Esiletõstetud lood

Tervenemine lootuses

Ergo-Naab2Ükskord otsustasin ronida sügavasse kaevu. Vesi oli must ja kaev vajas puhastamist. Laskusin mööda nöörredelit alla kaevu põhja. Kui ma tagasi üles ronima hakkasin, avastasin, et olin teinud redeli pulgad liiga suurte vahedega. Mu jalg ei ulatunud järgmisele pulgale. Sel hetkel sattusin paanikasse. Üles vaadates nägin kaugel kaevu suud, väikest valget laiku, tükike taevast kättesaamatus kauguses. Ülesse vaadates sain paanikast võitu ja kui ma uuesti redelit mööda üles ronida proovisin, leidsin, et suudan siiski end käte abiga ülespoole tõmmata ja põlve järgmisele redelipulgale asetada. Ja nii see läks – vaevaliselt, aga kindlalt tulin välja surmalähedasest olukorrast.

Me oleme programmeeritud lootusega. Elutahe on see, mis produtseerib lootust. Mõnikord võib see, mida loodetakse, olla isegi absurdne, kuid sellest on abi.

Meil on oma rahvuse ärkamisajast mitu näidet lootusest. Meenutame näiteks nn Aleksandrikooli: eestikeelse õppemaksuta jätkuõppe kooli loomist. See keiser Aleksandri auks loodud kool sai eestlaste ärkamisaja üheks kandvamaks aktsiooniks. Kooli asutamiseks kogutavate annetuste mastaap hõlmas enamikku rahvast. Ajaloo iroonia ja vingerpuss on aga see, et eestikeelset kooli kunagi ei sündinud, kuid sündis midagi palju suuremat – eestlaste rahvuslik eneseteadvus. Kooli asutamiseks moodustatud peakomiteed on peetud eestlaste esimeseks parlamendiks. Lootus vabastas orjameelsusest. Lootus andis jõu ja enesekindluse.

Või teine näide – väljatulemine lähimineviku sügavikust, mis kestis viiskümmend aastat! On meistki suur osa sellel ajal elanud ja mäletame seda ängi. Ängi, millega oldi juba harjutud ja kohanetud. Ometi tuksus kusagil ärkamisajal lõkkele löönud kollektiivne teadvus ja elujõuline lootus. Lootus, mida väljendati mõnikord igatsetud „valge laeva” ootuse kujundiga. Valge laev on seepärast muutunud eesti kultuuris metafooriks, mis tähistab oodatavat ja loodetavat pääsemist.

Mis on selle lootuse olemus? See pole ainult eestlaste omapära, vaid üleüldine üldinimlik fenomen. Seda väljendab juba Iiobi raamat:

„Oh, et sa varjaksid mind surmavallas,
peidaksid, kuni su viha möödub;
et sa määraksid mulle aja
ja siis peaksid mind meeles.
Kui mees sureb,
kas ta ärkab jälle ellu?
Ma ootaksin kogu oma sundaja,
kuni mu vabastus tuleb.
Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle,
sa igatseksid oma kätetööd” (Ii 14,13-15).

Iiob väljendab siin oma kartust surma ees, aga ka oma igatsust lootuse järele. Ta arvab, et tal võiks olla vähemalt õigus loota; ta koguni nõuab õigust loota.

Armsad sõbrad! Iiobi raamat õpetab meile, et on igati õige ja hea igatseda ja loota. Loota paremat elu ja pingutada selle nimel. Mitte ainult Iiobi raamat, vaid kogu Piibel ja eriti Uus Testament õpetab seda: evangeelium kui hea sõnum ongi teade õigusest, mis inimesele antud. On inimõigus loota paremat ja inimväärsemat elu.

Apostel Paulus viitas oma lootusele Kirjas Roomlastele, selgitades, et tema arvates „ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida [juba] meile ilmutatakse” (Rm 8,18). Küsimus seisneb selles, millal algab „tulevane” ja millal saabub „kirkus”?

Me elus on kannatusi, on viletsust, kuid „tulevane kirkus” valgustab juba nüüd otsekui hommikuse päikesetõusuna me elusid. See kirkus on progresseeruv, päike tõuseb aina kõrgemale ja valgus muutub üha heledamaks. Lootus muutub tugevamaks.

Ristiusu ajaloos on mitmeid näiteid erinevatest usulistest arusaamadest. Ei tahaks siinkohal tuua näiteid, kuid viitan sellele, mida õpetab Uus Testament: kristlikule usule on omane õigus oodata paremat elu juba siin ja praegu.

Õunapuude istutamise aktsioon reformatsiooni juubeli meenutuseks on ilus ja sümboolne. Jeesus rääkis samuti kord ühest puust, mis sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suureks oksad, nii et taevalinnud võivad teha pesa selle varjus. See puu sümboliseerib tervendavat ja päästvat jõudu siin maailmas, nüüd ja praegu.

Paul Tillich on selgitanud oma nägemust kristlikust lunastusest. Mõelgem tema sõnadele tänasest rahvuslikust ja usulisest teadvusest lähtuvalt:

„Rahval on olemas päästev ja tervendav jõud, kui leidub vähemus, kellel jätkub tahet ületada pahaloomulise propaganda tekitatud hirm ning teadmatusele tuginev vihkamine. sellise maa ning ta vaimsete väärtuste tulevik sõltub mitte niivõrd tema relvajõust, kui mõjust, mis on taolistel rühmadel rahva mõtete ja tegude üle. Sama kehtib inimkonna kui terviku kohta. Inimkonna tulevik sõltub sellest, kas on olemas taolisi päästvaid rühmitusi: mõni rahvas, rahvaste või üksikisikute grupp või rahvusülesed grupid. Inimkonnas on olemas päästvaid jõude, kuid on olemas ka varjatud tahe ennast hävitada. Igaühest meist sõltub, milline pool saavutab ülekaalu. Pole olemas mingit Jumala tõotust, et inimkond elab üle veel selle või järgmise aasta. Kuid lunastavast väest, mis on teis ja minus, võib oleneda inimkonna püsimajäämine. Igaühe tervendav või lunastav jõud võib olla koguni otsustav sotsiaalse õigluse, rassivõrdsuse ning poliitilise arukuse läbilöömisel. Inimkond hukkub, kui paljud meist ei ütle endale: tervendava väe läbi, mis minus on, võib inimkond päästetud saada, ilma minu osavõtuta võib ta hukkuda. /…/ Meie endi vabastamine puudutab ka kõiki vabadusetuid, meie tervekssaamine on osa maailma suurest tervendamisest.” (Religioossed kõned, lk 377-78)

Kristlastena ei saa me öelda, et kristlik lootus on muinasjutt neile, kes kardavad surma. Mõnikord, vääriti tõlgendatult, võib see olla vahend põgenemiseks vastutuse eest siin ja praegu. Kristlased ei peaks püüdma maailmast põgeneda, nad peaksid seda armastama – sarnaselt nagu Jumal on maailma armastanud (Jh 3,16). Meil tuleks otsida küll parimat võimalikku tähendust oma tegudele.

 

Jutlus on peetud 11.09.16 Rakvere Kolmainu kirikus.

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English