Artiklid

Mithras – ühe antiikse kultuse olemus ja ajalugu, 2. osa

Jaan LaheVI Jumal Mithras

Jumala nimi on tradeeritud allikates mitmel erineval kujul, kuid neist kõige levinum on Sol Invictus Mithras (ld „võitmatu päike Mithras“). Algselt olid Sol Invictus ja Mithras kaks iseseisvat jumalat. Esimene neist oli Süüria päritoluga jumal, kelle nimi oli algselt Elagabal[1]. Han J. V. Drijversi arvates tuleks nime tõlkida „jumala mägi“ (Drijvers 1981, 247). Drijversi hüpoteesi järgi oli Elagabal algselt üks Süürias asunud jumalikustatud mägi (või jumala mäekujuline ilmumisvorm), ent 2. saj-l pKr, mil teda mainitakse esmakordselt kirjalikes allikates, esineb ta päikesejumalana, kes oli Emesa linna[2] kaitsejumal ning ühtlasi Emesa linnriigi panteoni peajumal. Rooma jõudis tema kultus tänu süüria päritoluga keisrile Marcus Aurelius Antoninusele (valitses aastatel 218–222), kes pärines Emesast, kus ta oli olnud Elagabali preestriks. Jumala ametlik tiitel oli Rooma riigis Sol Invictus Elagabalus. Ka tema kultuse sisse viinud keiser on ajaloos tuntud Elagabaluse nime all. Pärast Elagabaluse surma 222. a kultus hääbus, ent elustus taas keiser Aurelianuse valitsusajal (270–275). Nüüd kaotas jumal oma titulatuurist nime Elagabalus ja teda hakati austama üksnes Sol Invictuse nime all. Mithrase austajad samastasid Sol Invictuse oma jumalaga ilmselt seetõttu, et ka Mithras oli solaarne jumalus. Samas on Mithrase suhe päikesejumala Soliga paradoksaalne. Raidkirjades neid samastatakse, ent ikonograafias kujutatakse neid kahe eraldi tegelasena, kelle vahel valitseb aga väga lähedane suhe.

foto-1

Foto 1: Mithrase sünd. Römisch-Germanisches Museum, Köln (foto: Jaan Lahe)

Mithrase kultuses kujunes välja spetsiifiline ikonograafia, mis eristab seda kultust teistest Rooma riigis levinud kultustest. Mithrast kujutatakse ohverdamas härga. Ta kannab früügia mütsi, pärsia pükse ja lehvivat mantlit, mida mõnikord kaunistavad tähed. Früügia müts ja pärsia püksid on kreeka-rooma kunstis tüüpilised barbarite tunnused ning rõhutavad sellisena jumala mitte-rooma, täpsemalt orientaalset päritolu. Früügia mütsiga kujutatakse sageli ka Väike-Aasia jumalaid Attist ja Sabaziost[3], ent kumbagi neist ei kujutata tapmas härga. Et härja tapmise näol on tegemist ohvriga, seda näitavad nii härja valge värvus, tema keha ümbritsevad ohvrisidemed kui ka kujutised, mis paigutavad sündmuse templisse või templi ette. On kindel, et sellele ohvrile omistati kogu kosmost puudutav mõju, ent kuidas seda täpsemalt mõisteti, me ei tea, sest puuduvad seda seletavad tekstid. Seetõttu on Mithrase härjaohvri kohta loodud rohkesti fantaasiarikkaid tõlgendusi, mida me siinkohal lähemalt ei vaatle. Siiski olgu nimetatud neist üks levinuim – Mithrase härjaohver olevat astronoomiline või astroloogiline allegooria, milles Mithrast samastatakse Päikesega, härga aga Kuuga või Sõnni tähtkujuga. Lisaks sellele toimib Mithras härga ohverdades ka kultuuriheerosena[4] – reljeefid ja sulptuurid kujutavad, kuidas sureva härja kaelahaavast tekkivad viinamarjad, sabast kasvavad aga välja viljapead. On selge, et kultuurtaimede tekkimine pole selle ohvri ainus eesmärk, vaid üksnes selle oluline kaasnähe. Ka sureva härja all kujutatud loomadele – skorpionile, maole ja koerale, on omistatud konkreetseid allegoorilisi tähendusi, ent kuna me ei tunne kultuslegendi, jäävad ka need spekulatiivseteks. Koer näib olevat Mithrase kaaslane, skorpion ja madu püüavad aga sureva härja vere ja sperma kaudu saada osa härja elujõust. Varaste uurijate tõlgendused, mis näevad loomade tegevuses nende omavahelist võitlust (koer kui headuse kehastus võitleb mao kui kurjuse kehastusega) põhinevad ideel, et Mithrase kultuse põhikontseptsiooniks oli zoroastrismi keskne idee headuse ja kurjuse võitlusest. Uuemad leiud Hawartest (Süüria) kinnitavad, et Mithra kultuses oli idee headuse ja kurjuse võitlusest küll olemas, ent ei saa tõestada, et see oleks olnud kultuse kese. Pigem oli viimaseks Mithrase toodud ohver ja selle mõju maailmale ning jumala järgijatele.

Mithrasest paremal ja vasakul kujutatakse eraldi reljeefidel või skulptuuridena tema kahte kaaslast, kes kannavad samasugust riietust nagu Mithras. Ühel neist on käes tõstetud, teisel langetatud tõrvik. Mithrase kaaslased kannavad nimesid Cautes ja Cautopates ning sümboliseerivad ilmselt elu ja surma või siis tõusvat ja loojuvat päikest. On säilinud ka raidkirju, mis ei ole pühendatud mitte Mithrasele, vaid ühele tema kahest kaaslasest. Seega austati neid kultuses ka iseseisvate jumalustena.

Foto 2: Ratsutav Mithras Ladenburgi (Saksamaa) mithraeum’ist. Ladenburgi Arheoloogiamuuseum (foto: Jaan Lahe)

Foto 2: Ratsutav Mithras Ladenburgi (Saksamaa) mithraeum’ist. Ladenburgi Arheoloogiamuuseum (foto: Jaan Lahe)

Kirjeldatud Mithrase traditsioonilises kujutamisviisis on ka erandeid. Näiteks asus ühes Ostia mithraeum’is skulptuur, mis kujutab küll Mithrast härga tapmas (vt 1. osa, foto nr 2), kuid früügia mütsi ja pärsia pükste asemel on teda kujutatud lühikeses kreekapärases kitoonis ja ilma peakatteta noore mehena. Richard Gordon oletab, et algselt oli nooruki kuju eraldi skulptuur, mille autoriks on keegi kreeka kunstnik ning alles hiljem liideti see härja kujuga ja muudeti härga tapvaks Mithraseks. Gordoni sõnul kujutab Ostia skulptuur Mithrast kui kreeka kultuuriheerost (Gordon 2013, 214). Ka härga tapva Mithrase kuju kui sellise prototüüp on pärit kreeka kunstist ja selleks on härga tapva võidujumalanna Nike skulptuur (Saxl 1931, 4–14). Kuna viimane oli tekkinud Väike-Aasias, võib see Elmar Schwertheimi arvates viidata Väike-Aasiale kui kultuse tekkepaigale (Schwertheim 1979, 18). Kultuse tekkekoha küsimuse juurde tuleme me artikli 3. osas veel tagasi.

Lisaks härja tapmist kujutavale kultuspildile või skulptuurile on säilinud veel teisigi Mithrase elu ja tegevust kujutavaid skulptuure ja reljeefe. Nii Itaalias kui ka Reinimaal (vt foto 3) on tavaks kujutada teisi Mithrase elusündmusi härjatapmist kujutava reljeefi (Itaalias ka maali) ümber kulgeva pildiseeriana. Tähtsaimad neist sündmustest on Mithrase sünd, tema veeime, härjajaht, sõpruslepingu sõlmimine Mithrase ja päikesejumala Helios/Soli vahel, nende ühine söömaaeg ning lahkumine maa pealt. Viimane leiab aset päikesejumala kaarikus.

Mithrast kujutatakse sündimas kaljust ja ka kirjalikud allikad kinnitavad, et Mithras oli petrogenus – „kaljust sündinu“. Tavaliselt kujutatakse teda sel juhul alasti, ent koos talle iseloomulike atribuutidega, milleks on früügia müts, pistoda ja tõrvik. Pistoda on relv, millega Mithras tappis härja ja kuulutab seega ette sündmust, millel kultuses oli keskne tähendus. Tõrvik viitab aga Mithrasele kui valguse toojale. Kalju, millest Mithras sünnib, sümboliseerib kas taevalaotust, millest ilmub nähtavale Mithras kui päike(sejumal) või siis Lähis-Ida mütoloogiast tuntud maailmamäge. Usuti, et öösel viibib päike selle sisemuses ja väljub sealt hommikul[5]. Mõnikord hoiab kaljust väljuv Mithras käes maakera või on ümbritsetud sodiaagimärkidega. Need viitavad talle kui kosmokraatorile – kosmose valitsejale.

Foto 3: Mithrase härjaohvrit ning tema teisi elusündmusi kujutav kultusreljeef Neuenheimi (Saksamaa) mithraeum’ist. Badisches Landesmuseum, Karlsruhe (foto: Jaan Lahe)

Foto 3: Mithrase härjaohvrit ning tema teisi elusündmusi kujutav kultusreljeef Neuenheimi (Saksamaa) mithraeum’ist. Badisches Landesmuseum, Karlsruhe (foto: Jaan Lahe)

Mithrase veeime seisneb selles, et Mithras kui vibukütt laskis noole kaljusse ning sellest purskas vett. Sündmuses, mille paralleeliks on Moosese veeime (2Ms 20:1–13), on nähtud viidet Mithrasele kui elu isandale – Mithras on see, kellel on võim vee üle, mis annab elu, ja seega on ta ka isand elu üle. Ühes raidkirjas tõlgendatakse vett aga surematuse joogi ehk nektarina, mida andvat Mithrase rajatud igavene allikas. Sel juhul pole Mithras ainult füüsilise elu, vaid ka surematuse andja.

Härja jahtimist, mis eelnes härja tapmisele, on kujutatud erinevate stseenidena – Mithras varitseb rohtu söövat härga, püüab teda ja viimaks lohistab ta koopasse, kus leiab ilmselt aset härja ohverdamine. Mõnikord kujutatakse Mithrast ka lahus härja küttimisest jahimehena, ratsutamas hobusel ning relvastatuna vibu ja nooltega. Huvitaval kombel kohtab taolisi kujutisi Rooma riigi kahes teineteisest kaugel asetsevas piirkonnas, praeguse Süüria ja Saksamaa alal (vt foto nr 2).

Eraldi tsükli moodustavad pildid, mis jutustavad Mithrase ja päikesejumal Heliose/Soli suhetest. Esmalt sõlmivad nad omavahel sõpruslepingut. Selle väliseks tunnuseks on käepigistus. Mõnikord annavad jumalad teineteisele kätt seistes, mõnikord lauas istudes ja vahel kujutatakse Heliost/Soli Mithrase ees põlvitamas. Sel juhul puudutab Mithras Heliose/Soli õlga ühe mitteidentifitseeritava esemega, milles võib näha mingit rüütlikslöömise sarnast rituaali. Sõpruslepingu sõlmimisele järgneb jumalate ühine pidusöök, mis toimub mõnikord laual, mida katab tapetud härja nahk – pidusöök kinnitab jumalate liitu. Viimaks lahkuvad Mithras ja Helios/Sol päikesejumala kaarikus ja nagu viitab kaariku suund ülespoole, kulgeb nende tee jumalikku maailma – taevasse.

Foto 4: Mithrase härjaohvrit kujutav maal Marino (Itaalia) mithraeum’ist. Paremal servas on näha teisi stseene Mithrase elust, mida kujutavad ka fotol 3 põhikujutist ümbritsevad stseenid (foto: Jaan Lahe)

Foto 4: Mithrase härjaohvrit kujutav maal Marino (Itaalia) mithraeum’ist. Paremal servas on näha teisi stseene Mithrase elust, mida kujutavad ka fotol 3 põhikujutist ümbritsevad stseenid (foto: Jaan Lahe)

VII Mithras ja teised jumalad

Mithrase elu kujutavatel reljeefidel võib näha pilte ka teistest antiikjumalatest (Jupiterist, kes võitleb gigantidega, magavast Saturnusest). Mithrase pühamutest on leitud ka Olümpose jumalate kujutisi. Tihti nimetatakse viimaseid koos Mithrasega ühel ja samal altaril, mis viitab, et altar oli pühendatud neile kõigile. See viitab selgelt tõsiasjale, et Mithrase kultus ei olnud mingi omaette usund kreeka-rooma usundi kõrval, nagu seda mõistsid varased uurijad[6], vaid oli osa tollasest „polüteistlikust süsteemist“ (Ferguson). Rooma religioonile oli juba varasest ajast peale iseloomulik võime integreerida endasse üha uusi (kreeka, etruski, erinevate latiini hõimude ja viimaks ka orientaalse päritoluga) jumalaid ja nende kultusi ning selles kontekstis tuleks vaadelda ka Mithrase kultust, mille tegelik seos Iraaniga on omaette teema (vt 3. osa, XVI).

Mõnedel jumalatel näib olevat Mithrasega eriti tihe side. Lisaks juba eelpool nimetatud päikesejumalale Helios/Sol, on üheks selliseks jumalaks Apollo, kes kandis samuti tiitlit Invictus ja keda samastati päikesejumalana mõnikord Mithrase endaga. Teine taoline jumalus on Väike-Aasia jumal Attis, kelle kujusid on leitud paljudest mithraeum’idest ja keda ühendas Mithrasega ka üks ikonograafiline detail – früügia müts. Kolmas Mithrasega seotud roomlaste jumal oli Mercurius, kelle kujusid on leitud samuti mithraeum’idest. Ühel Klagenfurtist (Austria) leitud reljeefil juhib Mercurius Mithrast ja Soli nende teekonnal taevasse. Selle taustaks on kindlasti kujutlus Mercuriusest kui hingede juhtijast sealpoolsusse, mille aluseks on omakorda Hermese analoogiline funktsioon kreeka mütoloogias[7].

Lisaks tuntud kreeka-rooma ja orientaalse päritoluga jumalustele hõlmas Mithrase kultus ka hulga spetsiifilisemaid jumalusi. Peale juba eelpool nimetatud Cautese ja Cautopatese kuulub viimaste hulka veel üks salapärane jumalus, kelle üle on teadlased palju diskuteerinud. Teda kujutatakse skulptuuridel ja reljeefidel lõvi peaga ja mehe kehaga, mille ümber on keerdunud madu. Tollel olendil on sageli avatud lõuad ja neli tiiba. Käes võib ta hoida erinevaid esemeid – võtit, skeptrit või tõrvikut. Mõnikord kujutatakse teda seismas maakeral. Ükski raidkiri ei paljasta tema identiteeti. Seepärast on uurijad teinud tema kohta erinevaid oletusi. Maarten J. Vermaseren, Richard Gordon, Reinhold Merkelbach ja Manfred Clauss tõlgendavad teda hellenistliku sünkretismi ajajumalana (Aion), kelle taga peitub Vermasereni varasema arvamuse kohaselt[8] muinasiraani mütoloogia ajajumal Zurvan. Raeffaele Pettazzoni, Robert Charles Zaehner ja Ugo Bianchi näevad tolles salapärases jumalas seevastu Areimaniust ehk Ahrimani, zoroastrismi kurja jumalust. Siinse artikli autori meelest on esimene tõlgendus veenvam – seda kinnitavad nii lõvipeaga jumala ikonograafilised atribuudid (hambad[9], tiivad) ja ka tõsiasi, et Rooma keisririigi ajajärgust on säilinud maagilisi gemme, millel on kujutatud ajajumal Aioni lõvi peaga ja ümbritsetuna keerdus maoga. Seismine maakeral sümboliseerib aja võimu planeet Maa ja selle asukate üle. Ent pole teada, milline oli tolle salapärase jumala funktsioon Mithrase kultuses ja tema suhe Mithrasega.

Foto 5: Mithrase härjatappu kujutav reljeef Castra Peregrinorumi mithraeum’ist (Rooma), Rooma Rahvusmuuseum. Jumala kullatud jumala nägu vihjab tema solaarsele iseloomule (foto: Jaan Lahe)

Foto 5: Mithrase härjatappu kujutav reljeef Castra Peregrinorumi mithraeum’ist (Rooma), Rooma Rahvusmuuseum. Jumala kullatud jumala nägu vihjab tema solaarsele iseloomule (foto: Jaan Lahe)

VIII Mithraeum ja selle sümboolne tähendus

Uusplatonistlik filosoof Porphyrios (u 234–305) teatab, et esimese Mithra pühamu ehitas ei keegi muu kui kuulus prohvet Zarathustra ise[10]. Ta kujundas ühe Iraani mägismaal asunud loodusliku koopa pühamuks, mis pidi olema kosmose võrdpilt. Koopa sisemuses olevat olnud planeetide ja erinevate ilmakaarte sümbolid (De antro nympharum, 6). Kuna idee maailmast kui koopast meenutab väga Platoni koopamüüti[11], siis oletavad Reinhold Merkelbach ja Robert Turcan, et Porphyriose teade on koopamüüdist mõjutatud filosoofiline tõlgendus. On siiski tõenäoline, et ka Mithrase austajad ise pidasid oma pühamuid maailma kujutiseks – sellele näib viitavat nii kultusreljeefidel leiduv rikkalik kosmiline sümboolika kui ka näiteks pühamu kumer, võlvitud lagi, mis oli mõnikord värvitud siniseks ja millele olid maalitud kuldsed tähed. Kindlasti pidasid Mithrase austajad oma jumala pühamut ka tolleks koopaks, milles Mithras tappis härja. Mõned pühamud on ehitatud looduslikesse koobastesse ja ka hoonena ehitatud pühamutes on olnud kultusruum ilma akendeta; küll võis aga tähtsaima kultusreljeefi või skulptuuri kohal olla väike avaus, kust viimasele langesid päikesekiired (see on näha ka mithraeum’i sisevaatel fotol 6). Et jumaliku päikese austajad kogunesid pimedatesse ruumidesse, andis põhjust pilkamiseks juba Mithrase kultuse kristlikele kriitikutele[12]. Kuna kultusruumis oli hämar, kasutati seal rohkesti kunstlikku valgust. Sellele viitavad mithraeum’idest leitud arvukad lambid. Paljude skulptuuride sisemuses leiduvad süvendid viitavad sellele, et ka skulptuurid olid illumineeritud. Võib vaid ette kujutada, kui mõjuvad need pimedas ruumis olla võisid. Näiteks väljus osade lõvipeaga (aja)jumala kujude suust tõeline tuleleek. On andmeid selle kohta, et ka pühitsemisriitustel (vt nende kohta lõik X) kasutati valgusefekte.

Kogu Rooma riigi alalt on teada rohkem kui 200 Mithrase pühamut (Clauss 2013, 243). Mithrase pühamu ehk mithraeum, mille kohta Itaalias kasutati enamasti nimetust spelaeum („koobas“), provintsides aga templum („tempel“), võis olla selleks spetsiaalselt rajatud ehitis, kuid väga sageli oli see lihtsalt ruum mõnes eramajas või ühiskondlikus hoones. Nii asus Roomas näiteks üks mithraeum Caracalla termides[13]. Sõltumata sellest, kuidas mithraeum oli ehitatud, oli tema kultusruum enamasti väike, mahutades vaid paarkümmend (Reinhold Merkelbachi hinnangul 30–50) meest. Suurimad mithraeum’id mahutasid hinnanguliselt umbes sada meest (Auffarth 2007, 25). See näitab, kui suur võis olla üks Mithrase austajate grupp. Samas võis ühes linnas olla suur hulk mithraeum’e, nagu me kohtame neid muistses Roomas või Ostias, ent isegi väikeses militaarasulas Nidas oli mitu mithraeum’i[14]. Teadaolevalt suurimad mithraeum’id asusid Els Muntsis (Hispaanias, suurus 30 x 8,7 m) ja Sarmizegetusas (Rumeenias, suurus 26 x 12 m). Kõige väiksem teadaolevatest mithraeum’idest asub Wieslochis (Saksamaal, suurus 5,7 x 4,6 m). Vennaskond, mis seda kasutas, koosnes kõige rohkem kümnest mehest (Clauss 2012, 49). Mithraeum’i seinad olid värvitud ja mõnikord kaunistatud ka maalidega. Juhul, kui pühamu hõlmas lisaks kultusruumile ka kõrvalruume, kasutati neid kultusesemete hoidmiseks ja toidunõude ning -varude säilitamiseks. Mõne mithraeum’i juures asus abiruumina ka köök, milles valmistati pühal söömaajal söödavaid toite.

Foto 6: San Clemente (Rooma) kiriku all asuv mithraeum (foto: www.exurbe.com)

Foto 6: San Clemente (Rooma) kiriku all asuv mithraeum (foto: www.exurbe.com)

Kuigi iga mithraeum on millegi poolest ainulaadne, võib siiski rääkida, et mithraeum’i kultusruum järgis kindlat põhiplaani. Ruumi kese oli Mithrast kujutav raidreljeef, maal või skulptuur, mis kujutas enamasti härja tapmise stseeni, mis paiknes spetsiaalses nišis. Seni on teada vaid üks erand sellest reeglist – Dieburgi mithraeum (Saksamaa), mille keskne kultusreljeef kujutab hoopis Phaetoni-müüti[15]. Skulptuuri või reljeefi ees paiknes peaaltar, mille kõrval oli tavaliselt veel hulk väiksemaid altareid. Kahel pool kultuspilti paiknesid Cautese ja Cautopatese kujutised. Kultusruumi jagas kaheks vahekäik, millest kahel pool paiknesid lamamisistmed vennaskonna liikmetele (vt fotot 6). Neil istmetel lesides pidas vennaskond oma püha söömaaega. Mithraeum täitis korraga mitut funktsiooni, olles üheaegselt nii pühamu kui ka vennaskonna seltsimaja.

IX Mithrase vennaskond

Walther Burkerti järgi võib kõik antiiksed müsteeriumikultused – ja Mithrase kultus oli vaieldamatult müsteeriumikultus – jagada oma organisatsioonitüübilt kolme rühma: üksiku rändkarismaatiku ümber tekkinud järgijate ring, teatud pühamu ümber koondunud kleerus ja iseseisev kultusühing, mida kreeka keeles tähistatakse mõistega thiasos või koinon. Ladina keeles tähistatakse taolist kultusühingut mõistega collegia (Burkert 1990, 35–55). Religiooniõiguslikult oli viimase näol kõiki juriidilisi õigusi omava ja riigi poolt tunnustatud kultusühinguga, millel oli liikmete nimekiri, ühine kassa ja erinevad ametid. Burkerti sõnul oli Mithrase kultus erandlik selles mõttes, et teda ei saa hästi paigutada ühtegi nimetatud kolmest kategooriast. Burkert ütleb, et ei olevat teada, et Mithrase kultuses oleksid olnud rändkarismaatikud, ent kultuses olevat puudunud ka avalikud templid nende juures tegutseva preesterkonnaga ning samuti ei olevat kultuse järgijad koondunud ka avalikesse kultusühingutesse. Burkerti sõnul meenutavat Mithrase austajad selles suhtes pigem salaühinguid, kellele oli oluline initsiatsioon ja ta võrdleb Mithrase järgijaid nii erinevate traditsionaalsete kultuuride („loodusrahvaste“) meesteühingutega kui ka vabamüürlastega (samas, 45–46). Eitamata sarnaseid jooni salaühingutega, on aga Manfred Clauss erinevalt Burkertist veendunud, et Mithrase austajad olid koondunud kindlatesse kultusühingutesse, kellel olid kõigi teiste antiiksete kultusühingutega samad õigused – õigus omada ja käsutada vara, võtta vastu annetusi jne (Clauss 2012, 132). Tõestatud on ka preesterkonna olemasiolu.

Mithrase järgijatel puudus üleriigiline organisatsioon, kuid see puudus ka teistel tollastel kultustel. Kultuse järgijad olid koondunud väikesteks gruppideks, millest igaüks kogunes ühes konkreetses mithraeum’is. Grupid pidasid oma liikmete kohta ka nimekirju, millest mitmed on säilinud. Kui mithraeum muutus selle külastajatele väikeseks, seda ei laiendatud, vaid ehitati uus pühamu, mille tulemusena tekkis ka uus grupp. Grupi liikmed, kes olid eranditult mehed, tunnustasid oma kokkukuuluvust sõltumata sellest, millise mithraeum’i juurde nad olid koondunud ja nimetasid üksteist vendadeks (ld fratres). Kuigi Mithrase järgijate grupi kohta on kasutatud ka mõistet „kogudus“ (sks Gemeinde), eelistab siinse artikli autor sellele mõistet „vennaskond“ ning soovib mõistet „kogudus“ antiigi kontekstis reserveerida vaid kolmele usundile – judaismile, kristlusele ja viimasest mõjutatud manilusele; viimasel oli 3. saj-l pKr erinevalt judaismist ja kristlusest ka riigipiire ületav ja tsentraliseeritud organisatsioon.

Kuna grupid olid väikesed, tundsid kõik grupi liikmed üksteist nimepidi ja võimalik, et ka ühes linnas tegutsevate gruppide vahel toimus tihe läbikäimine. Mithrase järgijate üks eritunnus oli käe surumine, mis ei olnud antiikkultuuris tavaline tervitamisviis ja seetõttu kasutasid nad enda kohta ka nimetust syndexii – „need, kes on ühendatud käe surumise kaudu“. Käe surumine oli oluline element ka Mithrase kultuse initsiatsioonirituaalis.

Foto 7: Mithrase härjatappu kujutav skulptuur. Rooma Rahvusmuuseum (foto: Jaan Lahe)

Foto 7: Mithrase härjatappu kujutav skulptuur. Rooma Rahvusmuuseum (foto: Jaan Lahe)

Kuni tänaseni puudub uurijate hulgas üksmeel vennaskonna sisemise ülesehituse osas. Kui näiteks Walter Burkert arvab, et Mithrase kultuses puudus jagunemine ilmikuteks ja kleeruseks (Burkert 1990, 45–46), on Manfred Clauss veendunud, et kultuses oli preesterkond (Clauss 2012, 124–126). Viimase kasuks kõneleb fakt, et raidkirjades esineb sageli mõiste sacerdos, mida tuleb tõlkida „preestrina“. Vennaskonda juhtis spetsiaalne nõukogu, mille liikmete kohta kasutatakse raidkirjades mõistet decuriones (vt nt CIMRM, 1, 00519). Üksikisikuna kerkib raidkirjades koguduse juhina esile ametikandja, kelle tiitliks oli pater (ld „isa“), ent viimane oli ühtlasi ka kõrgeima pühitsusastme nimetus. Võib oletada, et kui nõukogu juhtis ühe mithraeum’i juurde koondunud vennaskonda administratiivselt, oli „isa“ vennaskonna vaimne ja vaimulik juht. „Isa“ kuulus alati preestrite hulka.

X Initsiatsioon ja pühitsusastmed ning initsiatsioonirituaalid

Müsteeriumikultuse üheks põhitunnuseks on spetsiaalse müsteeriumiinitsiatsiooni olemasolu. Mithrase kultuses on selle olemasolu tõendatud, kuid kultuses kehtinud vaikimiskohustuse tõttu[16] on initsiatsiooni üksikasjadest vähe teada.

Kümnendast sajandist pärinev Suidase leksikon teatab märksõna „Mithras“ all, et kui keegi tahab lasta ennast pühitseda Mithrase müsteeriumidesse, peab ta tegema läbi rea katseid, et tõendada oma pühadust ja püsivust (Suidas 1045). Autor Nonnos teatab 6. või 7. saj, et katseid oli kokku 80. Alustati kergematest ja lõpetati kõige raskmatega (PG 36, 989). Kaheksandal sajandil elanud Jeruusalemma piiskop Cosmas teatab, et pühitsetavad pidid kannatama 50 päeva nälga ja juhul, kui nad siis veel elus olid, kasteti neid 20 päeva lumme ja jääkülma vette (PG 38, 506). Kirjeldatud katsed on liiga ebarealistlikud, et uskuda nende tõepärasusse – kust oleks näiteks saadud Rooma riigi palavas kliimas katseteks vajalikku lund –, pealegi on nad pärit ajast, mil kultust ei eksisteerinud enam palju sajandeid ja autoritelt, kellel puudus ka isiklik suhe kultusega. Samas ei ole alust kahelda, et mingid katsed tuli sissepühitsetavatel tõepoolest läbi teha, sest need lihtsalt kuuluvad intitsiatsiooni kui sellise olemuse juurde. Tertullianus teatab ka, et initsiatsiooni kandidaatidele jagati õpetust (Apol. 8; Ad. Nat. V, 7), ent ta ei täpsusta, mida see õpetus sisaldas. Püüame siis meiegi hoiduda sel teemal spekuleerimast.

Foto 8: Seitsme pühitsusastme embleeme kujutav põrandamosaiik Felicissimuse mithraeum’is Ostias (foto: Ursula Vent)

Foto 8: Seitsme pühitsusastme embleeme kujutav põrandamosaiik Felicissimuse mithraeum’is Ostias (foto: Ursula Vent)

Mithrase kultuse mälestised on säilitanud rea pilte, mis kujutavad initsiatsiooni. Nii kujutatakse Capua mithraeum’is, kuidas valget tuunikat kandev müstagoog[17] talutab kinniseotud silmadega pühitsetavat ohelikku pidi. Edasi kujutatakse viimast seotud silmade ja kinniseotud kätega põlvitamas müstagoogi ning punast früügia mütsi kandva „isa“ ees. Kogu tseremoonia ajal on pühitsetav alasti, mis sümboliseerib teda kui vastsündinud last. „Isa“ hoiab käes mingit eset, mille puhul pole aga selge, millega on tegemist, kuid oletatakse, et see võib olla mõõk, millel oli mitraistlikes rituaalides tähtis koht. Seejärel kujutatakse, kuidas pühitsetavale, kelle silmadelt on võetud side, pannakse pähe pärg. Viimasel pildil kujutatakse pühitsetavat surnu sarnaselt maas lamamas. Siin on kindlasti tegemist müstilise surma ja taassünni motiiviga, mida kohtab peaaegu kõigis initsiatsiooniriitustes – pühitsetav sureb vanale ja sünnib uuele elule. Sama motiiviga on ilmselt tegemist ka ühel Mainzi mithraeum’ist leitud vaasil, millel on kujutatud pühitsetavat, keda sihitakse noolega.

Erinevatest allikatest (neist peamine on kirikuisa Hieronymuse kiri Laetale (107, 2)) on teada, et Mithrase kultuses oli seitse pühitsusastet, mille nimed olid corax („ronk“), nymphus (tõlke üle vaieldakse), miles („sõdur“), leo („lõvi“), perses („pärslane“), heliodromus („päikese kuller/ratsanik“), ja pater („isa“). Rooma Santa Prisca mithraeum’i[18] graffitid nimetavad seitset planeeti, mille kaitse all olid pühitsusastmed ning Ostias Felicissimuse mithraeum’is on säilinud ka pühitsusastmete embleemid (vt foto nr 8), ent uurijate hulgas puudub üksmeel selles, kas pühitsusastmed puudutasid kõiki vennaskonnaliikmeid või kuulusid vaid väikesele valitute grupile. Kui Vermaseren (1965, 113–126) ja Merkelbach (1994, 86–132) eeldasid, et pühitsusaste oli igal kultuse järgijal, siis väidab Manfred Clauss, et allikad ei kinnita seda ning ta käsitleb pühitsusastmete kandjaid preestritena, kes moodustasid kultuse järgijate seas vähemuse (Clauss 2012, 124–125). Siinse artikli autor peab Claussi seisukohta põhjendatuks, sest umbes 1080 nimeliselt teadaolevast Mithrase järgijatest on pühitsusaste allikates (enamasti pühendraidkirjades) nimetatud vähem kui 14 % isikutest ning nendegi seas esineb põhiliselt vaid kahe pühitsusastme kandjaid (corax ja pater). Santa Prisca graffitid mainivad ka „lõvisid“ (leones). Teada ei ole aga näiteks ühtegi „sõduri“ või „pärslase“ pühitsusastet kandva vennaskonnaliikme pühendraidkirja.

Foto 9: Mitraistlik kultussöömaeg. Reljeef Konica (Bosnia) mithraeum’ist pärit reljeefilt. Lauas istujaid teenindavad rongamaskides mehed (foto: Maarten J. Vermaseren, Corpus Inscriptionum et Monumentorum Religionis Mithriacae. Vol. I. The Hague: Martinus Nijhoff, 1956)

Foto 9: Mitraistlik kultussöömaeg. Reljeef Konica (Bosnia) mithraeum’ist pärit reljeefilt. Lauas istujaid teenindavad rongamaskides mehed (foto: Maarten J. Vermaseren, Corpus Inscriptionum et Monumentorum Religionis Mithriacae. Vol. I. The Hague: Martinus Nijhoff, 1956)

On säilinud kirjeldusi üksikutest pühitsusastmetega seotud rituaalidest. Nii teatab Tertullianus, et „sõduri“ (miles) kandidaat võeti vastu koopas, kus talle ulatati mõõga otsas pärg. See pandi pühitsetavale püha, kuid too pidi pärja võtma oma käega peast ja asetama selle oma õlale, öeldes: „Üksnes Mithras on minu pärg“ (De corona militis, 15). On oletatud, et ka eelpool kirjeldatud kujutis mõõgarituaalist Capua mithraeum’is kujutab „sõduri“ pühitsemist. Saksamaa territooriumil asunud Mithrase pühamutest on leitud ka mõned mõõgaimitatsioonid, millest arvatakse, et neid kasutati „sõduri“ pühitsemisel või ka pühitsetava rituaalseks „surmamiseks“. „Lõvi“ pühitsemisel kasutati Porphyriose teatel mett, millega puhastati pühitsetava pead, käsi ja keelt (De antro nymphorum, 15). Ühel Mithrase kultuse söömaaega kujutaval reljeefil Konica (Bosnia) mithraeum’ist on kujutatud lauas istuvaid mehi, keda teenivad rongamaskides mehed. Ilmselt on siin kujutatud kultussöömaaega, milles madalaima pühitsusastme kandjad teenindasid kõrgema pühitsusastme omanikke. Tertullianuse teatel vajutati „sõdurile“ kustutamatu märk otsaette ja ta pidi ka imiteerima Mithrast, kandes õlul rasket pakki, nagu Mithras oli kandnud õlgadel tapetud härga.

[1] Tema ja teiste süüria päritoluga kultuste kohta Rooma riigis vt Lahe 2008, 1275–1303.

[2] Linn Süüria lääneosas, tänapäeva Homs. Emesa oli 1. saj eKr iseseisev linnriik, mida valitsesid preesterkuningad, seejärel liideti linn Rooma riigi Syria provintsiga.

[3] Vt nende kohta Lahe 2007, 58–90.

[4] Kultuuriheeroseks nimetatakse religiooniloos müütilist tegelast, kes annab inimestele kultuurihüved. Selline kultuuriheeros oli näiteks kreeka mütoloogias Prometheus, kes andis inimestele tule (mille ta taevast varastas), aga kultuuriheerostena toimivad ka erinevad jumalad (nagu näiteks Athena, kes õpetas inimestele hobuse ja vankri kasutamist, laevade ehitamist, ketramist ja kudumist ning leiutas flöödi).

[5] See kujutlus kajastub ka Gilgameši eepose IX tahvlil, kus on juttu Gilgameši teekonnast läbi Mašu mäe, mille väravat valvavad skorpion-mehed.

[6] Juba tänapäevaste Mithrase-uuringute rajaja Franz Cumont käsitles Mithrase kultust eraldi „Mithra religioonina“, mis erines oluliselt kreeka-rooma usundist, ent sellisena käsitleti kuni 1970. aastateni ka teisi nn idamaiseid usundeid kreeka-rooma maailmas. Tänapäeval vaadeldakse neid kreeka-rooma usundisse integreeritud kultustena, mitte eraldi religioonidena viimase kõrval. Vt probleemi kohta Lahe 2011, 112–142.

[7] Hermes esineb hingede juhina allilma juba Homerose „Odüsseias“ (11. laul). Hermese seos sealpoolsusega oli ka põhjuseks, miks temast sai Rooma keisririigi aegses hermetismis ilmutuse vahendaja. Hermetismi kohta eesti keeles vt Näripä 2010, 56–69; Rudolph 2014, 30–32, 297.

[8] Maarten J. Vermaseren võttis esialgu omaks Franz Cumonti seisukoha, et kogu mitraistliku mütoloogia aluseks on muinaspärsia mütoloogia. Hiljem ta taandus sellest seisukohast.

[9] Ajajumala hammastega lõuad sümboliseerivad aja hävitavat mõju. Vrd meiegi keeles esineva väljendiga „ajahammas“.

[10] Zarathustra (kr Zoroaster, Zoroastres) oli antiikmaailmas tuntud muistse aja targana, keda peeti idamaiste salateadmiste valdajaks. Vt Burkert 2016, 152–187.

[11] Vt eesti keeles Päll 2006, 289–296.

[12] Vt Tertullianus, De corona militis, 15; Firmicus Maternus, De errore profanorum religionum, 5.

[13] Rooma suurimad termid, mille lasi püstitada keiser Caracalla (valitses 211–217 pKr). Termidest on säilinud monumentaalsed varemed, mis on külastamiseks avatud ka turistidele.

[14] Nida (Heddernheimi) mithraeum’idest leitud kultusreljeefid, skulptuurid ja muud esemed on eksponeeritud Frankfurti Arheoloogiamuuseumis.

[15] Phaethon oli kreeka mütoloogias päikesejumala Heliose poeg, kes palus isa, et see lubaks tal ühe päeva juhtida oma vankrit. Phaethon ei tulnud sellega toime – päikesevanker laskus Maale liiga lähedale ja süütas hiigeltulekahju. Et maailma hävingust päästa, tappis Zeus Phaethoni välgunoolega ja ta surnukeha kukkus Eridanose jõkke.

[16] Sarnane vaikimiskohustus kehtis ka teistes müsteeriumikultustes.

[17] Müstagoogiks nimetatakse müsteeriumiinitsiatsiooni läbiviijat. Müsteeriumisse pühitsetavat nimetatakse müstiks.

[18] Asub Roomas samanimelise kiriku all.

Artikli 1. osa ilmus eelmises ja 3. osa ilmub järgmises numbris. Bibliograafia leidub viimase osa lõpus.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.

Print Friendly, PDF & Email
English