Arvamused

Mis meist saab? Praktiku mõtteid sirvides kogumikku „Kuhu lähed, Maarjamaa?“

paenurmNovembris Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) poolt esitletud ning suures osas Eerik Jõksi eestvõttel ja taganttõukel ilmunud kogumik „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ on küllap jõudnud paljude huviliste kodudesse ja leidnud juba suuremal või vähemalt määral sirvimist ja lugemist. Tegu ongi tuumaka materjaliga, millest küll iga kiriku töötegija võiks ennast läbi haugata ning aeg-ajalt mõne uurimusliku faktiga oma mälu turgutada.

Uurimusliku materjali olemasolu on infona alati oluline ja loodan, et EKN ning liikmeskirikud seisavad hea selle eest, et taoline töö võiks jätkuda.

Siinne kirjatöö lisab mõne omapoolse ääremärkuse kogumiku kahe esimese osa juurde, jättes sedakorda kolmanda osa esseed kõrvale.

Kõige enam hakkavad ka kirikusiseselt silma põlvkondlikud erinevused. See kätkeb endas nii erinevaid vagaduslaade, prioriteete kogudusepraktikas kui ka ootusi kiriku, koguduste ja kaaskristlaste suhtes. Siin on küll iga koguduse võimalus eri vanusegruppe kõnetada ja kaasata ning teha seda võimalikult individuaalselt. See tähendab, et nii vaimulik kui koguduse aktiiv peavad tundma oma inimesi, aga ka oma kogukonda laiemalt. Siinkohal võib erilise hoolega lugeda kogumikust seda osa, mis kajastab vastajate takistusi kogudusega liitumisel.

Küllap tegutsevad kogudused praegugi parimal võimalikul viisil ja ressursse arvestades ning ma arvan, et esimene parim sõnum on see, kui olemasolev kogudus on hästi teenitud.

Rahapuudus on kindlasti üks märksõna, mis mõjutab ka kiriku arenguid lähiperioodi perspektiivis. Kevadel Siimon Haameri kaitstud magistritööst ilmneb, et näiteks EELK vaimulikkonna hulka ei ole viimase kümne aasta jooksul ordineeritud ühtegi inimest, kellele tooks leiva lauale kogudusetöö. Siit tekib küsimus, milliseid ja kui majaduslikult kindlustatud inimesi me ootame vaimulikeks ning kas peaksime kirikuna tagama ka, et nende hulka jõuaksid vähem kindlustatud ja noored inimesed.

Linnadesse kolib ilmselt lähiaegadel jätkuvalt rohkem inimesi kui linnast maapiirkonadadesse, ehkki suurt virisemist ei ole ka selles osas mõtet jätkata. Ilmselt teiseneb töö osatähtsus ja mõjukus ning üksikuid inimesi hakkab keskustes olema rohkem kui neid, kes on pigem perekeskse elukorraldusega. Tööpaigad muutuvad mobiilsemaks, kohad pandlikumaks ning kellast kellani istujate hulk aina väheneb. Tööturul teevad ilma Y ja Z põlvkonnad, kes on orienteeritud konkreetsetele ettevõtmistele ja ülesannete lahendamisele, mitte siiski põlates filosoofiat ja religiooni.

Erinevaid huvigruppe liitvaks saabki ilmselt soov või ka vajadus midagi konkreetset (kogukonnas) ära teha, millegi nimel ühiselt pingutada ning näha ka lõpptulemust. Kirikust peetakse lugu, kui ta suudab hea seista oma töötegijate eest ning teha järjepidevat tööd senise liikmeskonnaga n-ö sissepoole.

Kõige määravamaks teguriks ilmselt isikliku usulise kogemuse kõrval kirikuga liitumisel jääb siiski perekondlik ja hõimkondlik praktika ning eeskuju.

Kuidas ja kui palju kommunikeerida kirikus toimuvat, on alati oluline ja keeruline küsimus. Üldiselt ollakse siinmail väga ettevaatlikud uute asjade vastuvõtmisel ning midagi head ei tule olukorrast, kus ka kiriku tegevust tajutakse pealesurutuna või siis teisalt jälle pelga formaalsusena. Tulijat, kirikulist, kuulajat ei saa kunagi alahinnata.

Parim aeg on just praegu. Julgen arvata, et heade tegude tegemiseks ei ole paremat aega kui praegune. Tuletan ka meelde, et pole olemas ideaalseid juhte,  alati on võimalik üht või teist oskust arendada ja toetada.

Tunnen, et tänasel päeval vastab kirikus pakutav minu vajadustele ning mul on alati võimalus oma arvamust avaldada ning abikätt pakkuda. Praeguses kirikupildis ei näe ma mitte niivõrd probleeme kui muutusi. Mis meist saab, on endistviisi usu küsimus.

 

Mari Paenurm (1969) on nõustaja ja koolitaja ning EELK Tartu Maarja koguduse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English