Artiklid

Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida (1530), 1. osa

Luther

Saatesõna Martin Lutheri kirjutisele „Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida“

Martin Lutheri kirjutis „Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida“ on kirja pandud 1530. a ning on teatud mõttes jätkuks 1524. a ilmunud kirjutisele „Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad kristlikke koole rajaks ja alal hoiaks“ (An die Ratsherren aller Städte deutschen Landes, daß sie christliche Schulen aufrichten und halten sollen). Viimases kritiseeris Luther hariduse madalat taset ning kutsus raehärrasid üles koolisüsteemi muutma ja heal tasemel üldhariduskoole rajama. Tema üleskutse leidis ka järgimist: järgnes koolide rajamine rae poolt nt Magdeburgis, Nordhausenis, Halberstadtis, Gothas, Eislebenis ja Nürnbergis.

1530. a ilmunud „Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida“ on ajendatud hariduse madalast reputatsioonist rahva seas ning murest haritud teoloogide järelkasvu pärast. Kuueteistkümnenda sajandi algul levinud skeptilisel suhtumisel haridusse oli mitmeid põhjuseid. Neist üheks oli kaubanduse ülikiire levik ja kiire rikastumise võimaluste avardumine, mis ajendas paljusid vanemaid oma lapsi liiga varakult koolist ära võtma. Oluliseks põhjuseks oli aga ka lihtrahva arusaam reformatsiooni enda sõnumitest. Praktilistel, religioossetel ja majanduslikel põhjustel oli ilmalik võim reformatsiooniga kaasa läinud piirkondades konfiskeerinud mahajäetud või suletud kloostrite varad. Kuigi see ei olnud taotluslik, tõi see kaasa varasema koolisüsteemi kokkukukkumise, mis oli suuresti tuginenud tihedalt kloostritega seotud kirikukoolidele. Samuti tõi üldise preesterluse õpetuse lihtsustatud tõlgendamine siin ja seal endaga kaasa arusaama, nagu ei läheks vaimuliku ameti jaoks formaalset teoloogilist haridust tarvis. Lisaks tekkis lihtrahva seas küsimus, miks nad peaks oma lapsi koolidesse saatma (mis olid ju traditsiooniliselt kirikuga tihedalt seotud), kui nad nüüd reformaatorite käest on kuulnud, et kiriku kaasaegses õpetuses ja praktikas on olnud palju valet ja puhastamist vajavat – milleks saata oma lapsi kalli raha eest neid valesid õppima? Kõik see aitas kaasa õppurite ja üliõpilaste arvu kiirele kahanemisele 17. saj esimeses pooles.

Selles haridusevastasuse vaimust kantud kontekstis pidaski Luther vajalikuks koostada nimetatud hariduseteemalised kirjutised. Kui „Saksamaa kõigi linnade raehärradele“ toob välja argumendid koolide rajamise poolt (sh selle, miks raed ehk linnavalitsused selle ülesande enda kanda peavad võtma), siis „Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida“ keskendub nende koolide kasutamise olulisusele. Need kirjutised annavad üheskoos vaadatuna hea pildi Lutheri hariduskontseptsioonist.

Täna ilmuva hakkavas kirjutises maalib Luther oma mahlaka keelega pildi haridusest ja iseäranis teoloogilisest haridusest kui millestki, mis on pea õndsusvajalik. Oma ideedega, mida toetasid ja arendasid edasi sellised reformaatorid nagu Philipp Melanchthon ja Johannes Bugenhagen, rajas Luther teed hariduse laiapõhjalisele väärtustamisele ja üldhariduskoolide ideele.

Anne Burghardt

 

Auväärsele ja targale Lazarus Spenglerile[1], Nürnbergi linna sündikusele, minu iseäranis armsale isandale ja sõbrale

Armu ja rahu Kristuselt, meie armsalt Issandalt ja ustavalt Päästjalt. Aamen.

Auväärne ja tark armas isand ja sõber, ma koostasin ühe jutluse jutlustajatele siin ja seal, et nad inimesi manitseks oma lapsi kooli saatma. See tekst kasvas mu käte all nõnda, et sellest sai peaaegu raamat, kuigi ma hoidsin end tagasi, et see liiga suureks ei läheks; nii rikas ja külluslik on see teema. Ma loodan ju, et sellest palju kasu tõuseb ja ma andsin selle välja ka teie nime nimetades – vaid selle mõttega, et talle seeläbi rohkem tähelepanu pöörataks ja et seda ka teie kodanike poolt loetaks. Kuigi ma võin uskuda, et teie jutlustajad on selles asjas piisavalt usinad ja asjaga kursis ega vaja (Jumala poolt rikkalikke ande saanud inimestena) minupoolset manitsemist ega juhendamist (Jumalale tänu!). Ometi ei tõuse sellest aga kahju, kui paljud üksteisega sama meelt on ja kuradile seda tugevamalt vastu hakkavad.

Sest vaevalt, et kurat nii suures linnas, kus on nii palju kodanikke, ei püüaks oma kunsti proovida ja paljusid kiusata võtta, nii et nad Jumala Sõna ja koole põlgaks. Seda iseäranis sellepärast, et seal on palju asju (iseäranis kaubandus), mille pärast lapsi mammona teenimiseks koolist kõrvale jätta. Kahtlemata mõtleb kurat sedagi, et kui tal õnnestub Jumala Sõna ja koole põlgama panna, on ta oma missioonist suure osa täitnud, sest sellega oleks ta rajanud näite, millel oleks kaalu kogu Saksamaal ja see annaks otsustava löögi kõikidele koolidele teisteski linnades. Sest Nürnberg särab kogu Saksamaal kui päike kuu ja tähtede seas ja sellel, mis siin sünnib ja toimub, on suur mõjujõud teistes linnades.

Kuid kiitus ja tänu olgu Jumalale, et ta kuradi mõtteid juba ammu ette aimas ja andis targale raele ühe suurepärase kooli rajamise ja asutamise mõtte. Selle juures ei hoia nad kulusid kokku ja valivad ja kutsuvad sinna kõige paremaid inimesi, nii et (ma ei taha küll liigselt kiita) ükski kõrgkool, olgu see või Pariisi oma, pole lektoritega nõnda hästi varustatud. Kes minu sarnaselt kõrgetes koolides on õppinud, võivad seda tunnistada. Sest ka mina tean seda asja ja olen nende kunsti õppinud ning oskan seda kahjuks ikka veel liigagi hästi. See on tõesti üks suurepärane saavutus ja selle kuulsa linna voorus ning laialt tunnustatud targa rae au, et nad oma alamatest kristlikult hoolivad ja nende pääsemise eest hoolt kannavad, aga ka nende ajaliku kasu ja au eest hoolitsevad. Kindlasti Jumal kinnitab seda tööd üha suurema õnnistuse ja armuga, kuid küllap kurat sellele juba millalgi vastu hakkab, sest see ei saa ju talle meeltmööda olla, et meie Issandale ehitatakse selle päikese all niisugune imeline tabernaakel. Ta peab pilvi, udu ja tolmu kokku ajama, et see kirgas valgus liiga kaugele ei paistaks või vähemasti tuhmuks. Mida muud ta teha saaks?

Seepärast ma loodan, et kodanikud tunnevad ära oma isandate ustavuse ja armastuse ning aitavad oma laste koolis hoidmisega seda tööd tugevdada, kuna nad näevad, et ilma nende endi kuludeta nende laste eest nõnda rikkalikult ja usinalt hoolt kantakse ja hoolitsetakse. See aga sünnib iseäranis siis, kui jutlustajad seda toetavad. Sest kui nad seda ei tee, ründab ja tuimestab saatan lihtinimest, nii et ta kergesti selle asja sinnapaika jätab. Muud kohustused ei lase tal erinevalt jutlustajast seda asja läbi mõelda ega näha, kui oluline see on ning kui suurt kahju või kasu sellest tõuseb. Seepärast peame me selliste inimestega kannatlikud olema, seni kuni nad pole paadunud ja kurjad. Ma tunnen Nürnbergi nii hästi küll, teadmaks, et seal on (Jumalale tänu!) palju eeskujulikke kristlikke kodanikke, kes teevad heal meelel ja kogu südamest seda, mida nad tegema peavad, kui nad teavad või neile on räägitud, mis see on. Selline on nende kuulsus ja seda mitte üksnes minu juures, vaid laiemalt.

Pole põhjust karta, et see asi neil ei õnnestuks. Ikka võib ette tulla, et üks ebajumalateener või ebajumalasulane (ma pean silmas mammonat) oma poja koolist minema ajab ja ütleb: „Kui mu poeg rehkendada ja lugeda oskab, oskab ta piisavalt. Nüüd on ju saksakeelsed raamatud olemas jne,“ ning sellega teistele vagadele kodanikele halba eeskuju annab, mida need siis pahaaimamatult järgivad, arvates, et see on õige tegu ja peabki nii olema ega mõista sugugi, kui suur kahju sellega kaasas käib.

Jutlustajad saavad sellises olukorras hea nõuga abiks olla. Igas linnas ja eriti sellises [suures] peaks olema ka muid inimesi kui kaupmehi. Seal peab olema ka selliseid inimesi, kes oskavad enamat kui vaid rehkendada ja sakskeelseid raamatuid lugeda. Saksakeelsed raamatud on peaasjalikult mõeldud lihtrahvale kodus lugemiseks. Aga selleks, et nii vaimulikus kui ilmalikus seisuses jutlustada, valitseda ja kohut mõista, on kõigist maailma kunstidest ja keeltest liiga vähe, rääkimata siis üksnes saksa keelest ning seda eriti veel meie ajal, kui rääkida tuleb enamate inimeste kui vaid naabri-Hansuga. Sellised ebajumalateenrid aga ei mõtlegi valitsemise peale ega märka sedagi, et ilma jutlustajate ja valitsejateta ei saaks nad ühtainsatki tunnikest oma ebajumalat teenida.

Ma mõistan muidugi, et nii paljude inimeste seas võib olla üks või mitu ebajumalateenrit, kes seniks, kuni ta oma penni endale kindlustanud on, ei küsi selle järele, kas aulisele Nürnbergi linnale saab osaks au või häbi. Teisest küljest ei tohiks aga sellisele häbiväärt ebajumalateenrile ka ülearu palju tähelepanu pöörata ning tal tuleks koos oma halva eeskujuga minna lasta. Seevastu tuleks hoopis mõelda, kui suur au on see sellele linnale, et auline raad nii ustavalt ja tõsiselt koolidega tegeleb, ja kui suur häbi on see, kui kodanikud oma isandate sellist ustavust ja heategu põlgavad ning end selle halva eeskuju ja pahanduse osaliseks teevad, mida seeläbi kõigile teistele linnadele antakse, kes siis ütlevad: „Hea küll, nii tehakse Nürnbergis, kus on [auväärseid] inimesi; miks peaksime meie siis teisiti tegema?“

Kui sina, ebajumalateener, ka ei taha mõelda selle peale, mis on jumalik ja aus ning hoolid ainuüksi oma ebajumalast, siis Jumal leiab ometi inimesi, kes selle peale mõtlevad. Tänu Jumalale, ma tean mitmeid linnu, kus raad Sõnast ja koolidest ei hoolinud, kus aga oli palju vagasid kodanikke, kes tänu oma igapäevasele survele linna rae koole ja kogudusi rajama said. Kui Jumal tahab, ei saa ka sinu eeskujule vaatamata Nürnbergile osaks selline häbi, et kodanikud sinu eeskuju järgides koole põlgaks, mille auline raad on suure ustavuse ja kuludega rajanud ja mida ta ülal peab, samas kui palju väiksemates linnades on kodanikud ometi suutnud koolide rajamiseni jõuda, ehkki nende raed sellesse põlgusega suhtusid.

Aga kuhu ma nüüd oma jutuga jõuan, armas isand ja sõber? See on ilmselt selle asja loomuses, et neist peab palju juttu olema. Siin aga tahan ma teie nimel kõigi teie linna kodanikega rääkida ja ma loodan, et te seda sõbralikult mulle heaks arvate. Ja jätkake selle asja toetamist ja ajamist, nagu te seda seni olete teinud. Jumal teab, et ma tahan parimat.

Andku Kristus, meie Issand, teile jõudu ja hoidku teid kuni selle päevani, mil me, kui Jumal tahab, ühel teisel kujul rõõmsalt kohtume. Sest tema, kes ta teile nii palju on andnud teha oma Sõna ja töö hüvanguks, nagu te seda seni olete teinud, ka jätkab seda ning viib selle kõik lõpule. Temale olgu au ja kiitus igavesti. Aamen.

 

Kõigile minu armsatele isandatele ja sõpradele, pastoritele ja jutlustajatele, kes tõesti armastavad Kristust:

Armu ja rahu Kristuses, meie Issandas.

Minu kõige armsamad isandad ja sõbrad, te näete oma silmadega, kuidas see hädine saatan meid igast küljest jõu ja kavalusega ründab, kuna ta tahab Jumala riigi püha evangeeliumi hävitada ja seal, kus ta seda hävitada ei saa, ometi igal moel takistada ja tagasi tõrjuda, et see ei edeneks ega ülemvõimu saaks. Tema vempudest üks suuremaid (kui mitte kõige suurem) on see, et ta lihtinimest nõnda uimastab ja petab, et need oma lapsed koolist ära võtavad ega taha neid õppima saata; ta sisendab neile seda kahjulikku mõtet, et kuna enam pole seda lootust, mida varem seoti munkade, nunnade ja preestritega, siis pole ka vaja õpetlasi ega tudeerimist, vaid tarvis on üksnes muretseda toiduse ja rikkaks saamise pärast.

Mulle näib see kuratliku kunsti tõelise meistritööna, kuna ta näeb, et ei suuda meie ajal teha seda, mida ta teha tahaks. Nii ta loodabki meie järeltulijate seas oma tahtmist saada ja valmistab lausa meie endi silme all ette seda, et nad midagi ei õpiks ega teada tahaks ning et kui meie kord surnud oleme, oleks tal võtta üks alasti, paljas ja kaitsetu rahvas, millega ta saab ette võtta, mida eales tahab. Sest kui Pühakiri ja [õppimis]kunst kaovad, mis jääb siis Saksamaal alles muud kui üks korratu ja metsik türklaste ja tatarlaste vägi või ehk seatall ja kari metsikuid loomi? Seda ei lase ta neil aga praegu näha ja pimestab neid meisterlikult ning kui asjad jõuavad sinnamaale, et nad kogemuse kaudu seda nägema hakkavad, saab ta vaikselt pihku itsitada kogu nende halamise ja ulgumise üle. Kui väga nad ka ei tahaks, ei saa nad enam midagi parandada, vaid peavad ütlema, et asjad on liiga pikalt seda rada läinud ja nad annaks hea meelega sada kuldnat ühe pooliku õpetlase eest, samas kui nad täna pole valmis andma kümmetki kahe terve õpetlase eest.

Ja see sünnib neile õigusega, kuna nad ei taha praegu toita ja ülal pidada vagasid, ausaid, vooruslikke koolmeistreid ja õpetajaid, kelle Jumal neile on andnud selleks, et suure töö, innukuse ja vaevaga nende lapsi jumalakartlikkuses, vooruslikkuses, Pühakirja tundmise kunstis, õpetuses ja aus kasvatada ning seda väikese tasu ja raha eest. Nende asemel saavad nad [õpetajaiks] klassiabilised, alamate astmete abiõpetajad[2], tahumatud eeslid ja juhmid – sellised, kes olid [õpetajaiks] ka varasematel aegadel; kes nende lastele suure tasu ja raha eest ometi midagi muud ei õpeta peale edevaks eesliks olemise ja kes pealekauba nende naisi, tütreid ja teenijatüdrukuid häbistavad ning nende maja ja valduste üle isandaiks hakkavad, nagu seda varemgi juhtunud on. See peab olema tasuks nende suure ja häbiväärse tänamatuse eest, millesse kurat neid nii kavalalt juhib.

Kuna meie aga selliste ja teiste kurjade vempude suhtes hingehoidjatena valvel peame olema, ei tohi me kohusetundest oma ameti vastu nende küsimuste osas uinuda, kuna tegu on väga olulise asjaga. Selle asemel peame me kõigest jõust, virgalt ja hoolsalt nõu andma, manitsema, ärritama, üles kihutama, et lihtinimene ei laseks end nii haledalt kuradil ära petta. Seepärast vaadaku igaüks iseenda peale ja pidagu meeles oma ametit, et ta ei uinuks ega laseks kuradil jumalaks ja isandaks saada. Sest kui me nüüd vaikime ja uinume ning noorus sedamoodi raisku läheb, et meie järeltulijaist saavad tatarlased või metsloomad, on see meie vaikimise ja norskamise süü ja meil tuleb selle eest aru anda ning see ei saa mitte kerge olema.

Ma tean väga hästi, et paljud teie seast ilma minu manitsemiseta selles vallas usinasti tegutsevad ja teeks seda niikuinii paremini kui mina nõu anda oskan. Pealegi olen ma juba varemalt linnade raehärradele ühe kirjatüki koostanud[3]. Selleks puhuks aga, kui mõned selle ära on unustanud või minu eeskujul usinamalt selle asja kallale tahavad asuda, olen ma koostanud ja teile saatnud selle jutluse, mida ma enam kui üks kord meie omadele olen jutlustanud. Sellest te näete, et ka mina töötan selles asjas usinalt teiega koos ja et me anname oma parima ning meile on, mis meie ameti täitmist puudutab, Jumala silmis andestatud. Praegu on see asi tõesti meie vastutusel, kuna me näeme, et ka need, kes vaimuliku nimetust kannavad, näivad omaks võtvat suhtumise, nagu tahaks nad kõigil koolidel, kogu distsipliinil ja õpetamisel hävida lasta või koguni ise neid hävitada ja seda lihtsalt seepärast, et nad ei saa kõike oma äranägemise järgi toimetada nagu senini. Ka see on kuradi töö nende kaudu. Jumal aidaku meid. Aamen.

 

Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida (1530)

Armsad sõbrad, kuna ma näen, kuidas lihtne mees on koolide ülalpidamise suhtes tõrjuv ja oma lapsi hoopiski tudeerimast takistab ning üksipäinis söömisele ja kõhule panustab ega suuda või taha selle kõrval sugugi mõelda sellele, millise kohutava ja mittekristliku asja ta sel kombel ette võtab ja kuidas ta kogu maailmas suurt ja mõrvarlikku, vanakuradit teenivat kahju tekitab, otsustasin ma selle manitsuse teie tarvis kirja panna – juhuks, kui peaks veel leiduma niisuguseid inimesi, kes veidikenegi usuvad, et taevas on olemas Jumal ja uskmatutele põrgu (sest pea kogu maailm peab ju end üleval nii, nagu poleks olemas ei Jumalat taevas ega vanakuradit põrgus), ning seda manitsust tähele panevad. Nii ma tahangi näidata, mis on selles asjas kasulikku ja kahjulikku.

Kõigepealt tahame me ette võtta vaimuliku või igavese kasu ja kahju ning seejärel ajaliku või ilmaliku. Ma loodan ju, et usklikud ja need, kes tahavad kristlase nime kanda, teavad küllalt hästi, et Jumal on vaimuliku seisuse sisse seadnud ja rajanud – mitte kulla või hõbedaga, vaid oma ainsa Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kalli vere ja kibeda surmaga. Sest tema haavadest voolavad tõesti (nagu seda varasemalt trükitud lehtedele maaliti) sakramendid, ja ta on tõepoolest kallilt ostnud selle, et terves maailmas on olemas see jutlustamise, ristimise, pattude lahti- ja kinnisidumise, sakramentide jagamise, Jumala Sõnaga lohutamise, hoiatamise, manitsemise (ja mis kõik veel hingehoidmise ameti juurde kuulub) amet. Sest see amet ei edenda mitte üksnes ajalikku elu ja kõiki ilmalikke seisuseid ning nende alalhoidmist siinpoolsuses, vaid annab igavese elu ning vabastab surmast ja patust, mis ongi tema tegelik ja üllaim mõju. Maailm seisab ja püsibki üksipäinis selle seisuse pärast, muidu oleks ta juba ammu maha käinud.

Ma ei pea aga silmas praegust vaimulikku seisust kloostrites ja stiftides koos oma abielutu eksiolemisega. Sest see on ammu ära langenud oma kiiduväärsest algsest eesmärgist ega pole midagi enamat kui seisus, mis on inimlikust tarkusest rajatud rahale ja intressidele; ega ole temas enam alles ka midagi vaimulikku, kui välja arvata see, et nad pole abielus (neil pole seda ka tarvis, neil on selle asemel kindlasti midagi muud). Nii või teisiti on see kõik pelgalt väline, ajalik, mööduv hiilgus, sest nad ei austa Sõna ja jutlustamisametit. Kus aga Sõnal kohta pole, peab olema kehv vaimulikkond. Mina pean aga silmas seisust, millel on jutlustamisamet ning Sõna ja sakramendi teenistus; [seisust,] mis annab Vaimu ja kogu õndsuse; mida ei saa omandada ühegi lõõritamise ega hiilgusega – nimelt pastoreid, õpetajaid, jutlustajaid, lektoreid, preestreid (keda nimetatakse kaplaniteks), köstreid, koolmeistreid ja mis veel selliste ametite ja isikute hulka kuulub [ning] millist seisust Pühakiri tõesti kõrgelt ülistab ja kiidab. Püha Paulus nimetab neid Jumala majapidajateks ja sulasteks, piiskoppideks, doktoriteks, prohvetiteks, lisaks veel Jumala sõnumitoojateks, kelle ülesandeks on maailma Jumalaga lepitada, vt 2Kr 5:20. Joel nimetab neid päästjateks[4], Taavet kutsub neid kuningateks (Psalm 68:13). Haggai nimetab neid Issanda ingliteks[5] (Haggai 1:13) ja Malaki kõneleb: „Jah, preestri huuled talletavad seadust, kuna tema on Issand Seebaoti ingel“ (Malaki 2:7)[6], nagu ta nimetab Kristust ennast, mitte ainult Mt 11:10, kus ta Ristija Johannest ingliks[7] nimetab, vaid ka terves Johannese Ilmutusraamatus.

Seepärast püüdsid isad[8] seda ametit hoopiski vältida ning pelgasid selle ülevõtmist tema suure väärtuse ja tähenduse pärast, nii et neid tuli selleks lausa sundida ja survestada, kuigi pärast seda ja praeguseni on küllalt olnud neid, kes on seda seisust kiitnud ning seda rohkem missa pidamise kui jutlustamise pärast. See kiitus ja aulisus on tänaseni kasvanud ja seda koguni niivõrd, et nad on (missaohvrit toova) preestriameti ja preestriseisuse seadnud kõrgemale Maarjast ja inglitest, kuna inglid ja Maarja ei saa missat pidada, küll saab seda aga ju preester. Uus preester ja esimene missa olid üks imeline asi ja õnnis oli naine, kes [seda] preestrit kandis (vrd Lk 11:27), samas kui ometi Sõna ja jutlustamisamet on ülim ja aulisim, mida aga nii kõrgelt ei hinnatud. Lühidalt: preestriks kutsuti seda, kes tohtis missat pidada, isegi kui ta ei osanud ühtki sõna jutlustada ja oli harimatu kui eesel. Põhimõtteliselt on praegune vaimulik seisus seda tänini.

Kui nüüd on kindel ja tõsi, et Jumal ise on vaimuliku seisuse sisse seadnud ja rajanud omaenda vere ja surmaga, siis on mõistetav, et ta tahab, et seda austataks, ning ta ei taha sallida selle allakäimist või kadumist ning tahab seda alal hoida kuni viimsepäevani. Sest evangeelium ja kristlaskond peavad ju viimsepäevani alles jääma, nagu ütleb Kristus Mt 28:20: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“. Kelle kaudu peab seda aga alal hoitama? Härjad ja hobused, koerad ja sead seda tegema ei hakka, samuti ka mitte puu ja kivid. Meie, inimesed, peame seda tegema, kuna seda ametit pole ju usaldatud ei härgadele ega hobustele, vaid meile, inimestele. Kust mujalt aga selleks inimesi võtta kui neid, kellel on endil lapsed? Kui sina ei taha oma last vaimulikuks ametiks kasvatada ega taha seda ka see ja too ja nii edasi, [ning] kui ükski isa ega ema ei taha oma last selleks Jumalale anda, kuhu jäävad siis vaimulik amet ja vaimulik seisus? Vanad, kes praegu selles ametis ja seisuses on, ei ela igavesti, vaid surevad iga päev ning nende asemele pole kedagi võtta. Mida Jumal selle kohta viimaks ütleb? Kas sa arvad, et tal on heameel sellest, et me tema jumalikult rajatud ametit, mis on tema kiituseks ja auks ning meie pääsemiseks nii kallilt kätte võidetud, nõnda kahjulikult põlgame ja sellise tänamatusega raisku minna ja maha käia laseme?

Ta on andnud lapsed ja selle, millega neid toita – mitte pelgalt sinu jaoks või selleks, et neid ilmalikuks auks kasvatada. Sul on tõsiselt kästud neid Jumala teenimiseks kasvatada – või pead sa koos laste ja kõige muuga täiesti hävitatud saama, nii et kõik, mis sa neile annad, saab neetuks, nagu ütleb esimene käsk: „Ma nuhtlen vanemate süü laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad“ (2Ms 20:5). Kuidas sa aga tahad neid Jumala teenimiseks kasvatada, kui jutlustamisamet ja vaimulik seisus on saamatu ja maha käinud? Ja see on sinu süü, kes sa väga hästi oleks selle heaks midagi teha võinud ja aidanud seda alal hoida, kui sa oma lapsel oleks õppida lasknud. Sest kui sa seda teha saad ja sinu laps on selleks võimeline või seda lausa soovib, sina aga teda ei lase, vaid hoopis takistad – kas kuuled? –, siis oled sina selle kahju põhjustaja, et vaimulik seisus alla käib ja et ei Jumal ega Jumala Sõna maailma jää. Sest kui see sinust sõltuks, laseksid sa tal rahumeeli kaduda, ning kuna sa oma last selle tarvis anda ei taha, teeksid sa täpselt samamoodi ka kõigi teistega, kui sul oleks võtta maailmatäis lapsi, nii et sinu pärast kaokski Jumala teenimine hoopiski ära.

See ei aita, kui sa tahad öelda: „Mu naaber on oma lapse kooli pannud, mul pole vaja seda teha“. Sest sinu naaber võib ju sedasama öelda ja siis veel kõik tesied naabrid takkaotsa. Kust leiab Jumal siis inimesi oma vaimulikku ametisse? Sul on inimene võtta ja sa saaks ta selle tarvis anda, aga sa ei taha seda teha, ega taha seda ka sinu naaber – järelikult kaob see [amet] siis ära, niivõrd kui see teist sõltub. Kuna sa aga oma Jumala rajatud ja seatud ameti, mis on nõnda kõrgelt ja kallilt ostetud, unarusse jätad ja sel nõnda koletu tänamatusega raisku lased minna, lähed sa ka ise hukka ning pead nii ise kui peavad ka sinu lapsed igasugu häda ja kannatust tundma või muul moel nõnda vintsutatud saama, et sa mitte üksnes siin maa peal, vaid ka seal põrgus koos nendega igavesti neetud saad olema. Sellest sa ei pääse, et sa õpiks – lapsed ei ole läbinisti sinu omad, nii et sa Jumalale neist midagi ära ei peaks andma. Ka tema tahab, et tal oleks nende peale õigus, ja eks nad ju olegi rohkem tema kui sinu omad.

Et sa nüüd ei arvaks, et ma liiga valjult sinu kallal õiendan, tahan ma sulle osa sellest kasust ja kahjust ette näidata (sest kes suudaks siin kõike üles lugeda), mida sa oma käitumisega ses asjas korda võid saata, nii et sa pead ise tunnistama, et oled täie õigusega vanakuradi omand ja igati ära teeninud selle, et sind igaveseks ajaks põrgu saadetaks, kui sa nii hukkamõistu väärivalt selle asjaga umber käid ja ennast ei paranda. Ümberpöördult võid sa ka kogu südamest rõõmustada ja ilutseda sellest, kui sa näed, et oled Jumala poolt ära valitud selleks, et oma omandi ja tööga kasvatada poega, kellest saab vaga, kristlik pastor, jutlustaja või koolmeister. Sellega oled sa Jumalale endale ühe erilise sulase kasvatanud, nagu eelpool sai öeldud – Jumala ingli, õige piiskopi, paljude inimeste päästja, Kristuse kuningriigi kuninga ning õpetaja, maailma valguse Jumala rahva seas. Ning kes tahab või suudab üles lugeda ühe õige, ustava pastori kogu au ja voorust, mille ta Jumala käest on saanud? Sest pole ju olemas kallimat varandust, õilsamat asja maa peal ja selles elus kui üks õige ja ustav pastor või jutlustaja.

Eks otsusta ise, millist kasu toob kallis jutlustamisamet ja hingehoid. Seda kasu toob kindlasti ka sinu poeg, kui ta sellist ametit ustavalt peab ja paljud hinged selliselt iga päev tema läbi õpetatud, pööratud, ristitud ja Kristuse juurde toodud ja õndsaks tehtud saavad ning patust, surmast, põrgust ja kuradist päästetakse ning tema kaudu igavesse õiglusse, igavesele elule ja taevasse jõuavad, nagu Taaniel (12:3) õigesti ütleb, et need, kes teisi õpetavad, paistavad nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õigluse teele, on otsekui tähed ikka ja igavesti. Sest nii nagu Jumala Sõna ja amet õigel moel avaldudes vahetpidamata suuri asju tegema ja tõelisi imetegusid korda hakkavad saatma, hakkab ka sinu poeg Jumala ees vahetpidamata suuri, sulaselgeid imesid tegema, nt surnuid üles äratama, kuradit välja ajama, pimedaid nägijaiks, kurte kuuljaiks, seestunuid puhtaks, tumme rääkijaiks, halvatuid kõndijaiks tegema. Kui see ka ihuliselt ei sünni, sünnib see ometi vaimulikult hinges, mis ongi palju olulisem, nagu Jeesus Johannese evangeeliumis ütleb (14:12): „Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid“. Kui seda suudab ühe ja teise inimesega korda saata üksainus usklik, kui palju enam suudab seda siis veel üks avalik jutlustaja suures rahvahulgas! Mitte et ta seda ise inimesena korda suudaks saata, vaid seda teeb tema amet, mis on Jumala poolt selleks seatud; see teeb seda, nagu ka Jumala Sõna, mida ta õpetab, kuna tema on ju selle Sõna tööriist. Saadab ta nüüd selliseid suuri tegusid ja imesid korda vaimulikult, siis järeldub sellest, et ta teeb neid ka ihulikult või on vähemasti nende innustaja ja põhjustaja. Sest kust see tuleb, et kristlased viimsepäeval surnuist üles tõusevad; et kõik kurdid, pimedad, halvatud, igat sorti ihuhäda, mis olemas on olnud, lõpeb ja nende ihud ei saa mitte ainult ilusaks, kenaks, terveks, vaid hakkavad ka niisama eredalt ja ilusalt särama nagu päike – nagu ütleb Kristus (Mt 13:43)? Kas see ei tule mitte sellest, et nad on siin maa peal Jumala Sõna läbi pöördunud, on saanud usklikeks, on ristitud ning on liidetud Kristusega? Paulus ütleb Rm 8:11, et oma Vaimu läbi, kes meis elab, teeb Jumal meie surelikud ihud elavaks. Kes siis peaks nüüd inimesel aitama jõuda sellisele usule ja ihuliku ülestõusmise algusele kui mitte jutlustamisamet ja Jumala Sõna, mida sinu poeg kuulutab? Kas see pole mitte määratult palju suurem ja aulisem töö ja tegu kui see, et ta surnuid ihulikult või ajalikult uuesti sellele elule ärataks või pimedaid, kurte, tummasid ja seestunuid maailmas ja nende kaduvas olemises abistaks?

Kui sa oleksid kindel, et su poeg neid tegusid üheainsa inimese peal korda saadab, nimelt et ta teeb vaid ühe pimeda nägijaks, äratab üles ühe surnu, võtab kuradi käest ühe hinge ära, päästab ühe inimese põrgust või muud sellesarnast, kas sa siis ei oleks lausa kohustatud rõõmsal meelel oma varandust panustama selleks, et teda saaks selle ameti tarvis ja selleks tööks kasvatada, ja kas sa ei peaks hüppama suurest rõõmust selle üle, et sa oma rahaga Jumala ees nii suurele asjale aluse oled pannud? Sest mida on kõik stiftid ja kloostrid nii, nagu nad praegu on, olles iseenda tegudega hõivatud, ühe sellise pastori, jutlustaja või koolmeistri vastu? Kuigi vagad kuningad ja isandad rajasid nad ammusel ajal ja algselt selleks kalliks tööks, et seal jutlustajaid ja pastoreid kasvatataks, on nad praeguseks paraku kuradi tõttu haletsusväärsesse olukorda sattunud, nii et neist on saanud tapaaugud ja põrgu eeskojad, kristlaskonna raiskuminekuks ja kahjuks.

Vaata siis: sinu poeg ei tee mitte ainult ühe sellise teo, vaid paljusid neist või õigupoolest teeb ta kõiki neid tegusid ja seda iga päev. Ja mis on kõige parem: nagu öeldud, teeb ta seda Jumala pärast; tema pärast võtab ta need teod ette ja hoiab neid suure au sees, kuigi inimesed seda ära ei tunne ega hinda. Kui ka maailm talle ketseri, eksitaja, valetaja ja mässuõhutaja sildi külge kleebib: see on hoopis hea märk ja tunnistus sellest, et ta on aus mees ja oma Issanda Kristuse sarnane. Peeti ju Kristust ennast ka mässuleõhutajaks mõrvariks ja eksitajaks, nii et ta koos mõrvaritega hukati ja risti löödi. Mis mul sellest, kui ma olen jutlustaja, keda terve maailm kutsub kuradiks, kui ma ise tean, et Jumal mind oma ingliks kutsub? Kutsugu maailm mind pealegi eksitajaks, niipalju kui tahab; Jumal kutsub mind ju samal ajal oma ustavaks teenriks ja sulaseks; inglid nimetavad mind oma kaaslaseks; pühakud kutsuvad mind oma vennaks, usklikud oma isaks; vaevatud hinged nimetavad mind oma päästjaks, teadmatud hinged kutsuvad mind oma valguseks ning Jumal ja ka kõik inglid koos kõikide loodutega ütlevad seepeale „Jah, nii see on“. Kas pole maailm mind siis koos kuradiga õige kenasti petnud koos oma laimamiste ja sõimamisega? Kui palju on ta tänu minule kasu lõiganud? Kui palju kahju on ta mulle teinud? See armas, hea maailm!

See olgu siis nüüd öeldud tegude ja imede kohta, mida su poeg teeb hingedele selleks, et neid patu, surma ja kuradi käest päästa. Lisaks sellele teeb ta ka maailmas suuri ja võimsaid tegusid, nimelt sellega, et ta õpetab kõiki seisuseid, neile seletades, kuidas nad oma ametites ja seisustes käituma peavad nii, et see Jumala silmis õige oleks; ta saab lohutada kurbi, anda nõu, siluda pahasid tüliasju, juhatada eksivaid südametunnistusi õigele teele, aidata rahu hoida, lepitada, ühendada – lisaks veel lugematul hulgal muid tegusid ja seda kõike igapäevaselt. Sest jutlustaja kinnitab, tugevdab ja aitab alal hoida valitsejaid, ajalist rahu, hakkab vastu mässuõhutajale, õpetab kuulekust, kombeid, distsipliini ja au, õpetab isa-, ema-, lapse- ja sulaseseisust, lühidalt: kõiki ilmalikke ameteid ja seisuseid. Need on kahtlemata ühe pastori väikseimad head teod; ometi on nad nii kõrged ja õilsad, et kõigi paganate seas pole iialgi ükski tark neid ära tundnud ega mõistnud ning veel vähem teha suutnud, nagu pole seda suutnud ka ükski jurist, ükski kõrgem kool, stift ega klooster, ega õpetata neid ka ei vaimulikus ega ilmalikus õiguses. Sest seal pole kedagi, kes selliseid ilmalikke ameteid Jumala suurteks andideks või armulikuks korraks nimetaks; ainuüksi Jumala Sõna ja jutlustamisamet kiidavad ja austavad neid kõrgelt.

Seepärast, kui tahta tõde öelda: ajalik rahu, mis on suurim vara maa peal ja sisaldab ka kõiki teisi ajalisi hüvesid, on põline jutlustamisameti vili. Sest seal, kus seda viljeletakse, pole sõda, rahutusi ega verevalamist; kus seda aga õigesti ei viljeleta, pole ka mingi ime, et seal on sõda või vähemasti pidev rahutus, isu ja tahe sõdida ja verd valada. Nii näeme me nüüd, et sofistid[9] ei oska midagi muud kui verd ihata ja tuld sülitada; nad valavad abielu pärast süütute pastorite verd[10], samas kui ometi paavst ise ja tema enda vaimulik õigus sellist abielu karmilt karistades ja pastoreid preestriametist ilma jättes neile ometi elu ja vara ning kristliku au alles jätavad. Veelgi vähem mõistavad nad neid põrgusse ega pea nad neid ka ketseriteks, nagu seda peavad tunnistama kõik juristid ja kogu maailm ning nagu see Nürnbergi Riigipäeval seaduseks on saanud[11]. Kuid pimedad verekoerad on jutlustamisameti juurest siirdunud vale juurde. Seepärast ei saa nad ka mõrvamist jätta, nagu seda teeb ka kurat, nende jumal, kes on algusest peale olnud valetaja ja mõrtsukas ja selleks ka jääb, Johannese 8:44.

Sel kombel teenib üks õige pastor inimese ihu ja hinge, vara ja au. Lisaks sellele vaata nüüd, kuidas ta teenib Jumalat ning milliseid imelisi ohvreid ta toob ja jumalateenistusi peab, sest tema ameti ja Sõna kaudu hoitakse maailmas alles jumalariiki, Jumala au, nime ja kuulsust; õiget jumalatundmist, õiget usku ja õiget arusaamist Kristusest; Kristuse kannatamise, vere ja surma vilja; Püha Vaimu ande, tegusid ja väge; ristimise ja sakramentide õiget ja õndsakstegevat kasutamist; evangeeliumi õiget, puhast õpetust, ihu distsiplineerimise õiget viisi ja palju muud sellesarnast. Kes suudaks eales ühte neist nimetatud asjust piisavalt kiita? Ja mida on veel selle kohta öelda? Kui palju ta saadab korda sellega, et kannatab välja nii palju kuradi, maailmatarkuse ja liha upsakuse põhjustatud tüli ja pahandust; on nõnda võidukas, võidab ära nii paju eksimusi ja paneb vastu nii paljudele ketserlustele! Sest tal tuleb põrgu väravate vastu hakata ja nende vastu võidelda ning ta peab kuradi ära võitma – ja seda ei tee ka mitte tema, vaid tema amet ja Sõna: kõik need on jutlustamisameti loendamatud ja kirjeldamatud tööd ja imed. Lühidalt: alles siis, kui Jumalat ennast vääriliselt kiidetakse, kiidetakse vääriliselt ka tema Sõna ja jutlust, sest see on Jumala amet ja Sõna.

Kui sa ka oleksid kuningas, ei peaks sa end ometi pidama selle vääriliseks, et tohid oma poega kogu varanduse eest selle ameti pidamiseks anda ja kasvatada: kas ei austata siin sinu penni või tööd, mida sa sellise poja alla paned, liiga kõrgelt, ei õnnistata liiga rikkalikult, ei investeerita liiga kasulikult ja kas pole see Jumala silmis parem igast kuningriigist ja keisriks olemisest? Sellist penni tuleks põlvili maailma lõppu kanda, kui on teada, et see seal nõnda imeliselt ja tasuvalt investeeritakse; ja vaata: see, mida sa nii imeliselt investeerida saad, on su oma kodus sinu süles. Ptüi ja teistkordselt ptüi ja veel kord ptüi meie pimeda ja kahjuliku tänamatuse peale, [selle peale,] et me ei näe, millist iseäranis kaunist jumalateenistust me sellega peame ja millised suured isandad me Jumala ees sellise vähese tegemisega olla saaks, pealegi veel omaenda raha ja vara eest.

Sofistid sõimavad meid ja väidavad, et meie, luterlikud, ei õpetavat häid tegusid. Tõsilugu, need on ju peened tegelased, küll nemad juba teavad, mis need head teod on. Kas need ülalnimetatud asjad polegi siis head teod? Mis on kõigi stiftide ja kloostrite teod nende suurepäraste imede vastu? See pole muud kui üks haki ja ronga kraaksumine ja ometi pole see nii hea kui haki oma, sest nemad kraaksuvad ju rõõmu ja lustiga, sofistid aga uluvad oma kraaksumist sama rõõmutult nagu kakud ja öökullid. Kui varem peeti palju lugu esimestest missadest ja uutest preestritest ning ema ja isa olid koos kõigi sõpradega rõõmsad selle üle, et nad oma poja uimaseks, laisaks ja kasutuks missapapiks või õgijapapiks[12] kasvatasid, kes Jumalat teda teotavate missaohvritega ja kasutu palvega kahjustas ja maailma oma liiderliku eluga pahandas ja laostas, kui palju enam peaks sa siis nüüd rõõmustama selle üle, kui sa oma poja oled kasvatanud üheks neist ametitest, mille juures sa oled kindel, et ta Jumalat nii suurepäraselt teenib, inimesi nii rikkalikult abistab ja kuradile nii rüütellikult naha peale annab! Siis oled sa ju oma lapse tõesti Jumalale ohverdanud, nii et isegi inglid seda suureks imeks peavad pidama.

Teisest küljest pead sa ka teadma, millist kahju sa tekitad, kui sa selles asjas vastupidiselt toimid. Sest kui Jumal on sulle andnud lapse, kes on selleks ametiks sobiv ja võimeline, ja sa ei kasvata teda selle tarvis, vaid pead silmas üksnes kõhtu ja ajalist toidupoolist, siis võta endale ette see register, mis ülal ära on toodud, ja vaata üle, millised head teod ja imed seal ära on toodud – siis sa näed ja mõistad, milline vagatseja ja vilets taimeke sa oled. Sest niipalju kui sinust sõltub, võtad sa Jumalalt tema riigis ingli, teenri, kuninga ja vürsti; inimeste ihu ja hinge, vara ja au päästja ja lohutaja; kuradi vastu võitleva pealiku ja rüütli. Sellega annad sa kuradile edumaa ja toetad tema riiki, nii et ta hingi pattudes, surmas ja põrgus hoiab ja iga päev sinna uusi juurde toob ning kõikjal ülekaalu saavutab. Maailm jääb ketserluse, eksituse, rahutuse, sõja ja viha vangistusse ja muutub iga päevaga aina vihasemaks; lisaks sellele kaob Jumala riik, kristlik usk, Kristuse kannatuse ja vere vili, Püha Vaimu töö, evangeelium ja kogu jumalateenistus ning igasugune kuraditeenimine ja väärusk saavutab ülekaalu. See kõik oleks võinud olemata olla ja seda oleks saanud takistada, kui su laps selleks kasvatatud ja sinnamaale jõudnud oleks.

Kuidas tahad sa püsima jääda, kui Jumal sind surivoodil või viimselpäeval kõnetab ja ütleb: „Ma olen näljane, janune, külaline, alasti, haige, vangis, ja sa ei teeninud mind. Sest mida sa pole teinud inimestele maa peal ega minu riigile või evangeeliumile, vaid oled aidanud seda alla suruda, hingedel hukka minna – seda oled sa mulle endale teinud, kuna sa oleks võinud aidata“ (vrd Mt 25:42–46). Ma andsin sulle selleks ju lapse ja varanduse, sina aga jätsid omavoliliselt minu ja minu riigi ja kõik hinged hädasse ja viletsusse ja teenisid sellega – minu ja minu riigi vastu – kuradit ja tema riiki; olgu tema nüüd ka sinu tasuks. Sõida koos temaga põrgupõhja. Minu taevariiki ja minu maist riiki ei aidanud sa ehitada ja parandada, vaid hävitada ja nõrgestada; kuradil aitasid sa aga tema põrgut ehitada ja laiendada. Ela siis nüüd ka selles kojas, mille sa endale ehitanud oled!

Mis sa arvad? Kas pole nii, et korraga langevad su peale mitte ainult pattude tilgad, vaid terved pilverüngad? Neile sa aga praegu tähelepanu ei pööra ja kõnnid rahumeeli oma teed edasi, nagu teeks sa õigesti, kui sa oma last stuudiumiks ei kasvata. Siis aga pead sa tunnistama, et oleks igati õige, kui sind põrgu sügavikku mõistetaks kui üht kurjemaist ja ohtlikemaist inimestest, kes eales maa peal elanud. Tõepoolest, kui sa nüüd ometi mõistusele tuleks, peaks sa tõesti iseenda ees ehmuma, sest ükski südametunnistus ei suuda taluda seda, et ta leitakse süüdi olevat ühes neist ülalnimetatud asjadest. Kui palju vähem suudab ta veel taluda seda, kui kõik need lugematud asjad korraga aset leiavad, nii et su süda peab kisendama, et su patte on enam kui lehti ja rohtu ja pealekauba on nad suuremad kui taevas ja maa. Ja sa ütled koos Juuda kuninga Manassega: „Sest mina oleb pattu teinud rohkem kui on mereliiva, minu üleastumisi on palju“ (Manasse palve 9). Seda ütleb loomuseaduski, et kes kahju ära saab hoida, aga seda ei tee, on selles ka ise süüdi, nagu seegi, kes sellest rahuldust ja rõõmu tunneb ja seda iga kell ise teeks, kui tal vaid põhjust või võimalust oleks. Seepärast on niisugused inimesed kahtlemata niisama head nagu kurat ise, kuna nad on sedavõrd suured Jumala ja maailma vaenlased, et aitavad kaasa jumalariigi ja maise riigi hävimisele, kuradit seeläbi ustavalt teenides. Lühidalt: kui kuradit on võimalik kõvasti kiruda, saab valjult noomida ka sääraseid inimesi, kes Jumala sellist tööd ja ametit takistavad, kuna nad on kuradi teenrid.

Sellega ei taha ma igaüht oma last sellise ameti tarvis kasvatama sundida, kuna sugugi mitte kõigist poistest ei pea saama pastoreid, jutlustajaid ja koolmeistreid. Hea on teada sedagi, et isandate ja aadlike lapsi pole selleks tarvis, kuna maailmas peab olema ka [valitsejate] pärijaid ja kõrgemast seisusest inimesi – muidu hävitataks ilmalikud võimukandjad sootuks. Ma räägin lihtsatest inimestest, kes ju varasemal ajal ka oma lastel oleks kiriklikest ametitest saadava elatisraha ja lääni pärast õppida lasknud, nüüd neid aga kõhupoolise pärast õppimisest eemal hoiavad, kuigi neil endil pärijaid tarvis pole. Nad hoiavad neid sellegipoolest koolist eemal, vaatamata sellele, et nende lapsed on andekad ja selle ameti pidamiseks kõlbulikud ja saaks Jumalat hästi, ilma igasuguse häda ja takistuseta teenida. Sellistel usinatel poistel ja eriti just vaeste inimeste lastel tuleks tudeerida lasta, sest selleks on ju kõigi stiftide ja kloostrite elatisrahad ja intressid mõeldud, kuigi õppida tuleks ka teistel poistel, isegi kui nad nii andekad ei ole; vähemalt ladina keelt mõistma, kirjutama ja lugema peaks nad õppima. Sest tarvis ei lähe mitte üksnes kõrgestiharitud Pühakirja doktoreid ja magistreid; tarvis on ka lihtsaid pastoreid, kes noorte ja harimatute seas evangeeliumi ja katekismust levitaks, ristiks, sakramente jagaks jne. Kui nad ka ei kõlba võitluseks ketserite vastu – sellest pole midagi. Hea ehituse tarvis ei lähe vaja mitte üksnes kantkive, vaid ka täitekive; nii on vaja ka köstreid ja teisi isikuid, kes jutlustamisametile ja Jumale Sõnale abiks on.

Ja kui siis selline poiss, kes ladina keelt on õppinud, pärast seda mõnd käsitööd õpib ja kodanikuseisuses elab, on ta reservis juhuks, kui teda peaks vaja minema pastori või Jumala Sõna teenijana muul moel. Sellise hariduse omamine ei kahjusta teda ka kuidagi leivateenimise juures; ta suudab oma majapidamist seda paremini valitseda ning on pealekauba eelharitud ja saadaval jutlustamis- või pastoriameti tarvis, kui teda vaja peaks minema. Iseäranis meie ajal on ju lihtne selliseid isikuid kasvatada, kes evangeeliumi ja katekismust õpetada oskavad, kuna nüüd pole mitte ainult Pühakiri, vaid ka igasugu muu õppimine nii paljude raamatute, lugemiste ja jutlustega rikkalikult kättesaadav, et kolme aasta jooksul on võimalik rohkem õppida kui varem kahekümnega. Ka naised[13] ja lapsed teavad nüüd (ma räägin tõtt) tänu saksakeelsetele raamatutele ja jutlustele Jumala ja Kristuse kohta enam kui varem kõik kõrgkoolid, stiftid ja kloostrid, kogu paavstlus ja terve maailm teadsid. Aga ladina keelt peavad lihtsad pastorid ja jutlustajad osakama ja nad ei tohi sellest loobuda, sama vähe kui õpetlased kreeka ja heebrea keelest loobuda tohivad, nagu ütleb ka püha Augustinus ja isegi kirikuõigus[14] ette kirjutab.

Seepeale ütled sa: heakene küll, aga mis siis, kui see kõik mul kehvasti välja kukub ja mu pojast valeõpetaja või lollpea saab? Sest öeldakse ju: „Õpetlased on nupust nikastanud“.[15] Aga mis teha, selle riski pead sa võtma. Sinu usinus ja sinu töö ei ole seepärast veel ilmaasjata; Jumal näeb ikkagi sinu truud teenimist ja võtab selle arvesse, otsekui oleks seda saatnud õnnestumine. Pead sa ju ka kõigis teistes asjades, milleks sa oma last kasvatad, vaatama, milline ta lõpuks välja kukub. Kuidas käis armsa Aabrahami käsi, kelle pojast Ismaelist ka asja ei saanud, nagu ei saanud asja ka Iisaki Eesavist ja Aadama pojast Kainist? Kas Aabraham oleks selle pärast pidanud sinnapaika jätma oma poja Iisaki ning Iisak oma poja Jaakobi ning Aadam oma poja Aabeli kasvatamise Jumala teenimiseks? Kui palju halbu kuningaid ja inimesi on olnud Iisraeli püha, äravalitud rahva seas, kes oma eksiõpetuste ja ebajumalateenimisega igasugu õnnetust külvasid ja prohveteid tapsid? Kas Leevi preestrid oleks sellepärast terve rahva pidanud hooletusse jätma ega ühtainsatki enam jumalateenistuseks kasvatama? Kui palju halbu preestreid ja leviite oli Leevi sugupuus, mille Jumal ise preestriametiks välja oli valinud? Kui palju inimesi on Jumalal maa peal, kes kogu tema headust ja tema loodut vääriti kasutavad? Kas ta peaks seepärast oma headusest loobuma ja mitte ainsatki inimest ellu jätma? Peaks ta loobuma hea tegemisest?

Selleks, et sa nii väga ei muretseks selle pärast, kust su poeg omale toiduse leiab, kui ta sellise jumaliku ameti ja teenistuse tarvis tudeerima asub, pole Jumal sind ka siin maha jätnud ega unustanud, et sa ei peaks muretsema ega halama. Ta on püha Pauluse suu läbi tõotanud: „Kes evangeeliumi teenib, võib elada evangeeliumist“ (vrd 1Kr 9:14). Ja Kristus ise ütleb Matteuse 10:10: „Töömees on oma elatist väärt!“ Sööge ja jooge, mida neil on! Vana lepingu ajal Jumal valis ja võttis endale terve Leevi soo, ühe kaheteistkümndendiku Iisraeli soost selleks, et tema jutlustamisamet kaduma ei läheks. Ta andis sellele tervelt rahvalt kümnise, sinnajuurde uudsevilja, igasugu almuseid, omad linnad, eeslinnad, põllumaad, niidud, kariloomad ja mis kõik selle juurde kuulub. Uue lepingu ajal vaata vaid, kui rikkalikult on varasematel aegadel keisrid, kuningad, vürstid ja isandad selle ameti tarvis annetanud, mis nüüd on kõik stiftide ja kloostrite käes, nii et nad isegi kuningatele ja vürstidele sellega silmad ette teevad. Jumal ei jäta maha ega saa maha jätta neid, kes teda ustavalt teenivad. Ta on end selleks liiga tugevalt sidunud oma tõotusega, öldes Heebrea 13:5: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!“ Edasi mõtle ise selle peale, kui palju on kogudusi ja jutlustamiskohti, koole ja köstriameteid, millest enamus on piisavalt hästi varustatud, aga muudkui vakantseks jäävad. Mida muud need on kui köögid ja keldrid, mille Jumal sinu poja tarvis sisse on seadnud, nii et tema toidupoolise eest on juba hoolt kantud enne, kui tal seda tarvis läheb, nii et ta ei pea seda kõigepealt ise kokku otsima hakkama? Noore tudengina ma kuulsin, et Saksi vürstiriigis (kui ma õigesti mäletan) oli ligikaudu 1800 kogudust[16]. Kui see peab paika ja kui iga koguduse juurde kuulub vähemalt kaks inimest, nimelt pastor ja köster (lisaks sellele on linnades veel jutlustajad, kaplanid, diakonid, koolmeistrid ja abiõpetajad), siis on ainuüksi selles vürstiriigis vaja pea 4000 haritud inimest, kellest iga kümne aasta jooksul sureb umbkaudu üks kolmandik. Ma võin kihla vedada, et Saksamaal on praegu 4000 tudengit. Ma arvan, et Saksi vürstiriigis on vähemalt 800 pastorit; kui palju on neid kogu Saksamaal? Ma tahaksin näha, kust võetakse kolme aasta pärast pastoreid, koolmeistreid, köstreid. Kui me nüüd midagi ette ei võta ja kui iseäranis vürstid selle eest hoolt ei kanna, et nii poisslaste koolid kui ka kõrgkoolid õigel moel sisse seatakse, tekib selline inimeste puudus, et ühele pastorile tuleb anda kolm või neli linna ning kaplanile kümme küla – muidugi juhul, kui neid üldse võtta on.

Erfurti ja Leipzigi ülikoolid ja muud kõrgkoolid seisavad tühjalt, samuti nagu mõnel pool poisslaste koolid, nii et seda on lausa kurb vaadata, ning pisike Wittenberg peab nüüd üksipäini see parim olema. Samasugust puudust tunnetavad küllap ka stiftid ja kloostrid. Olgu neil hea lõikus! Ei nad jää enam nii kõrgiks, nagu nad tavatsesid olla, ükskõik kui jonnakad nad ka ei oleks – neil tuleb selliseid isikuid vastu võtta ja koguni värvata oma konventidesse, kellel nad endale varemini vabatahtlikult otsagi poleks lasknud vaadata. Seepärast lase oma lapsel vaid rahumeeli õppida. Pigem saab puudus olema inimestest kui varast. Võib-olla, kui maailm pikemalt püsima jääb ja Jumal armu annab, et vürstid ja linnad sellele kaasa aitavad, leiavad stiftide ja kloostrite varad ka taas selle kasutuse, mille tarvis nad omal ajal annetati. Ja miks selle kõhu pärast ikka palju muretseda? Kristus ütleb ju Mt 6:31–33: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Millega me riietume?“ Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, seda kõike antakse teile pealegi!“ Kes seda ei usu, see muretsegu aga edasi ja surgu siis ikkagi nälga. Muidugi on tõsi, et mõne aasta eest kannatasid paljud pastorid suurt nälga ja kannatavad seda ikka veel; selle eest tuleb süüdistada maailma kurjust, et inimesed on nii halvad, tänamatud ja ihned, et nad koguni kiusavad taga evangeeliumi. Sellega paneb Jumal meid proovile ja vaatab, kas meie peale saab loota. Me peame oma aega mõistma märtrite ajana, mil vagad õpetajad samuti suurt häda ja vaesust talusid, nagu Paulus ise kirjeldab (2Kr 11:27) ja ka Kristus Mt 9:15 kuulutab: „Kui peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!“ See on õige evangeelne paastumine. Jumala Sõna on ka harva vilja kandnud ja maad võitnud ilma, et samal ajal poleks sellega kaasnenud rasked ajad. Nii käisid Aabrahami, Iisaki, Jaakobi, Joosepi, Eelija ja Eliisa ajal tõe nii suure valgusega kaasas kohutavad ajad ning evangeeliumi algusajal oli kogu maailmas raske aeg, vt Ap 11:28. Seda tuleb siis aga, jah, kalli evangeeliumi ja Jumala Sõna, mitte maailma varasemate eksimuste ja praeguse aja kangekaelse tänamatuse süüks panna! Nii süüdistasid juudid kogu oma hädas Jeremija õpetust (Jr 44:16 jj). Ja roomlased ei mõistnud siis, kui goodid nad hävitasid, ka kedagi muud süüdistada kui tõsiasja, et nad kristlasteks olid saanud; püha Augustinus on selle vastu kirjutanud ühe olulise teose: „Jumalariigist“[17].

Aga lase neil seletada, mida nad tahavad. Maailm on maailm; nii nagu nood toona valetajaiks märgiti ja hävitati, saavad ka needsinased valetajaiks märgitud ja hävivad, selleks et Kristus ja tema Sõna püsima jääks. Kristus istub kindlalt oma kõrgel troonil, nagu seisab kirjas: „Istu mu paremale käele“ (Psalm 110:1). Seal ta istub. Kes on kuri ja seda soovib, tirigu ta alla. Kuniks ta aga sinna istuma jääb, jääme ka meie alles ja nii see ongi! Lühidalt: sinu laps võib jutlustamisametiga niisama palju teenida kui käsitööga.

Lood on muidugi teised, kui sa ihkad suurt varandust ja tahad oma pojast maailmas suurt isandat teha, nagu seda on piiskopid ja toomhärrad. Kui see on sinu eesmärgiks, siis ei puutu see jutt sinusse. Ma kõnelen praegu usklikega, kes jutlustamisametit austavad ja kogu rikkusest kõrgemaks peavad kui suurimat aaret, mis Jumala enda kõrval inimestele eales on antud, et nad teaks, kui suure teene nad Jumalale sellega osutada saavad ja osutama peavad – inimestena, kes on pigem osalised selles töös, olgugi siis väikese varandusega, selle asemel, et omada maailma varandusi ja loobuda Jumala tööst. Nemad saavad aru, et hing on enam kui kõht ning et kõhu vajadused saab kergesti rahuldada ning üleliigne tuleb niikuinii surres maha jätta. Kes aga [tõelist] rikkust taga ajavad, need võtavad kogu oma vara endaga kaasa ega jäta midagi maha; mis saaks neil siis viltu minna?

See olgu siis käesoleva jutluse esimeses osas kiiruga ja lühidalt öeldud koolide alalhoidmise ja põlgamise kasude ja kahjude kohta. Teine osa käsitleb ajalist või ilmalikku kasu ja kahju.

 

Jätkub Kirik ja Teoloogia ajakirja järgmises numbris.

 

[1] Luther pühendas oma kirjutise Sermon või jutlus sellest, et lapsi koolis tuleb hoida (1530) Lazarus Spenglerile (1479–1534), Nürnbergi reformatsiooniliikumise juhile. Spengler kohtus Lutheriga esmakordselt 1518. a, kui Luther oli teel Augsburgi. Tema koostatud ja avaldatud sõnavõtt (1519) Lutheri õpetuste kaitseks viis selleni, et ka tema nimi sisaldus paavsti bullas Exsurge, Domine. Spengler esindas Nürnbergi linna Wormsi (1521) ja Augsburgi (1530) riigipäevadel. – Tõlk.

[2] Originaalis Locaten – klassiruumide ülevaatajad ja abilised, kellel puudusid vajalikud hariduslikud eeldused täiskohaga õpetajapositsiooni omandamiseks, ja Bachanten – madalamate klasside aseõpetajad, kellel oli õpetaja äraolekul õigus mõnel madalamal astmel klasse juhendada. – Tõlk.

[3] Martin Luther, An die Ratsherrn aller Städte deutschen Landes (1524), WA 15, 27–53.

[4] Sks Heilande, millel võib olla side Joel 2:23-ga, mille puhul Luther lähtub oma 1545. a saksa piiblis Vulgatast (doctorem justitiae), muutes heebrea kahemõttelise hammore liedaqa („õiglaselt varaja vihma andja“) „õigluse õpetajaks“.

[5] Eestikeelse Piibli viimases väljaandes „käskjalg“ (kr ángelos ‘ingel’ tähendab sisuliselt käskjalga).

[6] Vrd eestikeelse Piibli viimast väljaannet: „Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg“.

[7] Vt märkust 2.

[8] Nt Nazianzi Gregorius, üks kolmest kuulsast kapadooklasest (vrd WA 30, 529, 1).

[9] Skolastiliste teoloogide tähistus Lutheri tekstides. – Tõlk.

[10] Aschaffenburgi kirikukohus süüdistas Halle preester Georg Winklerit sakramendi kahel kujul jagamise pärast. Oli teada, et ta oli samal ajal süüdi ka naisevõtus. Mainzi peapiiskop Albrecht lasi ta vabastada, kuid teel koju mõrvasid kallaletungijad ta 23. aprillil 1527. Peapiiskop Albrechti kahtlustati mõrva organiseerimises.

[11] Nürnbergi dekreet lükkas tagasi paavsti nõudmise rakendada täpselt Wormsi edikti, otsustades 6. märtsil 1523: „Kuna kehtivad ajaliku valitsuse seadused ei näe ette abiellunud preestrite või kloostrist lahkunud munkade ja nunnade karistamist, piirduvad neile määratud karistused kanoonilises õiguses kirjapanduga. Vaimulikke võimukandjaid ei tohi selliste karistuste rakendamisel takistada, vaid kaitsta, olgu siis tegu teatud õiguste, privileegide, boonuste jm kaotamisega. Kus aga sellised preestrid, mungad ja nunnad seadusega muul moel vastuollu satuvad, karistatakse neid vastavalt kehtivatele ilmalikele seadustele“ (vt A. Kluckhohn ja A. Wrede (toim), Deutsche Reichstagsakten unter Karl V (4 osa). Gotha: Perthes, 1893–1905), III, 451.

[12] Sks Messpfaffen oder Fresspfaffen – tõlk.

[13] Luther võttis korduvalt sõna tütarlastele hariduse andmise poolt, vt nt „Saksa rahva kristlikule aadlile“ – M. Luther. Valitud tööd. Urmas Petti, toim. Tartu: Ilmamaa 2012, 164.

[14] Näiteks kirjutas Viini kirikukogu (1312) 11. kaanon ette, et pühakirja tõlgendamise ja maailmamisjoni huvides tuleb Pariisi, Oxfordi, Bologna ja Salamanca ülikoolides õpetada kreeka, heebrea, süüria ja araabia keelt. Vt Berthold Altaner, „Die Durchführung des Vienner Konzilsbeschlusses über die Errichtung von Lehrstühlen für orientalische Sprachen“ – Zeitschrift für Kirchengeschichte 52 (1933), 227.

[15] Sks Die Gelehrten, die Verkehrten – Tõlk.

[16] Juhul kui silmas on peetud Saksimaa Kuurvürstiriiki, ei pea Lutheri toodud arvud ilmselt paika, kuna 1528–1529 läbi viidud visitatsiooni põhjal oli väljaspool Wittenbergi vaid 145 pastorikohta (vt C.A.H. Burckhardt, Geschichte der sächsischen Kirchen- und Schulvisitation. Leipzig: Grunow, 1879, 30–36.) – Tõlk.

[17] Augustinus kirjutas De civitate Dei („Jumalariigist“) ajavahemikus 413–426 vastusena paganate etteheitele, nagu oleks Rooma vallutamise läänegootide poolt tinginud paganliku jumalateenistuse hülgamine. – Tõlk.

 

Originaal: Ein Sermon oder Predigt, dass man solle Kinder zur Schule halten (1530), tõlgitud väljaandest WA 30 II, 517–588. Tõlkinud Anne Burghardt, toimetanud Urmas Nõmmik. Teksti teine pool ilmub 2. detsembri Kirik & Teoloogias.

 

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

Print Friendly, PDF & Email
English