Artiklid

Luterliku osaduse enesemõistmine. Uurimusdokument, 2. osa

lwf new logoVt dokumendi esimest osa siit. – Toim.

 

3.4 Vastutustundliku otsuselangetamise allikad

Kogukonnas tekkinud keeruliste küsimuste valguses pöördume taas meie identiteedi südameks olevate andide poole. Allpool on esitatud mõned ressursid, mis võivad osadust suunata püüdlustes välja selgitada, kuidas mitmekesisuse keskel koos elada. Nende ülesehitus on koostatud nii, et alustada Sõnast kui meie identiteeti kujundavast kesksest annist.

 

3.4.1 Evangeelium on meie osaduselu süda

Meie veendumus

Meie kristliku usu ja luterlike usutunnistuste ühendav tuum on meie lunastus Jeesuses Kristuses armu läbi usu kaudu, millest annab tunnistust pühakiri, milles ilmutatakse Jumala tingimusteta armastust meie suhtes (Ef 2:8). Selle Jeesus Kristuses antud armuanni aluseks ei saa olla ükski muu traditsioon ega inimlik ettekirjutus.

Meie osaduskonna kõigi kirikute ühine veendumus on, et kristliku usu ja elu aluseks on Jumala õigeksmõistva armu tegelikkus ja and ning et kristlik praktika ja „head teod” lähtuvad usust, mis loodab ühtsust saavutada armu läbi (Gl 3:25–29). Seda ühtsust loob Sõna, millest on sündinud kirik kui Kristuse nähtav ihu. Need, kes on Sõna kuulnud, on kutsutud osa saama selle uue loodu tegelikkusest (2 Kr 5:16–21).

Reformaatorid väitsid, et Jumala poolt meiega loodud uue suhte mõistmiseks tuleb Jumala pöördumises eristada kahte aspekti.[25] See ei tähenda, et Jumal on kahevahel, vaid meid mõjutavad kaks vastandlikku jõudu, mis panevad meid Jumala häält erinevalt kuulma – see võib olla tahe, mis nõuab kuulekust välistele moraaliseadustele, või tõotus kogu meie eksistentsi uuendada, andes meile Kristuses uue identiteedi. Jumala radikaalset kinnitust saab omaks võtta ja oma elus väljendada üksnes siis, kui me oleme keset oma asjatuid püüdlusi Jumala seadust täita teadlikud ja kogeme seda, milleks Jumal meid on kutsunud.

Piiblilood pöörduvad meie poole mitmel erineval häälel, eri žanrites ja stiilides. Neis räägitakse realistlikult sellest, mis me oleme ja mida oleme teinud, ja lootusrikkalt sellest, milleks me oleme kutsutud – mis on võimalik siis, kui Jumal puudutab meie südant, ihu ja mõistust. Näiteks Jumala armulised käsud on Jumala kutse, mis annab meile keset hirmu ja kiusatust õiguse teostada oma inimlikkust usaldavas suhtes Jumala, ligimese ja kõigi teiste meid ümbritsevate eluvormidega. Kuigi jumaliku käsu sisuks on alati armastus, muutuvad Jumala käsud talumatuks seaduseks juhul, kui nad puutuvad kokku iseendasse pöördunud eluga. Selline elu põlgab Jumala õiglust, halastust ja kaastunnet. Sellises elus tekitab ärritust Jumala eelistus patuste, võõrandunute ja kannatajate suhtes.[26] Selline elu ei suuda vaimustuda rõõmusõnumist, et Jumal on tõrjutud armuliselt oma rüppe võtnud. Pigem püüab see oma olemasolu õigustada, näidates hindavalt ja hukka mõistvalt näpuga „patusele”, et tõestada iseenda paremust ja äravalitust. Tänu usule tugineb meie elu meist väljaspool paiknevale alusele; meie elu aluseks on Kristus. Usu kaudu armus elamine tähendab, et meie elu ei asu meis endis ja seega ei ole meie endi käsutada.[27] Meie elu saab üheks selle teisega, võõraga, selle ühega, kes kutsub meid Jumalat usaldama ja armastama ning käituma ligimese suhtes õiglaselt. Pühakirjas esitatud müsteerium seisneb selles, et inimene saab olla iseendas terviklik vaid siis, kui ta ümbritseb oma ego Kristusega ja ligimese vajadustega.[28] Alles siis, kui oleme Jumala ja teiste vajaduste poolt uuesti rõivastatud, muutume nendeks, kelleks oleme kutsutud – tõelisteks inimesteks.

 

Arutelu vajadus

Kuigi õigeksmõistmine on toimunud armus usu läbi ja meie ühtsuse aluseks on Jumala tegu, võivad kirikud teha otsuseid, mis raskendavad meie jaoks osaduse kogemist ja kurvastavad Jumala Püha Vaimu (Ef 4:30). Isegi kui head teod ei ole õigeksmõistmise eeltingimus, on meil kohustus anda ligimesele ja teistele ustavat tunnistust ning me peame muutlikul ajal aitama üksteisel käituda kooskõlas meie kristliku usuga. Sellegipoolest peavad kirikud ümbritseva konteksti tõttu pidevalt eristama seadust ja evangeeliumi, et võtta arvesse hingehoidlikke vajadusi ja poliitilist tegelikkust. Seetõttu võivad kirikud teha otsused, mida teised kirikud ei pruugi mõista.

Osaduskonna liikmed peaksid suutma olla üksteisega eriarvamusel, ilma et see ohustaks osaduskonna ühtsust. See kehtib tingimusel, et sellises otsuses ei nähta ohtu ühisele õigeksmõistva usu tunnistusele. Ent kuna erinevates kontekstides tegutsevatel kirikutel ei ole alati lihtne mõista hingehoidlikke kaalutlusi, millest lähtutakse mõnes muus kontekstis, on alati kasulik, kui osaduskonna liikmed hoiavad üksteist kursis sellega, kuidas nad püüavad evangeeliumile ustavaks jääda, vaatamata oma kontekstist tingitud nõudmistele.

 

3.4.2 Sõna ja sakramendid on osaduse sündmused

Meie veendumus

Augsburgi usutunnistuse järgi on kirik nähtav seal, kus puhtalt evangeeliumi kuulutatakse ja õigesti sakramente jagatakse.[29] Augsburgi usutunnistuse VII artiklis öeldakse, et tõelise kiriku ja selle ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ja sakramente jagatakse. Jumal tõotab, et see kirik kestab igavesti.[30] See kiriku kirjeldus on kooskõlas tähelepanekuga, et lihaks saanud evangeeliumi võetakse vastu inimlike meelte kaudu. Evangeeliumi ei ole võimalik vahetult tajuda. Me kuuleme, näeme, tunneme, maitseme ja haistame evangeeliumi läbi argielu. Jumal kasutab argist selleks, et teha erakordset, ning seega tunnistab loodu heaks (1 Mo 1:31). Luther räägib loomise pidevast kestmisest,[31] mis võimaldab meil mõista, et headuse väljavool annab tunnistust Jumala kestvast heakskiidust mitmekesisusele. Selles mitmekesisuses võib näha loomise ja meie jumalanäolisuse peegeldust (1 Mo 1:27 ja Ps 8). Me võtame Jumalat vastu erinevalt, sest Jumal pöördub meie poole erineval moel.

„Me oleme kirikute osadus, mida ühendavad Sõna ja sakramendid. Need hoiavad meid koos palju tähenduslikumalt kui mis tahes seaduslikud nõuded. […] Alati ja kõikjal, kus me tuleme kogudusse kokku Sõna kuulma ja sakramente pühitsema, meenutatakse meile, et me teeme seda kui ülemaailmse pühade osaduse liikmed. See laiem osadus peab saama meie jaoks millekski enamaks kui abstraktne ilmetu tõsiasi. Meil peab olema võimalik seda tõsiasja vahetult puudutada, kuulda, maitsta ja kogeda. Tänu Jumala armule on meil võimalik solidaarselt üksteisega oma valu ja rõõmu, koormaid ja ande jagada.”[32]

Meie, kes me oleme armastatud, teame, et armastus ei ole üksnes meie peale vaadanud, vaid on meid omaks võtnud. Ristimine on Jumala and, mis on meie igapäevane rõivas.[33] Iga päev puudutab igavik aega nii, et tavaline muudetakse erakordsele sobivaks. Loomulikult kehtib see ühtemoodi nii osaduskonna kui ka üksikisiku kohta, sest ristimise and on antud nii kirikule kui ka selle liikmetele. Kirikut uuendatakse päev päevalt ristilöödu kuju järgi, kelle elu seisneb oma jumalikkuse äraandmises maailma pärast, kuhu kuulume ka meie (Fl 2:5–11). Ristimine tähendab meie tühjendamist, et meis saaks vastu kajada Jumala hääl.[34]

Samuti tunnistab luterlik kirik, et Jeesus Kristuse kirik muutub selleks, mida ta Issanda õhtusööma ajal sööb ja joob. Armulaud on meie liit Kristuse ja pühadega (1 Kr 11:17-34). Ometi käib selle liidu juurde teatav ebasümmeetria. Me ei muutu õhtusöömaajal osaledes Kristuseks; me muutume Kristuse ihuks. Kristus jääb ihu peaks, sest Sõna ja sakramendid jäävad vahenditeks, mille abil Kristus kirikut valitseb. Püha õhtusöömaaeg on vahend, mille abil kirik muutub ihuks, ning ihu on ihu üksnes niivõrd, kui ta on mitmekesine. See murtud ihu, mida nimetatakse kirikuks, koosneb laua ümber kogunenud inimestest, kes maitsevad Issanda headust. Meie palveks muutunud lauavestlus tõuseb selle pidusöögi võõrustajani; meie palve lõhnad on nüüd sama rikkalikud ja mitmekesised nagu kogu maailma erinevatelt laudadelt tõusvad aroomid (Ps 141:2). Me oleme erinevad, aga mitmekesisus on üks osa meie lunastuse müsteeriumist (Rm 12:3–8). Me oleme õigeks mõistetud ning meie õigeksmõistmine üksnes ei õigusta mitmekesisust, vaid ka loob seda.

 

Arutelu vajadus

Mõnedes LMLi piirkondades on inimesi, kes soovivad saada ristitud, kuid see eeldab nendelt või nende lähedastelt märkimisväärseid kulutusi. Osadus peaks nende ustavust tunnustama ka juhul, kui neil ei ole võimalust ristitud saada.

LMLi ajalugu on näidanud, et ristitute seas tekivad vastuolud ja lahkhelid just Issanda laua ümber. Kuna jumalateenistus on meie lunastuse märk ja väljendus, siis näitab meie suutlikkus ühiselt teenistusel osaleda ja ühe usklike ihuna armulauast osa saada meie osadust: kui me ei suuda koos pühitseda, kahjustab see meie osadust.

 

3.4.3 Ristisõnum tervendab meie katkisuse

Meie veendumus

Kirik on eelkõige ristikirik ja seda korratakse meile elus üha uuesti (1 Kr 1:18–25). Luther meenutab meile, et kirik on kõikjal, kus me näeme risti või kuuleme hüüdu ristilt.[35] Sama kehtib ka Meie Isa palve kohta.[36] Selle põhjuseks on asjaolu, et risti all elav kirik palvetab palavikuliselt, paludes Jumalat maailma igapäevaste vajaduste pärast, igatsedes kurjuse kaotamist koos Jumala tahte teostumisega maailmas ja jumaliku nime pühitsemisega (Mt 6:9–13). Selles palves ilmnevad püha risti piirjooned; iga üksik palumine kujutab risti erineva vaatenurga alt, andes meile teada, et kõik igapäevase leiva päevad on ühtlasi palve, armu, usu ja lunastuse päevad.

Kiriku elu on eelkõige lunastussündmus: see on usku äratav arm, mis võimaldab sellel väikesel armastatud jüngrite salgal oma karjase häält kuulda (Jh 10:27) ning märgata ootamatutes kohtades laubale joonistatud ristimärke, mis on nähtavad vaid usule.[37] Me tunnistame, et kirik on osadus, mida on puudutanud nakkav pühadus, mis paneb meid uurima meile osaks saanud andestust otsekui oleks meil jumalik luba puudutada puudutamatut. Puudutades seda, mis on katki, avastame, et oleme uueks saanud ja meile on antud prohvetlik kutsumus, mis seab kahtluse alla maailma tarkuse ning lükkab tagasi nii konservatiivsuse kui ka liberalismi, mis jätab tähelepanuta evangeeliumi kutse solidaarsusele nendega, kes on tõrjutud.

 

Arutelu vajadus

Risti all elav kirik oskab ära tunda eluterve ja ohtliku alandlikkuse erinevust. Ajaloos on risti teemat tihti ka kuritarvitatud teiste inimeste allasurumiseks ja nende sõnaõiguse äravõtmiseks. Rassi, soo, seisuse või klassi tõttu tõrjutud inimesed ei peaks kuulma ristisõnumis õigustust oma rõhumisele, vaid kinnitust, et Jumal on nendega solidaarne ning et see sõnum kuulub ühtlasi Jumala ajaloo osaks oleva vabastuse loo juurde. Teadlikkus Jumalast, kes vabastab meid meiega koos käies, äratab meis elutervet alandlikkust, mis elab avatud südame, käte ja mõistusega.

 

3.4.4 Jumala Sõna loob ja kinnitab ühtsust ja mitmekesisust

Meie veendumus

Pühakirjas vahendatud Jumala Sõna on kirikliku osaduse ning kiriku elu, lootuse ja usu allikas. Pühakirja tunnistus ei ole ühetooniline, vaid paljudest erinevatest häältest koosnev koor. Niisiis kiidab pühakiri mitmekesisuse heaks (Gl 2:7–10). Seega on oluline olla teadlik kõigist erinevatest Piiblis sisalduvatest väljendusvormidest ja mitte keskenduda ainult kitsamale tekstide valikule.

Seda mitmekesisust seob tervikuks piibliraamatute ühine tuum: kõik luterlikud kirikud tunnistavad pühakirja esmast autoriteeti, mida tõlgendatakse Jeesus Kristuses antud vabastava armu evangeeliumi hermeneutilises võtmes. Lisaks leiavad Jeesuse järgijad, et nad peavad vastama ümbritsevate inimeste põhjapaneva tähtsusega küsimustele, kuna Jeesus juhatab meid maailma (Mt 28:18–20). Peale selle on pühakirja lugedes meie ümber pilv tunnistajaid, kes vaatavad üle meie õla (Hb 12:1–2), mistõttu me võtame tõsiselt nii nende kui ka väljaspool luterlikku osadust seisjate häält. See Kristusele toetuv mitmehäälne pühakirja lugemine loob palju erinevaid tõlgendusvõimalusi ning annab teadmise, et tõsine mõttevahetus teistega võib kaasa tuua ka põhimõtteliste lahkarvamuste avastamise.

 

Arutelu vajadus

Kirikud otsivad usaldusväärseid võimalusi, kuidas lahendada igapäevaelu küsimusi käsitleva pühakirjatõlgendusega seotud konflikte. Kuidas saame vaadelda piiblitekste usaldusväärselt nende ajaloolises kontekstis ning samal ajal rakendada samu tekste tänapäevastes oludes nii, et jääksime neile truuks ja suudaksime ühtlasi inimesi kõnetada? Kuidas teha seda seoses küsimustega, mida Piibli ajal olemas ei olnud (nt tehnoloogia arenemisega seotud bioeetika küsimused)?      Mõnikord öeldakse, et väga erinevad piiblitõlgendused on seotud konfessionaalse või geograafilise kontekstiga, kuigi tegelikult võivad need väljendada sisemisi erinevusi, mis on tingitud erinevatest hermeneutilistest suunitlustest. Iga kirik peaks suutma selgitada, miks ja kuidas piiblipõhiseid argumente arutelus kasutatakse. Kirikute osaduskonnana, mis püüdleb maailmas ühise tunnistuse poole, püüame jätkuvalt üheskoos uurida vastastikku uuendavaid Piibli tõlgendamise võimalusi.

 

3.4.5 Evangeelium sisaldab vabadust, austust ja kannatlikkust üksteise suhtes

Meie veendumus

„Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam.
Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“[38]

Evangeelset vabadust kujundab teenimine, milles mõistetakse, et inimesed ei saa kogeda absoluutset vabadust. Seega on kirikud küll autonoomsed selles mõttes, et nad valitsevad ennast ise, kuid vabadust ei saa tõlgendada lahus ligimesest ja keskkonnast (Lk 10:25–37). Mõnikord teeb ligimene otsuseid, mille puhul meile näib, et meil ei ole vabadust neid teha. Sellises olukorras võivad kirikud olla kutsutud kannatlikkusele üksteise suhtes, et austada erinevaid valikuid kui iseenda vabaduse väljendusvorme. See kannatlikkus ja austus üksteise suhtes eeldab kahte asja: esiteks me ei väida, et see valik on meie teha (Gl 5:1); teiseks oleme üksteise suhtes kannatlikud ja toetame neid oma võimaluste piires.

„Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks. Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et miski pole ebapuhas iseenesest, vaid on keelatud üksnes sellele, kes arvab midagi keelatu olevat […] Niisiis, taotlegem seda, mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks. […] Usku, mis sul on, pea iseenese jaoks Jumala ees.. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat. […] Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks” (Rm 14:13–14, 19, 22; 15:1–2).

Kuna me teostame vabadust igaüks oma kontekstis, on lahkarvamuste tekkimine vältimatu. Olles üksteise suhtes kannatlikud ja austades nii teiste kui ka iseenda vabadust, mõistame, et meil on võimalik seda erinevust taluda, kui me loome üksteisega suhte alandliku teenimise vaimus. Liikmeskirikutel palutakse meenutada, et igaüks on erineval moel korraga nii tugev kui ka nõrk. Lisaks oleme kutsutud pöörama tähelepanu evangeeliumi tõele, et rist kummutab meie arusaamad nõrkusest ja tugevusest, mida me kasutame iseenese heaks. Üksteise teenimine on meie vastumürk kõrkusele ja meie tee, mis juhatab armastava kannatlikkuseni üksteise suhtes. See lugupidav kannatlikkus teiste suhtes ja nende vabaduse austav tunnustamine ei tähenda, et me oleme ühtsuse suhtes ükskõiksed, vaid soovitab meil enne kõike muud teisi kuulata ja teenida (Gl 6:2).

 

Arutelu vajadus

Teist austades tunnistame, et vabaduse tõttu on igaühel meist õigus erinevale arvamusele. Me oleme kannatlikud teiste õiguse suhtes teisiti mõelda ja elada, isegi kui me ei tunne nende käitumises ära iseenda veendumusi.

See ei ole ükskõiksus, vaid raske valik: see on raske, kuna oma veendumusi unustamata teiste teistsuguste hoiakute valimise vabaduse tunnustamine põhjustab meile kannatusi. Teisi austada ja nende suhtes kannatlikud olla suudavad üksnes need, kelle veendumused on tugevad. Osadus peab uurima eluterveid võimalusi, kuidas üksteist vastastikku korrigeerida, veenda ja julgustada.

 

4. Jätkuvat tähelepanu vajavad punktid

1. Kirikute osaduskonnana oleme kutsutud üksteise ees vastutama. See tähendab konkreetsemalt järgmist:

  • Olla avatud ande vastu võtma ja rikastuma luterlike kirikute peres elavate erinevate traditsioonide mõjul; püüda teisi õigesti määratleda ja vältida alusetuid eelarvamusi.
  • Luua võimalusi teiste kohta põhjalikumate ja vahetumate teadmiste saamiseks (kaasa arvatud nende teenimine, vagadus, kunsti- ja kultuurisaavutused ja panus ühiskonda).
  • Omada vabadust ja võimalust paluda neilt selgitust nende otsuste kohta.
  • Pühenduda kannatlikule dialoogile liikmeskirikute tehtud otsuste üle, et osaduskonna liikmed tajuksid, et neid on ära kuulatud.
  • Uurida ja selgitada kohalikke traditsioone ja tavasid ning hinnata neid ühiste teoloogiliste põhimõtete valguses, et tugevdada kogu osaduskonnas altari- ja kantsliosadust.

Osaduskonna kirikud peavad kaaluma oma otsuste mõju osaduskonnale ja pidama teistega üksteist austavat dialoogi.

2. Luterlike kirikute osaduskonnana on meie ühine hermeneutiline printsiip lähtuda piiblitekstide lugemisel nende tuumast: evangeelium lunastusest Jeesus Kristuses. See tähendab konkreetsemalt järgmist:

  • Edendada ühiseid võimalusi kuulda pühakirja erinevaid hääli ja tugevdada ühist orientatsiooni pühakirjale, mis ei vähenda Jumala Sõna mitmekesisust ega mõjukust.
  • Mõista, et Jumala Sõna on edasi antud erinevates traditsioonides ja konkreetsetes ajaloolistes kontekstides.
  • Anda võimalusi ühisteks kriitilisteks hermeneutilisteks arutlusteks ja uurimusteks.
  • Tunnistada luterlike usutunnistuskirjade tähtsust ja nende kontekstuaalse vastuvõtmise olulisust.

Tõlgenduste mitmekesisus on õigustatud, kui see ei ole vastuolus lunastuse evangeeliumiga, Kristuse poolt meie heaks tehtud tööga ega tähtsaima usuartikliga, millega kirik püsib või langeb.

3. Kirikute osaduskonnana oleme kutsutud pöörama tähelepanu häälte mitmekesisusele. See tähendab konkreetsemalt järgmist:

  • Kuulutada evangeeliumi ja tegeleda hingehoiuga nii, et kõik saaksid osaleda ja kõiki võetaks vastu.
  • Tugevdada õpetust ja praktikat, mis edendab evangeeliumi järgi toimuvat kaasamist.
  • Koguda tarkust meie oikumeenilistest ja religioonidevahelistest suhetest.
  • Võtta võõraid vastu ka nii, et see võib paljastada meie endi haavatavuse.

Kirikud peaksid üha rohkem tegelema erinevate kaasaskäimise ja külalislahkuse vormidega. Pingeliste suhete ajal on see äärmiselt oluline. Osaduskonna arendamine eeldab, et uuritakse praeguses konstitutsioonis sõnastatud autonoomia ja osaduseks vajaliku vastutuse vahekorda.

 

[25] Vt Martin Luther, „Traktaat kristlase vabadusest”, väljaandes Martin Luther, Valitud tööd, koostanud Urmas Petti (Tartu: Ilmamaa, 2012), 310jj.

[26] Martin Luther, „Heidelbergi väitlus”, ibid., 57. „Niisiis, patustajad on ilusad [sunt pulchri], kuna neid armastatakse, mitte nagu neid armastatakse selle pärast, et nad on ilusad.”

[27] Dietrich Bonhoeffer, “History and Good [2],” in Clifford Green (ed.), Ethics (Minneapolis: Fortress Press, 2005), 250.

[28] Luther, op. cit. (märkus 25).

[29] „Augsburgi usutunnistus. Artikkel VII. Kirikust”, op. cit. (märkus 4), 29.

[30] „Augsburgi usutunnistuse apoloogia. VII ja VIII artikkel. Kirikust,” op. cit. (märkus 4), 97jj.

[31] Martin Luther, “The Magnificat, 1521,” väljaandes Jaroslav Pelikan (ed.), Luther’s Works, vol. 21 (Saint Louis: Concordia Publishing House, 1956), 299.

[32] Ishmael Noko, “Why Does the Lutheran Communion of Churches Gather in Assembly,” in LWF Tenth Assembly Update No 1, March 2002, 1-2, vt siit. Vrd Gl 6:1.

[33] „Suur Katekismus. [Neljas osa.] Ristimisest,” op. cit. (märkus 4), 280.

[34] Martin Luther, “Psalm 90,” väljaandes Jaroslav Pelikan (ed.), Luther’s Works, vol. 13 (Saint Louis: Concordia Publishing House, 1956), 119.

[35] Martin Luther, “On the Councils and the Church, 1539,” väljaandes Helmut T. Lehmann (ed.), Luther’s Works, vol. 41 (Philadelphia: Fortress Press, 1966), 165.

[36] Ibid., 164.

[37] Martin Luther, “Sermons on the Gospel of St. John,” väljaandes Jaroslav Pelikan (ed.), Luther’s Works, vol. 23 (Saint Louis: Concordia Publishing House, 1959), 334.

[38] Martin Luther, „Traktaat kristlase vabadusest,” väljaandes Martin Luther, Valitud tööd, koostanud Urmas Petti (Tartu: Ilmamaa, 2012), 310.

 

Originaal: The Self-Understanding of the Lutheran Communion. A Study Document, Editor: Department for Theology and Public Witness, The Lutheran World Federation, 2015. Tõlkinud Alar Helstein. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Artikli liigendus originaal, numeratsioon Kirik & Teoloogia toimetus.

 

Luterlik Maailmaliit ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly, PDF & Email
English