Uudised ja oikumeenia

Marko Uibu kaitses doktoritöö uue vaimsuse teemal

marko-uibu-kaitsmine

Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitses 7. novembril 2016 oma doktoritöö Marko Uibu ning sai sellega filosoofiadoktori (religiooniuuringud) kraadi. Pealkiri „Religiosity as cultural toolbox: a study of Estonian new spirituality“ osutab nn uue vaimsuse kui uue religioosse-kultuurilise nähtuse esilekerkimisele maailmas ja eriti Eestis.

Töö lühikokkuvõttes öeldakse, et üha suurem osa religioossetest nähtustest jääb Lääne sekulaarsetes ühiskondades väljapoole institutsionaalseid religioone. Enamik Eestis levinud religioosseid või vaimseid uskumusi ja praktikaid ei kuulu otseselt ühegi religiooni alla – neid toetab New Age’i subkultuurist välja kasvanud uue vaimsuse keskkond. Et taoliste õpetuste järgmine ei eelda püsivat kuulumist kogudusse või gruppi ning õpetused ise hõlmavad väga erinevaid valdkondi, on uut vaimsust väga keeruline määratleda või analüüsida lähtudes tavapärastest religiooni indikaatoritest nagu uskumused, kuuluvus ja religioossed praktikad. Doktoritöös vaatlen uue vaimsuse keskkonda eelkõige kui üht allikat, mis pakub erinevaid kultuurilisi tööriistu nii maailma mõtestamiseks kui ka konkreetsete probleemide nagu haiguse või töökaotuse puhul abi ja toetuse saamiseks. Taolised kultuurilised tööriistad võivad olla nii abstraktsemad väärtused, tähendused (sh ka eksistentsiaalse maailmakorralduse kohta) aga ka näiteks spetsiifilised tehnikad või rituaalid näiteks „rahaõnne“ kasvatamiseks või „aja maha võtmiseks“. Uue vaimsuse keskkonnas osalemine ei pea olema järjepidev, õpetusi kasutatakse vajaduse tekkimisel. Uue vaimsuse tegeliku ühiskondliku ja kultuurilise tähenduse tabamiseks tuleb analüüsi kaasata ka neid, kel on ehk vaid mõningad (latentsed) uskumused ning üleüldine valmisolek õpetuste poole pöörduda. Töös pakun välja mudeli, mis kaardistab inimeste valmisolekut või kalduvust uue vaimsuse keskkonnast pärit lahendusi kasutada. Õpetuste järgima hakkamine ei ole instrumentaalne tarbimine, kus otsus langetatakse puhtalt näiteks hinna vm „toote omaduste“ alusel. Uue vaimsuse keskkonnas peetakse kõige olulisemaks isiklikku kogemust, mis kinnitab igaühele personaalselt õpetuse tõeväärtuse ja toimivuse. Olulist rolli mängib siiski ka laiem tähenduslik foon, mis loob valmisoleku ning tekitab „tõelisuse aura“, mis paneb inimesi vaimseid lahendusi ja tehnikaid piisavalt usaldama, et neid ise järele proovida. Uus vaimsus levib peamiselt interneti, meedia, raamatute toel. Taoliste levikukanalite efektiivsus näitab, et tavaline kasutajakogemus on (virtuaalsete) võrgustike toel muutunud üha olulisemaks õpetuste kandjaks ja neile usaldusväärsuse loojaks. Individuaalseid valikuid tähtsustava religioossuse kandjana on mitteformaalsed võrgustikud traditsioonilistest institutsioonidest (nagu kirik) isegi efektiivsemad.

Töö juhendaja on Tartu Ülikooli religioonisotsioloogia vanemteadur Lea Altnurme. Oponentidena astusid üles Helsingi Ülikooli religiooniuuringute dotsent Terhi Utriainen ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Töö sissejuhatusele pääseb ligi siit ning intervjuud autoriga saab lugeda Postimehest.

 

Print Friendly, PDF & Email
English