Arvamused

Pikad teoloogilised arutlused

Kristiina-Vaiksalu2Möödunud talvel tekkis mul äkitselt ootamatu vajadus Vene 19. sajandi kirjandusklassika järele. Euroopalikus steriilsuses, korrapäras ja viisakas vaoshoituses, millesse kaasaegne Eesti ühiskond järjest enam märkamatult sulandub, tahtsin järsku äratava raputusena kogeda seda loomingulist, kujutlusvõimeküllast ja emotsionaalset jõudu, mida nimetatud ajastu Vene ilukirjanduslikud kangelased pakuvad. Need karakterid on sageli sisemiselt keerukamad ja väljenduslaadilt kirglikumad kui tegelased, keda kujutatakse sama epohhi Euroopa kirjanduses. Kuigi maailma ja olukordade kirjeldused, milles need Vene hinged toimetavad, on tihti liialdavad, äärmuslikud ja kohati isegi absurdselt ebarealistlikud, siis just selle tunde kogemist, mis saab tekkida vaid Vene autorite teoste vahendusel, oli mul ühtäkki väga vaja.

Minu õnneks etendati Eesti Draamateatris just selle tungi tärkamise aegu Fjodor Dostojevski „Vendi Karamazoveid”. Soetasin pileti ühele jaanuarikuisele etendusele.

Draamateatri kodulehelt lugesin lavastust tutvustavat lõiku: „„Vennad Karamazovid“ on nii paks raamat, et enamik inimesi ei jaksa seda käeski hoida, rääkimata läbilugemisest. Ometi on see yks olulisemaid romaane maailmas. Süžee on kriminaalse iseloomuga, seal hargneb nimelt armudraama. Nagu selliste asjade puhul ikka, on asjaosalistel silme eest must ja olukord surmtõsine, kõrvaltvaatajad saavad aga kord peenikest, kord laia naeru lasta. Kõik see oleks iseenesest tähtsusetu, kui kysimuse alla ei kerkiks olulised teemad. Kas armastus on olemas? Kas jumal on olemas? Kas kõik on armastuse nimel lubatud? Kui palju solvanguid suudab uhke hing taluda, enne kui plahvatus olukorra tykkideks rebib?

Seda kõike on hea jälgida elusate syndmuste kaudu, vaatajat säästetakse pikkadest teoloogilistest arutlustest ja kõik avaldub igapäevaelu pisiasjade kaudu.

Suur kiredraama.“

Üks katke jäi mulle sel jaanuariõhtul loetud tekstijupist teravalt meelde ja ilmutab ennast mõtteis aeg-ajalt tänase päevani. „[V]aatajat säästetakse pikkadest teoloogilistest arutlustest.“ Säästetakse teoloogilistest arutlustest… Ma tänan!?

Kas seesama tutvustus mitte ise ei viita, et etenduse algtekst tõstatab olulisi teemasid, nagu näiteks: kas Jumal on olemas? Kuidas see vaataja säästmine sünopsises sõnastatud kujul sel juhul põhjendatud on? Kas Eestis üldiselt justkui natuke kardetakse või häbenetakse teoloogiat ja viidatud lühike lausekatke on lihtsalt selle järjekordne peegeldus?

Terve romaani „Vennad Karamazovid“ aines ja tegelased on ju teoloogilistest küsimustest läbi põimitud. Teos asetab lugeja ette igavesed väljakutsed, mis on seotud Jumala, usu, vabaduse ja kannatusega. Need teemad on, olgu öeldud, tänapäeval sama teravad kui raamatu kirjutamise aegu ülemöödunud sajandil. Romaanis tõstatatud sügavad küsimused religioosse usu kohta vägivalda ja silmnähtavat tühjust täis maailmas kerkivad ikka iga päev kellegi elus esile. Sellepärast tulebki aeg-ajalt uuesti läbi töötada ammu kirja pandud aegumatu sisuga tekste ja nende üle arutleda-arutleda-arutleda. Mida pikemalt ja põhjalikumalt, seda parem! Nii jääb vähem juhuse hooleks. Pean silmas isegi tekste, mis on veel varem üles tähendatud kui 19. sajandil meie aja järgi. Sest vastuseid samadele küsimustele otsiti juba enne seda saatuslikku sajandit. Inimloomus…

Niisiis, teoloogilised, eksistentsiaalsed, igavikulised küsimused on vähemalt sama vanad kui inimese vajadus neid kirja panna ja seega nende üle mõtiskleda. Ehk selle meenutamine võiks pigem julgustada pikkadest teoloogilistest aruteludest läbi närima ja mitte jääda lootma, et nn probleemi ignoreerides muutub see olematuks. Sest sajandid enne meid on näidanud, et ega ei muutu küll.

Hea teoloogia on loov, selge ja pisut provokatiivne. Igal juhul mõtlema, küsima, arvama panev. Teoloogia ei ole mingi müstiline ja arusaamatu mineviku igand, millega tegelegu vaid vaimulikud või üksikud poolhullud teadlased. Tegelikult on teoloogia vajalik kõigile. Jah, usklikel aitab teoloogia kindlasti rikastada arusaama sellest, keda ja mida nad usuvad ning miks nad seda teevad. Aga kõikidel inimestel, olenemata nende usutunnistusest (või selle puudumisest) aitab teoloogia mitmekesistada arusaamist sellest märgatavalt religioossest maailmast, milles me elame, ja paremini mõista neid erineva usulise taustaga inimesi, kellega me siin mingil põhjusel koos eksisteerime.

Millal Eesti ühiskond ükskord selle teadmiseni jõuab? Võib vaid oodata ja loota.

Muide, etendus ise oli tegelikult vägagi nauditav. Soovitan neilegi, keda ka pikad teoloogilised arutlused poleks häirinud.

 

Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English