Esiletõstetud lood

Väravast väljas teed puhastamas – usupuhastuspüha jutlus (Js 62:6–7, 10–12)

Urmas Nõmmik„Sinu müüride peale, Jeruusalemm,
olen ma seadnud vahid;
kogu päeva ja kogu öö
ei tohi nad hetkekski vaikida.
Issanda meelde tuletajad,
ärgu olgu teil puhkust
ja ärge andke temale puhkust,
enne kui ta on rajanud Jeruusalemma
ja seadnud selle maa peale kiituseks!

Minge, minge väravaist välja,
valmistage rahvale teed,
sillutage, sillutage maanteed,
puhastage kividest,
tõstke rahvaile lipp!
Vaata, Issand on kuulutanud
maa ääreni:
Öelge Siioni tütrele:
Vaata, su pääste tuleb!
Näe, temaga koos on ta palk
ja tema ees on ta töötasu.
Ja neid hüütakse „Pühaks rahvaks“,
„Issanda lunastatuiks“.
Ja sind hüütakse „Otsituks“,
„Linnaks, mis pole maha jäetud““.

(Js 62:6–7, 10–12)

 

Juhtus kord, et sain jõulukingiks kenasti kujundatud ja pakitud valiku kakaotooteid, millega sai valmistada nii pruuni kui valget šokolaadijooki, puistata peale vahukommikesi või šokolaadikübemeid. Kujundusest vaatas vastu briti traditsioonidele rõhuv hubasus ja kodusus, ning kõikidelt pakenditelt võis lugeda, et jook, mida valmistada võin, on indulgent. Luterlasena olin esmalt segaduses, sest olin ju iseenesestki mõista kuulnud paavstlikest indulgentsidest, mis usuisa Lutherile kunagi pinnuks silmas olid ja maailma muutva reformatsioonini viisid. Ma ei tulnud kohe selle peale, et indulgent tähendab heas inglise keeles näiteks rahuldavat, hellitavat. Harvaesineval kombel reklaamtekstist innustununa sõnaraamatu järele sirutunult jõudis pähe selgus: loomulikult, ka ladina keeles on kiriklik indulgentia ju vaid üks spetsiifiline termin ja vastava sõnatüve üks paljudest kasutusvõimalustest.

Indulgentia põhitähendus on seotud leebuse, lahkuse, armulikkusega. Luterliku probleemiasetuse võiks taandada põhiküsimusele, mis annab meile armu. Mis on meie suhtes leebe ja lahke, vabastab meid? Kas talveõhtul hubase kaminatule ees sooja kakao rüüpamine, kas kindla korra järgi ja piisava sagedusega palvetamine, kas kirikule rahalise annetuse tegemine? Või Jumala arm?

Vastamiseks pöördun esmalt Vana Testamendi poole. Jutluse aluseks olev Jesaja raamatu kirjakoht on kuulutus Iisraeli rahvale. Keskpunktis on Jeruusalemm. Selle juurde viivad teed kogu maailmast (ei mitte Rooma, vaid Jeruusalemma). Linna müüridel on vahid, Jumala meelde tuletajad, kes peavad väljuma väravast ja valmistama ette teed Iisraeli rahva tagasitulijatele. Rahvas saab kokku, rahvas on lunastatud, Jeruusalemm on hävingu unustanud, ta on uuesti üles ehitatud. See Jesaja kolmanda osa ehk Trito-Jesaja tekst salmides 6–7 ja 10–12, mille vahelt on perikoobina õigusega välja jäetud salmid 8–9, sest need katkestavad mõttelõnga, ei ole kaugeltki lihtne, sest tegelased ei ole kuigi üheselt mõistetavad. Aga nagu Claus Westermann oma surematus Jesaja kommentaaris on rõhutanud, on salmide võtmeks nende paralleelsus peatüki esimese poolega ning Teise Jesaja ehk Deutero-Jesaja tekstidega (iseäranis peatükiga 40). Mina-tegelane on loogiliselt siis prohvet, kes ei saa vaikida enne, kui tõotus on täide läinud (salm 1). Vahid ja Issanda meelde tuletajad peavad olema üks ja sama, nagu mõtteriim sugereerib, ning olema prohveti seatud; nad on samuti prohvetid, kellel on eriline ülesanne tuletada inimestele lakkamatult meelde Jumalat, aga paradoksaalsel kombel tuletada Jumalale meelde ka tema ülesannet ja tõotust taastada Jeruusalemma au.

Iga lugeja taipab neist ridadest, et Jeruusalemma au taastamine ei tähenda siin linna taastamist, sest see oma müüride ja väravatega on juba üles ehitatud, vaid kogu maailma laiali hajunud Iisraeli poegade kogunemist tagasi Jumala linna. Kui rahvas on koos, iseäranis see väärtuslik kadunud osa, siis on rahvas püha ja lunastus täielik. Niisiis pärineb kirjakoht neilt inspireeritud kirjutajatelt, kes soovisid jätkata Jesaja prohvetlikku traditsiooni mõni sajand enne Jeesuse tulekut. Iisrael oligi siis tõesti juba üsna hajunud, diasporaakogudustega Babüloni linnas ja ümbruses, Pärsia südaaladel, Araabia poolsaarel, Egiptuses. Jeruusalemm seisis püsti – ka tempel –, ent midagi oli puudu. Lunastuse läbematud ootajad eeldasid, et rahuldav on olukord alles siis, kui kogu Iisrael on kogunenud Siionile Jumalat kummardama.

Leian, et meil on õigus rakendada poolallegooriat. Jumala pääste (salm 11, par salm 1) on see, mida meiegi vajame. Jeruusalemm oleme meie – meie keha on valmis, müürid ja väravad on püsti. Aga me otsime ja nõuame päästet. Me oleme järelejätmatud, sest me aimame, et tõotus läheb kohe täide, söandame isegi Jumalale seda meelde tuletada. Ja oleme valmis nahast väljagi pugema, et puhastada tee kividest lunastuse tulekule. Jumalik indulgents, kus oled? Kas võime juba lipu tõsta ja rahvastele näidata, et pääste on saabunud ja meie ihu saanud täiuslikuks?

See iseäralik juba valmis olek ja ometi millegi puudus on kui küsimus lunastuse kohta: mis annab meile armu? Loome enda ümber hügieenilise inertse tehiskeskkonna, kuhu kärbeski ei satu – aga sellest igavusest tahame juba varsti jälle välja. Lubame endale kõike, mida hing vähegi ihaldab – aga iha ainult kasvab. Ostame ennast maailma muredest vabaks – aga selgub, et osta on ikka veel palju. Loodame hingerahu teiste teenimisest – aga avastame, et ükski selline teenimine pole täiuslik. Eraldume maailmast kasinusse ja askeesi – keha ei anna rahu. Mis siis ometi?

Kõik see väravast väljumine ja teede puhastamine armu tulekuks on võib-olla kuskil ja kellelegi mõneks ajaks hea, indulgent. Aga mitte igavesti. Enne ei juhtu ikka midagi põhimõttelist, kui Jumala arm ei tule. Vana Testamenti lugedes muidugi teame, et Jumala arm on meile antud, ootus ja lootus on kindlad, evangeeliumi vastus on veelgi kindlam. Väravast ei väljuta ilmaasjata ega puhastata teid ilmaasjata. Minnakse kindla peale välja, teatakse juba, et rahva kadunud liikmed tõepoolest tulevad. Isegi kõige lootusetumas olukorras väljutakse turvaliste müüride vahelt ja loodetakse järelejätmatult. Niisiis on väravast väljumine kindel usk, mis saab toetuda vaid armulikule eelaimdusele. Kindel usk õigustab seda, et Jumalale ei anta puhkust. Eelaimdus võtab hirmu ebaturvalise ees müüridest väljaspool.

Väljas olles on Jumala arm kohal. Usk on võitnud, Jumala abiga. Aga kas on ka rahu? Kas meie hing on nüüd veendunud, et jumalik indulgents on kohal? Vana Testamendi teoloogia keskme moodustab Iisraeli rahva väljavalimine ja sellega lepingu tegemine kui Jumala armu märk. Sellise erilise armu, mis kohustab. Jumal hoolitseb oma rahva eest, rahvas kummardab teda ainsa Jumalana ning täidab tema antud käsku. Neid Toora 613 käsku ja keeldu ei täida rahvas sealjuures mitte selleks, et midagi saavutada või saada või rahul olla, vaid selleks, et armule vastata. Luther luges Vana Testamenti kahtlemata hästi – Jumala armu mõistnud kristlane ei saa teisiti, kui sellele vastata. Armu ei teenita välja, see kas on või ei ole, ja sellele reageerida on võimalik vaid ühte moodi – vastata Jumala ja ligimese teenimisega.

Aga Jesaja kirjakoha juurde tagasi! Kes on see, kes tuleb mööda seda teed, mida just puhastati? Iisraeli rahva hajutatud liikmed tulevad koju, oma rahva juurde. Piibellikus, nii otseses kui ka kaudses mõttes on nad niisiis ligimesed. Evangeeliumide ja Pauluse kirjade järgi, mida Luther ju veelgi paremini lugeda oskas, on see püha rahvas nii juut kui kreeklane, teisisõnu meie kõik. Igaüks on siis ligimene. Meie saame vastata Jumala armule, kui kohtume ligimese, teise, endaga. Meie puhastame teed ja ootame ligimesi koju, meie puhastame teed iseendale, et jõuaksime enesesse.

Seega siis on rahu, indulgentne seisund. Müüride vahelt väljas, tee puhastatud, ligimese silma vaadatud, tema kätt surudes Jumala armule vastatud, järgmist tulijat oodates. Oleme püha rahvas, Issanda lunastatud, otsitud ja leitud, linn, mis pole maha jäetud… Aamen.

P.S. Ega see ei tähenda, et ei võiks vahelduseks talveõhtul kamina ees šokolaadi rüübata, peaasi et pakume seda ka ligimesele, kes uksele koputab.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English