Esiletõstetud lood

Olgem osa lihaks saanud Sõnast! Jõulujutlus (Jh 1:14)

Andres PoderJõulupüha jutluse tekstiks on tänavu Johannese evangeeliumi algus, kus öeldakse: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema kirkust kui Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt“ (1:14). Kuuldud kirjakoht haarab otsekui härjal sarvist, pannes meid küsima, miks pidi Jumal saama inimeseks, kus ja kuidas me teda täna kohtame ning kus asuvad ristiusu piirid.

 

I

Esimesele küsimusele vastates on toodud mitmeid toredaid võrdpilte, näiteks: kui tahad olla arusaadav ja eeskujuks sipelgatele, saa sipelgaks. Kui tahad juhtida haneparve, hakka juhthaneks. Tõsi, inimestele pole see jõukohane. Jumala suurus seisneb aga selleski, et tema võib ilmuda ka kõige väiksemana – kasvõi lapsena Petlemma sõimes. Seda enam, et ta on teinud inimese oma näo järgi.

Sõna, mille läbi maailm loodi ja mida Johannese evangeelium samastab Jumala endaga, võtab vormi, mis ainsana saab meile avada Jumala tahet ja armastust meie inimlikes mõistetes ja suhetes, väljendada Jumala ligiolu selle kõige tõelisemas ja täielikumas tähenduses. Igasugused animistlikud ja deistlikud jumalakujutlused osutuvad selle kõrval otsekui tummfilmiks.

Kreeka sõna ’theastai’, mida siin nägemise kohta kasutatakse, märgib Uues Testamendis otseselt ihulikku nägemist, mitte visiooni, kujutlust või fantaasiapilti. Muidugi on ka viimastel oma positiivne roll. On ju inimkond läbi ajaloo otsinud oma tabamata imet – tarkade kivi, sinilindu või väikest printsi. Püüelnud valgustuse poole, mis tooks tagasi kaotatud hingerahu ja õnne, osaduse Jumalaga. Näha lihaks saanud Jumalat, tähendab näha ja mõista inimest.

Detsembri algul etendus teatrifestivali „Talveöö unenägu“ raames Lõuna-Aafrika kunstniku Brett Bailey installatsioon „Näitus B“. Lavastus esitab vapustavaid fakte ajast, kui arusaam inimesest kui Jumala loomingust ja tema lapsest asendus evolutsiooniideega: rassiteooriad, inimloomaaiad ja ääretu ekspluateerimine. „Kui palju on meis muutunud saja aastaga? Mis on inimlikkuse mõõt?“ küsitakse näituse teatmikus.

Et asi oleks üheselt mõistetav, kasutab evangelist lausa naturalistlikku terminit „liha“ – ’sarx’. Antiigi dualistliku arusaama järgi oli kaduv ja nõder liha pigem põlastusväärne, lausa vastand vaimule, veel enam jumalikule olemusele. Seetõttu jäi ka jumalus inimesele kättesaamatuks ja surelik inimene tema poolt hüljatuks. Nüüd aga elas ta meie keskel ja me nägime tema kirikust kui Isast ainusündinu kirkust – isegi Petlemma sõimes, isegi ristil!

Jumala kirkus pole lihtsalt mingi iluasi, helkiv klaasmuna jõulupuul, see on täis armu ja tõtt – kahte asja, milleta inimelu pole kujutletav. Arm tähendab halastust, andeksandmist ja armastust, mida ekslike ja patuste olenditena Jumalalt ja üksteiselt vajame, sest üksnes selles peitub tulevikulootus ja turvalisus! Tõde on aga midagi, millest peaks juhinduma kogu meie elu, kuid mida viimselt valdab vaid Jumal.

Sõna saamine lihaks, Ainusündinuks, avas ka inimesele võimaluse uuesti sündida, sündida osadusse, kus meid hüütakse Jumala lasteks. Kuid Ainusündinu maine ja ihulik tee lõppes ju õige pea? Kas nüüd on Jumal, tema arm ja tõde, meile kättesaadav vaid mälestuste, kujutluste ja hingeigatsuste kaudu? Kas oleme taas inkarnatsioonieelses ajas?

 

II

Oleme jõudnud kõige imelisema, tänase jõuluime juurde! „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni,“ (Mt 28:20) tõotab Jeesus. Ja seda mitte üksnes vaimus vaid ka lihas.

„Võtke, sööge, see on minu ihu! /…/ Võtke, jooge, see on minu veri,“ kinnitab Jeesus õhtusöömaaja seadmissõnades. „[K]es me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse,“ (Rm 6:3) ütleb apostel Paulus ja lisab, „et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Rm 6:4) „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind“ (Lk 10:16) tõotab Jeesus apostlitele ja nende järglastele.

Selliseks Kristuse ligiolu ja meelevalla lausa lihalikuks väljendajaks on kirik ehk kogudus – väljakutsutute kogu, nagu pühakirjas kasutatav sõna ecclesia tähendab. Apostel Paulus nimetab seda Kristuse ihuks, mille liikmeks meiegi tohime olla. „Kristlik kogudus on täpselt samamoodi reaalne ning nähtav suurus, samuti ihuline, nagu iga konkreetne inimene,“ võtab kokku professor Elmar Salumaa.

Evangeeliumit kuulutades ja Kristuse seatud armuvahendeid jagades on kirik niisiis organism, organisatsioon ja institutsioon, millest väljaspool pole õndsust. „Salus extra ecclesiam non est,” leidis juba kirikuisa Cyprianus. Kuivõrd kirik, nagu väljendub eelmise sajandi nimekaim teoloog Karl Barth, „on Jeesuse Kristuse ajaloolis-maine eksisteerimisvorm“, nimetab usutunnistus kirikut pühaks ja rõhutab seda meie usu objektina.

Vahel võib meid eksitada asjaolu, et kirikuski leidub vigu, ekslikke ja patuseid inimesi. Siis peame aga meenutama, et Kristus ongi selleks tulnud, et võtta enda kanda meie patud ja süü, et me pole päästetud oma õiguse, vaid tema armu läbi. Ka allikas võib vahel olla risustatud, kuid kuna ta on allikas, on temas alati puhast ja elustavat vett. Kuna Kristus on kiriku alus, näeme ja kogeme siin alati tema kirkust.

Jah, Jumal võib nagu vesigi peituda kõikjal – õhus, mullas, igas rohulibles ja meis endaski. Ometi jääme janustena teda otsima kui siil udus, kui me ei tule allikale – Sõna juurde, mis on saanud lihaks.

Inkarnatsiooni ime on selles, et nii sellel jõulupühal kui igal muulgi hetkel võime koguduse keskel, olgu tema koduks siis uhke katedraal või pisike külakabel, olla sarnased karjaste ja idamaa tarkadega, kes leidsid Ainusündinus lihaks saanud Sõna! Võime sarnaselt neile olla täidetud tänutunde ja ülevoolava rõõmuga.

 

III

Kristuse ihuna on kirikul jätkuv ülesanne kuulutada Jumala armu ja tõde – kuni maailma otsani. Meil tuleb minna maailma ja olla avatud tema muredele, ootustele ja igatsustele. Mis võiks paremini teha nähtavaks Kristuse kirkust kui hoolimine ja headus, armastus ja lepitus? See, et Kristuse sünni pühadest on saanud teistele rõõmu valmistamise pühad, pole juhus. Kirikul tuleb olla mitte ainult kuuldav, vaid ka usutav. Ometi seisab 21. sajandi kirik ikka samas olukorras kui Jeesus omas ajas – pole ime kui leidub neidki, kes meid ei mõista.

Mõnikord on raske tajuda piiri, kus lõpeb võime olla maa soolaks ja algab sulandumine maailma, usu muutumine lahjaks ja sisutuks. Seda enam, kui peame Eestit nii või teisiti kristliku maailma osaks. Sotsioloogilistest uurimustest ilmneb kalduvus „uskuda kuulumiseta“. Maad võttev „uus vaimsus“ – panteismi ja animismi spontaansed vormid – on enamasti humanistliku utoopia ja eneselunastuse teenistuses. Lea Altnurme tõdeb, et „seda mõtteviisi võib leida ka kirikute liikmeskonnast.“

Kas selliseks kujunebki tulevik? Kindlasti mitte. Palju olulisem ajutisest vabaduseufooriast on kuuluvusvajadus, kinnituse ja tunnustuse leidmine oma veendumustele. Selle näitena võib tuua kasvõi paisuvad vabaühendused ja veebikogukonnad. Kristliku eneseteadvuse tugevnemise üheks vormiks on laienev oikumeeniline liikumine: püüd taotleda kristlaste ühtsust, jõuda suuremale selgusele kiriku olemuslikes tunnustes ning teostada paremini tema armastus- ja teenimisülesannet ühiskonnas. Sõna saamine lihaks pole vaid minevik.

Tänavune aasta on toonud selles vallas kaasa kaks imelist jõulukinki. Esimeseks on reformatsioonijuubeliga seoses peetud luterliku ja katoliku kiriku ühispalvus Lundis, kus allkirjastati nähtava ühtsuse taotlus, mis väljendub dokumendis „Konfliktist osaduseni.“ Selle kohaselt on „luterlased ja katoliiklased üksteisega seotud kui Kristuse ihu liikmed“. Teiseks avaldas ligi tuhande aasta järel Kreetal koos olnud Õigeusu Suur ja Püha Kirikukogu samuti toetust oikumeeniale, pidades väga oluliseks dialoogi mitte-õigeusklike kristlastega.

Nii joonistuvad taas selgemini välja ühe, püha, üleilmse kiriku kontuurid, lastes meil kohata ja kogeda Kristuse nähtavat ihu, mis lapsukesest Petlemma sõimes on ulatumas meieni. Külastades kord Kopenhaagenis Taani nimeka kujuri Thorvaldseni muuseumi, avaldas mulle erilist muljet üks tema tööriistu – suurendussirkel, millega väikest mudelit aluseks võttes valmis suur ja kuulus Õnnistav Kristus.

Kas pole ka meie usk selline suurendussirkel, mis toetudes lihaks saanud Sõnale, Jeesusele Kristusele, vormib meie elu ja maailma torsot, tuues sealt esile Kristuse näo, lastes väljakutsutute kogus, kõigi usklike osaduses, ära tunda Ainusündinut ennast, sest sellist armu ja tõe allikat vajab iga inimene ja ühiskond.

Olgem siis igaüks osa sellest Kristuse ihust. Säragu tema kirikus meie mõtetest, sõnadest ja tegudest, et täituks kirikulaulu sõnad: „Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos, siis maailmgi tunneb, ütleb: „Siin on Jeesu jüngrid koos!““

 

Andres Põder (1949) on peapiiskop emeritus ning Eesti Kirikute Nõukogu president.

Print Friendly, PDF & Email
English