Arhiiv

Kristluse kese (nr 254/ 21.10.2016)

rist

Foto: Kerstin Kask

Küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ andmetel väärtustab Eesti inimene kuulumist kristlikku Euroopa kultuurisfääri. On ootus, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi usulisi kombeid, moraali, oleks olemas üldiseks hüvanguks. Samas ei tähenda küsitlusele vastanute puhul, et kristluse väärtustamine oleks seotud kristlaseks olemisega. Siin on mõtteainet kirikule, aga ka igale kristlasele. Kuivõrd kirik peab või ei pea vastama ühiskonna, sealhulgas ka mittekristlaste, ootustele, olgu õigustatud või õigustamatutele? Või tuletavad uuringu tulemused pigem meelde vana tõsiasja, et enam tuleks panustada sellesse, et ristiusu tuuma ei taandataks pelgaks moraalireligiooniks ning kiriku roll ei piirduks vaid väliste traditsioonide hoidmisega. Jeesus ütleb: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma“ (Jh 12:46–47).

Tänases ajakirjanumbris avaldame Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute vanemteaduri Lea Altnurme ja Magnus Mõttuse  artikli „Milleks kristlus?“, kus autorid arutlevad küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ valgusel mõistete „vikaarreligioon“ ja „asenduskristlus“ üle ning eestlaste ootuste üle kirikule ja kristlaskonnale. „Ootused kirikutele, vaimulikele, kristlastele ei pruugi olla teadvustatud. Need ilmnevad nii üksikisikutel kui ka ühiskonnas peamiselt mingi konflikti või kriisi korral. Näiteid ei tule pikalt otsida. Viimaste aastate ühiskondlikud debatid kooseluseaduse ning pagulaste teemal on kergitanud üles küsimused kristlike väärtuste olulisusest ja kohast meie kultuuriruumis ka nende inimeste jaoks, kes sellele varem vähe mõtlesid. Saamaks teada seda, miks peab suurem osa eestlasi oluliseks, et kristlik kultuur Euroopas püsiks ja kirik säilitaks oma traditsioonilisuse, hoides kristlust alal, ning miks ennast ise kristlaseks ei peeta, kuigi ristiusk tundub sümpaatne, tegime kevadel ja suvel 40 teemakohast intervjuud inimestega, kel puudus kristlik identiteet, kuid kes suhtusid kristlusesse sõbralikult.“

Arvamuste rubriigis tutvustab Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Urmas Nõmmik Christopher Bryani 2014. aastal Oxfordi ülikooli kirjastuses avaldatud raamatut „Kuulates Piiblit. Piibli usaldusväärse tõlgendamise kunst“ (Listening to the Bible. The Art of Faithful Biblical Interpretation). Nõmmik kirjutab: „Kogesin raamatut lugedes igal juhul suurt äratundmisrõõmu, sest olen ikka oma loengutes vähem või rohkem rõhutanud kolme asjaolu. Esimene puudutab piiblitekstide žanri ja vormi ehk seda, et piibliteksti ei saa lugeda ei tarbe- ega ilukirjandusena, sest need ei ole tema žanr. Tema žanr on esmalt püha sõna, mis tahab meid puudutada. /—/ Teine tõsiasi, mille Bryanit lugedes ära tundsin, on see, et Piibli sõnumi käsitlemisel tuleb tähelepanu pöörata teoloogiliste teeside hierarhiale. Ükski Piibli ütlus, kuulutus, manitsus, käsk, keeld jne ei hõlju tühjas ruumis, vaid on teiste sarnaste kontekstis, teksti sees. /—/ Neid tekste kanti omal ajal ette kindlasti suuliselt. Kaebelaulu tõsiselt ja süvitsi ette kandes või kuulates läbib inimene omamoodi puhastuse, elab peaaegu füüsiliselt läbi kriisi ning tuleb sellest Jumala abiga välja.“

EELK Jüri koguduse diakon Ülo Liivamägi kirjutab jutluses „Jeesuse saadikud“ (Jr 1:4–10): „Jeesus läkitab meid maailma tunnistust andma sellest armust ja teenima inimesi Jeesuse nimel. Kristlane on Päästja saadik, ta on kui „Kristus ligimesele“. Aga enamasti me ei söanda ka nüüd, Jeesuse läkitatutena minna maailma Jumala sõnumit kuulutama. Meis on justkui alalhoiuinstinkt, mis on pärit VT aja prohvetitelt, et maailm ei mõista meid, paremal juhul ta lihtsalt ignoreerib meie sõnumit, halvemal juhul saame peksa. Keskmisel juhul naerdakse meid välja. Me ju kuulutame Jumala armulikkust, külluslikku armurikkust, seda, et me saame oma Loojalt kõike ülirikkalikult, isegi pillavalt, sest suurt osa Jumala armuandidest ei suuda inimene vastu võtta, isegi nii igaks juhuks lattu koguda. /—/ Siiski, meil on kogemusi, millele me saame end toetada. Meie kogemused on seotud palju väärtuslikuma maailma, vaimse maailma piiramatute rikkustega. Saatan sellele maailmale ligi ei saa, see valdkond – Jumalariik – on avatud kõigile neile, kes oskavad seda taga nõuda.“

 

Tänases numbris:

Lea Altnurme, Magnus Mõttus, Milleks kristlus?

Urmas Nõmmik, Üteldes Piiblit: Christopher Bryan usukohasest interpreteerimisest.

Ülo Liivamägi, Jeesuse saadikud (Jr 1:4–10).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!

 

Print Friendly, PDF & Email
English