Esiletõstetud lood

Usuteadus kui sidumiskunst (1Ms 1:1-5, 2:2-3). Jutlus Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 25. aastapäevaks

Triin Kapp„Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev. /…/ Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ (1Ms 1:1–5, 2:2–3). Aamen.

Tähistame praegu ja peatselt mitmeid juubeleid: 500 aastat reformatsioonist, 100 aastat Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut ja Eesti Vabariiki, 50 aastat naiste ordinatsioonist ja 25 aastat usuteaduskonna taasavamisest.

Reformatsiooni juubeli kohta on ju küsitud, kas peab siis lahutust nii suurelt tähistama. Küllap saab midagi analoogset öelda ka usuteaduskonna juubeli kohta. Iga lõpp on millegi algus ja vastupidi, kuid ärgem mingem paatoslikuks. Küsime parem täna, et mis on usuteaduse mõte. Jätame kõrvale stampvastused – lai silmaring ja kultuuri häll. Neid me teame kõik peast ja ma kasutan neid ka leerikooli reklaamimiseks. Aga tegelikult?

Tahaksin siinkohal esitada ühe päris julge väite. Nimelt, et usuteadus teeb meist paremad inimesed. Aga ärge seda teistele öelge, nad ehk peavad meid upsakateks. Kuigi siin on konks – ma olen veendunud, et ka keemia ja arstiteaduse õppimine teeb ka inimestest paremad inimesed, lihtsalt teistsugused, teistmoodi paremad. Kunagi ma olin tige, kui ühel doktoriõppe konverentsil öeldi, et Eesti ühiskonnas on vaja 300 doktorikraadiga inimest, aga ei täpsustatud eriala. Siis tundus see mulle nonsenss, enam vist mitte niiväga. Doktorikraadiga inimesel on oma väärtus iseeneses. Analoogselt sellele arvan ma ka, et Eesti ühiskonnas on vaja N arv teolooge. Mis siis, et n-ö otsest erialast tööd poleks nagu pakkuda. Teoloog on siduja. Tema roll on anda ühiskonnale kese. Vahel seda iseendale teadvustamata.

Küllap tekitas küsimust, miks valisin tänase kõne aluseks just ühe loomisloo piirid. Leian, et Piibli algus ja selle tõlgendamine näitab eriliselt ilmekalt teolooge sidujate ja mõtestajatena – on ju just loomislugu üks paljudest poleemikat tekitanud tekstidest, tõstatanud küsimusi, kas ikka oli tegu lihtsalt seitsme päevaga, kas võib seda mõista ka füüsik ning kuidas üldse tõlgendada seda päris algust, kes on antud kontekstis inimene ning mida mõistame sõna abil loomise all. Ja neid küsimusi on veel ja veel.

Roland Karo hiljutine 100 minuti loeng tõi välja sellesama sidumise vajaduse juba globaalses võtmes. Või kui mõelda loomisloo kontekstis, siis võime endid ka nimetada religioosseteks tõlkideks, meil on alles see antiikne kirjaoskus, mis on muutunud omamoodi kaanani keeleks. Seega võite järgmine kord tööintervjuul CV-sse selle ka keelteoskuste alla lisada.

Usuteaduskonna ja usuteaduse vajalikkusest ja rollist ühiskonnas ning ülikoolis võiks rääkida pikalt ja küllap seda ka tehakse. Kuid mis on see küsimus, millel peatuda siin kirikus? Küllap on see oikumeeniline vaade. Usuteaduskond on end alati deklareerinud mitte ühe konfessiooni õppeasutuseks ja mitte ainult deklareerinud, vaid seda ka olnud. Jah, loomulikult on paratamatu rõhuasetus olnud protestantlikul vaatel, kuid rõõm on tõdeda, et see ei ole siiski ainumäärav ja oma koha on leidnud ka traditsioonilisemate kirikute esindajad või hoopis ka teiste usundite vastu huvitundjad. Jah, võime ju teisalt väita, et nii lahustub see teoloogia lõpuks päriselt ära ning see päris ja õige teoloogia on siiski ühenduses kirikuga, rakendudes kirikus – väide, mis oli prevaleeriv veel enne Teist maailmasõda. Aga kas üks välistab teise? Kui on võimalik tulla kokku erinevate kirikute esindajatena, õppida külg külje kõrval ning arutleda koos teoloogia sõlmküsimuste üle, siis võime ju intelligentsete inimestena loota, et teoloogia ajaloos kesksed vastuolud saavad uue mõõtme ning ehk aitab see kaasa ka suuremale arusaamale. On ju peamine võõrahirm alati peidus hirmus tundmatu ees, olgu selleks tundmatuks siis matemaatiline muutuja X, roheline koll voodi all või katoliiklased, kes teevad ju teatavasti kõike valesti. Kui me aga silmad lahti teeme, siis näeme, et X on lahendatav, koll osutus voodi alla kukkunud püksteks ning katoliiklik lähenemine ei olegi meie omast niivõrd erinev. Ütles ju ka Toomas Paul oma hiljutises Plekktrummi intervjuus: „Hingeõndsuse jaoks on see miinimum võimalik igas ühes neist leida, kui ikka tegu on kristliku konfessiooniga.“

Jah, ma olen paadunud oikumenist. Kuid oluline on aru saada, et oikumeenia ei ole või pigem ei tohi olla mitte nagu lihtsalt rosolje – on ju küll eestlasi „süüdistatud“ rosolje-usku olemist – võtan sealt seda, mis mulle meeldib ja siis sealt jälle seda teist ja natuke näksin kolmandatki. Oikumeenia eesmärk võiks ja peaks olema sisemine austus, püüd näha ühist, mõtestada see, leida õige tasakaal. Imestamist väärt on Eesti oikumeenia, mis ilmneb roomakatoliku kiriku piiskopi osalusel ja sõnavõtus reformatsiooni juubeli tähistamisel.

Eestis on palju kõneldud riigimehelikkusest või ka selle puudumisest. Küllap tuleks midagi sarnast otsida ka kirikust. Seda väärikust, mis kaasneb sisemise austuse, tõelise ja siira huvitundmise ning otsiva meelega. Seda, mida väljendab endas ka rahvusvaheline oikumeenia tänapäevane lähtepunkt: lepitatud erinevus.

Karl Barth sõnastas: Ecclesia semper reformanda est. Piiskop Philippe Jourdan laiendas: Christianus semper reformandus. Kuhu paigutub siinkohal usuteadus? Mis on akadeemilise usuteaduse mõte pidevalt muutuvas ja reformeeruvas kirikus ning kristlases? Akadeemilisus ei võrdu väärikus. Küll aga saame panna aluse võimalusele, et akadeemiline usuteadus oleks taimelavaks paremate inimeste, õppivate inimeste ja otsiva meelega inimeste osas, kes suudavad olla dialoogis omavahel ja n-ö teistega – olgu selleks teiseks siis naaberkirik, naaberdistsipliin või midagi kaugemat ja tundmatumat. Dialoog loob aluse vastastikusele austusele ning ehk seeläbi ka väärikamale elu ja inimese mõtestamisele. Mäletan usuteaduskonna sisseastumisvestluse küsimust: miks sa tahad õppida usuteadust? Tabuvastus oli, et tahan inimesi aidata. Kuid mõeldes laiemalt, siis kas see ongi tegelikult vale vastus? Olles tõlgiks ja sidujaks aitame me ehk rohkem inimesi, kui kedagi üle tee aidates, eriti kui ta võib-olla ei tahtnudki minna. Aamen.

 

Triin Käpp (1982) on EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ja Tartu Luterliku Peetri Kooli õppejuht.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English