Arvamused

Psühholoog elu ja surma vahel. Intervjuu psühholoog Inna Mölderiga

15134412_1245884942145999_716512131_nOn hingede aeg. See suunab inimest mõtlema elu ajalikkusele ning igavikulistele teemadele. Need teemad viivad tahtmatult mõtted hirmudele ja teadmatusest sündivatele eelarvamustele ning kõigile neile ängistavatele tunnetele, mis  seotud surma, suremise ja leinaga. Ühel sügistalvisel novembrikuu päeval vestlesime psühholoog Inna Mölderiga Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiu järelravi kliinikus haiglapsühholoogi tööst, inimese elust ja surmast. Rääkisime hirmudest ja eelarvamustest ning haiglast, mis on sageli  siin ilmas inimese viimseks elupaigaks, samuti sellest, mis aitaks meid olla lootusrikkam elu ja surma kokkusaamise hetkel.

Katri Aaslav-Tepandi (K.A-T.):  Hiiu järelravi kliinik – selle haiglaga seostuvad inimestel sageli negatiivsed eelarvamused ja hirmud, mis tulenevad paiga ajaloolisest kontekstist. Hiiul asus aastakümneid onkoloogia keskus ning sellega seotud emotsioonid ei ole inimestes siiani kadunud.

Inna Mölder (I.M.):  Jah, Põhja -Eesti Regionaalhaigla järelravi kliinik Hiiul seostub inimestel siiani paigaga, mis on seotud vähihaiguste ja surmaga ning seepärast ei ole patsiendid sageli nõus siia ravile tulema. Praeguseks hetkeks on endine onkoloogiakeskus järelravi kliinikuna eksisteerinud viis aastat ning loodetavasti vähenevad aja möödudes ka selle paigaga seotud eelarvamused.

K. A-T.: Millised haiglad on Hiiul asuvad järelravikliinik ja õendusabi osakond? Mis on nende eripära?

I. M.: Kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses on aktiivravi patsiendi jaoks lõppenud ja patsient vajab veel meditsiinilist järelevalvet, siis suunatakse ta edasi Hiiule. Lisaks onkoloogia osakonnale asuvad siin veel neuroloogia, sisehaiguste ja kirurgia osakond ning II astme intensiivravi osakond. Kõik osakonnad tegutsevad võimalikult patsiendikeskselt, luues neile võimaluste piires parimad tingimused ravi jätkamiseks. Näiteks onkoloogilise diagnoosiga patsiendid on sageli Hiiul keemiaravijärgsel jälgimisel, kui kodustes tingimustes igapäevane toimetulek on raskendatud.

Põhja-Eesti Regionaalhaiglal on ka õendusabi osakond (Hiiu 39), kus osutatakse hooldusabi ja õendusteenuseid patsientidele, kelle tervislik seisund ei võimalda neil ega nende lähedastel kodustes tingimustes igapäevaste tegevustega hetkeolukorras toime tulla. Nii järelravi kliinik kui õendusabi osakond on väikesed. See võimaldab igale patsiendile ja nende lähedastele individuaalset lähenemist ning tagab sellega nii ravi kui sotsiaalsete suhete ja toetuse kvaliteedi.

K. A-T.: Oled järelravi kliiniku psühholoog. Kas sellega seoses oled inimeste negatiivsete eelarvamuste ja hirmudega kokku puutudes pidanud neile selgitama kliiniku eripära?

I. M.: Inimestele, kes igapäevaselt ei puutu kokku meditsiiniga, on loogiline selgitada järelravi kliinikusse saabumisel selle paiga spetsiifikat. Sageli on Hiiule sattunud patsientide hulgas neid, kellel on olnud oma lähedastega seoses selle paigaga kurvad kogemused. See teadmine süvendab eelarvamusi ja hirme. Hiiu järelravi ja õendusabi osakonna personal on piisavalt pädev tagama patsiendile füüsilise ja psühholoogilise turvalisuse ning heaolu. Üldiselt lähevad patsiendid siit kliinikust koju või edasisele ravile palju positiivsemalt meelestatuna, kui siia tulles.

K. A-T.: Millised on psühholoogi ülesanded järelravi kliinikus? Milleks on haiglas psühholoogi tarvis?

I. M.: Minu töö on peamiselt seotud surma ja leinaga ning eesmärk on aidata patsiendil ja tema lähedastel tulla toime teadmisega, et mitte kellegi elu ei ole igavene. Iga inimene leinab omamoodi ning erinevas staatuses inimese lein on samuti erinev. Nii, nagu lähedased leinavad oma lahkunud või peatselt lahkuvat armsat inimest, nii leinavad ka patsiendid taga iseenda elu. Patsientide ja nende lähedaste hirmud on küll samad, kuid sisud erinevad, sest jäämise ja lahkumisega on seotud erinevad mõtted ning emotsioonid. Haiglas töötaval psühholoogil on oluline roll patsientide ja nende lähedaste ning vajadusel ka personali – arstide, õdede ja hooldustöötajate jaoks. Kui patsient on olnud osakonnas pikalt ravil, saab temast „meie pere“ liige, kelle lahkumist elatakse sügavalt üle ning siin ollakse vajadusel teineteisele toeks.

K. A-T.: Kuidas toimib Sinu kui psühholoogi koostöö patsientidega ja nende lähedastega?

I. M.: Koostöö patsientide ja nende lähedastega toimib vastastikuse usalduse ja inimväärikuse austamise alusel. Eelkõige näen haiguse taga inimest. Minu jaoks ei ole patsient „haige inimene“ vaid „inimene, kellel on haigus“. Patsiendi jaoks on oluline kohaneda haigusest tingitud olukorra ja selle võimalike tagajärgedega. Siin on psühholoogil oluline roll patsiendi ja tema lähedaste jaoks. Haigus ja sellest põhjustatud hirm surma ees mõjutavad kõiki, kes on selle olukorraga otseselt või kaudselt seotud.

K. A-T.: Milliseid tööalaseid raskusi oled oma praktikas kogenud

I. M.: Kui ma alustasin viis aastat tagasi kliinikus psühholoogina tööd, siis tundsin, kui raske oli oma emotsioonidega toime tulla. Tundsin sama valu, mida patsiendidki. Haigused, surm ja lein – nendega tuli tuttavaks saada, neid austama õppida ning nendega kohaneda. Tänaseks olen ma suuteline selle kõigega toime tulema ning mu töö on mulle nauding. Mõnikord on raske vastata küsimusele, kuidas suudan töötada niisuguses paigas, kus valitsevad ainult haigused ja surm. Saan anda siin haiglas inimestele oma armastuse, oma mõtted, oma lugupidamise. Kui saan inimese elupäevade viimased hetked muuta natukenegi kaunimaks, veidigi paremaks, rõõmsamaks, siis on mu töö olnud mõttekas. Püüan anda endast parima, et aidata inimesel lahkuda siit ilmast julgemana, rahulikumana, hingerahus.

K. A-T.: Kuidas Su töö  sind ennast mõjutab?

I. M.: See töö teeb mind õnnelikuks. Psühholoogi amet on minu Elu Kutse, mitte elukutse. Kui inimene teab, et ta töötab paigas kuhu ta kuulub, koos nende inimestega, kelle juurde ta kuulub, siis selline olukord ongi täiuslik.

K. A-T.: Mis teeb selle täiuslikuks?

I. M.: Täiuslik on tunda ning suuta jagada rõõmu ja kurbust nii, et mõlemast saaks Täiuslik tunne. Selleks tuleb osata ja tahta jagada tundeid, mõtteid ja aega. Mina nimetan oma Elu Kutset Täiuslikuks, sest mul on võimalus jagada inimestega nende mõtteid ja tundeid ning anda tänutundega selleks neile oma aeg. Kui minu aeg teenib inimest, siis ongi see täiuslikkus. Näiteks täiuslikuks võib muuta mu päeva seik, kus mul on õnn patsiendiga koos naerda mõne lõbusa loo või mõttevälgatuse peale. Suuta naerda olukorras, kus inimese eluõhtu võib jääda viimaseks, eeldab suurt hingejõudu.

K. A-T.: See on rõõmuhetkede loomine sellesse rõõmutuna ja lootusetuna tunduvasse olukorda.

I. M.: Siinne rõõm on kui päikse peegeldus elu jahedas vees. Olla haiglas teadmisega peatselt saabuvast surmast, ongi esmapilgul lootusetuna tunduv olukord nii patsiendile kui tema lähedastele. Siin ei viibita enamjaolt vabatahtlikult. Haiglavoodi on inimese hinge, vaimu ja keha vangla, kuhu tullakse või tuuakse vastu tema tahtmist. Kuid siingi on võimalik luua ja kogeda koos patsiendiga rõõmuhetki, milleks võib olla füsioterapeudiga koos tehtud esimene samm, tegevusjuhendajaga koos kirjutatud sõnad, sotsiaaltöötaja leitud lahendus murettegevale argipäeva probleemile jne.

K. A-T.: Millistele meetoditele toetud oma töös?

I. M.: Minu töö tugineb peamiselt E. Kübler-Rossi leinamudelile, mida toetavad kognitiivkäitumuslik terapeutiline lähenemine ja Viktor Frankli eksistentsialistlik filosoofia. Frankli eksistentsialistliku koolkonna suund peab oluliseks, et inimeses säiliks inimlikkus ka kõige vähem inimlikus olukorras. Kui inimene suudab säilitada oma sisemise jõu, siis ei ole ükski kriitiline olukord tema  jaoks keeruline ega raske. Inimene suudab jääda ellu. Mõnikord vajame kõik kedagi, kes aitaks muuta vaatenurka keerulistele eluteemadele. Sageli on vaja mõelda läbi siitilmast lahkuvate inimestega nende elatud aeg, praegune hetk ning homsed, kuhu nemad enam ei kuulu. Igasse aega mahub alati midagi head ning selle mõistmine leevendab tulevikuga seonduvat kurbust. Inimene õpib jaatama elu, mis jääb alles pärast teda. Üks patsient ütles mulle enne oma surma, et tema kõige suurem õnn on olla sündinud siia maailma inimesena.

Oma töös olen kasutanud metameditsiinilist lähenemist, mis aitab haiguse põhjusi mõnikord paremini selgitada. Samuti pole mulle võõrad alternatiivsed psühholoogilised meetodid.
Kuna inimesed on erinevad, siis on töös efektiivne kasutada ja kohandada erisuunalisi metoodikaid vastavalt vajadusele. Oluline on osata kuulata, näha ja küsida, mõnikord ka vastata. Oluline on suuta koos abivajajaga kriitilist olukorda normaliseerida ning selle kaudu vähendada ärevust ja toetada toimetulekut depressiivsete episoodidega. Vahel piisab ka sellest, kui anda inimesele võimalus rääkida. Rääkides väheneb valu.

K. A-T.: Kas psühholoog vajab mõnikord psühholoogi?

I. M.: Vajab küll, sest psühholoogilgi on vaja analüüsida oma tundeid, mõtteid ja emotsioone. Psühholoog on ka inimene. Arstid käivad vajadusel arsti juures, samuti vajab psühholoog psühholoogi, et oma hinge mõnikord kuulata ja ravida. Ma olen ääretult tänulik oma kolleegidele Merike Johansonile ja  Anne-Ly Rezevile, kes on mulle olnud toeks nii töö kui isikliku eluga seotud kurbuses ja rõõmus.

K. A-T.: Millest peaks rohkem rääkima tänases ühiskonnas seoses elu ajalikkusega? Mis mõtted Sul südamel on, mida tahaksid meie lugejaga jagada?

I. M.: Tänane ühiskond on suunatud edule, kiirusele ja asjadele. Tunnustuse saamiseks peab pidevalt tegutsema, töötama ja hästi teenima. Edu alus on asjade ja positsiooni määr, mille mõõtevahendiks on aeg, mida kunagi ei ole. Kahjuks on minu haiglapsühholoogi praktika näidanud, et inimesed töötavadki sageli ennast sõna otseses mõttes surnuks. Inimestele tuleks rääkida rohkem puhkamise ja lähedastega koosveedetud aja elulisest tähtsusest. Kahjuks jõuavad need kaks teadmist inimeseni alles siis, kui ta surmaga silmitsi seisab. Paljud inimesed kahetsevad enne surma kahte asja: liigset töötamist ja vähest lähedastega koosveedetud aega.

Lugejale paneksin südamele teadmise, et psühholoogia ei ole inimesel vaid ilu pärast. Vaimne tervis on füüsilise tervise vundament, millele tugineb inimese elu eostamise hetkest kuni tema surmani.
Inimesed võiksid julgemalt oma muredega psühholoogi poole pöörduda juhul, kui probleemidele ei suudeta ise lahendusi leida.

Psühhoharimist tuleks alustada lasteaiast ning rõhutada selle olulisust ka täiskasvanute seas, sest meie oleme noorema põlvkonna eeskuju ja tugisammas.

Surmas pole midagi hirmsat ega häbiväärset, see on osa elust. Praegu on hingede aeg – surmast ja leinast mõtlemise aeg. On aeg mõelda neile, kes on sündinud, elanud ja surnud selleks, et meie sinuga saaksime tänases päevas olemas olla ning osaleda ühe lülina elu ja surma igaveses ringkäigus.

 

Inna Mölder (1969) on Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiu järelravi kliiniku psühholoog.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja ja õppejõud, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiu järelravi kliiniku hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English