Artiklid

Väikese (maa)koguduse suured (arengu)võimalused

Tauno TSõnastasin oma ettekande pealkirja: „Väikese (maa)koguduse suured (arengu)võimalused“. See koosneb kahest poolest, mille kesksed mõisted olen markeerinud veel sulgudesse asetatud täienditega. Esimeses pooles on „väike (maa)kogudus“ ja teises pooles „suured (arengu)võimalused“. Oma ettekande jagangi nende kahe poole vahel, kusjuures mahult suurem osa käsitleb teist poolt.

1. Väike (maa)kogudus

Eestis kuuleme tavaliselt kõneldavat väikestest, keskmistest ja suurtest kogudustest. Mille alusel koguduse suurust hinnata? Nii halb kui see ka ei ole, mulle tundub, et taolisel eristusel ei ole paremat alust kui liikmeannetajate arv. Kevadsinodi eel püüdsin Viru praostkonnas analüüsida koguduste liikmeskonna erinevaid näitajaid, liikmete ehk hingekirjas olijate arvu, annetajaliikmete arvu ja täisõiguslike liikmete arvu ja jõudsin tulemusele, et ainus vähegi objektiivne näitaja on seesama liikmeannetajate arv. Hingekirjas olevate ehk kõigi ristitud liikmete arv on meie kirikus ikka üsna umbmäärane, kuna sageli puudub kogudustel ülevaade, kui palju on ristitutest liitunud mõne teise konfessiooniga, kui palju on neist ära surnud ja kui paljud elavad juba ammu kusagil välismaal. Koguduse tööd ja arengut silmas pidades pole neid inimesi koguduse jaoks ju sisuliselt olemas. Nendega ei saa arvestada.

Ka täisõiguslike koguduseliikmete arv ei pruugi olla kuigi adekvaatne. Põhjuseks tõsiasi, et paljud koguduseliikmed ei teata oma armulaual käimisest kodukogudusse ning endine liikmekaartide süsteem on paljudes paikades hääbunud. Samuti ei ole enamikes kogudustes kasutusel armulauale kirjutamise tava. Nii on vähegi adekvaatsust taga ajades ainus võimalus piirduda liikmeannetajate arvuga.

Kui väike on siis väike kogudus? See teema on meie kirikus läbi arutamata, aga pakun välja, et alla saja liikmega kogudus on väike kogudus, saja kuni viiesaja liikmega suur kogudus ja tuhandest liikmest alates ülisuur kogudus. Taolises mõttes suured oleksid Võru praostkonnas eelmise aasta seisuga Räpina ja Vastseliina suured kogudused, Mehikoorma, Petseri ja Roosa väikesed kogudused. Teised jääksid keskmisteks. N-ö päris suuri või ülisuuri kogudusi on terves Eestis siis ainult neli: Tallinna Kaarli, Tallinna Jaani, Pärnu Eliisabeti ja Tartu Pauluse kogudused. Suuri kogudusi, Vastseliina ja Räpinaga koos oleks Eestis kokku seitse, kogudusi, mis on esitanud eelmisel aastal vastava statistika, on kokku 167.

Isiklikult arvan siiski, et misjoni ja koguduse arengu seisukohalt on taoline liikmepõhine koguduste klassifitseerimine väär. See ei kirjelda tegelikult olukorda, milles kogudused tegutsevad. Taolise kriteeriumi suurimaks miinuseks on see, et nii me jätame välja kogukonna, kus kogudus tegutseb ja mida me oleme kutsutud kirikuna teenima. Koguduse eesmärk ei ole ju pelgalt olemas olla ja võimalikult suurelt olemas olla, vaid teenida kogukonda. Nii võib mõni arvuliselt väike kogudus olla kohalikus kogukonnas väga suur, sest ta omab suurt mõju.

Rahvakiriku mõiste, millega jätkuvalt ka EELK-d kirjeldame, sisaldab ju arusaama, et oleme kirikuna kutsutud nägema kogu rahvast oma teenimispiirkonnana. Seega ei ole suur kogudus mitte see, millel on suur liikmeskond, vaid mille piirkonnas elab palju inimesi. Oluline on eristus just seetõttu, et kui räägime koguduse töö organiseerimisest või koguduse mudelist, siis see on täiesti erinev, kas tegemist on linnakoguduse või maakogudusega, kasvava või hääbuva elanikkonnaga piirkonnaga. Koguduse käitumine ja töö organiseerimine peaks sõltuma sellest, kas ta tegutseb väga monoliitses, kokkuhoidvas ja traditsioonidega, ent väheneva elanikkonnaga maakohas või kasvavas ja järjest mitmekesisemaks muutuvas linnalises keskkonnas. Täna käsitleme väikeseid kogudusi sageli kohtadena, kuhu ei ole mõtet ressurssi kulutada, näiteks täiskohaga vaimulikku sinna palgata. Viru praostkonna näitel julgen küll öelda, et kui kuhugi oleks vaja täiskohaga vaimulikku veel lisaks leida, siis on need 31 ja 25 liikmega Kunda ja Tamsalu kogudused. Sest mõlemad on linnakogudused, Kundas on 4000 ja Tamsalus 2000 elanikku, lisaks veel ümberkaudsed asulad. Kusjuures erinevalt traditsioonilistest kihelkondadest elavad linnas inimesed suhteliselt kompaktselt väiksel territooriumil koos. Nii et paljud maapiirkondade probleemid, mis seotud näiteks transpordiga, ei ole seal üldse aktuaalsed. Samas on aga näiteks olulised Eesti väikelinnadele tüüpilised sotsiaalprobleemid ja noortega seotud väljakutsed.

Kui näiteks Ameerika Ühendriikides on maapiirkonna ja linnapiirkonna koguduste vahel piiriks 10000 elanikku, siis meil ilmselt võiksid need proportsioonid olla pisut teised. Näiteks võiks eraldi vaadelda alla 1000 elanikuga piirkondi, 5000–10000 elanikuga teenimise piirkondi, 10000–50000 elanikuga piirkondi. Eraldi võiks välja tuua veel 50000–100000 ja üle 100000 elanikuga piirkonnad. Seejuures tuleb vahe sisse sellest, kas tegemist on linnalise asustuse või maakohaga, sest nagu eelpool mainitud sai, on nende probleemid erinevad. Ehk oleks taoline koguduste klassifitseerimise viis parem lähtealus mõtestamaks koguduste arenguvõimalusi. Kui näiteks väike 25-liikmeline kogudus, mis asub 2000 elanikuga linnas, käitub kui väike külakogudus, olles hästi suletud, perekoguduse tüüpi organisatsioon, siis on väike tõenäosus, et ta seal kasvama hakkab. Samal ajal mõjub väikeses maakohas tegutsev kogudus, mis käitub kui suur linnakogudus, korraldades suuri telgikoosolekuid ja tehes tänavamisjonit, samuti groteskselt ja vaevalt et erilist edu saavutab.

Aga nüüd teise ja ehk praktilisema poole juurde ning kõneleme ennekõike väikesest ja pigem maapiirkonnas asuvast kogudusest ja tema võimalustest midagi ära teha, mingit muutust enese arengus esile kutsuda.

2. Suured (arengu)võimalused

Panen taas sõna „areng“ sulgudesse ja seda just seetõttu, et tihtipeale kipume mõtestama arengut automaatselt kasvamisena, suuremaks saamisena, silmapaistvamaks muutumisena. Olen siiski seda meelt, et meie kirikus on väga suur hulk neid kogudusi, kus taoliselt mõistetud areng ei peakski olema peamine ülesanne, ja sama suur hulk on neid kohti, kus see ei olegi võimalik.

Järgnevalt tahaksingi peatuda mõningatel punktidel, mis ei moodusta kindlasti ammendavat ülevaadet selle kohta, mida maakoguduses teha saab, kuid need kirjeldavad ehk põhimõtteid, mida on oma koguduses oluline läbi kaaluda ja mõtestada.

2.1. Muutus

Esiteks, mis on see, mida me kirikuna ühiskonnale pakume? Mida me pakume inimestele, keda oleme teenima kutsutud?

Sõnastaksin seda nii, et me pakume ühiskonnale ja inimestele muutust. Muidugi, me võime pakkuda neile traditsioone, nendega seotud toiminguid, võime pakkuda ka orelimuusikat ja ilusaid kõnesid. On alati olnud ja on jätkuvalt neid inimesi, kes saavad kõigest sellest puudutatud, aga meie sõnum väljapoole ei saa olla see, et tulge meile, meil saad ristitud, või et tulge, sest meil on orel, või et tulge sest, meil on igal pühapäeval jumalateenistused. See on pigem vorm, mida me pakume. Aga kui me tahame tänast kirikukauget inimest kõnetada, siis on vaja meil pakkuda midagi sisulist. Ja see, millest tänane inimene aru saab, on muutus. Millist muutust pakub kirik?

Jeesus kuulutas jumalariiki ja meeleparandust. Teod, mida ta tegi, näitasid jumalariigi reaalsust, teistsugust olemisviisi, teistsugust inimest, teistsugust inimese ja Jumala vahelist suhet. Jeesus kuulutas jumalariiki ja tervendas, siis on oluline küsida, kus meie tervendame? Jeesus kuulutas jumalariiki ja näitlikustas seda, süües koos patuste ja tölneritega. Keda tõrjututest ja halvakspandutest meie vastu võtame?

See puudutab kolmandat sektorit tervikuna. Mida mittetulundusühingud ühiskonnale pakuvad, on ikka ainult muutus, mida nad oma tegevusega esile kutsuvad. Olgu siis töötades tänavalastega või kodutute loomadega. Ja sageli on selle sektori ühingud just ka korjanduste läbiviimises väga edukad, sest neil on pakkuda muutust ja kogukond saab sellest aru. Inimesed, ka suurannetajad ning sponsorid on valmis maksma, kui nad näevad, et nende raha eest tõesti midagi muutub.

Ilus näide on vähiravifond Kingitud Elu. Käesoleva aasta esimese poolaastaga on nad kogunud juba 350000 eurot. Mispärast? Sest neil on ette näidata väga konkreetne tulemus: 30 inimest on saanud sel aastal juba nende kaudu ravimi, mis on lubanud neil kauem elada.

Ma ei taha sellega väita, et kogudused peaksid hakkama väga jõudsalt tegelema sotsiaaltööga, küll aga seda, et me peaksime hakkama teadvustama muutusi, mis meie tegevuse kaudu sünnivad. Need sünnivad niikuinii, sest kus kuulutatakse Jumala Sõna, sünnib alati midagi uut. Usun, et igal viimasel kui meie jumalateenistusel istuval inimesel oleks jagada mõni lugu, mis on teda koguduses puudutanud, kuidas ta on kasvanud või kuidas ta on abi saanud. Need on asjad, mida me peaksime õppima välja tooma, kui tahame olla kõnekad. Olgu selleks siis koguduse leht, vallaleht või muu koht. Meil on pakkuda inimestele muutust ja see on midagi, mida inimesed täna ja jätkuvalt vajavad.

Teine poolus on see, et me peaksime kogudustena püüdma enda jaoks sõnastada, mida me tahaksime muuta oma kogukonnas. Kas on see alkoholismiprobleem, kus kogudus tahaks anda lahendusse oma panuse, kas on see laste tegevusetus, või on need lahkarvamused kogukonnas, mis vajaksid lepitust?

Stockholmi St Klara kiriku õpetaja Carl-Erik Sahlberg kirjeldab ilmekalt, kuidas ta oma koguduses teenimise alguses hakkas käima kiriku kõrval naabertänavas kogunevatele prostituutidele kohvi pakkumas. Sellest kujunes tema kogudusele eriline teenistus ja selle tulemusel kadusid mõne aasta pärast piirkonnast prostituudid. Kogudus muutis keskkonda, milles ta tegutses. Just see on jumalariigi tõeks elamine.

2.2. Välimus

Teine märksõna, mille võiks välja tuua, on koguduse välimus, väline pool. Üks koguduste kasvuga tegelev Ameerika praktik ja autor Dottie Escobedo kirjutab oma raamatus Restart Your Church (2012) tähelepanekust, et kogudustes, milles on elu hangunud, valitseb ka füüsilises ruumis korralagedus. Kui kusagil laua peal seisavad laokil eelmise aasta kuuseehted, kiriku nurga taga ootavad koristamist nelipühadest jäänud kased ning pühapäevakooliõpetaja peab jagama kappi koorijuhi, sekretäri ning kojamehega, ei ole kogudus kuigi elujõuline. Kui täna läheme kirikusse või kogudusemajja ja näeme mõnda eset, mille kohta me ei oska öelda, miks seda seal vaja läheb, on tegemist üleliigse asjaga.

Toon veel ühe paralleeli ilmalikust maailmast. Teenusedisainis nimetatakse reeglit, et kui tavaliste esemete või toodete puhul, mida inimesed saavad endale näiteks poest osta, mängib rolli nende välimus, disain, värv, kasutusmugavus jne, siis teenuste kui nähtamatute asjade puhul täidab sama funktsiooni keskkond, kus teenust osutatakse: ruum, kus seda tehakse, inimesed, kes seal töötavad, see, kui lihtne või raske on sinna jõuda, jne. Kõige selle alusel langetatakse esimene otsus, kas tegemist on hea ja kvaliteetse teenusega või mitte.

Ma ei arva, et me kirikuna peaksime endid mõistma teenusepakkujana, kuid me oleme sarnases positsioonis, sest ka meie pakutav on enamasti nähtamatu. Igavene elu, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, õigekssaamine ja muu on ju midagi, mida ei saa inimesele esemeliselt üle anda. Seda enam mängib rolli keskkond, milles seda pakutakse.

Seetõttu väärivad tunnustamist need kogudused, mis kitsastest oludest hoolimata leiavad vahendeid oma kiriku kordategemiseks. Vahel nuriseme, et meil on ebafunktsionaalsed hooned ja neid on kallis ülal pidada. Muidugi on, ent teistpidi on see ka meie suur rikkus ja misjonitöö vahend, kui me suudame neid korras hoida. Ja ka siis, kui hoone ise vajab remonti, paistab puhas kirik ometi silma. Nii on kiriku hea perenaine, koristaja üks olulisemaid misjonitöö tegijaid koguduses.

Teine teema, millele seesama Escobedo tähelepanu juhib, on sildid. Kui esimene asi, mida kirikusse tulev inimene näeb, on mingi keelav või käskiv sõnum, à la „pane uks kinni“, „läbiminek keelatud“ või „rulaga mitte siseneda“, on esmamulje midagi muud kui rõõmustav ja julgustav. Pigem saad teada, et sind ei usaldata ja tegelikult oleks parem, kui sa ei tuleks. Ehk siis see, millised me välja paistame, millise mulje jätame, on oluline.

2.3. Vaimuliku roll

Oleme sageli tõdenud, et meie kirikud on vaimulikukesksed. Koguduste võimestamise uurimise ja valdkonna arendamisega tegelev autor Clif Christopher toob võrdluses teiste organisatsioonide ja ettevõtetega välja, et enamasti peetakse loomulikuks seda, kui liider võtab liidri rolli. Üks koguduse ebaefektiivsuse põhjuseid võib tema hinnangul olla see, et koguduse vaimulik keeldub olemast koguduse juht (Christopher 2008).

Idee, mida vahel kuuleme esitatavat, on ju iseenesest ilus ja õilis: õpetaja tegelegu vaimulike asjadega, koguduse juhatus majanduslike küsimustega. Aga mida me arvaksime näiteks kooli direktorist, kes peab aktustel kõnesid ja paneb kokku õppekavu, aga ei tea midagi kooli majanduselust või eelarvest? Või kuidas suhtuksime rahvamaja juhatajasse, kes ei osale rahvamaja eelarve koostamisel? Kes siis juhib?

Ehk oleme ka vaimulikena liiga sageli sellel positsioonil, et inimesed ootavad meilt üleliia palju ja tegelikult ei ole me üldse nii olulised. Ometi on just vaimulik koguduse nägu ja „maskott“. Mida väiksem piirkond, seda enam vaimulik seda „maskoti“ rolli kannab. Kas see meile meeldib või mitte, ent sellest olukorrast parima võtmiseks tuleb vaimulikul võtta liidri positsioon ja juhtida nii koguduse vaimulikku elu, majanduslikku poolt kui olla koguduse peaadministraator. Loomulikult ei tähenda see autoritaarset juhtimist. Pigem peaksime siin kõnelema delegeerimise oskusest, meeskonna juhtimisest, nõuandjate kuulamisest jne. Ainult nii saab vaimulik olla võimeline võtma täielikku vastutust kõige osas, mis koguduses toimub.

Kogudused, milles preester juhib kogudust nii vaimulikult kui majanduslikult, näivad olevat tugevad nii vaimulikult kui majanduslikult. Olgu siis tegemist suure Tartu Pauluse või väikese Käsmu kogudusega. Peapiiskop Urmas on ühes vestluses öelnud, et ta ei kujutaks ette, kuidas oleks võimalik juhtida üht organisatsiooni ilma juhtimata eelarvet. Tõepoolest, koguduse vaimulik, kes hoiab koguduse arveldusarvel toimuval silma peal, on parem juht.

Majandusküsimuste juurde me veel jõuame, ent enne seda tahaksin puudutada koguduse liikmete osa.

2.4. Liikmeskond

Oleme palju kuulnud ja küllap ehk ka ise harjunud rääkima, et iga kristlane on misjonär. Pakun, et sellisest kõnest võiks loobuda. Põhjuseid on mitmeid. Üks on see, et kui me räägime suurest misjonikäsust, siis see ei ole antud mitte kõigile kristlastele. Kõik evangeeliumid tunnistavad, et nn suur misjonikäsk („Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“) anti kaheteistkümnele jüngrile. Mitte kõik ei ole varustatud misjonäri andega ja mitte kõik ei ole ka kutsutud olema misjonärid. Ärme pane oma koguduseliikmetele kohe seda koormat, et sa pead minema ja hakkama nüüd misjonitööd tegema.

Olulisem oleks rõhutada iga kristlase kutset elada pühitsuselu. Tal peaks olema mingi vaimulik elu, pühendumine, selge tee, mida mööda ta käib. Kui inimene elab pühitsuselu, siis toimib ta juba iseenesest natuke misjonärina. Jeesus kõneleb süüdatud lambist, mille valgus ei jää varjule, ja mäe otsas asuvast linnast, mis ei jää märkamatuks. Või nagu püha Serafim Saarovist, üks 19. sajandi suuri hesühhaste ja erakuid, on öelnud, et kui sul on rahu Jumalaga, hakkavad paljud inimesed otsima rahu sinuga.

Seesama Carl-Erik Sahlberg kirjutas oma doktoritöö teemal, kuidas on kristlik kirik läbi ajaloo kasvanud, ja tõi esile tunnused, mis kasvavaid kirikuid iseloomustavad (Sahlberg 2009). Üks neist on, et kasvavad kirikud on nõudlikud oma liikmete suhtes. See puudutab nii pühitsuselu kui moraalset poolt. Tõsiseltvõetav kirik on selline, mille liikmed oma usku tõsiselt võtavad. Kindlasti ei tohiks me seepeale teha oma kogudustest mingeid puritaanlikke ja moraalitsevaid sekte. Usun, et see on luterliku kiriku tugevus, et ta võtab avatult vastu väga paljusid ja ei tõsta kiriku lävepakku liialt kõrgele, ent vahet võiks teha nii, et kui oleme avatud kõigile, siis ometi ei saa me olla avatud kõigele. See tähendab, et kõik ei peaks saama kogudust juhtida ja suunata ning õpetada. Nii võiksime oma juhtorganite liikmetelt ja töötegijatelt nõuda rohkem. Üks rajajoon võiks olla see, et nõukogu liikmeks olemise juurde võiks normaalselt kuuluda see, et ta on vähemalt kord kuus kirikus. Juhatuse liige võiks olla vähemalt kaks korda kuus ja juhatuse esimees peaks olema jumalateenistusel igal pühapäeval.

Mis puudutab aga koguduse liikmeid üldiselt, siis usun, et üks võtmekohti koguduse elavuse seisukohalt on see, et meie liikmed muutuksid aktiivsemateks vaimulikus elus. Igal koguduseliikmel võiks olla ülesanne leida endale tegevus, millega ta lisaks pühapäevasele teenistusel käimisele on seotud. Olgu see siis laulukooris laulmine, piiblitunnis käimine, kogudusekoolis osalemine või nädalasisesel teenistusel osalemine. Muidugi eeldab see siis ka vastavate võimaluste loomist.

2.5. Majandus

Viimaseks märksõnaks on majandus. Paljudel meie kogudustel on tõsised majandusraskused. Millised on võimalused olukorra parandamiseks, kui liikmeskond väheneb, kinnisvara puudub või puuduvad võimalused selle majandamiseks? Mulle tundub, et üha tähtsamaks muutub meie kirikule tervikuna annetuste kogumise võimekuse tõstmine. Ehk et me oleksime võimelised suuremaid rahalisi vahendeid koguma annetustena. Esmalt ka oma liikmetelt. Kui me vaatame liikmetelt laekuvate summade suurust, siis need on tegelikult väikesed.

Eelmisel aastal oli EELK keskmine liikmeannetus 40 eurot. Kui võtta aluseks näiteks eelmise aasta keskmine pension, mis oli 366 eurot, siis soovituslik 1% aastas oleks olnud 44 eurot. Ehk siis suur osa meie liikmetest maksab tublisti vähem kui soovituslik summa. Ilmselt oleks oluline hakata rõhutama selle 1% maksmise tähtsust. Kuid selge on see, et sellega ei lahenda veel meie koguduse majandusprobleeme.

Tundub, et üha enam tuleb meil hakata harjuma mõttega, et meile raha ei tooda, sest liikmeskonna vähenemisega vähenevad liikmeannetused ja noorema põlvkonna jaoks on liikmeannetuse tasumine sageli arusaamatu igand. Raha ei tule enam kusagilt nii lihtsalt, sest kinnisvara omamise kõrval on järjest sagedasemaks alternatiiviks selle müümine ning eriti maapiirkondades on kinnisvara arendamine ja käigus hoidmine suur väljakutse.

Üha kasvav ülesanne meile on niisiis raha koguda korjandustega, inimestelt küsida, otsida toetusi. Ja siin mängib võtmerolli taas vaimulik, kelle ametiülesannete hulka kuulub tulevikus üha rohkem koguduse fund-raising ehk annetuste kogumine. Ilmselt on see paljudele pea igapäevaseks tegevuseks, ent suurele hulgale on tegemist siiski mingi ebameeldiva ja vastiku tegevusega. Seda nimetatakse halvustavalt kerjamiseks või võrreldakse müügimehe tööga ja peetakse seega ebaväärikaks.

Ent teisiti võiks seda tegevust mõista ka misjonitööna. Kogudes annetusi, suheldes võimalike toetajatega, tutvustame me ju oma tegevust. Kui me oskame esile tuua seda muutust, mida kogudusega ühiskonda toome, kui oskame kõnelda lugusid, mis kirjeldavad koguduse tegevuse mõju, siis me oleme jumalariigi sõnumitoojad. Meil ei ole põhjust arvata, et inimesed ei taha annetada. Annetatakse niikuinii, nii ettevõtete poolt kui jõukamate inimeste poolt, aga annetatakse sinna, kus nähakse asjal olevat mõtet. Ja teiseks, antakse neile, kes küsida mõistavad. Järjest enam ja enam peame hakkama kirikuna seda tegema. Sest väga palju muid lahendusi jätkuvas majanduslikus olukorras ei ole. Aga võibolla see ongi hea, sest annab meile ühe seni suhteliselt kasutamata meetodi jumalariigi sõnumi levitamiseks.

Lõpetuseks

Eelnevalt markeerisin viis teemat, mis on minu hinnangul koguduses suure mõjuga valdkonnad ja mille puhul ei mängi rolli, kas kogudus asub maal või linnas, on väike või suur. Aga ehk on need eriliselt rakendatavad just maakogudustes, väikestes kogukondades, kus on selged suhted, kus kogudus on suhteliselt kergemini nähtavaks muudetav ja kus on koguduse toimimises võimalik tihtipeale muudatusi lihtsamalt teha. Väikese maakoguduse suur eelis on see, et nähtavate ja tegelike muudatuste esiletoomiseks on tihtipeale vaja vähem vaeva näha, hoolimata sellest, et meeskond on väiksem ja inimesi vähem. Väiksema hulga inimestega on lihtsam teha suuri muudatusi ja väikeses kogukonnas on kergem saada suure muutuse algatajaks.

 

Kasutatud kirjandust

Christopher, J. Clif (2008) Not Your Parents’ Offering Plate: A New Vision for Financial. Abingdon Press.

Escobedo-Frank, Dottie (2012) ReStart Your Church. Abingdon Press.

Sahlberg, Carl-Erik (2009) The Growing Church. A Bibilical, Historical and Pastoral Perspective. KraftBooks.

 

Ettekanne on peetud Võru misjonikonverentsil 19. augustil 2016.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK assessor, EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English