Artiklid

Martin Lutheri missareformi eelloost

Joel SiimÕigeksmõistuõpetus, mis oli 499 aastat tagasi alanud reformatsiooni jaoks keskne, näib kaasajal isegi koguduseliikme jaoks olevat marginaalne. Teoloogid on sunnitud vastama esmapilgul aktuaalsematele küsimustele: kuidas suhestub õiglane Jumal kogetava ebaõiglusega? Kuidas tulla toime majandusliku ebavõrdsusega? Kuidas suhtuda pagulaskriisi? Jne.

Siiski osutab näiteks oktoobri lõpul reformatsioonikongressil esitletud tekstikogumik, millega Thomas-Andreas Põderi vahendusel loengutes juba pisut vähem kui aasta eest tutvuda võisime, kui kõikehõlmav on õigeksmõistuõpetus ja kuidas see puudutab tegelikult sisuliselt kõiki eluvaldkondi.

Vahel ma kipun kahtlema, kas Luther tegelikult aimas, milleni tema teesid välja viivad. Reformatsiooni tulemus oli märgatava osa saksakeelse kultuuriruumi põhjalik ümberorienteerimine, mis haaras lisaks teoloogiale ka majandust, haridust, kunsti, arhitektuuri, muusikat, kirjandust, hoolekannet ja mida kõike veel.

Õigeksmõistuõpetuse valguses kujundati ümber ka missapraktika, kuna rida senist praktikat kujundanud faktoreid langes ära. Järgnevas artiklis püüan heita pisut valgust Lutheri ettevalmistavatele seisukohavõttudele ja kriitikale senise missapraktika suhtes ning tutvustada olulisemaid enne Lutherit koostatud luterlikke missakordi.

1523. a gravüür kujutab suure tõenäosusega Lutherit armulauda jagamas (Piepkorn 1987: ill. 27)

1523. a gravüür kujutab suure tõenäosusega Lutherit armulauda jagamas (Piepkorn 1987: ill. 27)

 

 

1. Lutheri kriitika senise missapraktika suhtes

Missareformi teostamisele Wittenbergis eelnes Lutheri aktiivne mõtte- ja kirjatöö, mille käigus kujunesid välja reformi teoloogilised põhimõtted ja seisukohavõtud missapraktika suhtes. Kui Luther on pigem soosival seisukohal kõige selle suhtes, mida kaasajal saab nimetada missa sissejuhatuseks ja sõnaosaks, on ta äärmiselt kriitiline missa armulauaosa ning koguduse missapraktika suhtes.

1520. a oktoobris ilmunud teoses „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ ütleb ta, et armulaud on sattunud kolmekordsesse vangistusse: 1) ilmikutele ei jagata karikat, 2) välja on arenenud transsubstantsiatsiooniõpetus ja 3) missat on hakatud pidama heaks teoks ning ohvriks (Adam 1995:252). Lutheri esimeses liturgiasse puutuvad programmkirjutises „Von ordenung gottis diensts ynn der gemeine“ nimetab ta lisaks veel kolme jumalateenistusesse ilmunud väärtarvitust: 4) Jumala sõna on vaigistatud, 5) sõna kõrvale on tulnud palju mittekristlikke muinasjutte ja valesid nii legendides, lauludes kui jutlustes ja 6) jumalateenistusest on tehtud otsekui teene, millega Jumala armu ja õndsust pälvida (WA 12:35, 10–16). Järgnevalt tutvustan Lutheri seisukohti kolme kõige enam temaaegset praktikat mõjutanud faktori suhtes.

 

1.1. Õpetus missaohvrist

Alates paavst Gregorius Suurest mõisteti missat Kristuse ohvri kordamisena. Petrus Lombarduse sõnul on küll Kristus „omas iseolemises“ surmatud, kuid sakramendis toimub selle taasmeenutamine, mistõttu Kristus tapetakse iga päev uuesti. Keskaja jooksul kujunes euharistiast kiriklik õigusakt, mida võib läbi viia ilma koguduseta. Arvestati, et Jumal kuuleb palveid igal juhul. Preester tõi Isale taevas Kristuse ohvri olgu elavate, haigete või surnute eest. Alfred Adami sõnul oli armulaud moondunud „maagiliselt mõjuvaks toiminguks ja sakramendi seos usuga täiesti ununenud“ (Adam 1995:187, 233).

Luther oli selgelt vastu õpetusele missast kui ohvrist. Oma teoses „De captivitate Babylonica ecclesiae“ nimetab Luther seda õpetust sakramendi kolmandaks vangipõlveks ja jättis seetõttu edaspidi kompromissitult kõrvale missakaanoni, kuna selles kõneldi ohvrist. Lutheri nägemuses ei ole missa midagi muud kui pattude andeksandmise tõotus, mille Kristus on jätnud inimestele testamendina, mis igaühe poolt tuleb uskliku inimesena vastu võtta. Luther kirjutab: „Üldiselt usutakse, nagu oleks missa ohver, mida Jumalale tuuakse. Seda arvamust näivad toetavat ka missakaanoni sõnad „need annid, need kingid, need pühad ohvrid“, ja hiljem „selle ohvrianni“. Samuti nõutakse väga selgesti, et ohver võetaks vastu nii nagu Aabeli (ja teiste) ohver. Seetõttu nimetatakse Kristust altari ohvriks. /…/ Kui me sellest kinni ei pea, et missa on Kristuse tõotus ehk testament – nagu sõnad selgesti ütlevad –, siis kaotame kogu evangeeliumi ja kogu lohutuse“ (WA 6:523, 9–19; Luther 2012:218).

Nimetatud kirjutises esitab Luther kogu oma kavandatava missareformi keskse teesi: „Mida lähedasem ja sarnasem on missa sellele kõige esimesele missale, mille Kristus pidas söömaajal, seda kristlikum see on“ (WA 6:523, 25–26; Luther 2012:219).[1] Luther küll tunnustab seda, et „Kristuse missa oli ülimalt lihtne: ei mingeid rüüsid, žeste, laule ega muud toredust,“ kuid ta ei tauni ometigi kirikut tema riituste ja tseremooniate pärast, kui seejuures ei unustata missa tuuma: „Sest kõik niisugune, mida lisatakse Kristuse sõnadele ja eeskujule, on missa aktsidents, mis kuulub sinnasamasse, kus praegu on niinimetatud monstrantsid ja altarirätikud, milles hoitakse ohvrit ennast“ (WA 6:523, 35–38; Luther 2012:219).[2]

Luther soovitab reformatsiooni pooldavatel preestritel väikese ja suure kaanoni ning päevapalvete sõnu mitte viia seosesse sakramendiga, vaid konsekreerimata elementidega. Nõnda ei ole Lutheri juures siinkohal veel tegemist missatekstide muutmisega, vaid nende ümbertõlgendamisega (WA 6:524, 37–39; Luther 2012:221; Meyer 1965:247–248).

Kirjutises „De abroganda missa privata“ muutus Lutheri toon teravamaks, ta võtab kaanonilt igasuguse autoriteedi, kuna see on inimeste loodud ja Pühakirja vastu. Järgneb Lutheri kuulus lause: „Tagane, kaanon, Evangeeliumi ees ja tee ruumi Pühale Vaimule, sest sa oled inimlik sõna!“ (WA 8:448, 27–28).[3] Lõpliku kaanonist loobumiseni jõuab Luther teoses „Von beiderlei Gestalt des Sakraments zu nehmen“: „Preestrid, kes missat peavad, peavad hoiduma kõikidest kaanoni sõnadest ja palvetest [collecten], mis kõlavad ohvri järele [auffs sacrificion lautten], sest see ei ole selline asi, mida oleks vaba teha või mitte teha, /…/ vaid see peab ära jääma ja tuleb ära jätta, ärritugu sellest, kes tahes. Preester võib hästi sellest loobuda, mida tavaline inimene kunagi ei kuule[4], ja ilma ärrituseta korda seada; kes aga kangekaelsena ei taha neid sõnu vältida, andku vastust iseendale“ (WA 10 II:29, 11–17).

Luther on siin konservatiivsem kui Karlstadt, kes Lutheri Wartburgi-perioodil 1521. a jõulude ajal kõrvaldas missakaanoni ning luges seadmissõnu kuuldavalt saksa keeles. Luther seevastu hoiab kinni ladina keelest ja soovib seadmissõnu endise kombe kohaselt vaikselt lugeda, kui vaid loobutakse ohvriterminoloogiast. Karlstadti uuendused olid Lutheri meelest liiga järsud, järelemõtlematud ning ei arvestanud „paavstlusesse vangistatud südametunnistusega“. Luther kardab, et kiirustades läbiviidud reformidest võib olla rohkem kahju kui kasu, eriti kui ei arvestata usu ja armastusega (Meyer 1965:248–249). Luther kirjutab: „Jumalale ja inimesele on vastumeelt [vordrießlich], kui me oma kristlikku asja [weßen] välistest asjadest alustame ja sisemise jätame nii nagu see on, kui tahame end evangeelsena näidata sellega, et võtame sakramenti mõlemal kujul ja seda kätte haarame [angreyffen], pilte ümber tõukame, liha õgime, ei paastu, ei palveta ja muud sarnast teeme. /…/ Aga see on kuradi lummutis, millega inimesi sellisel kombel sinnani viiakse, et nad paavstist ära langevad, kuid siiski Kristuseni ei jõua ja nii ei ole nad ei paavsti ega Kristuse omad, vaid jäävad samapalju väliste asjade külge nagu paavstlased“ (WA 10 II:36, 28–30; 37, 1–7).

Lutheri olulisemad seisukohavõtud missakaanoni suhtes on 1524. a advendiaja 1. pühapäeval peetud jutlus „kõrgeimast jumalateotusest, mida paavstlased igapäevaselt kasutavad, kui nad loevad oma missadel antikristlikku kaanonit“ (WA 15:764–774), ja 1525. a kevadel kirjutatud teos „Vom Greuel der Stillmesse“ (WA 18:22–36). Mõlemad sündisid võitluses Wittenbergi kloostrikirikus läbiviidava missareformi eest, millele oli tugev vastuseis. Seetõttu on teosed tugevalt poleemilised – Luther tõlgib kaanonipalved saksa keelde ning kommenteerib neid kord tõsise meelepahaga, kord terava pilkega (Meyer 1965:251).

 

1.2. Armulaua jagamine üksnes leiva kujul

Kartus sakramendi võimaliku rüvetamise ees viis selleni, et alates 12. saj-st hakati üha enam loobuma ilmikutele karika jagamisest. Välja arenes konkomitantsiõpetus, mille kohaselt Kristus tervikuna on presentne mõlemas elemendis ja tema käsk süüa ja juua on täidetud vaimuliku isikus, kes altari ees esindab tervet kogudust. Samas ei olnud armulaua jagamine ühel kujul varasemastki tundmatu. Äsjaristitud lastele[5] ja sageli ka surijatele jagati armulauda üksnes veini kujul. Koduse armulaua puhul tuli sageli teisalt kõne alla armulaua jagamine üksnes leiva kujul. Karika jagamine jätkus erilistel puhkudel (keisrite ja kuningate kroonimine) veel 14. saj ja hiljemgi (Jungmann 2012b:385–386).

Siiski oli Lutheri ajaks saanud normiks ilmikutele jagada üksnes leiba, mistõttu Luther puudutab teemat põhjalikult mitmes kirjutises. Neis lähtub ta põhimõttest, et missa on seda parem, mida lähemal on ta Kristuse esimesele missale. Teoses „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ püüab ta evangeeliumidele, 1Kr 11-le ja Cyprianusele toetudes tõestada, et ka ilmikutel on õigus karikale. Siit järeldab Luther üheltpoolt, et ilmikutele karika keelamine on ebaõiglane, kui nad seda igatsevad, teisalt ei pea ta armulaua jagamist mõlemal kujul hädavajalikuks (Meyer 1965:332–333). Luther kirjutab: „Ma järeldan sellest, et kahekujulise sakramendi ilmikutele keelamine on türanlik ja jumalavallatu. See pole ühegi ingli võimuses, veel vähem saaks nii toimida mõni paavst või kirikukogu.[6] /…/ See ei tähenda, et need, kes sakramenti ainult ühel kujul tarvitavad, Kristuse vastu patustaksid, sest Tema ei andnud käsku kummagi kohta, vaid jättis selle igaühele vabalt valida, kui ta ütles: „Nii sagedasti, kui te seda teete, tehke seda minu mälestuseks!“ Patustavad need, kes keelavad sakramenti kahel kujul jagada igaühele, kes seda omal vabal otsustusel tahab“ (WA 6:506, 33–34; 507, 6–11, 21–22, 24–27; Luther 2012:192–193).

Sarnast seisukohta esindab Luther ka oma kirjas Melanchthonile 1. augustist 1521. a. Wittenbergis võib tema arvates armulauda juba mõlemal kujul jagada, kuna paavsti türannia on seal juba murtud, kuid patust ei saa sel juhul rääkida (nagu Karlstadt tegi), kui inimesed on olnud sunnitud armulauda ühel kujul vastu võtma (Meyer 1965:333–334).

Karlstadti reformide põhjustatud segadus sundis Lutherit Wartburgist tagasipöördumise järel võtma seisukohti sakramendi õige tarvitamise suhtes. 1522. a aprillis ilmus tema paastuaja alguses peetud jutluste (Invocavit-jutluste) alusel koostatud kirjutis „Von beider Gestalt des Sakraments“ (WA 10 II, 11–41). Selles põhjendab Luther senistele argumentidele toetudes ilmikute õigust mõlemale elemendile ning kaitseb ilmikute õigust võtta sakramenti kätte,[7] nagu see oli toimunud Karlstadti missadel. Siiski võttis Luther Wittenbergis uuesti kasutusele ladinakeelse missa, millel ulatati sakramenti armulaualisele suhu.[8] Kuna Lutherit sellepärast rünnati, toob ta kirjutise teises osas põhjendusi oma käitumisele, milles ilmneb ärgas pastoraalne ja hingehoidlik tunnetus (Meyer 1965:336).

Jumalateenistusreformi läbiviimisel arvestas Luther alati nõrkade südametunnistusega, millele ei tohtinud survet avaldada, vaid mida tuli jutluste abil kasvatada. Seetõttu loobus ta radikaalsetest ja liiga kiiretest muudatustest, kuna Lutheri jaoks oli kõik see, mida Kristuse seadmise ja käsu poolt ei olnud kindlaks määratud, üksnes inimlikud korraldused, millest oli õigus kinni pidada või mida kõrvale heita, kui just armastus või pastoraalsed põhjused ei anna alust teisiti otsustada. Siiski jõudis 1523. a jaanuaris Lutheri arvates kätte hetk, et ka Wittenbergis hakata armulauda mõlemal kujul jagama, kuna sellest on jutlustatud piisavalt. Luther leiab, et edaspidi ei ole enam põhjust rääkida inimeste nõrkusest, vaid pigem kangekaelsusest (Meyer 1965:338).

 

1.3. Eramissad

Keskaja viimastel sajanditel kasvas järsult votiivmissade arv, koos sellega kasvas nende vaimulike arv, kes elatusid üksnes missapidamisest. Missade arvu järsk kasv hakkas mõjutama missapraktikat. Kuna ühes kirikus võis korraga laulda vaid ühte missat, leiti lahendus nn sahtlimissade [Boxed Mass; Schachtelmesse] kujul: missa lauldi kuni offertorium’ini ja jätkati vaikse missana [low mass], samal ajal algas teise altari juures uus kõrgmissa. Missade arvu kasvu kõige silmatorkavam tagajärg oli vaiksete missade arvu kasv, neid peeti eraisikute palvel ja neil puudus avalik iseloom. Enamik neist oli reekviemmissad (Jungmann 2012a:130–131).

Luther mõistab kõiki missasid, kus vaid preester ise armulauda võtab, „nurgamissadena [Winkelmessen]“, olgu need peetud rahva osavõtul või mitte (Meyer 1965:334–335). Luther kirjutab sellest teoses „Von der Winckelmessen und Pfaffen Weyhe“: „Olgu see kõrgmissa või varajane missa või kuidas seda ka ei nimetata, on need ikkagi nurgamissad, kuna kirikule ei ulatata ega anta sakramendist midagi“ (WA 38:244, 15–17).

Nii nagu Lutheri jaoks on mõeldamatu armulaud ilma seadmissõnade pühakirjapärase kuulutamiseta, on tema jaoks mõeldamatu ka selline missa, kus sakramenti Kristuse eeskuju ja tahte kohaselt ei jagata. Armulaua jagamine kuulub tema arvates nii tugevalt missa seadmispärase läbiviimise juurde, et selle kõrvalejätmine „nurgamissal“ seab küsimuse alla selle, kas preester üldse kehtivalt armulauda seab (Meyer 1965:335). Sedagi küsimust puudutab Luther põhjalikult juba viidatud teoses „Von der Winckelmessen und Pfaffen Weyhe“: „Jah, ma ütlen veel, kuna see ei ole kindel, kas nurgamissal on Kristuse ihu ja veri, ja see on kindlalt puhas inimese töö, siis ei pea sa oma ihu ja elu juures uskuma, et Kristuse ihu ja veri seal on. Sest usk peab oma asjades kindel olema ja usul peab olema kindel alus, milles kahtlema ei pea ja ei saa“ (WA 38:210, 5–9).

Luther koguni eitab Kristuse reaalpresentsi seadmisvastasel nurgamissal: „Nõndasamuti ei ole nurgamissal sakramenti uskuda, kuna seal puudub Kristuse kord ja tõde [meinung], on vaid üks täiesti uus ja päris inimestele omane kord“ (WA 38:236, 1–3).

Luther oli juba varem, teostes „De abroganda missa privata“ ja selle saksakeelses versioonis, osutanud, et eramissa, kus üksnes preester armulauda võtab, on Kristuse seadmise vastu ja põhiline süüdlane selles, et missat hakati mõistma ohvrina (Meyer 1965:334). Luther kirjutab: „Siit näed sa hästi, et viis ja vorm, kuidas nüüd missat peetakse, ei lähe evangeeliumiga üldse kokku. Kõik kolm evangelisti ja Paulus koos nendega ütlevad üheskoos, et Kristus võttis leiva, murdis ja andis jüngritele, ja nad ei ütle, kas ta ka ise neist sõi või jõi. Sest kuna „murdma“ ja „jüngritele andma“ ei ole midagi muud kui jagada õnnistatud leiba paljudeks osadeks ja neid osi teistele välja jagada, siis ei tohi pidada ühtegi missat Kristuse seadmise ja eeskuju vastaselt, kui sakramenti ei murta ja preestri poolt paljude vahel välja ei jagata. /…/ [Kõige kindlam on, et kui vaimulik] on leiba õnnistanud ja jaganud, et seda kellegi teise poolt võetakse, nagu ka keegi ennast ise ei risti või armukuulutust endale ise ei jaga, vaid ta ristitakse ja absolveeritakse kellegi teise poolt. /…/ Kui keegi tahab aga jagada endale, siis ärgu võtku ta seda üksinda, vaid murdku seda ja andku ka teistele, et ta teeks siiski midagi, mis on kooskõlas Kristuse eeskuju ja seadmisega“ (WA 8:513, 29–36; 514, 1–11, 38; 515, 1–3).[9]

Luther lükkab rangelt tagasi eraviisilise armulaua pühitsemise, kuna tema arvates on sel juhul tegemist kirikliku osaduse põlgamisega ning selline armulaud ei teeni avaliku tunnistuse eesmärki. Luther vastab eitavalt näiteks Ungari üliõpilaste palvele, kes soovisid Wittenbergis spetsiaalselt neile mõeldud ladinakeelset missat, kuna saksa keelt nad ei osanud. Ta ei nõustunud katoliiklikus keskkonnas elavate üksikisikute, perekondade või vürstide sooviga lasta neile eraviisiliselt armulauda pühitseda. Lutheri arvates piisab sel juhul täiesti palvusest [Hausandacht] (Meyer 1965:360–361)[10]. Isegi surmaohus olles ei luba ta vaimulikul iseendale armulauda anda. 1543. a kevadest on säilinud ülestähendus lauakõnest, kus temalt küsiti, kas „see oleks teinud õigesti, kes annab iseendale sakramenti, kui ta on juba suremas ja paavstlastelt täielikku [s.t sakramenti mõlemal kujul] saada ei või?“ Luther vastas: „Ei! Sest alati peab vähemalt kaks isikut seal juures olema: üks, kes annab, teine, kes vastu võtab. Nii võib ka naine hädakorral ristida, kuid laps ei risti ennast ometi ise. Kui kedagi ei ole võimalik saada, siis piisab talle usust selle kohaselt: Sinu usk on sind aidanud. Kui ta aga võib [sakramenti] saada, ei tohi ta seda põlata“ (WA Tr 5:259, 23–30).

 

2. Esimesed protestantlikud missakorrad

Eelnevast nähtub, et Luther valmistus liturgiliseks reformiks põhjalikult, võttes piisavalt aega oma teoloogiliste seisukohtade tutvustamiseks ning alustades väikestest muudatustest (näiteks kaanonipalvete tähenduse ümbertõlgendamine). Kuid üha enam preestreid ei rahuldunud Lutheri sihiga jätta kõrvale üksnes ohvriterminoloogia ja võtsid ette ulatuslikumaid muudatusi. Nimetada võib Andreas Karlstadti (Wittenberg, 1521), Kaspar Kantzi (Nördlingen, 1522) ja Thomas Müntzeri (Alstädt, 1524) koostatud kirikukordi ja Wormsi luterlikku missakorda (1524).

 

2.1. Andreas Karlstadt, „Kirchen-Ordnung für Wittenberg“

Andreas Bodenstein Karlstadtist viis jumalateenistusreformi Wittenbergis läbi 1521. a jõulupühade paiku, kui Luther oli varjul Wartburgi lossis. Hans-Christian Drömanni sõnul on tähelepanuväärne, et Karlstadt eemaldas missakorrast Rooma missakaanoni, kuna ta ei pidanud seda pühakirjakohaseks[11]. Kuigi Karlstadti missakord[12] ei ole avaldanud vahetut mõju luterliku liturgia edasisele kujunemisele, oli tema missakord esimene „puhastatud evangeelne missa“ – ideaal, mille poole püüdlesid edasised luterlikud missakorrad (Pahl 1983:7).

Karlstadti sõnul tuleb missat pidada nii, nagu Kristus on õhtusöömaajal seadnud, kuid teatud usuasjade pärast peetakse de tempore-jumalateenistusi (selle mõiste alla koonduvad kirikuaasta pühapäevad ja Kristuse pühad), kõrvale jäetakse pühakupäevad. Karlstadti juhiste kohaselt konsekreerib vaimulik leiba ja veini, kui armulaualisi on. Kui neid aga ei ole, konsekreerib ta ikkagi ja võtab armulauda ise, kui ta seda soovib. Karlstadti arvates võib armulaualine ise leiva kätte võtta ja suhu panna, samuti võtta karika ja ise sellest juua (Sehling 1902:698).

 

2.2. Kaspar Kantz, „Von der euangelischen Messz“

Kaspar Kantzi missakord 1522

Kaspar Kantzi missakord 1522

Kantzi kirikukord („Von der euangelischen Messz. Mit schönen Christlichen Gebetten vor vnd nach der Empfahung des Sacraments. Durch Caspar Kantz von Nördlingen“[13]) pärineb 1522. a-st ning Julius Smendi sõnul on tegemist „saksakeelse missa kõige primitiivsema vormiga“. Kantzi kirikukord kirjeldab üksnes missa armulauaosa üksikuid lõike ja ei ole vaba kordustest, millest võib järeldada lõikude vabalt sõnastatud algupära. Teisalt hindab Smend Kantzi keele ilu ja näeb selles Kantzi korra laia leviku põhjust (Smend 1896:39–40).[14] Kantzi missakord on avaldanud mõju Wormsi saksakeelsele missale ning Strassburgi 1524. a missakorrale (Pahl 1983:8).

 

2.3. Wormsi saksakeelne missa

Wormsi saksakeelne missa 1524

Wormsi saksakeelne missa 1524

Peter Brunneri arvates 1524. a ilmunud Wormsi saksakeelne missakord („Form vnd Ordenung der Euangelischen deutzschen Messen/ wie sie zu Worms gehalten wirt“ (KO Worms 1524)[15]) eristub teistest reformatoorsetest missakordadest selles leiduva armulauapalve tõttu.[16] Prefatsioonile ja sanctus’ele järgnev armulauapalve on oma olemuselt evangeelsete põhimõtetega vastavusse viidud rooma missakaanon. Ohvritoomise mõte on palves asendatud palvete toomisega (Pahl 1983:9, 11).

 

2.4. Thomas Müntzer, „Deutsch evangelisch messe“

Thomas Müntzeri missakord 1524

Thomas Müntzeri missakord 1524

1524. a ilmunud Müntzeri missakord („Deutsch Euangelisch Mesße, etwann durch die Bepstischen pfaffen im latein zu grossem nachteyl des Christen glaubens vor ein opffer gehandelt/ vnd itzdt vorordent in dieser ferlichen zeyt zu entdecken den grewel aller abgötterey durch solche mißbreuche der Messen lange zeit getriben“[17]) sisaldab viite missavormelit: advendiajaks, jõuluks, paastuajaks, ülestõusmispühadeks ja nelipühaks.[18] Esimesena reformatoorsetest missakordadest sisaldab see nootidega varustatud liturgilisi tekste.[19]

Thomas Müntzeri missakord, advendimissa avalaulu algus

Thomas Müntzeri missakord, advendimissa avalaulu algus

Müntzeri tõlgitud tekstid pärinevad Rooma missaraamatust ja Vulgata’st. Müntzeri missa sarnaneb suurelt osalt keskaegsele missale, sest Müntzeri eesmärk oli senist missakorda puhastada ning kujundada see ümber sobilikuks evangeelse jumalateenistuse jaoks. Müntzeri loodud missakorrad elasid edasi Erfurdi kirikukordades ning Calenberg-Göttingeni hertsoginna Elisabethi missakordades (Pahl 1983:10).

Nimetatud kordade võrdlev ülesehitus on leitav järgnevast tabelist.

Karlstadt 1521 Kantz 1522 Worms 1524 Müntzer 1524
Ps 42
Palve Püha Vaimu pärast
Patutunnistus ja armukuulutus Patutunnistus ja armukuulutus
Palve Aufer a nobis
Introitus Introitus Introitus
Kyrie Kyrie Kyrie
Gloria Gloria Gloria
Collecta või preces Collecta Collecta
epistel epistel epistel
Graduale sekventsita Alleluia
evangeelium evangeelium evangeelium
Credo Credo Credo
  jutlus
  Patutunnistus ja armukuulutus
  Palve Püha Vaimu pärast
  Karika ettevalmistamine
Offertorium Offertorium
Prefatio Praefatio Praefatio Praefatio
Sanctus Sanctus Sanctus Sanctus
Seadmissõnad Epiklees ja seadmissõnad Armulauapalve seadmissõnadega Seadmissõnad
  Issanda palve Issanda palve Issanda palve
  Rahusoov Rahusoov
  Agnus Dei Agnus Dei Agnus Dei
  Palve enne armulauda
Armulaua jagamine Armulaua jagamine Armulaua jagamine Armulaua jagamine
  Communio
Collecta Tänupalved Tänupalve Tänupalve
  Õnnistamine
  Benedicamus
  Nunc dimittis

Eelnenud võrdlusest nähtub, et esimesed protestantlikud missakorrad olid koostatud väga erineva põhjalikkusega. Kaspar Kantzi teoses ei leidugi tervet missakorda, vaid üksnes armulauaosa kui tõeline „evangeelne missa“. On märgata, et reformaatorid olid suhteliselt leplikud missa sõnaosa suhtes – variatsioone on suhteliselt vähe, Thomas Müntzer on säilitanud koguni Ps 42 lugemise.

Missade armulauaosi iseloomustab peaaegu täielik senisest missakaanonist loobumine ning selle asendamine seadmissõnade lugemisega. Erandina torkab silma Kaspar Kantzi missa, milles seadmissõnadele eelneb epikleesitaoline palve, ning Wormsi missa, mis sisaldab reformatoorses vaimus ümbertöötatud missakaanonit.[20]

 

2.5. Lutheri suhtumine varasematesse missakordadesse

Luther teadis, et juba enne tema enda koostatud missakordasid eksisteeris rida teiste teoloogide koostatud kordi. Ta oli ka teadlik, et uute kordade paljusus tekitas teravaid küsimusi. Ta kirjutab „Deudsche Messe“ sissejuhatuses: „Kõikjal on nõudmine saksa missade ja jumalateenistuse järgi ning suur kaeblemine ja ärritus uute missade mitmesuguste viiside pärast, et igaüks teeb enda oma, mõned heast tahtest, mõned ninakuse pärast, võttes kasutusele ka mõndagi uut, et teiste hulgas silma paista ning mitte halvad meistrid olla.“

Teisalt tuleb arvestada vajadusega piirata kristlikku vabadust, kui seda ei kasutata Jumala auks. „Kus aga inimesed ärrituvad või satuvad eksitusse mitmesuguste tavade tõttu, on meie kohuseks vabadust piirata, ja, niipalju kui võimalik, teha ning loobuda, et inimesed end parandaksid ja ei ärrituks.“

Kokkuvõtlikult suhtub Luther enne teda loodud rahvakeelsetesse missakordadesse pigem soosivalt. „Ma ei soovi, et need, kellel juba on omad head korrad või kes Jumala armust oskavad paremini teha, et nad neist loobuksid ning meie korra omaks võtaksid. Sest ma ei arva, et kogu Saksamaa peaks meie Wittenbergi korda ühtmoodi vastu võtma. /…/ Oleks hea, kui igas valitsuses peetaks jumalateenistust ühtmoodi ja ümbritsevad linnakesed ning külad linnaga ühtemoodi jumalat teeniksid [stedlin und doerffer mit eyner stad gleych bardeten]“ (WA 19:72, 13–18, 23–27; 73, 1–10).

 

3. Kokkuvõte

Martin Luther ei kiirustanud missakorra koostamisega. Selle asemel keskendus ta rea aastate jooksul kirjutistele, mille käigus kujunesid välja reformi teoloogilised põhimõtted ja seisukohavõtud missapraktika suhtes. Luther keskendub oma kriitikas missapraktika suhtes ennekõike tõsiasjale, et missat on hakatud pidama ohvriks, ilmikutele ei jagata karikat ning enamus missasid peetakse nii, et kogudusele ei jagata armulauda.

Need faktorid mõjutasid esimesi reformaatoreid enda kordade koostamisel. Vaadeldud neljast Lutherile eelnenud protestantlikust missakorrast on tähelepanuväärsed 1524. a Wormsi missakord, milles leidub vastavalt protestantlikele arusaamadele ümberkujundatud missakaanon ning Thomas Müntzeri 1524. a kord, mis sisaldab esimesi nootidega varustatud liturgilisi tekste.

Luther jõuab ise missakordade koostamiseni 1523. a, mil nägi trükivalgust pigem programmiline teos kui konkreetseid juhiseid andev missakord „Von ordenung gottis diensts ynn der gemeyne“ (WA 12:35–37; Sehling 1902:2–3), millele järgnesid juba konkreetsed missakorrad „Formula missae et Communionis pro Ecclesia Vuittembergensi“ (samuti 1523) (WA 12:205–220; Sehling 1902:4–9) ning „Deudsche Messe und Ordnung Gottis Diensts“ (1525/26) (WA 19:72–113; Sehling 1902:10–16)[21].

 

Allikad ja kirjandus

1. Allikad

1.1. Liturgilised allikad

KO Altstedt 1524 = Deutsch Euangelisch Mesße etwann durch die Bepstischen pfaffen im latein zu grossem nachteyl des Christen glaubens vor ein opffer gehandelt/ vnd itzdt vorordent in dieser ferlichen zeyt zu entdecken den grewel aller abgötterey durch solche mißbreuche der Messen lange zeit getriben. Thomas Muntzer. Altstedt.

KO Braunschweig-Wolfenbüttel 1543 = Christlike Kerken-Ordeninge/ im lande Brunschwig/ Wulffen-büttels deles. Wittenberg.

KO Worms 1524 = Form vnd Ordenung der Euangeli-schen deutzschen Messen/ wie sie zu Worms gehal-ten wirt. s.l.

TR 2014 = Teenistusraamat. Tartu: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik.

 

1.2. Martin Lutheri teosed

De abroganda missa privata Martini Lutheri sen-tentia [WA 8:411–476].

De captivitate Babylonica ecclesiae. Praeludium Marti-ni Lutheri [WA 6:497–573].

Deudsche Messe und ordnung Gottis diensts [WA 19:72–113].

Ein sermon vom Sacrament D.M.L. Donnerstag nach Invocavit. (13.03.1522) [WA 10 III:40–47].

Eyn sermon von dem newen Testament, das ist von der heyligen Messe. [WA 6:353–378].

Formula missae et Communionis pro Ecclesia Vuittembergensi [WA 12:205–220].

„Kaheksa Wittenbergis paastuajal peetud jutlust“ – M. Luther, Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012, 350–385.

„Kiriku Paabeli vangipõlvest: Eelmäng“ – samas, 177–298.

Predigt am 1. Advent (27.11.1524) [WA 15:764–774].

Vom Greuel der Stillmesse. [WA 18:22–36].

Von beider Gestalt des Sakraments [WA 10 II:11–41].

Von der Winckelmesse und Pfaffen Weyhe, D. Martini Luther [WA 38:195–256].

Von ordenung gottis diensts ynn der gemeyne [WA 12:25–37].

Wider die himmlischen Propheten, von den Bildern und Sakrament [WA 18:62–125, 134–214].

 

2. Muu kirjandus

Adam, A. (1995) Dogmadelugu. Koost A. Adami samanimelise õpiku alusel E. Salumaa. Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.

Die Bekenntnisschriften der evangelisch-lutherischen Kirche. Hg. im Gedenkjahr der Augsburgischen Konfession 1930. 3. verbesserte Auflage. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1956.

Döpman, H.-D. (1991) Die orthodoxen Kirchen. Berlin: Verlags-Anstalt Union.

Jungmann, J. A. (2012a–b) The Mass of the Roman Rite: Its Origin and Development (Missarum Sollemnia). Transl. by Rev. Francis A. Brunner, C. SS. R. Volume one. Volume two. Notre Dame: Christian Classics.

Köögardal, A. (1924) Keile kihelkonnaloost. Tallinn: Eesti Kirjastus-Ühisus.

Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 11. Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik; EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Luther, M. (2012) Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa.

Meyer, H. B. (1965) Luther und die Messe. Eine liturgiewissenschaftliche Untersuchung über das Verhältnis Luthers zum Meßwesen des späten Mittelalters. Konfessionskundliche und Kontroverstheologische Studien 11. Padeborn: Bonifatius Druckerei.

Pahl, I., Hg. (1983) Coena Domini I. Die Abendmahlsliturgie der Reformationskirchen im 16./17. Jahrhundert. Spicilegium Friburgense. Texte zur Geschichte des Kirchlichen Lebens 29. Freiburg: Universitätsverlag.

Sehling, E., Hg. (1902) Die evangelischen Kirchenordnungen des XVI. Jahrhunderts. Erster Band. Erste Abtheilung. Sachsen und Thüringen, nebst Angrenzenden Gebieten. Erste Hälfte. Die Ordnungen Luthers. Die ernestinischen und albertinischen Gebiete. Leipzig: O. R. Reisling.

Smend, J. (1896) Die evangelischen deutschen Messen bis zu Luthers Deutscher Messe. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

 

[1] Sarnaselt väljendub Luther ka teoses „Eyn sermon von dem newen Testament“: „Mida lähemal on nüüd meie missad Kristuse esimesele missale, seda paremad need ilma kahtluseta on, mida kaugemal sellest, seda kehvemad [yhe ferlicher]. Seepärast ei kiitle me venelaste või kreeklaste ees, et üksnes meil on õige missa, nagu ka preester, kellel on punane kaasula seljas, ei kiitle selle ees, kes kannab valget või musta“ (WA 6:355, 3–7).

[2] Sama mõte kordub kaks aastat hiljem kirjutatud teoses „Von beider Gestalt des Sakraments“: „Me jätame alles vana tava, et missat peetakse pühitsetud rõivastega, lauluga ja kõikide harjumuspäraste tseremooniatega ladina keeles, pidades silmas, et need on lihtsalt välised asjad, millest südametunnistusele ei ole mingit ohtu, seejuures jutlusega südametunnistust vaba hoides, et lihtne inimene õpiks, et see ei sünni mitte sellepärast, et see peab nõnda olema või et see on ketserlus, kes teisiti teeb, nagu nõuavad paavsti rumalad seadused“ (WA 10 II:29, 3–8).

[3] Cede, canon, Euangelio et da locum spiritui sancto, cum sis verbum humanum! Tähelepanuväärne on selle lause sarnasus ristimistalitust alustava eksortsismiga: Exi ab eo, immunde spiritus, et da locum Spiritui Sancto Paraclito. Tekst oli Lutherile tuttav, pisut teises versioonis esineb see tema Ristimisraamatukeses (WA 12:42, 4; BSLK 1956:538, 18–19; LUTK 2014:224).

[4] Missakaanonit palvetati nii vaikse häälega, et vaid vaimulik ise oma häält kuulis.

[5] Kaasaja õigeusu kirikus on lastele armulaua jagamisel levinud kaks praktikat. Hans-Dieter Döpmann toetub oma käsitluses praktikale, mille kohaselt lastele jagatakse „mõni tilk veini“ (Döpmann 1991:170), teisalt sätestab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Teenistusraamat, et lastele antakse „vaid pisike tükike pühast ihust“ (TR 2014:132).

[6] Ilmikkarika küsimusega tegelesid mitmed kirikukogud enne ja pärast Lutherit. 1414. a esitas Prahas nõude ilmikkarikale magister Jacobellus Miesist [Jacobellus von Mies]; 1415. a keelas Konstanzi kirikukogu karika jagamise; 1437. a andis Baseli kirikogu loa jagada karikat Böömi Vendadele (hussiitidele); 1462. a tühistas Pius II Baseli kirikukogu loa; 1548. a andis Paulus III interimi raames loa jagada karikat; 16. juulil 1562 keelas Tridenti kirikukogu ilmikutele karika jagamise; 17. septembril 1562 suunas kirikukogu ilmikkarika küsimuse lahendamise Saksamaa ja Tšehhimaa osas paavstile; 1564. a andis Pius IV loa Mainzi, Kölni, Trieri, Salzburgi ja Grazi metropoliitidele jagada ilmikkarikat; 1584. a peatas Gregorius XIII nimetatud loa; 1604. a Rooma-poolne keeld jagada ilmikkarikat Ungari jaoks; 1621. a järgnes samasugune keeld Tšehhimaa jaoks (Meyer 1965:333, märkus 19).

[7] „Ristiinimene [Eyn Christen mensch] on püha ihu ja hinge poolest, olgu ta ilmik või papp, mees või naine. Kes teisiti ütleb, pilkab püha ristimist, Kristuse verd ja Püha Vaimu armu. See on suur ja haruldane asi, mis on kristlase pärast [tehtud], ja Jumal on temasse rohkem pannud kui sakramendi sisse, sest kristlane ei ole tehtud sakramendi pärast, vaid sakrament on seatud kristlase pärast. Ja need lollpead [blinden köpff] tahavad veel disputeerida, kas ta tohib sakramendist kinni võtta, nad tahavad sellest koguni ketserluse teha“ (WA 10 II:20, 14–21).

1542. a lauakõnes ühe Augsburgi juhtumi üle pooldas Luther karika kättevõtmist armulaual. „Keegi ütles, et … piiskop olevat öelnud talle armulaual karikat toonud jutlustajale: „Anna karikas siia [Gebt her den kelch]!“ Sest kirjutatud on: Võtke! See olevat juuresolijaid ärritanud ja neis rahutust tekitanud. Doktor ütles: „Mis sellest siis on? Ma võtan ka ise karikast kinni, kui ma armulaual olen, ja ma teen seda sellepärast, et preester [karikat] minu suust mööda ei paneks. Ma kardan alati, et ta ei saa pihta““ (WA Tr 5:121, 21–27). Episcopus tähendab siin ilmselt kogudusepreestrit. Sellele järgneb lauakõne tekstis lünk, kus seisis kas loetamatu isiku- või kohanimi (WA Tr 5:121, märkus 13).

[8] Luther on seisukohal, et ei üks ega teine viis armulauda jagada ei ole kohustuslik ning tuleb hoiduda sunnist. Invocavit-nädala neljapäeva jutluses ütleb ta liiga tormakatele wittenberglastele: „Võib-olla muutute nüüd sama narriks kui paavst, ja hakkate arvama, et sakramenti „peab“ kätega puutuma, ning tahate sellega head kristlased olla, et te seda puutute. Te olete seeläbi sakramendiga, mis on meie ülim varandus, nõnda käitunud, et poleks ime, kui välk ja müristamine teid maha lööksid. Kõike muud oleks Jumal veel talunud, aga seda ta küll taluda ei kavatse, et te sellest sunni olete teinud. /…/ Teisi asju võiks veel taluda, aga selles ühes ei tule mingi talumine kõne alla, sest te tegite seda liiga jämedalt, nii et rahvas räägib: jaa, seal Wittenbergis on head kristlased, sest nad võtavad sakramenti kätte ja karikast kinni, ja pärast seda lähevad lakuvad ennast põletatud viinast täis. Nii peletatakse eemale nõrgad, heatahtlikud inimesed, kes muidu küll meie juurde tuleksid, kui nad sama kaua ja sama palju oleksid kuulnud kui meie“ (WA 10 III:42, 4–11; 47, 2–8; Luther 2012:372, 375).

[9] Vrd WA 8:438, 11–26, 35–40; 439, 10–14.

[10] Kõigele vaatamata olid aadliperekondade eraviisilised armulauad edasistel sajanditel vägagi levinud. Selleks olid olemas koguni eraldi armulauariistad. Näiteks nimetab Ado Köögardal Keila kiriku varade ülevaates kullatud hõbekarikat ja pateeni Budbergi perekonna vapiga, „missuguseid riistu seni Budbergi perekonna eraarmulaual tarwitatud oli“ (Köögardal 1924:23).

[11] Die geschrift nit gemess seind (Sehling 1902:698)

[12] Publitseerinud Sehling 1902:697–698 (Sehling dateerib ilma trükiandmeteta ilmunud raamatukese 1522. a-sse, Pahl 1521. a-sse; käesoleva töö autori arvates võib tõenäolisem olla 1522. a algus), armulauaosa eraldi Pahl 1983:13.

[13] Publitseerinud Smend 1896:73–78.

[14] Näiteks omistatakse palves enne armulaua jagamist Kristuse verele epiteet „roosivärviline“: „Lunasta meid kõikidest pattudest selle sinu püha ihu ja roosivärvilise verega [erlös uns durch disen deinen heyligen fronleichnam und rosenvarbes blut von allen sünden]“ (Smend 1896:76; Pahl 1983:15).

[15] Armulauaosa tekstid lisaks publitseeritud Pahl 1983:17–21.

[16] Publitseerinud Pahl 1983:18–19.

[17] Publitseerinud Sehling 1902:497–504; armulauaosa tekste vt lisaks Pahl 1983:21–24.

[18] Need viis missavormelit on aasta peale jagatud järgmiselt: Kristuse tulemise missa – oktoobrist või kõikide pühakute päevast alates, „kui hakatakse prohveteid lugema“; Kristuse sündimise missa küünlapäevani; Kristuse kannatamise missa ülestõusmispühani; Kristuse ülestõusmise missa nelipühani; ja Püha Vaimu missa kõikide pühakute päevani.

Müntzer jätab kõrvale senise perikoobikorra, aasta jooksul lauldakse ette terve Piibel [die ganze biblie wirt an stat der lection gesungen] (Sehling 1902:498).

[19] Ilmselt Müntzeri praktika vastu on suunatud Lutheri arvamus kirjutises „Wider die himmlischen Propheten“, et ta ei taha lasta laulda ladina keele jaoks mõeldud lauluviise saksa sõnadega (WA 18:123, 19–24). Bugenhagen kirjutab Braunschweig-Wolfenbütteli kirikukorras otsesõnu, et sellise „õnnetu kunsti [vnlustige kunst]“ võttis esimesena kasutusele Müntzer mässavate talupoegade keskel (KO Braunschweig-Wolfenbüttel 1543:Pv).

[20] Viited Wormsi missa armulauapalve osade vastavusele Rooma missakaanoni osadega vt Pahl 1983:18–19.

[21] Kahes viimases teoses on esitatud missakorra võrdlus 16. saj missaga.

 

Artikli aluseks on autori kevadel kaitstud magistritöö „Martin Lutheri missakorrad – nende kujunemine ja liturgialooline analüüs“. Magistritöö tervikuna on leitav internetikeskkonnas www.academia.edu.

 

Joel Siim (1975) on EELK Harju-Madise Püha Mattiase koguduse õpetaja ja EELK liturgiakomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
English