Esiletõstetud lood

Kanda head vilja! (Lk 13:6–9)

Anna-Liisa Vaher„Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?” Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!”” (Lk 13:6–9)

Uue aasta saabumine on traditsiooniliselt seotud uute algustega. Kergelt juubeldava ning lootusrikka häälestatusega võtame vastu uue aastanumbri ning anname erinevaid lubadusi. Uue algusega tahaks ikka kõik vana endalt maha heita ning alata täiesti puhtalt lehelt, teha kõike paremini kui eelmisel aastal ja saada ka ise paremaks inimeseks. Millegi lõppedes on ikka hea leida endas lootust, et algabki midagi täiesti uut ja eripärast ning eks ole ju lootus paremusele see, mis meid ka inimestena edasi kannab.

Ent kas pole veider, et samad probleemid ja segadused, millega läksime magama eelmisel õhtul, tervitavad meid ka hommikul ärgates. Ilmselt tulevad ka eelmise aasta mured meiega ikkagi tahes-tahtmata kaasa, kuid meie võime täna siin ja ka uue aasta alguses ikkagi loota sedagi, et need mured on muutnud vähemalt oma vormi või siis kannavad endas uute alguste värskemat hõngu. Või siis saame olla tänulikud, et Jumal on meile jälle kinkinud ühe aasta ja kingib ka järgmise. Nii et põhjust rõõmustada on igati, ning põhjust ka uusi plaane teha.

Inimesed ilmselt ka vajavad seda, et mõned asjad või ajaperioodid oleksid kindlalt määratletud: nüüd lõpeb miski, nüüd algab miski. Aeg on orientiir, mis kannab meid edasi eesmärkide poole ning kannabki just nimelt lootuses, uute võimaluste lootuses.

Pole üldsegi välistatud ju, et uude aastasse jõudes võime end ühel hetkel tunda nagu viinamäe isandad tänases loos. Viinamäe isand saabub aeda, märkab viigipuud, mis on kolmandat aastat viljatu ja vihastab. „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia,” ütleb isand, „raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?” (Lk 13:7).

Isanda lahendus olukorrale on niisiis väga ühemõtteline ja lihtne – pole puud, pole probleemi, ei pea oma närve raiskama sellele, et igal aastal aiast pettunult lahkuda. Kolm aastat on isand hoidnud lootust, et viigipuu kord vilja kandma hakkab, ent nüüd on viimanegi tahe millessegi uskuda kadunud. Küllap olekski kõige mõistlikum puukesest lihtsalt vabaneda ning tema juurte all olevat maad mõnel viljakamal otstarbel kasutada.

Mida arvab aednik? „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!” (Lk 13:8–9). Aednik, kes on kogu aia ning sealhulgas ka viigipuu eest hoolitsenud. Iga taim on tema kätest puudutatud ning kannab endas tema lootust. Kuidas saakski ta juurelt saagida maha puu, mis on osake temast, on osake tema lootusest?

Aednik annab endast parima – kaevab, paneb sõnnikut, kõneleb ehk viigipuuga, teeb kõik selleks, et tema tööl oleks tulemus. Hea aednik ei tohi liiga kergekäeliselt kaotada lootust. Hea aednik loodab ikka, et kui sobiv pinnas kasvamiseks on loodud, küpseb ühel päeval ka hea vili.

Ühest küljest saame panna ennast aedniku rolli, kui mõtleme täna sellele, et uus aasta tuleb taas – küll värske ning uute plaanidega, ent midagi võtame paratamatult siiski kaasa ka sellest vanast, mida võib-olla maha tahaksime jätta. Meie saame siinkohal mõtiskleda selle üle, mida teeksime meie hea aednikuna selleks, et asjad läheksid uuel aastal paremini. Kas põletame kõik sillad, lõpetame lootusetuna näivad plaanid, juurime välja viljatud viigipuud? Või varume veidi veel kannatlikkust, väetame, kaevame ning hoolime? See on loo üks tahk – meie enda teod, meie soovid ning eesmärgid.

Teine tahk on Looja, suur aednik, kelle viigipuud oleme meie. Mida me endalt selles rollis olles küsida saaksime? Ehk seda, kas mina suudan kanda seda head vilja, mille küpsemiseks aednik mulle pinnase on loonud? Kas ma pigem kooldun või murdun? Või mis on minu kasvamise eesmärk?

Kord jutlustas üks munk oma kuulajatele koguduses, kui peale jutluse lõppu keegi kuulajatest küsis kiuslikult: „Miks sa kood vaimulikke mõttekangaid selle asemel, et osutada millelegi käegakatsutavale?” Munk sattus hetkeks täielikku segadusse ja küsis omakorda vastu: „Mida käegakatsutavat sa siis näha sooviksid?” Pilkaja oli vaimustuses, et suutis munga segadusse ajada ja kuulajatele mõju avaldada. „Näita mulle kasvõi paradiisiõuna,” ütles ta. Munk võttis seepeale taskust õuna ja ulatas selle mehele. „Aga see õun on ju pooleldi mädanenud,” lausus mees, „kas taevane õun ei peaks mitte olema täiuslik?” „Taevane õun oleks tõepoolest veatu,” vastas munk, „aga praeguses hingeseisundis pole sa võimeline taevalikku õuna nägema.”

Ka see on lugu kasvamisest, täiuslikust viljast, mida meiegi kanda võime ning mida näha võime. Küsimus on siin paljuski meie enda tahtes. Kas me tahame näha vilja, millisena tahame seda näha ja kas ka ise tahame seda kanda.

Uuel aastal võiksimegi mõelda pigem sellele, et uus aasta on mingis mõttes illusioon, on ilus kate, mille taha peidame oma alateadliku soovi saada uueks minaks. Aasta vahetumine annab selle soovi täideviimiseks tõuke ja kõik ülejäänud jääb juba meie teha. Tingimused on meile kõigeks loodud – meie eest on hoolitsetud, meile on antud pinnas, kuhu juured ajada, on antud päikest, kuud, vihma ning põuda.

Siit edasi peame suutma kuidagi ise otsustada, mis vilja me kanname ja millal. Ning mis peamine – peame suutma otsustada, mida tähendab heaks aednikuks olemine. Otsustada, mida maha raiuda ja kui kiiresti, pole raske. Ent otsustada, kuidas raiumist vältida, on sootuks midagi muud. Selline otsus nõuab vastutust, valmidust hoolimiseks ning lootust, eelkõige lootust.

Just nimelt lootust soovingi teile uueks aastaks, ning oskust leida lahendusi, mis ei teeks kellelegi haiget. Mingem uude aastasse tänutundes, et see aasta on meile antud, teadmises, et uus algus annab uut jõudu ning et igaüks meist võib olla hea aednik oma viinapuuaias. Õnnistatud uut aastat ning kõikide soovide täitumist! Aamen!

 

Anna-Liisa Vaher (1980) on EELK vaimulik, Kaitseväe Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni kaplan.

Print Friendly, PDF & Email
English