autorid on jõudnud üsna erinevatele, kohati isegi vastandlikele järeldustele, pidades seda heaks diskussiooni jätkamise eelduseks.

Lea Altnurme toob eestikeelsesse religioonisotsioloogiasse „asenduskristluse“ mõiste. Asenduskristlus on „nähtus, milles mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi usulisi kombeid ja moraali tallel ning teostaks neid ühiseks hüvanguks“. Selliseid inimesi võiks pidada Lea põhjaliku analüüsi põhjal kristlusele lähedalseisjateks, sümpatiseerijateks. Nende sidemed kristlusega on olulised ja tähenduslikud ning võivad selle grupi liita tähenduslikul määral kristliku kultuuriruumi külge. Järgmise artikli autor Atko Remmel seevastu leiab, et kuigi selle ühiskonna segmendi sidemed kristlusega on olemas, ei ole need sisuliselt siiski tähenduslikud ja seepärast ei saa neid inimesi pidada kristlusega tugevamalt kokku kuuluvateks. Atko artikkel keskendub mittereligioossete vastajate analüüsile ning juhib tähelepanu sellele, et antud grupp pole kaugeltki mitte ühtne, vaid sisaldab endas mitmeid väga huvitavaid alagruppe erinevate hoiakute ja tõekspidamistega.

Indrek Pekko vaatleb mittekristlike religioonide olukorda Eestis ning arutleb nende võimalike kokkupuutepunktide üle kristlusega. Kuna suhtumise kohta erinevatesse religioonidesse on EUU küsitluste käigus päritud juba esimesest, 1995. aasta etapist alates, siis on Indrek Pekko toodud andmete põhjal suurepärane võimalus seda muutust pikkade aastate jooksul jälgida.

Ain Riistan arutleb oma artiklis „Kas fundamentaalne kristlus on ohuks demokraatiale?“ selle üle, mis on fundamentaalne ja mis fundamentalistlik kristlus, kuidas nad omavahel erinevad ning milline on nende positsioon ja eesmärgid demokraatlikus ühiskonnas.

Ning selle peatüki viimane artikkel on Alar Kilbi sulest ja avab meile EUU uuringu foonil ühte viimastel aastatel Eesti ühiskonnas enim kirgi kütnud küsimust, milleks on homoseksuaalsusesse suhtumine. Ta annab väga põhjaliku ülevaate vastavatest arengutest Kesk- ja Ida Euroopa maades ning kõrvutab teistes maades läbiviidud uuringute tulemusi meie uuringu tulemustega, otsides vastuseid küsimusele, miks meie inimeste hoiakud on just sellised, nagu nad on. Artikkel toob üsna detailselt välja erinevate ühiskonnagruppide suhtumised homoseksuaalsusesse.

Selline oli lühiülevaade teemadest. Loodetavasti jätkub arutelu nende üle veel pikalt. Selleks, et kiriku töötegijatel ja vaimulikel oleks uuringu tulemustest võimalikult palju kasu, oleks ilmselt mõistlik teatud ühiste suundade, strateegiate kokkuleppimine.

Kogumiku toimetaja ütleb lõppsõnas: „[K]ogumiku üheks märksõnaks on „kohtumine“ – otsitakse puutepunkti religioonisotsioloogia ja misjoniteoloogia ning apologeetika vahel, mis peaks viima kohtumisteni Kiriku ja rahva vahel“. Arvan siiski, et vaatamata raamatu küllaltki rakenduslikele ja missioloogilistele eesmärkidele ja spetsiifilisele sihtgrupile on see „seestpoolt suurem kui väljastpoolt“. Mida see tähendab? Eelkõige seda, et vähemalt uuringute „Elus, usust ja usuelust“ tulemused väärivad tutvustamist oluliselt laiemale publikule. On ju seal muuhulgas kajastust leidnud ka oluline fragment meie rahva rikkast kultuurimosaiigist 21. sajandi alguses. Saadud teadmine vajab integratsiooni ja sünteesi kultuuri- ja väärtustealaste uuringutega, et ühelt poolt mõista paremini saadud teadmise sisu ja teisalt aidata teiste elualade teadlastel mõtestada eestlaste mentaalsust ja selle muutumist.

Eesti Kirikute Nõukogule tuleb soovida jätkuvat visadust „Elust, usust ja usuelust“ uuringutega jätkamisel. Kogu väärtust, mida sellega luuakse, ei oska me ehk tänasel päeval täies mahus hinnatagi. Öeldakse, et pärituul puhuvat ikka ja ainult neile, kes teavad, kuidas purjeid seada. Aga just seda teadmist need uuringud loovadki.

 

Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English