Artiklid

Latgale, latgalite rahvuslik ärkamine ja katoliikluse roll enesemääratlemisel

agu-karelsohnSissejuhatus

Käesolev artikkel annab lühiülevaate Latgalest kui omanäolisest kultuurilis-geograafilisest piirkonnast ja selle kujunemisest, aga ka sealse põhirahva latgalite identiteediloomest katoliiklikus kontekstis. Sestap käsitletakse riivamisi latgalite rahvapärimuse seoseid katoliiklusega, antakse lühiülevaade latgalite varastest rahvapärimuse kogujatest ning tutvustatakse olulisemaid rahvuslikule ärkamisele alusepanijaid. Seega teeb järgnev väikese ekskursi Läti idaosa kultuuri- ja ajalukku, vaatleb katoliikluse kui piirkonna kõige olulisema konfessiooni rolli toimunud protsessides ajaperioodil 16. sajandist kuni 20. sajandi alguseni ning annab põgusa ülevaate latgalite kokkupuudetest hõimuvendade lätlaste, aga ka venelaste, eestlaste ja teiste Latgales elanud rahvastega. Lisaks püütakse artiklis arutleda selle üle, millisel moel etniline heterogeensus, mitmekultuuriline keskkond ning erinevad survepoliitikad nagu trükikeeld ning keeleline ja administratiivne venestamine on aidanud ühel rahvakillul hoida alal kultuurilist ja keelelist omapära ning säilitada traditsioone. Teisisõnu on järgneva kirjatöö eesmärk anda ülevaade latgalite identiteediloomega seotud teguritest ehk etniliselt ja kultuuriliselt omanäolise sootsiumi kujunemisest võrreldes toonaste luterlike ühiskondadega Balti provintsides.

 

1. Latgale kujunemine

Latgales, mis on tänapäeva Läti Vabariigi üks kolmest ajaloolisest maakonnast, oli 19. sajandiks välja kujunenud omanäoline rahvakild – latgalid –, kes erinesid oma naabritest mitme tunnuse poolest. Kõigepealt usk – latgalid olid katoliiklased ja seega konfessionaalselt seotud leedulaste, poolakate ja märkimisväärse osa valgevenelastega, kuid eristusid usutunnistuse tõttu õigeusklikest lähinaabritest venelastest ja valgevenelastest ning peamiselt just suuremates asulates elanud arvukast juudi kogukonnast. Kõigist mainitud rahvastest eristas latgaleid ka täiesti erinev keel, kombestik ja traditsioonid. Konfessionaalne kuuluvus, aja jooksul muutunud (või ka vanemaid kihistusi säilitanud) traditsioonid, samuti mitmeid sajandeid teistsugustes kultuurilistes ja poliitilistes oludes kujunenud keel eristas latgaleid ka läänepoolsetest hõimuvendadest lätlastest. Latgalid olid lätlastest alates 16. sajandist kuni 20. sajandi teise kümnendini ka poliitiliselt ja administratiivselt eraldatud, nii et enne kui rahvakillu nimetusena sai valdavaks etnonüüm latgalid, kutsusidki nn pärislätlased latgaleid Vitebski kubermangu[1] kuulumise tõttu Vitebski lätlasteks[2].

Tänapäeva Läti idaossa kunagisele läänemeresoomlaste asualale jõudsid latgalite hõimud tõenäoliselt 7.–8. sajandil (Vaba 2010: 204–207, Latgaļi, Латгалы 1999: 6). Keskaja alguseks, s.o hiljemalt 13. sajandiks, olid läti hõimudel välja kujunenud Tālava ja Atzele (muinas)maakonnad ning Koknese ja Jersika vürstiriigid (Kasekamp 2010: 23–26). Seega olid latgalid pika, mitmeid sajandeid aset leidnud protsessi tulemina nihkunud kagu ja lõuna poolt (lõuna)eestlaste vahetusse naabrusse, kelle asuala ulatus tollel ajal võrreldes tänapäevaga tunduvalt kaugemale lõunasse. Samas ei ole lõpuni selge, kui kaugele lõunasse eestlaste esivanemate omaaegne asustus täpselt ulatunud on. Kuid arheoloogilistele ja onomastilistele andmetele tuginedes võib väita, et eestlasi ja meie lõunanaabreid seob aastasadu pikk ühine ajalugu ja on tõenäoline, et esiajaloolised kokkupuuted ulatuvad suisa aastatuhandete taha (Vaba 2010: 205–207). Ilmselt on latgalite kujunemine kaugemas minevikus toimunud sealse läänemeresoome (loe: lõunaeestlaste esivanemate) elanikkonna baltistumise käigus. Sellele viitavad ka mõned läänemeresoomlaste ja lätlaste / latgalite selgete paralleelidega rahvaluule näited, mis on jäänud läti / latgale repertuaari substraadina läänemeresoome keeli kõnelenud varasematest asukatest tänapäeva Ida-Lätis (Salve 2006: 327–346).

Esimesed kirjalikud teated latgalitest ja Latgalest aga on jõudnud meieni Henriku „Liivimaa kroonika“ vahendusel, kus kasutati latgalite ja nende maa märkimisel nimetusi Letthigallia, Leththigallia ja Latgallia (Lācis 2000: 44). Hiljem on kirjalikes allikates kinnistunud nimetus Letthigallia või ka Lettland piirkonna kohta, mis pärast 1629. aasta Altmargi vaherahu jäi luterliku Rootsi Liivimaa provintsi koosseisu. Nimetus Latgallia kinnistus peamiselt saksakeelses kultuuriruumis Poola poolt täielikult rekatoliseeritud ajaloolise Liivimaa kaguosa ehk Inflanty kohta (Zajas 2008). Sõlmitud rahulepingu tulemina määrati kahe riigi – katoliikliku Poola ja luterliku Rootsi – vaheliseks piiriks Ida-Lätis kirdest edelasse voolav Aviekste jõgi ja piiriks jäi see joon nii poliitilises kui hilisemas administratiivses ning ka konfessionaalses võtmes õige mitmeks sajandiks[3].

Seega saame nentida, et Latgale kui ajaloolis-geograafiline piirkond nendes piirides, milles teda tänapäeval käsitletakse, kujunes välja 17. sajandi esimesel poolel (Latgaļi, Латгалы 1999: 6). Mõiste „Latgale“ võttis latgalite asuala tähistamiseks esimest korda kasutusele Driceni (latgali k Drycāni) mõisnik Gustav von Manteuffel[4] 19. sajandi teisel poolel (Lācis 2000: 46). Aastatel 1772–1920 kuulus Latgale Vene Impeeriumi koosseisu ja alates 1802. aastast administratiivselt Vitebski kubermangu. Latgale, täpsemalt varasem Poola Inflantia ja toonane Vitebski kubermangu loodeosa, jagati omakorda Daugavpilsi, Rēzekne, Ludza ja Viļaka maakondadeks. Latgale-sisesed maakondlikud administratiivpiirid pärinesid Poola ajast (Kemps 1991: 16) ja jäid põhiosas muutumatuks ka Vitebski kubermangu kuulumise ajal.

 

2. Latgalid 19. sajandil

Mitme erineva (suur)rahva traditsioonilise asualaga piirnedes kujunes Latgalest ajapikku piirkond, kuhu voolas naaberrahvaid ehk „kultuuriliselt teisi“. Francis Kemps[5], üks latgalite ärkamisega seotud rahvuslikke suurkujusid, on iseloomustanud Latgalet tõelise keelte ja rahvaste paabelina (Kemps 1991: 52–57). Suuremad kogukonnad olid 19. sajandil Latgales venelastel, valgevenelastel, juutidel, poolakatel ja leedulastel, Ludza piirkonnas oli esindatud isegi küllalt arvukas eestlaste kogukond (Vaba 2010: 207–209)[6]. Kujunenud piirkondlik sega-asustus toimis suure tõenäosusega aga omamoodi assimileerumist välistava kaitsekilbina (Similä 2007: 14), sest sundis latgaleid elama kompaktsete külaühiskondade võrguna (mida ilmselt tsementeeris pärisorjusest tulenev liikumiskeeld). See aitas säilitada keelt, usku, kombestikku ja kinnistada niiviisi rahvuslikku identiteeti. Balti keelte uurija Umberto Pjetra Dini arvates on lisaks segregatsiooniprotsessidele olnud eneseteadvuse kujundamisel oluliseks teguriks nii lugemisoskus kui kirjasõna levik, aga ka kirjalikult fikseeritud teated kaugemast minevikust (Dini 2000: 391). Viimases väites, vähemalt kohandatuna latgalitele enne 20. sajandit, võib siiski kahelda – kui palju kirjasõna vähese leviku tingimustes kesise lugemisoskusega 19. sajandi latgali talupoeg kaugemat, nn kangelaslikku minevikku endale ikka teadvustas? Pigem ei olnud latgalitel sarnaselt 19. sajandi alguse eestlastele ja lätlastele veel tolleks ajaks maarahvana oma ajalooteadvus välja kujunenud.

Vaatamata nimetatud suurematele rahvusgruppidele on Latgale 19. sajandi rahvuslikust koosseisust täpset ja usaldusväärset ülevaadet siiski raske saada. Seda seetõttu, et sageli identifitseerisid inimesed end mitte keele, vaid eelkõige usu kaudu (Kemps 1991: 73–57). Nii näiteks pidasid katoliiklikud valgevenelased end tihtipeale poolakaks ja õigeusklikud valgevenelased venelaseks[7]. Samuti võib tuua paralleeli setodega, kes kasutasid tihti enda kohta nimetust „vinnelane“ (Jääts 1998: 1140), mis viitab konfessioonipõhisele enesemääratlusele. Ka setode ja võrokeste puhul saame vaatamata keelelisele sarnasusele rääkida erinevatest identiteetidest. Kuigi murdeuurijad klassifitseerivad seto keele Võru murde hulka või siis Võru murrakurühmana ja kõnelejad saavad üksteisest üldjoontes väga hästi aru, teevad paljud võrokesed ja setod omavahel selget vahet – ühed on luterlased ja teised õigeusklikud (Remmel 2002: 164–165). Seega on tõenäoline, et ka Latgale elanikud võisid end vastavalt usutunnistusele pidada kas poolakaks, venelaseks, juudiks või latgaliks. Aga eks arusaam rahvuslikust identiteedist ja rahvuslikust kuvandist, aga ka rahvuslikest stereotüüpidest nii seestpoolt kui väljastpoolt vaadatuna ongi pahatihti mitmepalgeline ja laialivalguv (Veisbergs 2015: 4–5).

Asjaajamis- ja kultuurikeeleks oli Latgales pikka aega poola keel (Kemps 1991: 52–57), mille mõjud on tuntavad tänini. Suures osas kasutati suhtluskeelena ka vene keelt. See aga võis olla ka piirkonnas elanud suure ja mõjuka juudi kogukonna mõju, mis omavahel suheldes kasutas küll peamiselt jidišit, kuid mille lingua franca oli vähemalt 19. sajandil pigem vene keel. Näiteks oli 1897. aastal Venemaal toimunud esimese rahvaloenduse andmetel Daugavpilsi elanikest juute 46%, Rezekne elanikest 54% ja Ludza elanikest 54,5% (Mela 2001: 24–25). Lisaks elas Latgales ka märkimisväärne hulk venelasi ja valgevenelasi. Pealegi tagas vene keele laialdase kasutuse lisaks arvukale venekeelsele elanikkonnale selle staatus ametliku keelena ja teiste keelte kasutusala piiramine avalikus ruumis. Siiski oli peamiselt latgalitega asustatud (maa)piirkondades valitsevaks keeleks tänapäevasest läti kirjakeelest selgelt eristuv latgali keel.

Suurem huvi latgalite, nende keele, kommete, rahvapärimuse ja olude vastu üldisemalt hakkas Läti ühiskonnas tekkima alles 19. sajandi viimasel aastakümnel, mil algasid diskussioonid küsimuse üle, kas latgali keelt võib lugeda eraldi keeleks või läti keele dialektiks. Kuna latgalikeelne intelligents oli tollel ajal alles kujunemas ja ahta kandepinnaga, ei saanud nemad väga intensiivselt väitlusest osa võtta. Pigem võib kahelda, kas tollane latgalikeelne haritlaskond küsimust endale piisaval määral teadvustas. Kuna Latgale kuulus alates 1802. aastast administratiivselt Vitebski kubermangu, kehtis seal – erinevalt ülejäänud Läti territooriumist – samasugune omavalitsuslik ja sotsiaalne korraldus kui teisteski otse keskvõimule allunud kubermangudes[8]. Mainitud asjaolu lisas aga võrreldes läänepoolsetesse kubermangudesse ja seega märksa vabamatesse oludesse jäänud rahvastega[9] latgalite kultuurilistesse hoiakutesse, arusaamadesse ja ka võimalustesse ning viimaste realiseerimisse erineva perspektiivi. Latgale sotsiaal-poliitilisele ja kultuurilisele arengule oli see erinevalt eristaatuses olnud Balti kubermangudes elanud rahvastest trööstitu aeg. Viimane sedastus on muidugi mõista relevantne vaid olnut ohvri positsioonilt tõlgendades, mis kattub suuresti pigem juutidele (teatud määral ka eestlastele-lätlastele) omase „kannatuse kui identiteedi“ paradigmaga (Piipuu 2016: 96–97). Kuid mainitud asjaolud võisid siiski olla üheks põhjuseks, mis tingis latgalikeelse haritlaskonna passiivsuse ühiskondlikes küsimustes üldisemas mõttes.

Kuigi latgalitest talupojad olid analoogselt vene talupoegadega saanud isikliku vabaduse juba 1861. aastal (st pool sajandit eestlastest-lätlastest hiljem), ei tähendanud see siiski pikka aega mingeid sisulisi sotsiaalmajanduslikke muutusi. Eriti rängalt ja arengut pidurdavalt mõjus latgale keele ja kultuuri arengule aastail 1865–1904 kestnud venestamisperiood. Sel ajal tõrjuti latgali keele kasutamine avalikust ruumist sootuks ja niigi piiratud latgali keele kasutusala ahenes sisuliselt vaid koduseks tarvitamiseks (Strods 1996: 228–229). Tollel perioodil ei ilmunud latgalikeelset kirjandust (v.a von Manteuffeli initsiatiivil a-ni 1871 kirjastatud kalender), rääkimata latgalikeelsest ajakirjandusest või võimalusest omandada latgalikeelset haridust. Peaaegu kogu latgalite noorem põlvkond, kellel oli majanduslikke võimalusi, õppis tollel ajal St. Peterburgi venekeelsetes kesk- ja kõrgkoolides (vähemal määral omandati haridust ka Miitavi ehk Jelgava gümnaasiumis). Latgales oli vaid üks gümnaasium, Daugavpilsi reaalgümnaasium ning seegi loomulikult mitte latgali-, vaid venekeelne.

Samas jääb siiski õhku küsimus, kas ja kui, siis millisel määral püüdis keskvalitsus latgaleid (ja ka teisi katoliiklikke väikerahvaid) assimileerida? Siinjuures tasub pöörata tähelepanu Theodor R. Weeksi arutluskäigule, mille kohaselt oli Vene valitsuse jaoks ümberrahvastamisest[10] olulisem vähendada impeeriumi äärealadel katoliikliku Poola kultuurilist võimu ja mõju (Weeks 2009: 93–96). Väikerahvad ei kujutanud endast keskvõimule mingit otsest ohtu ja nendele rakendatud surve tähendas suurrahvaste omavahelises mõõduvõtus pigem hammasrataste vahele jäämist. Kuid kokkuvõttes taoline ühiskonda ja selle erinevaid valdkondi ebaühtlaselt ja ebajärjekindlalt hõlmav surve vaid tugevdas alles kujunevate etnoste rahvuslikke liikumisi, kuna andis alles kujunevale haritlaskonnale oma eesmärkide ellu rakendamisel ka teatava manööverdamisruumi.

 

3. Katoliku kiriku roll identiteedi kujundajana

Katoliku kirik on alates 14. sajandist – küll ühe vahepealse lühikese pausiga – olnud Latgales üks peamisi vaimsuse kujundajaid. Ärkamisaegsete rahvuslike liidrite (nagu Francis Kemps ja tema mõttekaaslased) arvates aitas katoliku kirik tugevdada ja säilitada latgalite kultuurilist ja keelelist identiteeti (Kemps 1991: 34–35). Kuid siinjuures ei saa minna mööda ka sellest, et 16. sajandi algusest 17. sajandi alguseni oli luterluse ja katolitsismi vahekord Latgales – nagu ka Eesti ja Läti aladel ehk Vana-Liivimaal – komplitseeritud. Tõenäoline on, et konkreetse konfessiooni omaksvõtt ühe või teise piirkonna elanike kõigi sotsiaalsete kihtide poolt sõltus lisaks poliitilise võimu poolt kehtestatud reeglitele ka Vana-Liivimaal ajalooliselt kujunenud administratiivsetest eripäradest, eriti linnade kui iseseisvate võimukeskuste eneseteadvusest ja sellega kaasnevatest ambitsioonidest (Tering 2002: 28–29). Näitena võib siin tuua Riia linna, kus reformatsioon oli kanda kinnitanud juba 1520. aastatel (Askergren 2006: 297). Kuid Liivimaa mittesakslaste, eriti just maarahva seas oli katoliku kiriku mõju siiski valdav kuni aastani 1625, mil rootslased Tartu vallutasid (Laur 1999: 122) ja sellega Liivimaal lõplikult oma võimu kindlustasid (Laidre 2015: 741–754). Seega püsis katoliku kiriku institutsionaalne võim nii suuremas osas Lätis kui ka Lõuna-Eestis märksa kauem kui Põhja-Eestis. Tänapäeva Eesti põhjaosas oli luterlus Rootsi riigi jõulise sekkumise tulemina jõudnud kinnistuda juba 1590. aastate lõpuks (Tering 2002: 29).

Oluline on märkida ära ka asjaolu, millele juhtis tähelepanu juba üks latgalite rahvuslikule ärkamisele alusepanijatest parun von Manteuffel, et katoliiklikud latgalid ei vahetanud vaatamata 19. sajandil toimunud venestamissurvele usku (Puisāns 1980: 128–129), kuigi seda tegid – mõningates piirkondades lausa massiliselt – protestantlikud lätlased ja eestlased (Lainvoo 2015: 20–26; Võsa 2012: 245–246). Seega saab tõdeda, et varasem religioosne kogemus võib just välise surve alla sattudes mõjutada nii inimesi kui ka kogukondi tervikuna sedavõrd sügavalt, et aeg ja muutuv keskkond väljakujunenud hoiakuid enam kuigi kergelt ei muuda. Teisisõnu, võib oletada, et väline surve, mis ei leia mingis konkreetses sootsiumis piisavalt soodsat pinda, pigem tugevdab identiteedi aluseks olevat usku, kui murendab seda. Niiviisi kujuneski impeeriumist lähtunud poliitilise, administratiivse ja kultuurilise surve alla jäänud katoliiklus latgalite jaoks vastupanu ja iseolemise tugisambaks.

Samuti on tõenäoline, et usuga seotud identiteeti tsementeerib ka religioossete toimingute läbiviimisel kasutatav keel. Seda eriti niisugustel juhtudel, kus kirik soosib emakeele kasutamist, kuid väline surve seda pärsib. Nii toimus see Latgales (aga ka nt tänapäeva Leedu aladel), kus keeleline represseerimine tõi alates 1865. aastast kaasa keelu kasutada emakeelt avalikus ruumis (Feldmanis 1992: 226–241), välja arvatud iseteadlikus ja riigivõimust sõltumatust säilitada püüdvas katoliku kirikus. Võimude surve tulemusena kujuneski kirik latgalite jaoks ainukeseks kohaks, kus nad said väljaspool koduseinu avalikult ja karistust kartmata oma enda keeles rääkida. Seda vaatamata asjaolule, et ka katoliku kirik ise oli võimudega kimpus – riigiusuks oli ju õigeusk ja teiste konfessioonide tegevusvabadust püüti terves impeeriumis alates 19. sajandi teisest poolest piirata. Eriti jõuliselt toimus see just riigi loodeprovintsides, kus katoliiklus võrdsustati poolaklusega – hirm poolakate ja katoliiklaste ees muutus Vene riigi ametnike seas kohati hüsteeriliseks. Asi läks suisa nii kaugele, et iga väiksema talurahva rahutuse taga nähti nii poolakate kui katoliku vaimulike kätt (Weeks 2009: 95).

 

4. Olukord koolihariduses ja kirjaoskuse levik

Kuigi latgalite kooliharidusele ja kirjakeele tekkele olid aluse jesuiidid pannud juba 18. sajandil, publitseeriti esimesed latgalikeelsed tekstid 1730. aastatel[11] (vanim tänapäevani säilinud latgalikeelne raamat on 1753 Vilniuses ilmunud J. Lukaszewiczi „Evangelia Toto Anno“) ja esimene latgalikeelne aabitski anti välja juba 1768. aastal (Cibulis 2009), pärssisid 19. sajandil impeeriumi rakendatava venestamispoliitika enim just keelekasutust avalikus ruumis. Erinevalt mujal Lätis tollel ajal valdavalt kasutusel olnud gooti alfabeedist kasutati Latgales ladina alfabeeti. Peamiselt publitseeriti vaimuliku sisuga kirjandust nagu katekismused ja lauluraamatud. Ilmus küll ka ilmalikku kirjandust, kuid selle osakaal oli võrreldes vaimuliku sisuga kirjandusega siiski suhteliselt väike. Üks vähestest juba 18. sajandil ilmalikku loomingut publitseerinud kirjanikest oli saksa päritolu katoliku vaimulik Michael Roth[12].

Võrreldes Balti kubermangudega oli erinevusi ka koolihariduses, sest Latgales toimisid peamiste hariduse andjatena katoliiklikud koolid, kus kuni 19. sajandi keskpaigani õpetati poola või ladina keeles. Kui Latgale vähestes talurahvale mõeldud koolides toimus õppetöö alates 1803. aastast vene keeles[13] ja ladina tähestikus latgali keelt õpetati vaid kodustes tingimustes, siis ülejäänud Lätis – Kuramaal (Kurzemes) ja Liivimaal (Vidzemes) – töötasid rahvakoolid, kus õppetöö käis neidki mõjutanud venestamissurvele vaatamata enamasti läti või saksa keeles, ning kiriku mõju haridusele oli ka märksa väiksem (Dini 2000: 391). Latgalikeelsetest õpikutest ja kooliharidusest 18.–21. sajandil on kirjutanud põhjaliku uurimuse Juris Cibuļis.

Nagu eelpool öeldud, pärssis riigi rakendatav venestamispoliitika[14] enim keelekasutust avalikus ruumis. Keelerepressioonid olid sedavõrd karmid, et latgali keele rääkimine ametiasutustes, sh koolides oli välistatud. Kohati muutus olukord niivõrd halvaks, et kooliruumides omavahel emakeeles rääkinud lastele riputati karistuseks kaela häbistava kirjaga puutahvlid (Strods 1996: 229). 1874. aastal ametivõimude vastu võetud „Elementaarkoolide määrusele“ tuginedes võis kooli isegi sulgeda, kui seal kasutati latgali keelt (Lācis 2000: 44). Koolisüsteemi üldine halb olukord – eeskättt võrreldes luterlastest lätlaste-eestlastega – kajastus ilmekalt ka 1897. aasta esimese üle-venemaalise rahvaloenduse andmetes. Seal esitatu kohaselt oli lugemisoskusega latgaleid (Vitebski kubermangu katoliku usku lätlased) vaid 57,7% rahvastikust. Eestlaste lugemisoskust hinnati sama rahvaloenduse andmetel 96,1% ja lätlaste oma 92,1%-liseks, samas oli venelaste lugemisoskuse protsent 29,3 ja kirgiisidel vaid 0,8%. Kristlikest rahvastest oli kõige madalam lugemisoskus Bessaraabia rumeenlastel (8,8%). Seega võib tõdeda, et impeeriumis valitsenud üldise olukorra taustal latgalite hariduslik olukord[15] niiväga trööstitu ei olnudki (Kappeler 2009: 71–72).

Huvitava nähtusena tekkis Latgales harimatuse likvideerimiseks peamiselt naiste organiseeritud liikumine. Kuna olemasolevatesse venekeelsetesse koolidesse latgalid lapsi panna ei tahtnud (ilmselt mängis siin rolli ka koolivõrgu üldine olukord ehk koolide vähesus), initsieeris kirik iseõppimise vormi, mida kutsuti direktorka ajaks. See tähendas, et kohalik katoliku pastor valis või ka kogudus määras direktorka’ks kirjaoskaja naisterahva, kelle kohustuseks oli käia külast külasse ja õpetada lapsi lugema. Nii kujunes välja omalaadne naisrändõpetajate liikumine, mille olulisust kirjaoskuse tagamisel ei saa alahinnata. Mingil määral toetasid, pidades silmas just kirjasõna levitamise keeldu, taolist õpetamismeetodit ka latgalikeelsed vaimuliku sisuga raamatud, mida organiseerisid salakaubana tänapäeva Leedu aladelt (Ida-Preisimaalt) Latgalesse peaasjalikult juudi kaupmehed (Lācis 2000: 44). Raamatute salakaubaveos kasutati, eelkõige just nn kontrabant-aabitsate smugeldamisel, omapärast võtet, millega köideti aabitsa poognate vihud mõne saksakeelse raamatu, nt operetilibreto, vahele ja toodi niiviisi Latgalesse (Cibulis 2009: 44).

 

5. Latgalite rahvuslik ärkamine

Vaatamata keskvõimude rakendatavale keelelisele ja kultuurilisele survele, lõid St. Peterburgis elavad gümnasistid, üliõpilased ja juba kujunema hakkav intelligents 1902. aastal lätlastest hõimuvendade eeskujul esimese Latgali seltsi. Vundament sellele laoti 1879. aastal, kui St. Peterburgis alustas tööd Katoliku Vaimulik Seminar, kus alates 1884. aastast toimus ärkamisaegsete suurkujude osavõtul ja hilisemal eestvõttel õppetöö juba latgali keeles. Muidugi mõista mitte avalikult (Leikuma 2003). Kuid venestamispoliitika tagajärjel moodustus rahvuslik intelligents – eelkõige Latgales kohapeal – äärmiselt vaevaliselt ning latgalite rahvuslikust ärkamisest saab rääkida alles 1904. aasta aprillist, mil latgalikeelset kirjasõna võis vabalt trükkida. Esimese trükisena ilmus 1905. aastal St. Peterburgis tollase üliõpilase Francis Kempsi toimetatud ja tema enda rahadega trükitud latgalikeelne kalender „Daugava“. Kalendri müügiedust innustatuna hakkas Kemps 1905. aasta novembris välja andma esimest latgalikeelset ajalehte „Gaisma“ ehk „Valgus“, mille järel asutati õige pea teisigi väljaandeid. Nikodems Rancānsi[16] eestvõttel nägi 1906. aasta veebruaris ilmavalgust katoliiklik ajaleht „Sākla“, mis jõudis ilmuda kümme numbrit ja Francis Trasunsi[17] eestvõttel anti välja latgalikeelne grammatikaõpik „Skolas Dors“.

Seega jõudis eestlaste ja lätlaste juures 1860. aasta paiku alanud rahvuslik ärkamine[18] latgaliteni pea pool sajandit hiljem. Kahe inimpõlve pikkuse perioodi jooksul ei olnud latgalitel võimalik arendada oma kultuuri ja tugevdada seeläbi ka identiteeti. See oli just see periood, mil eestlastel ja lätlastel toimus identiteedivahetus ehk senise ebamäärase etnilise kokkukuuluvustunde asemel hakati end teadvustama rahvusena. Samuti õhutati ja väärtustati nimetatud perioodil rahvustunnet trükisõna ning seltsitegevuse kaudu (Viires 2001: 226–227). Seega, kuna latgalid olid jäänud poliitilis-administratiivsetel põhjustel Venemaa sisekubermangu ehk märksa liberaalsemast Balti erikorrast väljapoole, jäi nende ärkamise aeg enne Vene impeeriumi kokkuvarisemist ja rahvusriikide teket võrreldes eestlaste ja lätlastega – aga ka paljude teiste väikerahvastega – tunduvalt ahtamaks. Nii võibki väita, et kultuuriliseks ärkamiseks ja identiteediloomeks vajalik ajaaken jäi latgalite jaoks piiratuks ning see pärssis olulisel määral nende rahvuseks kujunemist selle mõiste tänapäevases tähenduses.

 

6. Latgalite enesemääratlemisest

Latgalite rahvusliku eneseteadvuse kasvades kujunes lisaks usutunnistusele omalaadseks vastupanuvormiks ka keeleküsimus, mis lisas veel ühe mõõtme latgalite identiteedi kujundamise protsessi. Kuid selles osas ei olnud latgalite reaktsioon erandlik nähtus, sest keel on olnud oluline identiteedi komponent mitme repressioonide all kannatanud väikerahva, ka näiteks lätlaste ja eestlaste jaoks. Aga mitte ainult nende kolme väikerahva jaoks – nn lingvistiline natsionalism (Plakans 1981: 222–223) on olnud omane paljudele, peamiselt Ida-Euroopa noortele ärganud rahvastele (Jansen 1994: 2243–2260).

Samas seisnes sarnaselt eestlaste ja lätlastega ka latgalite enesemääratlemise üks eripärasid asjaolus, et esmalt püüti ebamäärast talupojaseisuses maarahvast identifitseerida väljastpoolt ehk kellegi teise poolt, kuigi üldisemas plaanis langes see kokku nimetatud rahvaste sisemiste enesemääratlemise protsessidega. Teisisõnu toimus paralleelselt mitu arengut, kus ühest küljest püüdis kohalikku rahvast määratleda keegi teine (nt kohalikud valgustajad, humanistid, piirkonnast läbi reisinud literaadid või ka ametivõimud) ning enam-vähem samal ajal toimus rahvuse ülesehitamine ja identiteedi loomine seestpoolt. Nende rahvaste välispidine kuvand muutus kõigepealt määramata kooslusest mittesakslaseks, mittepoolakaks, mitteõigeusklikuks vms (olenevalt vaataja positsioonist), seejärel kohalikuks matsiks, siis piirkonnaga seotud konkreetsest sotsiaalsest kihist pärit elanikuks ja lõpuks latgaliks, lätlaseks või eestlaseks (Veisbergs 2015: 4–7).

Latgale eripäraks oli aga see, et kohalik poolastunud aadelkond hakkas talupoegade, nende rahvapärimuse, keele ja üldise elu-olu vastu etnograafilist huvi üles näitama alles 19. sajandi keskel. Seotud oli see literaatide püüdega teadvustada kunagise Poola riigi äärealadel elanud rahvaste keele ja kultuuri omanäolisust, kuid välistada ei saa ka protestantlikust kultuuriruumist kunagise Poola riigi aladeni levinud valgustuslikku järellainetust ja sellest tulenevaid muutusi aadelkonna hoiakutes.

 

7. Rahvapärimuse kogujad Latgales

Vaatamata latgalite vaevalisele ärkamisele ja rahvuslikule eneseleidmisele aitasid eelpool käsitletud asjaolud oletatavasti kindlustada vanema rahvapärimuse (mille all mõistan traditsioonilises tähenduses kõike, mida pärandatakse ühelt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta järgmistele) säilimist isegi paremini kui märksa vabamates oludes kujunenud eestlastel ja lätlastel.

Viimaste puhul võib märksõnana välja tuua vennastekoguduse liikumise ja sellega kaasnenud väärtushinnangute ehk kultuurikoodi muutumise. See tähendab, et muutusid arusaamad, kus traditsioonilise kogukonna ruumikorraldus, rahvakunsti ornamentika, tantsud ja muud mittekeelelised koodid hakkasid asenduma kirjapandud keeleliste tekstidega. Kirjakultuuri süvenedes kujunesid tasapisi ümber ka senised kogukonnasisesed kokkulepped (Hoppál 2008: 26–31). Teisisõnu asendasid uued pietistlikud arusaamad vanu, mis aitas kaasa vanema rahvapärimuse kuhtumisele kogukondlikust mälust (Plaat 2006: 11). Kuna vennastekoguduse liikumine ja sellega kaasnenud kultuurikoodi teisenemine latgaliteni ei ulatunud, siis võib oletada, et viimaste traditsioonilisema elukorralduse jätkumine aitas võrreldes luterlastest naaberrahvastega säilitada rahvapärimuses vanemaid kihistusi. Teisalt aga, nagu eelpool kirjeldatud latgalite rahvusliku ärkamise ülevaatest nähtub, oli suur puudus just nendest ärksa vaimuga tegelastest, kes rahvapärimust ja kombeid Latgales jäädvustaksid. Kuid neid siiski leidus.

Kõigepealt ei saa mööda minna Stefania Ulanowskast (Stefanija Uljanovskast elik lätipäraselt Stefānija Uļanovska)[19] kui ühest varaseimast ja erakordselt produktiivsest latgalite pärimuse jäädvustajast, süstematiseerijast ja publitseerijast. Tema peaasjalikult Viļāni (poola Wielony) ümbruskonnast kogutud rahvapärimus ja etnograafiline materjal ilmus aastatel 1891–1895 Krakowis sealse Teaduste Akadeemia väljaandes „Zbiór Wiadomości do Antropologii Krakowejs“ pealkirja all „Łotysze Inflant polskich I–III“. Raamat sisaldab ulatuslikku rahvapärimuslikku, rahvaluulelist ja etnograafilist materjali, sh sadu latgalikeelseid laule, vanasõnu ja mõistatusi, mis kõik tõlgiti ka poola keelde[20]. Tähelepanuväärne on Ulanowska puhul seegi asjaolu, et latgali keele omandas ta välitööde käigus niivõrd heal tasemel, et tema kirjapandu pakub tänapäevagi keeleteadlastele tänuväärset analüüsi- ja võrdlusmaterjali (Nau 2008: 101–127).

Lisaks juba eelpool käsitletud latgalite elu-olu kirjeldanud ja nende õiguste eest seisnud parun Gustav von Manteuffelile ja Stefania Ulanowskale väärivad aga märkimist ka Latgale vaimuelu korraldaja ja sotsiaalsete reformide eest seisnud kirjaniku Kazimierz Bujnickile[21], Krāslava krahvinna Celine von Plateri[22], August Johann Gottfried Bielensteini[23], Adalbert Bezzenbergeri[24] ja Eduard Wolteri[25] nimed.

Kuna mitmed, peamiselt muidugi saksa-, aga ka mõned poolakeelsed latgalite rahvapärimuse jäädvustajad olid õppinud kas Tartu või Halle ülikoolis[26], siis võib pidada tõenäoliseks, et juba 18. sajandil Balti kubermangudesse jõudnud sakslastest haritlaste laine Euroopast kaasa toodud valgustusideed (Jürjo 2004: 8–9) ületasid Vene impeeriumi sisemisi administratiivpiire. Teisisõnu võib oletada, et Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupeli (1737–1819) tegevus, aga ka Balti kubermangude põlisrahvaste uurimisele, elava rahvapärimuse ja rahvalaulu kogumisele ning rahvapärimuse uurimisele aluse pannud Johann Gottfried Herderi (1744–1803) humanism ning tolle aja kontekstis uus teoreetiline lähenemine uurimistöödele (Undusk 1995: 577–578) võisid isegi pool sajandit hiljem mõjutada naaberkubermangude intellektuaale von Manteuffelit jt tegelema rahvavalgustuse ja pärandi kogumisega latgalite juures. Seega saame eelpool mainitud probleemidele vaatamata rääkida siiski teadusliku huvi tärkamisest ja valgustuse algusest Latgales (Lācis 2000: 44–48).

 

8. Rahvapärimuse säilimine

Latgale folkloor on oma olemuselt väga tihedalt seotud nii ülejäänud Läti (Kurzeme, Vidzeme) kui ka Leedu rahvaste folklooriga (Dini 2000: 220–221), aga on võimalik tabada ka kihistusi, mis tõenäoliselt ulatuvad Läti aladel kunagise läänemeresoome (lõunaeestlaste ja liivlaste) asustusega kaasnenud keele- ja kultuurimõjutusteni (Vaba 2010: 210). Ilmselt on muude tegurite (usk, ääremaastumine, koolivõrgu piiratus jne) seas aidanud rahvapärimust säilitada latgalite traditsioonilise tiheasustusega kompaktne külaühiskond. Latgalid, sarnaselt ülejäänud katoliiklikku poola kultuuriruumi kuulunud rahvastele ja erinevalt hajaasustust eelistanud lätlastest (Johansen 1936: 26) elasid – vaatamata aastasadade jooksul piirkonda saabunud teistele rahvusgruppidele – omaette tiheda asustusega ridakülades, mis omakorda paiknesid lähestikku üksteise kõrval, moodustades kärjesarnaseid asumigruppe (Johansen 1936: 27; Kallas 2015: 55, 81–82), kuhu võõrad elama oodatud ei olnud. Nii säilitas segregatsioon keelt ja traditsioone, sh suulist pärimust.

Kuna katoliiklus haakus paljude eelkristlike arusaamadega paremini kui protestantlus, on näiteks ka Latgalest mitte väga kaugele jäävas Eesti kaguosas kristliku traditsiooniga segatud paganlikud uskumused ja kombestik püsinud märksa kirevamana kui Eesti põhja- ja läänepoolsemates maakondades. Nii saabki väita, et oma olemuselt traditsiooniline katoliiklus, mis oli mitme sajandi jooksul konserveerinud hulga eelkristlikke pärimusi ja kohandanud neid oma vajadustele, nii nagu usundilised praktikad end ikka vastavalt oludele ja vajadustele korrigeerivad (Arukask 2016: 102), ehk põimunud kohaliku kultuuri ning sotsiaalse ja poliitilise identiteediga, on seeläbi aidanud latgalitel teadvustada end rahvana ja tugevdada kultuurilist identiteeti. Siinjuures on vast kohane viidata ka Eva Piirimäe (2009: 173) arutlusele kultuurrahvuslusest, mille kohaselt nähakse viimast domineerimas rahvuste juures, keda iseloomustab omariikluse puudumine, nõrgalt arenenud ja poliitiliselt väheaktiivne kodanlus ja habras haritlaskond nii sotsiaalse positsiooni mõttes ühiskonnas kui ka enesekehtestamiseks vajalikus arvukuses.

Nagu öeldud, on latgalite pärimuskultuur väga tugevalt läbi põimunud kirikliku traditsiooniga. Kirikupühad ei ole olnud mitte ainult usuliste toimingute ja vaimsete eesmärkide kandjad, vaid ühtlasi seotud ka meelelahutuse ja vanade traditsioonide elushoidmisega. Nagu kristlikus kultuuriruumis üldiselt, nii kehtib ka latgalite puhul tõsiasi, et suurem osa tähtpäevanimetusi on kiriklikku päritolu. Kui protestantlikus kultuuriruumis aitasid alates 18. sajandist tähtpäevanimetustel kinnistuda järjest laiemalt levima hakanud emakeelsed trükised – kirikukalendrid (Hiiemäe 1998: 442) –, siis Vene impeeriumi katoliiklikes piirkondades ei olnud see nähtus nii valdav kui Balti kubermangudes. Seda põhjusel, et kuni 1863. aastani domineeris Latgales poola keel ja katoliiklik poola meel. Peale poolakate 1863. aasta jaanuariülestõusu mahasurumist[27] uuendas kindralkuberner Konstantin von Kaufmann[28] peale ametisse nimetamist 1865. aastal impeeriumi loodekubermangude katoliiklikel aladel ladina tähestikus kirjasõna trükkimise ja levitamise keeldu, mille oli kehtestanud eelmine kindralkuberner Mihhail Muravjov aasta varem. Vastav keeld kehtis kuni aastani 1904 ja ladina tähestikus kirikukalendreid sellel perioodil vähemalt seaduslikult välja ei antud ega levitatud. Francis Trasunsi katsed anda välja latgalikeelset kirillitsas ja lätikeelset ladina tähestikus kalendrit lõppesid läbikukkumisega[29], sest neid ei võtnud rahvas lihtsalt omaks (Lācis 2000: 44).

 

9. Katoliiklikud latgalid vs luterlastest eestlased

Kui võrrelda latgaleid eestlastega, siis hoolimata kiriku suunavast mõjust ja laialt levinud kiriklikust kirjandusest ei võtnud ka protestantlikud eestlased kõiki kiriklikke tähtpäevi sugugi omaks. Ilmselt seetõttu, et osa tähtpäevi, mille järele puudus sisemine vajadus, rahva seas ei kinnistunud (Hiiemäe 1998: 443) või kinnistusid vaid lokaalselt ja ei ole laiemalt kuigi tuntud (Tedre 2015: 64). Eisengi (2013: 49–51) väidab, et „usupuhastusele ei meeldinud katoliku kombed ja neid püüti võimalikult palju kaotada“. On tõenäoline, et just hernhuutluse levikuga kaasnenud koolitustegevus oli see tegur, mis ühest küljest kujundas eestlastele-lätlastele aktiivse ja intelligentse talupoegade kihi, kellest sai 1860.-70. aastatel rahvuskultuuri kandev edasipüüdlik sotsiaalne kiht ühiskonnas (Võsa 2012: 261), kuid teisalt aitas tolleaegne nn moderniseerumislaine kaasa varasema rahvapärimusliku mälestuse unustusehõlma vajumisele (Plaat 2006: 11).

Seega võib tõdeda, et vähemalt kalendripärimuse kogumise kõrgajaks 19. sajandi teisel poolel tundsid protestantliku taustaga eestlased võrreldes katoliiklikku või õigeusklikku kultuuriruumi kuulunud rahvastega kalendripühakuid üsna vähe. Kuid on tõenäoline, et ka eestlased teadsid enne reformatsiooni tähtpäevapühakutest rohkem, kuna katoliku kabelid rajati tihti just endistele paganlikele pühapaikadele, mis olid rahva mälus tugevalt kinnistunud. Pühakupäevadel, mille tähistamiste arv ulatub teadete kohaselt sajani, toimusid kabelite juures rahvakogunemised koos mingit laadi tseremoniaalsete ettevõtmistega (Valk 1986: 71–72; Amelung 2010: 190–198).

Nii võib üsna julgelt väita, et rahvakalendri kujunemisele ja kinnistumisele on katolitsism avaldanud suuremat ja püsivamat mõju kui protestantism. Viimast väidet toetavad ka 17. sajandil Eesti aladel aset leidnud kirikuvisitatsioonid, kus visiteerijad kurdavad, et pühakupäevade rahvakogunemistel katoliku kabelite juures teenitakse „ebajumalaid“ ja selline asi tuleb ära lõpetada (Sild 1937: 65–66). Sestap tundub, et tänu paganliku usundi sugemete säilimisele on eesti rahvakalender 17. sajandil ja ka enne seda olnud värvikam (Hiiemäe 1998: 441–443). Ilmselt sarnanes selles osas eestlaste varasem rahvakalender märksa rohkem katoliiklike latgalite omale kui hilisem rahvakalender, mida mõjutas suurel määral alates 18. sajandist levinud pietistlike trükikalendrite kasutuselevõtt. Olid ju trükikalendrites järjest laialdasemalt levinud tähtsündmuste loetelud, mis kandsid kahte põhifunktsiooni – valgustuslik-hariduslikku ehk tutvustasid olulisemaid sündmusi ja tähtpäevi ning aastate arvestamise harjumuse juurutamist rahva seas (Kreegipuu 2011: 69) – ja ei edastanud varasemat suulist pärimust, mis siis tasapisi unustusehõlma vajuma hakkas.

 

10. Latgalid 20. sajandil

Pärast Läti iseseisvumist ja Latgale liitmist Läti Vabariigiga toimusid elanikkonna koosseisus muutused, mis kajastusid küll statistikas, kuid ei pruukinud päris lõpuni tegelikku olukorda peegeldada[30]. Osaliselt erinevatel alustel toimunud enesemääratluste tõttu, aga osalt ka seetõttu, et latgaleid ei loetud nende endi pingutustele vaatamata (Šilde 1976: 20) üldse eraldi rahvuseks ja statistikas neid eraldi ei kajastatud (ja ei kajastata tänaseni), on võimalik latgalite arvukust hinnata vaid umbkaudselt (Hwang 1998: 77). Teada on aga see, et 1935. aastal elas Latgales 567164 inimest ning piirkond kujutas endast nii rahva arvukuse kui eneseteadvuse kasvu tõttu Läti Vabariigile küllaltki suurt probleemi. Võib üsna julgelt väita, et regionaalne eneseteadvus oli tingitud katoliku usust, keele erinevustest ning pikast administratiivsest eraldatusest ülejäänud Läti ajaloolistest maakondadest. Katoliiklaste osa läti rahvastikust oli 1935. aastal 24,5% ning enamik neist elas Latgales, vähemal määral ka Leeduga piirnevatel aladel Kuramaal ning pealinnas Riias (Rauch 1995: 46).[31]

Tänapäeval on latgalid Ida-Lätis elav ennast identifitseeriv subetnos, kelle määratlemine selgepiirilise rahvusrühmana väljastpoolt võib osutuda mõningatel juhtudel problemaatiliseks (Talts 2008: 34). See tähendab, et latgaleid, nende keelt ja kombeid on võimalik käsitleda ka pelgalt regionaalse kultuurierinevusena. Enamasti latgalid ise taolise määratlusega ei rahuldu, sest kasutatav latgale kirjakeel (Dini 2000: 390–392)[32] , kultuuriline eneseteadvus ja püüded poliitiliselt organiseeruda – teisisõnu kultuurrahva tunnused – on nende puhul kõik olemas. Kui võtta aluseks Miroslav Hrochi definitsioon, mahuvad latgalidki väikerahvaste ehk mittedominantsete etniliste gruppide rahvuslike liikumiste tüpoloogia mudelisse, mille kohaselt jaguneb rahvuslik liikumine kolme peamisse etappi (A – teaduslik huvi, B – patriootlik agitatsioon, C – massiliikumine) ja päädib moodsaks rahvuseks kujunemisega (Hroch 1968: 24–26; Karjahärm 2009: 146–171; Jansen 1994: 2243–2260), mille üheks oluliseks komponendiks on omakeelse meedia olemasolu (Talts 2008: 35).

 

Kokkuvõte

Latgalid olid 20. sajandi alguseks – võrreldes eestlaste ja lätlastega küll paarikümne aastase hilinemisega – kujunenud rahvaks, mis määratles end samade tunnuste alusel nagu lähimad naabridki. Neil oli oma kindlalt piiritletud asuala, kus nad vaatamata paljude teiste rahvaste kohalolule kultuuriliselt (eelkõige muidugi konfessionaalselt) ja keeleliselt siiski domineerisid. Lisaks usule, mis eristas neid teistest suurematest piirkonnas elanud rahvusgruppidest, oli neil kultuurrahvale omase atribuudina kasutusel ka oma kirjakeel. Just läti keelest erinev keel oli üks nendest teguritest, mis lisaks kombestikule ja konfessionaalsele kuuluvusele sidustas kujunevat identiteeti. Ka meekärje sarnane ja (küla)kogukonna tasandil erakordselt kompaktne asustustava oli üheks teguriks, mis aitas tagada keele ja traditsioonide säilimist – oli ju üldine keskkond, milles latgalid kujunesid, märkimisväärselt mitmekeelne ja -kultuuriline. Eraldi tuleb rõhutada katoliku kiriku rolli latgalite identiteedi kujunemisel, sh kultuuri ja traditsioonide säilimisel, sest lisaks keelele eristas just konfessionaalne kuuluvus enim katoliiklikke latgaleid suurematest ja mõjukamatest naabritest, lätlastest ja venelastest. Pealegi sobitusid katoliiklikud kombed vanade kristluse-eelsete, rahva seas tugevalt juurdunud tavadega märkimisväärsete vastuoludeta. Viimane asjaolu aga omakorda tagas omanäolise pärimuskultuuri säilimise, kust uurija leiab nii vanu paganlikke kui kristlikke kihistusi.

Eripärase nähtusena latgale rahvapärimuse kogujate seas olid Stefania Ulanowska ja Celine von Platere. Ei olnud ju 19. sajandil kuigi tavapärane, et naisterahvad tegelesid meeste pärusmaaks olnud teadusega. Igatahes on tegemist kõneka faktiga, mis heidab valgust ka sellel ajal Poola ühiskonnas valitsenud hoiakutele. Samuti on kõnekas Tartu ülikooli mõju poolakeelse haritlaskonna seas ja sellest tulenevad siirded nii inimeste omavahelistesse suhetesse kui Läänemere idakalda rahvaste kultuuri- ja vaimuloosse laiemalt. Teadaolevalt sattus latgalite juures kogutud pärimusest märkimisväärne osa Poola ja jäi aastakümneteks ootama taasavastamist. Täna võime vaid kahjatseda, et Eestist pärit uurijad on seni niivõrd vähe tähelepanu pööranud Poola arhiivides leiduvale. Ei saa ju välistada, et arvestades poolakate või kunagistelt Poola aladelt pärit teistest rahvustest haritlaskonna õpingutega Tartu ülikoolis, ootab suur osa Eesti ja Poola seoseid kajastavast kultuuriloolisest materjalist alles leidmist, analüüsi ja avalikustamist.

Kuid pöördudes tagasi latgalite juurde, võib kokkuvõtteks märkida sedagi, et sarnaselt Eesti- ja Liivimaal pool sajandit varem toimunule panid rahvapärimuse kogumisele Latgales aluse mittelatgalid. Põhjuseks oli latgalitel, nii nagu eestlastel ja lätlastelgi, omakeelse haritlaskonna puudumine – astusid ju 19. sajandi esimesel poolel valgustusest mõjutatud baltisaksa uurijate põlvkonna kõrvale esimesed eesti soost haritlased mitu kümnendit hiljem. Latgalikeelse haritlaskonna, kellest valdav enamus olid katoliku vaimulikud, väiksus oli ka ilmaliku kirjanduse puudumise põhjuseks. Mõned üksikud, peamiselt mittelatgalite tehtud latgalikeelsed kirjanduslikud katsetused latgalite ühiskonda laiemalt ei puudutanud. Samuti pärssis latgalite ühiskonna arengut omakeelse ajakirjanduse puudumine. Suure erinevusena luterlikest lätlastest ja eestlastest puudus Latgales vennastekoguduse liikumisest alguse saanud seltsitegevus meile tuttaval viisil ja ulatuses – eelkõige laulu- ja pasunakooridena. Lisaks administratiivsele ja keelelis-kultuurilisele venestamisele pärssis latgale ühiskonna arengut ka jätkuv majanduslik surutis. Tuntud tõsiasi on ju, et talurahva aktiivne osalemine rahvuslikus liikumises sai eestlaste puhul tuule tiibadesse just majanduslikult jõukal Mulgi- ja Viljandimaal. Majanduslikult mahajäänumates maakondades Põhja- ja Lääne-Eestis jäi rahvuslikus liikumises osalemine tunduvalt tagasihoidlikumaks. Seega olid põhjused, miks Latgale piirkonnana ja latgalid ühiskonnana oma arengus võrreldes protestantlike naabritega tagasihoidlikumaks jäid, komplekssed ning ühte kindlat ja kõikehõlmavat põhjust esile tõsta ei ole otstarbekas. Kuid eelpool esitatud järelmid väärivad siiski tunduvalt põhjalikumat analüüsi ja ka võrdlust luterlastest naabritega.

Lõpetuseks: kuna latgalite ärkamisaeg jäi lühikeseks ja ei toimunud ka nii ulatuslikku rahvapärimuse kogumist nagu eestlaste ja lätlaste juures, siis seda enam väärivad veelkord ära märkimist parun Gustav von Manteuffeli, Celia von Platere ja Stefania Ulanowska nimed. Tänu nendele kolmele, aga ka teistele eelpool nimetatud ja kindlasti mõnelegi teenimatult nimetamata jäänud pärimuse kogujale on meil tänapäeval latgalite kohta 19. sajandist säilinud rahvapärimuslikku teavet, mida käsitleda.

 

Autor tänab teema käsitlemisel saadud hüva nõu ja hea sõna eest Marju Kõivupuud.

 

 

[1]Vitebski kubermang kuulus Vene impeeriumi mitmetasandilises omavalitsussüsteemis administratiivselt koos Vilniuse, Grodno, Kaunase, Minski ja Mogiljovi kubermangudega Vilniuse kindralkubermangu, moodustades niiviisi osa valdavalt katoliiklikest ja enamasti ka segarahvastikuga nn Venemaa loodeprovintsidest (Weeks 2009: 97).

[2] Ametlikus dokumentatsioonis erinevaid rahvaid enne esimest üle-venemaalist rahvaloendust aastal 1897 keele alusel ei eristatud – eristati konfessiooni alusel.

[3] Kuigi Vana-Liivimaad on keskaja käsitlustes alates 13. saj-st vaadeldud enamasti ühtse piirkonnana, ei moodustanud eestlaste ja lätlaste alad seal omaette tervikut ei siis ega Poola või Rootsi riigi alla kuuludes. Poliitilis-administratiivne eraldatus jätkus ka pärast Põhjasõda Venemaa valdusesse sattudes. Olid ju keisririiki kuuluvad Läänemere provintsid kuni a-ni 1918 halduslik-õiguslikult eraldiseisvad üksused ja mingit territoriaalselt terviklikku ala seal elanud rahvaste teadvuses ei tekkinud. Märgata oli looduslike tingimuste ja asustustüüpide eripärast tingitud kommunikatsiooniraskusi, aga ka (muu Euroopaga võrreldes) linnade vähesele tõmbejõule ja agraarühiskonnale iseloomulikku halduslikku fragmentaarsust, mis väljendus ka erinevate etniliste gruppide ja sotsiaalsete kihtide mentaliteedis ehk nende vaimses palges. Olid ju nii Eesti- kui Liivimaa rüütelkonnad ning Riia, Tallinna ja Pärnu linnad iseseisvate subjektidena 1710. a Venemaaga alistumislepped sõlminud. 1795. a lisandus neile Poola võimu all ulatuslikku autonoomiat nautinud Kuramaa ning viimasega koos, kuid mõneaastase nihkega, lülitati impeeriumi koosseisu veel üks Poolale jäänud endise Vana-Liivimaa osa – Latgale (Jansen 2005: 37).

[4] Gustav von Manteuffel (1832–1916) oli baltisaksa-poola publitsist, ajaloolane, etnograaf, folklorist ja kirjastaja, keda võib pidada ka Latgale ilmaliku kirjanduse loojaks. Ta sündis Latgales Dricani mõisas poolastunud baltisaksa mõisnike peres. Õpinguid alustas ta koduõpetaja käe all ning haridusteed jätkas Jelgava (Miitavi) gümnaasiumis. Kõrghariduse omandas Tartu ülikoolis õigusteaduses, kus kaitses 1859. a ka magistrikraadi. Ülikooli ajal liitus von Manteuffel korp! Poloniaga, tegi aktiivset kaastööd (esialgu peamiselt muusikaülevaated) ajalehtedele „Dörptsche Zeitung“ ja „Rigasche Zeitung“. Aktiivse kirjutaja ja kirjastajana andis välja isegi karsklust propageerivaid brošüüre. Pärast õpinguid ülikoolis, alates 1863. a-st, töötas von Manteuffel ametnikuna Riias Liivimaa kubermangu siseministeeriumis. Ta tõlkis latgale keelde talurahvaseaduse, koostas latgalikeelse rehkendamise juhendi ja andis aastatel 1862–1871 välja latgalikeelset kalendrit „Inflantia zemes laika grōmota aba kalenders“ ehk „Latgale aastaraamatu kalender ABC“. Kalendri puhul oli tegemist esimese ja ka ainukese regulaarselt ilmunud latgalikeelse väljaandega 19. saj. Kalendri väljaandmine lõppes 1871 seoses sellega, et 1863–1865 Vilniuse kindralkubernerina teeninud Mihhail Muravjov (1796–1866) keelas vastavalt impeeriumi loodekubermangudes juba varasemalt kehtinud keelule ladina tähestikus avaldatava katoliiklastele suunatud kirjasõna levitamise. Lisaks kalendri avaldamise katkestamisele ja olemasolevate eksemplaride müügilt korjamisele konfiskeeris politsei ka 1870. a Tartus Henri Laakmanni trükikojas trükitud ja von Manteuffeli koostatud latgalikeelse õpiku „Pilnīga gromotu Lyugszonu“ ehk „Täieliku grammatika lugemise“ tiraaži. 1888. a sai von Manteuffelist Krakowi Teaduste Akadeemia Kunstiajaloo uurimiskomisjoni liige ja 1889 esitati ta Leipzigi Etnograafiamuuseumi aastastipendiumi saajaks rahvaluuleteaduses.

[5] Francis Kemps (1876–1952) oli Latgale  kirjanik, kultuuritegelane ja poliitik, üks Latgale ärkamisaja suurkujudest. Esimese latgalikeelse ajalehe „Gaisma“ ja esimeste latgalikeelsete ajakirjade „Zvaigzne“ ja „Daugavas kalendāru“ toimetaja ja väljaandja. Gümnaasiumihariduse omandas ta St. Peterburgis Püha Katariina progümnaasiumis ja Katoliku Vaimulikus Seminaris, kõrghariduse Nikolai I Tsiviilinseneride Instituudis. Kemps kuulus korp! Fraternitas Petropolitanasse ja oli 1920. a Läti Seimi saadik.

[6] Oskar Kallas (1868–1946) uuris lutsi maarahvana tuntud rahvakildu 19. saj lõpus, kui nende arvukus ulatus üle 4000 ja arhailist võru keelt kõneles neist veel umbes 800. Täna on lutsi maarahvast järel veel legend, mida kohalikud inimesed mäletavad, ja pisut on jälgi ka toponüümikas.

[7] Ka katoliiklaste suhtes üldjuhul vaenulikud Vene võimukandjad suhtusid katoliku usku valgevenelastesse märksa leebemalt. Näiteks püüti valgevene katoliiklaste puhul teha vahet rahvuse ja religiooni vahel ning neid käsitleti pigem konfessionaalselt eksinud venelastena, kes on vaja vene rahva ja õigeusu rüppe tagasi tuua. Sestap ei tunnustatud, eriti just pärast 1863. a ülestõusu, valgevenelasi ja ka ukrainlasi omaette rahvustena, vaid osana vene rahvast.

[8] Venemaa koosseisu minek ei toonud latgalitele nii õiguslikus, majanduslikus kui kultuurilises mõttes otsekohe märkimisväärseid muudatusi kaasa, välja arvatud vene keele mõju järk-järguline suurenemine. See tähendab, et vahetu olmeline olukord oluliselt ei muutunud, kuid poolastamise surve hakkas tasapisi asenduma venestamisega, pärssides niiviisi latgali keele ja kultuuri arengut. Samas ei olnud riigi viljeldavad poliitikad väikerahvaste jaoks sugugi nii ühetähenduslikud, kui seda teinekord esitada püütakse. Administratiivvallas võis venestamine olla sünonüümiks ka moderniseerimisele, sest see tähendas ühtlasi (progressiivseid) muutusi õiguslikes ja majanduslikes suhetes. Surve kultuurile, sh keelekasutusele oli enamasti aga pärssiv. Teisalt – nagu me eestlastegi kultuurrahvaks kujunemise loost teame – võis taolisel survel olla rahvustunde tugevnemisele ka positiivne mõju, sest sundis kujunevat rahvust konsolideeruma.

[9] Vaatamata asjaolule, et kolm Balti provintsi kuulusid Vene impeeriumi koosseisu, kehtis neis status provinciale ehk nn Balti erikorrast tulenev seisuslik omavalitsus koos viimasele toetuva õigussüsteemi, administratiivse ülesehituse, religiooni-, kultuuri- ja haridussüsteemiga (Taterka 2014: 17–67). See andis võimaluse ühiskonnal (küll teatava viivitusega) provintsiaalsel tasemel areneda, liikuda saksa kultuuriruumis toimuvate protsessidega üldisemas plaanis paralleelselt ehk saada osa euroopalikele väärtustele ja arusaamadele tuginevatest humanismi ja valgustusega seotud suundumustest elukorralduse ümberkujundamisel.

[10] Vaatamata keskvõimu püüdlustele tugevdada vene keele ja õigeusu rolli, ei olnud Vene impeeriumis rahvused seadusega määratletud ning puudus ka koherentne ehk piisaval tasemel organiseeritud ja kooskõlastatud rahvuspoliitika. Teisisõnu tähendas see praktilises riigivalitsemises suuri vastuolusid ülevalt poolt antud korralduste ja kohapeal rakendatud meetmete vahel. Theodore R. Weeks toob oma käsitlustes põhjustena välja haridus- ja kultuuriprogrammide rahastamiseks mõeldud ressursside vähesuse, aga ka ametnikke kummitavatest rahvuslikest eelarvamustest ja kultuurilisest mittemõistmisest tulenevad probleemid (Weeks 2009: 93–96).

[11] Teadaolevalt ilmus 1730. a jesuiitide initsiatiivil esimene latgalikeelne vaimulik lauluraamat „Katoliszka Dzismiu gromota Diwam wyssuwarygam par gudu un Latwiszym por izmociejszonu“, aga sellest ei ole säilinud ühtegi eksemplari. 1737. a ilmus Vilniuses latgalikeelne grammatikaõpik „Lotawica Grammatica“, kuid sellegi raamatu eksemplare ei ole teadaolevalt säilinud.

[12] Michael Roth (1721–1785) oli katoliku vaimulik, misjonär, kirjanik ja tõlkija. Latgale ilmaliku kirjanduse alusepanija, kellelt on ilmunud mitu luuletust. Jesuiitide ordusse astus 1737, õppis Vilniuses ja Slutskis (tänapäeva Valgevene). Seejärel oli jesuiitide õpetajaks Daugavpils. 1748 lõpetas ta Vilniuse Ülikooli, kus õppis teoloogiat ja filosoofiat. 1749 alustas Roth misjonit Latgales, mille jooksul toetas ravides ja õpetades igati kohalikke talupoegi. Gustav von Manteuffel avaldas Rothi esimese latgalikeelse luuletuse „Putnieņ, Lajka Solta Zima“ 1897. a ajalehes „Przeglad Powszechny“.

[13] Esimese kooli Latgales asutasid jesuiidid 1625 Daugavpilsis, aga kooli asutamise ajana on käibel ka aastanumber 1631. Daugavpilsi kool sai 1636 gümnaasiumiks ja jätkas pärast vahepealseid tagasilööke sellisena ka Vene ajal. Lisaks toimisid Latgales kloostri- ja kirikukoolid, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja katekismuse tundmist. Nendes koolides käis õppetöö poola või ladina keeles. Alates 1803. a-st allutati Latgale koolid Vilniuse õpperingkonnale ja õppetöö pidi minema üle vene keelele. Koolisüsteem oli kolmeastmeline – gümnaasiumid, piirkondlikud / kihelkondlikud koolid ja eestkätt talurahvale mõeldud kaheaastased kirikukoolid algkooli tähenduses. 1824 liideti Latgale Peterburgi õpperingkonnaga, et vähendada poolastumist, 1829 toodi latgale koolid aga äsja loodud Vitebski õpperingkonna alluvusse. 1831 asutasid võimud Daugavpilsis maakonnakool, mida tunnustati 1835. a-st gümnaasiumina. 1866 tegutses Latgales 28 algkooli 801 õpilasega, 1881. a 48 algkooli 2096 õpilasega ja 19. saj lõpuks tegutses 89 kooli 4604 õpilasega. Lisaks tegutses aastatel 1757–1843 Latgales Krāslavas katoliku kiriku asutatud kõrgem vaimulik seminar ning isegi Aglonas tegutses kõrgem vaimulik seminar aastatel 1820–1833.

[14] Edward Thadeni liigituse järgi eristatakse kolme peamist venestuspoliitikat: 1) spontaanne venestus ehk ühelt poolt mitteplaneeritud ja teiselt poolt vabatahtlik; 2) administratiivne venestus ehk riigiaparaadi tsentraliseerimise poliitika ja 3) kultuuriline venestus ehk püüe muuta vene keel ja õigeusk kohustuslikuks. Nii nagu iga teisegi klassifikatsiooni puhul, on siingi omad probleemid (Miller 2009: 33–49), kuid neid siinkohal ei käsitleta.

[15] Koolisüsteem oli Latgales 19. saj vältel pidevas muutumises. Keskvõim püüdis leida tasakaalu ühelt poolt poolastumise ja katoliikluse mõju vähendamise ning teiselt poolt koolisüsteemi vastavusse viimise vahel riigi teistes sisekubermangudes toimuvaga. Tegelikkuses tähendas see osade koolide sulgemist, kuid samal ajal aeglast, kuid siiski pidevat koolivõrgu arendamist, sh uute koolide avamist.

[16] Nikodems Rancans (1870–1933) oli üks Latgale äratajatest, roomakatoliku preester, õpetaja, kirjanik ja raamatukirjastaja. 1930. aastatel Rezekne Õpetajate Instituudina tegutsenud, praeguse Rezekne ülikooli esisel väljakul on Rancansile pühendatud monument.

[17] Francis Trasuns (1864–1926) oli Latgale kultuuri- ja vaimuinimene, kes pühendas kogu oma elu latgali keele ja kultuuri arendamisele. Trasuns lõpetas 1887 Jelgava (Miitavi) gümnaasiumi, seejärel õppis ta St. Peterburgi Katoliku Vaimulikus Seminaris ja lõpetas 1891 Katoliku Vaimuliku Akadeemia magistrikraadiga teoloogias. Alates 1902. a-st töötas Trasuns St. Peterburgi Katoliku Vaimuliku Seminaris professorina ja osales aktiivselt latgale kultuuri- ja seltsielus. Trasuns kuulus 1906. a saadikuna Vene Impeeriumi Duumasse, oli 1917 Latgale Maanõukogu ja aastatel 1922–1926 Läti Seimi liige.

[18] Küllaltki oluliseks faktoriks Latgale ärkamisel võib lisaks katoliku kiriku tehtule pidada ka pärast 1905. a rahutusi Balti kubermangudest Vitebski oblastisse ehk siis Latgalesse vabatahtlikku või sunniviisilisse maapakku suundunud lätlastest haritlaste (enamasti kooliõpetajad) ja ametnike tegevust ning nende mõju kohalikule elanikonnale. Kuid koos rahvuslikku eneseteadvust ärgitavate läti haritlastega saabus Latgalesse pärast 1905. a-t ka revolutsiooniliselt meelestatud läti sotsiaaldemokraate. Viimaste mõju kohalikule, peamiselt katoliikliku traditsioonilise elulaadiga elanikonnale oli Francis Kempsi sõnul äärmiselt destruktiivne.

[19] Stefania Ulanowska (1852 või 1862–?) oli Poola etnograaf ja folklorist, kelle peamine tegevusväli seondus Latgale ehk Poola-Liivimaaga. Kuid tema puhul on tegemist ka salapärasuse oreooliga pärjatud teadlasega. Nimelt ei ole senini teada tema sündimise ega surma kuupäevi, neiupõlvenime ja teisi eluloolisi andmeid. Sestap on temale viidanud uurijad keskendunud pigem Ulanowska kirjutatule kui tema biograafiale. Poolas Krakowi Etnograafia Muuseumis on säilinud osa tema kirjavahetusest, mis mingil määral heidab valgust Ulanowska eraelule. Teada on, et ta võis olla pärit Galiitsiast ja kuna ta tundis huvi rahvapärimuse vastu, siis niiviisi jõudis ta mingil moel Latgalesse. Seal abiellus Stefania Valgevenest (Vilniusest) pärit Vladislav Uljanovskiga (1832–1872), kes oli seotud 1863. a Poola jaanuariülestõusuga ja viibis seetõttu Latgales paguluses. Eesti kultuuriloo seisukohalt on huvipakkuv asjaolu, et Vladislav Uljanovski õppis Tartu ülikoolis arstiteadust ja kuulus muuhulgas ka korp! Polonia ridadesse (Rączka 2013: 296–301). Mõningatel andmetel asus Ulanowska 1898 elama Venemaa lõunaossa Rostovisse Doni ääres, kuid sealt alates andmed tema kohta puuduvad.

[20] Läti Ülikool avaldas 2011 Stefania Ulanowska teosest kordustrüki, kuid selles puudub teave autori eluloo kohta ning ei selgitata ka avaldatu olulisust kogu Läti etnograafiale ja folkloristikale. Samuti ei puudutata saatesõnas seda, mis põhjusel raamat oli nii pikalt unustusehõlma vajunud. Kordustrükk ei sisalda ka ühtegi keeleteadlaste kommentaari. Selle tulemusena ei tea Läti ühiskond siiani piisavalt ei Ulanowskast uurijana ega latgalitest ja Latgale oludest 19. saj, latgalite rahvapärimusest ega etnograafiast. Teadmine on jätkuvalt ainult väga kitsa ekspertide kogukonna pärusmaa.

[21] Kazimierz Bujnickist on kirjutanud Lodzi ülikooli professor doktor Dorota Samborska-Kukuca põhjaliku uurimuse „Polski Inflantczyk. Kazimierz Bujnicki (1788–1878) – pisarz i wydawca“ ehk „Poola liivimaalane. Kazimierz Bujnick (1788-1878) – kirjanik ja kirjastaja“, mis avaldati 2008 Krakówis.

[22] Celine (ka Cecilija) von Platere kohta on eluloolisi andmeid teada vähe. Sündis ta 1839 ja suri tõenäoliselt 1864 Chelmno kloostris 25-aastasena tüüfusesse. Tema „Piosnki ludowe łotewskie“ ehk „Latgali rahvalaule“ (1860) peetakse esimeseks trükis avaldatud latgali rahvapärimuseks. Käsikiri on avaldatud Läti Kirjanduse Seltsi 1869. a väljaandes „Magazin“ 2 (Mag 1869: 162–206) saksakeelse pealkirja „Lettische Volkslieder“ all. Mõned uurijad (nt Kalvāne 2012: 31–33, Jusko-Štekele 2002: 28, Leikuma 2010) on avaldanud arvamust, et mingi osa von Manteuffeli avaldatust on tegelikult von Platere loometöö. Teada on, et von Manteuffel õppis Tartu ülikoolis koos Celia venna Kazimierz von Plateriga (1830–1853), kelle kaudu nad tõenäoliselt ka omavahel tutvusid. On tõenäoline, et von Manteuffel, kes jäi elu lõpuni poissmeheks, oli Celiasse armunud. Seega jättis viimase varajane surm sügava jälje von Manteuffeli järgnevale elule, kus ei olnud kohta ühelegi teisele naisterahvale ja mis oli edaspidi pea täies ulatuses pühendatud latgale rahvapärimuse kogumisele ning jäädvustamisele.

[23] August Johann Gottfried Bielenstein (1826–1907) sündis ja suri Jelgavas (Miitavis) tollases Kuramaa kubermangus luterlikus baltisaksa perekonnas. Hariduse omandas ta teoloogias Halle ja Tartu ülikoolides. Teadustegevuses keskendus lingvistikale, rahvapärimusele, teoloogiale ja arheoloogiale. Aastatel 1864–1895 oli ta Läti Kirjanduse Seltsi president. 1883 kaitses ta Königsbergi ülikoolis doktorikraadi. 1892 ilmus Bielensteinil St. Peterburgis geograafia-alane atlas „Läti rahva asuala 13.–19.sajandini“. Aastatel 1867–1903 oli Bielenstein ajalehe „Latviešu Avizes“ toimetaja ning paljude lingvistliste ja etnograafia-alaste kirjatööde autor.

[24] Adalbert Bezzenberger sündis 1851 Hesseni kuurvürstina Kasselis ning suri 1922 Königsbergis. Ta oli saksa keelemees, arheoloog, etnograaf ja ajaloolane, õppis Göttingeni ja Müncheni ülikoolides, oli seejärel dotsendiks Göttingenis ning alates 1880. a-st õpetas Königsbergi ülikoolis balti keeli ning oli ühtlasi ka Preisi muuseumi direktoriks. Ta organiseeris mitu arheoloogilist ekspeditsiooni Vene riigi loodekubermangudesse ning tegeles läti keele dialektide uurimisega.

[25] Eduard Wolter (1856–1941) oli Riiast pärit baltisakslasest balti keelte uurija, folklorist ja etnograaf. Hariduse omandas ta Leipzigi, Tartu, Moskva ja Harkovi ülikoolides. Aastatel 1882–1886 reisis ta Latgales ja Leedus ning tegeles keeleuurimisega. 1890 publitseeris ta suure hulga kogutud ja süstematiseeritud materjalist ning tõlkis käsikirju ka vene keelde. Hilisemas elus oli ta seotud Leeduga, kus ta 1941 85-aastasena (Kaunases) ka suri.

[26] Poola tudengite elu-olust 19. saj Tartu ülikoolis saab eestikeelset teavet artiklitest: Janicki 2002 ja Brzezinska 2002.

[27] Poolas 1863 puhkenud tsarismivastane jaanuariülestõus haaras ka tänapäeva Leedu alasid. Pärast ülestõusnute lüüasaamist Biržai juures mais 1864 lämmatati vastuhakk toonase Vilniuse kindralkuberneri Mihhail Muravjovi juhtimisel viisil, mis tõi talle rahva seas hüüdnime „pooja-Muravjov“.

[28] Konstantin von Kaufmann (1818–1882) oli lühikest aega (1865–1866) kindralkuberneriks Vilniuse kindralkubermangus. Von Kaufmann lõpetas 1839 Peterburgis sõjakooli sõjaväeinsenerina, teenis alates 1844. a-st Kaukaasias ja osales Krimmi sõjas (1853–1856). Von Kaufmann ülendati 1864 kindraladjudandiks ja määrati 1865 Vene impeeriumi Loode Piirkonna ja Vilniuse kindralkuberneriks. 1867 määrati ta kindralkuberneriks Turkestani ja ta osales seetõttu ka Kesk-Aasia vallutamises ning Afganistani kampaanias. Ta suri mais 1882 Taškendis.

[29] Samamoodi kukkus läbi Vilniuses 1864 välja antud Nikolai Sokolovi ja Jānis Sproģise kakskeelse aabitsa ehk bokveris’e levitamine. Aabitsa ühel lehel oli venekeelne tekst ja teisel kirillitsas lätikeelne tekst, mis tekitas latgalites võõrastust – kirillitsas tähti tunti halvasti ja ei vene ega läti keelt osatud ka piisavalt hästi. Väidetavalt olla seda õpikut müüdud vaid üks eksemplar.

[30] Näitena saab siin tuua Läti Vabariigi territooriumil elanud valgevenelaste arvukuse drastilise vähenemise. 1920 elas Lätis, peamiselt Latgales 75630 ja 1935 vaid 31029 valgevenelast. Samal perioodil suurenes aga venelaste arvukus peaaegu samavõrra järsult ehk siis 124746 inimeselt 206499 inimeseni (Hwang 1998: 77). Olulist rolli mängisid siin kindlasti rahvastiku siirdeprotsessid, kuid mitte ainult. Ilmselt on see mõnevõrra põhjendatav valgevenelaste identiteedi küsimusega (nii katoliiklikke valgevenelasi kui leedulasi peeti 20. saj alguses tihtipeale üheks rahvaks – litviinideks või ka poolakateks). Uutes oludes üritati veelgi enam end samastada arvukuselt suuremate ja mõjukamate rahvusgruppidega. Õigeusklikud valgevenelased samastasid end venelastega ning katoliiklased võisid endid samastada latgalitega. Ümberrahvustumine sõltus kindlasti mingil määral ka sotsiaalsest positsioonist ning sellega seotud ambitsioonidest (autori seisukoht).

[31]   Mures latgalite integreerimise pärast, oli Läti valitsus valmis katoliku kirikule eriliselt vastu tulema. Sestap kirjutati 1922. a alla konkordaat Rooma kuuriaga, millega reguleeriti kiriku ja ilmaliku valitsuse omavahelisi suhteid.

[32] Latgale kirjakeele arengu võib jagada tinglikult kolme peamisesse etappi: a) vanem latgali keele periood 1730–1865; b) periood, mil latgalikeelsete raamatute trükkimine oli ladina alfabeedis ametlikult keelatud: 1865–1904; c) periood, mis algas 1904. a-st ning mis kestab tänapäevani – normeeritud latgali kirjakeele kujunemine.

 

Kirjandus

Amelung, Friedrich (2010) „Eesti rahvahariduse algus“ – Eesti rahvahariduse järg muistse iseseisvuse ja ordu ajal. Eesti Keele Instituut. Tartu Ülikool, 4. Töid antropoloogia ja etnolingvistika vallast. Tallinn.

Arukask, Madis, koost (2016) Uurimusi vepsa rahvausust. Sator 16. Tartu. (http://dx.doi.org/10.7592/Sator.2016.16.arukask 06.09.2016).

Askergren, Katrin (2006) „Varauusaegsed identiteedid ja integratsiooniprotsessid Rootsi Läänemere-provintsides“ – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16./17. sajandil. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 12(19).

Brzezinska, Jadwiga (2002) „Poola farmatseutide akadeemilised ühendused Tartus 1837–1913“ – Ajalooline Ajakiri 1/2 (116/117).

Cibuļs, Juris (2009) Latgaliešu ābeces 1768–2008. Rīga.

Dini, Umberto Pjetra (2000) Baltu valodas. Rīga.

Eisen, Johann Matthias (2013) Meie jõulud. Tartu.

Feldmanis, Roberts (1992) Latvijas Katoļu baznīcas vēsture. Rīga.

Hiiemäe, Mall (1998) „Tähtpäevade aastaring“ – Eesti Rahvakultuur. Tallinn.

Hoppál, Mihály (2008) Etnosemiootika. Sator 7. Tartu. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator7/

Hroch, Miroslav (1968) Die Vorkämpfer der nationalen Bewegung bei den kleinen Völkern Europas. Eine vergleichende Analyse zur gesellschaftlichen Schichtung der patriotischen Gruppen. Praha.

Hwang, Young-Chul (1998) „Latvijas politika minoritāšu jautājumos“ – Latvijas vēsture 1 (29).

Janicki, Arkadiusz (2002) „Poola üliõpilased Tartu ülikoolis 1802–1918“ – Ajalooline Ajakiri 1/2 (116/117).

Jansen, Ea (1994) „Rahvuslusest ja rahvusriikidest Baltimail“ – Akadeemia 11.

Jansen, Ea (2005) „Baltlus, baltisakslased, eestlased“ – Tuna 2.

Johansen, Paul (1936) „Küsimusi Eesti asustusajaloo alalt“ – Eesti Kool. Pedagoogiline ajakiri 1.

Jääts, Indrek (1998) „Setude etnilise identiteedi ajalugu“ – Akadeemia 6.

Jürjo, Indrek (2004) Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn.

Kalvāne, Skaidrīte (2012) Par Celinu Plateri un viņas „Piosnki ludowe łotewskie“ (1860)“. Konfereņce veļteita Stefanejis Uļanovskys apceriejuma ,,Łotysze Inflant Polskich“ 120 godim 4. storptautyskuo latgalistikys konfereņce Poznaņa, 2011. goda 29.–30. septembris. Via Latgalica. Humanitāro zinātņu žurnāls. Journal of Humanities“. Latgalistikys Kongresu Materiali. Proceedings of the Congress on Latgalistics IV. Rēzekne.

Kappaler, Andreas (2009) „Hiliskeiserlik Vene impeerium moderniseerimise ja traditsiooni vahel“ – Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses I. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 16 (23).

Karjahärm, Toomas (2009) Eesti rahvusliku liikumise mudelid uusimas historiograafias. Acta Historica Tallinnensia.

Kasekamp, Andres (2010) Balti riikide ajalugu. Tallinn.

Kemps, Francis (1991) Latgales likteņi. Ainas no senās un jaunākās pagānes. Rīga.

Kreegipuu, Tiiu (2011) „Tähtpäevakalendri kujunemisest Nõukogude Eestis aastatel 1945–1985“ – Tuna 2.

Lācis, Visvaldis (2000) Latviešu zemes un tautas vēsture I. Rīga.

Laidre, Margus (2015) Domus Belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661. Tallinn.

Lainvoo, Linda (2015) „19. sajandi kiriku- ehk usuvahetusliikumist ja selle põhjuseid“ – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Tartu.

Latgaļi; Латгалы (1999). Rīga.

Laur, Mati (1999) Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn.

Leikuma, Lidija (2003) Latgalīšu volūda 1. Intensīvā mācību kursa materiāli. Sankt Peterburg.

Mela, Marjo (2001) Latvian virolaiset. Historia, kieli ja kultuuri. Helsinki.

Miller, Alexey (2009) „Venestus või venestused“ – Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses I. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 16 (23).

Nau, Nicole (2008) „Non-finite predicates as a voicing device in Stefania Ulanowska’s Latgalian fairytales“ – Perspectives of Baltic Philology. Poznań.

Piipuu, Merilin (2016) „Mis mahub kannatuste vahele? Marginaalia Eesti lähiajaloos“ – Vikerkaar 7–8.

Piirimäe, Eva (2009) „Teoreetilisi perspektiive 19. sajandi eesti rahvusluse uurimiseks“ – Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses I. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 16 (23).

Plaat, Jaanus (2006) „Kristlike usuliikumiste mõju eestlaste ja eestirootslaste rahvakunstile ja kultuurile“ – Mäetagused 42. http://www.folklore.ee/tagused/nr42/plaat.pdf.

Plakans, Andrejs (1981) The Latvians – Russification in the Baltic Provinces and Finland. Princenton.

Puisāns, Tadeušs (1980) „Latgales problēma Latvijas vēsturē“ – Jaunā Gaita 128.

Rączka, Teresa (2013) Polsko-Inflancka Literatura Romantyczna. Katowice ülikoolis kaitstud doktoritöö.

Rauch, Georg von (1995) Balti riikide ajalugu. Tallinn.

Remmel, Mari-Ann (2002) „Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses“ – Mäetagused 21.  http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr21/remmel.pdf.

Salve, Kristi (2006) „Etnilise ajaloo kajastusi Eesti muinasjuturepertuaaris (läänemere-balti suhted)“ – Võim ja kultuur 2. Tartu.

Sild, Olaf (1937) „Kirikuvisitatsioonid eestlaste maal vanemast ajast kuni olevikuni“ – Eesti Vabariigi Tartu ülikooli Toimetused. Acta et commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) B Humaniora XL. Tartu.

Similä, Matti (2007) „Kas mitmekultuuriline rahvusriik on oksüümoron?“ – Integratsiooni kontseptuaalsed alused ja parimad praktikad. Rahvusvaheline konverents Tallinnas 18.–19. oktoobril 2007. Tallinn.

Strods, Heinrihs (1996) Latvijas Katoļu baznīcas vēsture 1075–1995. Rīga.

Šilde, Ādolfs (1976) Latvijas vēsture 1914–1940. Stockholm.

Zaja, Krysztof (2008) Nieobecna kultura. Przypadek Inflant Polskich. Kraków.

Talts, Mait (2008) „Põlisvähemuskultuuride meediamaastikult“ – Haridus 5–6.

Taterka, Thomas (2014) „Rahvas ja rahvad. Lätlastele ja eestlastele suunatud saksa rahvavalgustuse põhijooni Vene Läänemere-provintsides Liivi-, Kura- ja Eestimaal 1760–1840“ – Balti kirjasõna ja kultuurielu valgustusaja peeglis. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 21 (28).

Tedre, Ülo (2015) „Eesti jõuluaja sanditajad“ – Mäetagused 61. http://www.folklore.ee/tagused/nr61/sanditajad.pdf.

Tering, Arvo (2002) „Vaatenurki Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemisest“ – Läänemere Provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16./17. sajandil. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 8 (15).

Undusk, Jaan (1995) „Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip“ – Keel ja Kirjandus 9.

Vaba, Lembit (2010) „Kuidas Läti-Eesti keelekontakt on mõjutanud Eesti murdekeele grammatikat ja sõnamoodustust“. Emakeele Seltsi aastaraamat 56.

Valk, Ülo (1986) „Ohverdamine Eesti rahvausundis“ – Vikerkaar 6/12.

Weeks, Theodore R. (2009) „Venestus ja leedulased 1863–1905“ – Vene Impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses I. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 16 (23).

Veisbergs, Andrejs (2015) „Formation of the image of latvians in anglophone sources 16th–20th centuries“ – Humanities and Social Science Latvia 1/23.

Viires, Ants (2001) „Suur murrang Eesti rahvakultuuris“ – A. Viires, Kultuur ja traditsioon. Tartu.

Võsa, Aira (2012) „Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele: kolm palvekirja aastatest 1845–1846“ – Tuna 3/4 (141/142).

 

Agu Karelsohn (1966) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe kristliku kultuuriloo erialal ja ametilt sõjaväelane.

 

Print Friendly, PDF & Email
English