Esiletõstetud lood

Olla tänulik!

Meelis-Lauri EriksonMe teame, et leib ei küpse poeriiulil, liha ja piim ei tule külmkapist ega kartul-kapsas kaunilt sätitud supermarketi vitriinist. Ka vesi ei tule kraanist ega elekter seinakontaktist. Kõik see viib tohutu ringiga viimaks välja maasse ja vette, õhku ja tulle ehk Looja loomingusse. Kuid kas ikka teame seda?

Oktoobri teisel pühapäeval tähistame kirikus lõikustänupüha. See ei ole rangelt võttes kristlik püha. Lõikuspidusid on kõik rahvad pidanud hallidest aegadest saati just sügisel, saagikoristuse aegu. Ja mine sa tea – võibolla on jälgi sellisest saagipeost võimalik leida isegi põllumajanduse eelsest ajast. Üks teooria ütleb, et kui kiviaja inimene joonistas oma hõimu koopa seinale mammuti ja sinna juurde odadega jahimehed, et siis see ei olnud mitte „kunst“, vaid et see tähendas jahi läbi mängimist selle õnnestumise nimel. Joonistus pidi ennast mingil moel ära tasuma. Teine teooria ütleb, et jaht jäädvustati koopa seinale pärast seda, peo käigus. Rõõmustades, et nüüd on toitu küllalt. Ehk siis ka tänulik olles?

Lõikustänupüha mõte tänapäeval peaks olema just selles tänulikkuses. Võibolla eriti just kaasajal, mil tundub, nagu oleks paljud asjad niisama endastmõistetavalt olemas. Kuid siin on üks konks. Tuleb välja, et tänu ja tänulikkusega on keerulised lood. Jüri kirikuõpetaja Tanel Ots on kirjutanud: „Miks peaks inimene oskama tänada, olema tänulik? Lihtsam on põhjendada voorusi nagu töökus, kokkuhoidlikkus, täpsus, viisakus… Nende puhul on selge, et tegemist on kasulike omadustega, ilma milleta võime elus hätta jääda. Aga tänulikkus ei tundu omakasupüüdlikult mõeldes küll inimesele endale kuidagi esmavajalik olevat.“ Peapiiskop Urmas Viilma on ühes oma jutluses öelnud: „Muretsemine igapäevase leiva pärast peab muutuma tänuks ja palveks igapäevase leiva eest! See on mõtlemise ja südamehoiaku muutus. Muretsemine on märk usaldamatusest Jumala vastu, tänu ja usaldus seob meid aga Jumala külge.“

Tõsi ta on – tänulikkus kasvab inimeses iseenesest raskesti. Tänulikkus on nagu haruldane kultuurtaim, mis vajab pidevat hoolt. Kuid ka hoolest pole suurt kasu, kui kasvupinnas on vilets. Et tänulikkus iseenesest kasvaks, selleks peaks inimene ise muutuma. Muutuma tänulikkuse jaoks viljakaks kasvulavaks. Aga – helde aeg! – inimene ju ei soovi muutuda; sageli peab ta olema selleks lihtsalt sunnitud. Võib olla alles läbi valu ja vaeva…

Laias laastus keerlevad iga inimese probleemid kahe asja ümber – tervis ja raha. Kõik muud asjad vajuvad justkui tagaplaanile. Tervis ja raha, täpsemalt – nende puudumine. Kuid kui mõtlema hakata, siis leiab tänuks tohutult palju põhjust. Teinekord piisab väga vähesest, et olla juba siiralt tänulik. Tundsin kord üht naist, kes ütles, et ta on Jumalale tänulik kõigi nende haiguste ja hädade pärast, mis pole teda tabanud, millest ta midagi ei tea. Aga… pole küll veel kohanud kedagi, kes suudaks olla iga asja eest tänulik. Kes näeks, et kõik, mis iganes tuleb, see tuleb ikka ainult Jumala pilgu all ja omab mingit mõtet. Et isegi haigusel on meile midagi olulist teatada või et rahapuudus on meile saadetud sõnumitooja. Sellist inimest pole veel kohanud. Kas sellist üldse ongi? Ta peaks siis küll pühak olema! Küllap meie, mõistlikud, vaataksime säherdust nagu segast.

Tänulik inimene ei saa olla ennast täis ja ülbe, kellel on ainult õigused, kuid mitte kohustused. Kui inimene ennast täis ei ole, siis saab ta täituda Jumalaga. Vaadates enda ümber, pilk enda pealt ära ja avastades üha asju, mille eest olla tänulik.

 

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Viru praostkonna abipraost ja EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English