Artiklid

Kristlus on imedest kokkupandud elu

Riho SaardKäesolevat kirjutist ajendas üks isiklik kogemus, mistõttu ei tule sellele läheneda kui teadustöö kokkuvõttele. Sellest johtuvalt ka nõnda esseelik pealkiri, mis kõlab küll justkui kokkuvõtva väitena, aga millega nõustumist või mittenõustumist ma lugejalt ei saa nõuda, nagu ka vastamist küsimusele, kas kristlastel on, selleks et õigustada kristlaseks olemist, kohustus uskuda religioosseid imesid, kaasa arvatud tekstilisele Jeesusele omistatud imesid. Huvi imeküsimuse vastu pole piibliteadlaste hulgas säilinud, küll aga tavakristlaste hulgas, ja seda enam. Et Piiblis esinevatel imelugudel on keskne koht ka varakristluse suhete uurimisel judaismi ja kreeka-rooma religioosse kultuuriga, siis on see küsimus oluline peamiselt usundiloolastele.

Et tegu on kristluse ajaloo konspektiivsetest (vahe)kokkuvõtetest koosneva esseega, siis ei laskuta siin ka Uue Testamendi mõistete nagu sēmeion (märk, tunnusmärk, ime), teras (terata) (märk, endemärk, ime), dynamis (dynameis) (väeline tegu, ime) nüansside analüüsimisele, mis oleks astumine eksegeetide pärusmaale.

Piibli imetegude religiooniajalooliseks taustaks sobib meenutada igale piiblilugejale tuttavat 80-aastase kõneleja (piltlikult: jumal) Moosese ja 83-aastase teostaja (piltlikult: prohvet) Aaroni (2Ms 7:1–7) heebrealaste jumala nimel Egiptuses sooritatud imetegusid, milledest „süütumaid“ suutsid korrata ka Egiptuse maagid. Analoogsele fenomenile viite leiab piiblilugeja muidugi ka Uuest Testamendist (1Kr 12:1–2), et vaimuandide (charismata, nende hulgas ka ravimisanded, s 28) asjus oli varem pöördutud tummade ebajumalate poole. „Tummad“ on küll juutlikus poleemikas tavaline teisi jumalaid pilkav, märgistav mainesõna (Jr 10:5; Ha 2:18), kuid pöördumine nende poole poleks olnud mõeldav, kui poleks saadud abi või tõepärast teavet. Ap 16:16–18 leiab kirjelduse tõde paljastavast deemonist.

Faasis, kus Ristija Johannese liikumine ja Jeesuse liikumine hakkasid selgemalt teineteisest eristuma (Mt 11:2–6), võisid Jeesuse liikumise esindajad kuulutada argumentatiivselt: vaadake, kas te siis ei näe, et Jesaja 35:5 ja 6 on just meie, aga mitte teie juures muutunud messiaanlikuks reaalsuseks? „Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti! Siis hüppab jalutu otsegu hirv ja keeletuma keel hõiskab /…/“. Apokalüptiline Messias on haigusi ära võttev (Js 53:3–5, 10). Taolist argumentatsiooni tingis peamiselt religioosne konkurents sarnaste liikumiste vahel.

Kanoonilises evangeeliumikirjanduses jagunevad apokalüptilise Messia imeteod tervendusimedeks ja loodusimedeks[1], tervendusimed omakorda kontakttervendamisteks[2] ja distantsilt verbaalse käsklusega tervendamisteks[3]. Sünoptilistes evangeeliumides esitatakse juhtum Ketsemani aiast, kus Jeesuse vangistamisel raiutakse ära ülempreestri sulase (Malkuse parem) kõrv (Mk 14:47; Mt 26:51; Jh 18:10; Lk 22:50–51), aga ainult Luukas kujundas kinnivõtmisest imetervendusloo, milles Jeesus puudutas sulase ära raiutud kõrva ja parandas sulase. Ühest küljest on Luuka täiendus andnud elundi ja jäseme kaotanutele lootust, et õige usupalve taastab kaotatud elundi või jäseme. Teisalt on noore, vastselt väitekirja kaitsnud teoloogi Susanna Asikaineni hinnangul Luuka motiiviks olnud esitada Jeesust tema vangistamisel antiiksele maskuliinsele ideaalile vastavalt olukorrast üle oleva ja olukorda kontrollivana. Passiivse ohvri asemel, nagu Markus ja Matteus teda esitavad, esitatakse Jeesust aktiivse maskuliinse toimijana, mis on paremini kooskõlas filosoofilise vaoshoituse ja kannatustes vastupidavust demonstreeriva õilsa maskuliinsuse ideaaliga (Asikainen 2016).

Judaistlikus kontekstis jätkasid Jeesuse liikumise apostlid ka tervendamisimetegudega (Lk 9:1–2; 10:9, 17–20), et demonstreerida õpetaja ja õpilaste vahekorda, kuigi ette tuli ka ebaõnnestumisi (Mt 17:16, 19). Apostlitel tekib siiski palju laiem kokkupuude kreeka-rooma kultuuriruumis (Efesos, Malta) levinud paganlike imetegijaisade, nn jumalinimeste fenomeniga. Ajavahemikus 300 eKr kuni 150 pKr ei tunta antiikkirjanduses silmatorkavalt suuri kreeka-rooma paganlikke imetegijaisasid. Ja kuigi mõningate imetegijaisade elulood on kirjutatud alles hilisemal ajal, ei ole sellest faktist lähtudes õige väita, et kreeklased ja roomlased ei uskunud imedesse ja maagiasse. Tõendusmaterjali selle kohta leiab ju ka umbes 1. saj lõpul kirjutatud Apostlite tegudest[4].

Teiste antiikusunditega konkureerides tuli apostlitele omistada võrdväärseid, aga ka uusi imetegusid, mille heaks näiteks on Mk 16:17–20.[5] Usundite konkurentsis tuli ette vastava kirjanduse (grammata), täpsemalt loitsupapüüruste (bibloi), aga mitte raamatute (biblia) hävitamist (Ap 19:19).[6] Apostlite imetegudes esinevad mitmed tolle ajastu üldlevinud rahvamaagia elemendid: sugestiivne pilk (Ap 3:4–5); nimemaagia (Jeesuse nimi kui amulett: Mt 1:21; Ap 3:6; 19:13–15); oma varjuga tervendamine (Ap 5:15, Jeesusele sellist imevõimet ei osatud omistada: vt Mk 6:55–56); käte higist puhastamise higirätikute ja põllede kasutamine (Ap 19:12). Viimase on kirjutaja[7] seostanud apostel Paulusega, kes oma kirjades[8] ei maini midagi ei suurtest imedest ega ihult võetud higirätikutest. Distantsilt tervendamise ees domineerib Jumala käega (Ap 4:30) või oma kätega kontakttervendamine (Ap 5:12). Paulus ravis kätega terveks Maltal mõisnik[9] Publiuse palavikus ja kõhutõves (düsenteeria) vaevleva isa, kelle kristliku usu kohta pole mingit vihjet (Ap 28:8). Paulus tervendas ka teisi saare elanikke, aga kristlikku kogudust Maltale selle tagajärjel ei sündinud. Enne tervendamisi oli Paulus mao, rästiku hammustusest ellu jäänud ja kohalikud pidasid teda seetõttu jumalaks, austades teda „mitmel kombel“. Paulust vaadati kui jumalinimest (vrd Mk 16:17–18; Lk 10:19).

Konstrueeritud jutustuse taustaks on messiaanlikult tõlgendatud Ps 91:13: „[S]ina võid sammuda üle lõvide ja rästikute, sa võid tallata lömaks noored lõvid ja maod“. Apokrüüfsetes tekstides ristis Paulus lõvi. Mao hammustusest paranemisest on juttu 2. saj keskpaigast Süüriast pärit Tooma lapsepõlveevangeeliumis ja 3. saj-st pärit Tooma tegudes ning Johannese tegudes.

Teisel sajandil jõudis varakatoolne kristlus antiikjumaluste imetegude kiriklikustamiseni. Eesmärgiks sai anda antiiksetele imetraditsioonidele kristlik sisu. Imed rakendati apokalüptilise jumalariigi asemel kirikupoliitika teenistusse. Vohama hakkas ja moodi läks hagiograafiakirjandus – pühakute imederohked legendaarsed elulood.

Keskaja ime-käsitlust mõjutasid üldkokkuvõttes juutlik, juudikristlik, kreeka-rooma antiikkultuur ja kohalikud rahvapärimused. Kõrgendatud huvi imede suhtes jätkus ka keskajal, eriti 12. ja 13. saj. Kolmeteistkümnendast saj-st teatakse laialdaselt tuntuks saanud, enamuse oma eluajast haigusi põdenud ja praktiliselt pimedana surnud Püha Franciscuse imetegusid (miraculum) käsitlevat Thomas Celanolase 1250–1253 koostatud teost Tractatus de miraculis. Franciscuse imed olid metafoorsed, nagu näiteks laialt tuntud imelugu Gubbio hundist, vennaskonnast võõrdunud vennast, kelle Franciscus vennaskonnaga ära lepitas (hundi meeleparandusele pööras).

Ime küsimusega tegeleti põhjalikult ka skolastilises teoloogias. Imedel (mirabilia) võis olla skolastikute arvates erinevaid põhjusi, mis olid mõistusele arusaamatud ja mille üle puudus kontroll. Nagu väitis Aquino Thomas 1273. a Napoli Santa Domenico maggiore kirikus peetud paastuaja jutlustes, olid paganad pöördunud Kristuse poole imede abil. Juhul, kui nad olid pöördunud imede abita, ei või olla suuremat imet, kui see, et kogu maailm on pöördunud imede abita. Miraakleid sai skolastilises teoloogias iseloomustada kolme tunnuse abil: 1) selle ainupõhjus oli teada – Jumal; 2) seda kontrollis kirik; 3) seda võis teoloogiliselt seletada.

Pärast transsubstantsiatsiooniteooria sõnastamist[10] ja kinnitamist 1215. a tekkis Euroopas hulgaliselt imelugusid Jeesuse Kristuse verisest sõrmest, tema ihu veritsevatest tükikestest kuni tema nähtava ilmumiseni liturgilises aktis. Said alguse erilised armulauaimed. Sakraalse kirikliku imetraditsiooni kõrval aga vohas ka rahvapärane imekultuur (imelise Graali lood, nõidumine). Hiliskeskajal (14. ja 15. saj) sai alguse imede ja imelise estetiseerimine nii kunstis kui ka kirjanduses.

Viieteistkümnendal sajandil paljastasid piiblihumanistid paavstluse ühe kurikuulsama imeloo tegelikkuse, 5. saj loodud imelegendi, mille kohaselt kutsuti 4. saj algupoolel Rooma piiskop Sylvester pidalitõvesse haigestunud keiser Constantinuse juurde, kes ta imeliselt tervendas, ning keiser lasi ennast seepeale ristida[11]. Sama legend sigitas juurde veel teisegi võltsingu, nn Constantinuse kingituse (donatio Constantini), mille järgi keiser annetas Sylvesterile ja tema järglastele kõrgeima võimu kirikus ja poliitilise võimu Roomas, Itaalias ja kogu impeeriumis. Legendi ja võltsdokumenti kasutati 8. saj-st frangikiriku piiskoppide sõltumatuse ja ka paavstide hegemoonia õigustamiseks.

Läbi sajandite püsisid elujõus ka igivanad uskumused (oliivõliga) võitud kuningate võimest haigeid oma puudutusega imeliselt tervendada. Inglaste hulgas levinud käsitluse kohaselt võis võitud kuningas oma käe puudutusega tervendada neelu ja kurgumandlite põletikku. Vastav tseremoonia oli Inglismaal käibel veel kuninganna Anne ajalgi (valitses 1707–1714). Frantsisklaste tertsiaaride hulka kuulunud kuningas Ludvig IX Püha (1215–1270) ja Henri I abikaasa Matilda põetasid 12. saj alguses pidalitõbiseid ja puudutasid huultega raviks nende haavu. Teistel puhkudel saatsid kuningad abivajajate juurde oma ihuarstid.

Hingestatumad meditatsioonid Inglise 17. saj õukonnaarstidest on loonud Londoni St. Pauli toompraost John Donne (1573–1631). Devotions upon Emergent Occasions („Palveid haigevoodis“) valmis ühe kuuga 1624. a, ning see kuulub tänaseni Inglise kirjanduse klassikasse. Donne ei oodanud enda juurde vaimulikku, vaid arsti, kes kuulutaks talle Peetruse sõnadega: „Jeesus Kristus tervendab su.“ Haiguste müstifitseerimine pidi aitama jõuda hingehaiguste äratundmiseni. Haigused teevad hinge tõsiseks. Klassikaliseks sai Johann Gerhardi Meditationes sacrae ad veram pietatem excitandam („Pühi meditatsioone õige vagaduse esiletulemiseks“, 1606), mille koostamisel kasutas Gerhard Canterbury Anselmi palveid ja meditatsioone. Gerhardi luterlik hingehoid oli karmist ristiteoloogiast läbi imbunud. Arst Kristus tervendas hinge seda nuheldes: „Paljusid takistab mure erinevate ilmalike ülesannete pärast arvestada Jumala tahtmisega. Nõnda siis saadab Jumal neile haigusi, et nad hakkaksid iseenda eest hoolitsema.“ Haigusest kui vaimsest äratusest kirjutas Donne ja midagi analoogset elas 1659. a üle näiteks Blaise Pascal, kes poolhalvatuna karkude abil Port-Royal des Champsi kloostris vaevalt liikudes kiitis Jumalat selle vaeva eest, mis oli pannud teda tundma muret oma hinge raskemate haiguste pärast.[12]

Kui 17. saj pääses võimule empiiriline teadus, muutus suhtumine ka religioossetesse imedesse. Üha valjemalt hakkas kõlama kriitikute (näiteks René Descartes) hääl, et mingeid imesid tegelikult ei toimunud ning niinimetatud püha imede ajalugu juhib kristlaskonna fantaasiatesse ja distantseerib tõsielust. Pühal ajalool puudus veenvus ja tõesus. Katoliku kiriku ajaloo allikakriitilise uurimise keskuseks kujunesid Prantsusmaa ja Holland. Jesuiit Jean de Bolland hakkas oma õpilastega 1643. a Amsterdamis välja andma entsüklopeedilist sarja Acta Sanctorum. See koguteos esitas kriitiliselt läbitöötatult pühakute kohta käivad aktid. Töö tulemuseks tuleb lugeda, et paljud fantaseeritud legendid on tunnistatud katoliku kirikus eelmise sajandi keskel ebaajaloolisteks, kuigi tõsiteadmistest hoiduvad kristlased jätkavad nende austamist ja nendest rääkimist kui tõestisündinuist (näiteks Aleksandria Katariina).

Kaheksateistkümnenda sajandi valgustusel oli kristliku teoloogia teatud eriküsimustele erinev mõju. 1748. a avaldatud David Hume’i Essays on Miracles oli märgiline. Piibli imedel polnud üldtuntud maailmas faktilist alust. Neil puudus kogemuslik üleüldisus ja korratavus. Ime oletamine põhjendusega, et Jumalale on kõik võimalik, muutis looduses toimuva prognoosimatuks ja ennustamatuks, elamise maailmas igapäevaselt ohtlikuks. Hume’i kriitikas ilmnes põhjuse ja tagajärje suhte problemaatika. Hiliskeskaegses mõtlemises sündis modernse kausaliteedi idee käsitlus, milles põhjuse ja tagajärje vahelised suhted ei ole loogiliselt vältimatud. Need on üksnes looduse vältimatused, mis tähendavad seda, et nii on alati toimunud. Jumalale pole see aga väidetavalt probleemiks ega kohustavalt siduvaks printsiibiks. Teisisõnu: pole vaja mingit loodusseaduse rikkumist, sest pole sellist seadust, mis sunniks nähtusi ilmnema loogilise vältimatusena. On olemas üksnes Jumala absoluutne võim või suur hulk juhuseid. Imesid selle klassikalises tähenduses ei ole olemas. Teoloogid püüdsid seletada, et üleloomuliku tunnistuseta oleks kristlikku ilmutusse uskumine üksnes selle algataja autoriteedist lähtuvalt olnud kaheldav. Imed olid teoloogilise ilmutuse tõendus. Budism ei nõua viitamisi imedele. Judaismis võib olla vihjamata Jumalale. Sama ei saa öelda kristluse või islami kohta. Piibellikke imesid aktsepteerides võis kristlus olla apologeetide arvates ajalooline religioon üksnes koos imedega.

Valgustusteoloogid lähtusid eeldusest, et nende aegne maailm, kus kedagi füüsiliselt surnuist üles ei tõusnud ega palvega ei äratatud, oli samasugune ka kõigil eelnevail sajandeil ning püüdsid evangeeliumides kirjeldatud imede lahtiseletamisel rakendada akommodatsiooniteooriat[13]. Teooria kohaselt olid Jeesus ja varakristlikud apostlid oma missiooni teostamiseks valinud taktikaliselt ajastu arusaamadega kooskõlastumise, suhtlemise ajastule omases maagiliste praktikate ja uskumuste keeles. Aga 19. saj olid teoloogid suures osas akommodatsioonispekulatsioonist loobunud ega pidanud vajalikuks põhjendada Jeesuse jumalikkust evangeeliumi imedega. Eelmisel sajandil õpiti evangeeliumikirjanduses nägema (Rudolf Bultmann, Herbert Braun, Hans Dieter Betz, E. P. Sanders) antiiksest kreeka-rooma kultuurist ülevõetud elemente. Õpiti kirjeldama mil viisil palestiinalikust apokalüptilisest taevariigi kuulutajast sai kreeka-rooma kultuurist laenatud elementide abil hellenistlik-orientaalse imetraditsiooni kohane imetegija, kes vajas imesid iseendasse ja oma sõnumisse uskumise tekitamiseks (Jh 4:48).

USA-s lõi 1830. aastatel läbi viinlasest arsti Franz Anton Mesmeri (1734–1815) animaalne magnetismi ravi, mis segunes kiiresti kristluse, ameerikaliku individualismi ja optimismiga. Prantslane Charles Poyen tutvustas mesmerismi Uus-Inglismaa linnades, korraldas hüpnotiseerimisseansse, magnetiseeris rahvast ja tervendas reumatismist ja seljavaludest. Usuti, et magneetiline uni ja fluidum oli jumalik nähtamatu käsi. Aja jooksul siirdus mesmerismi õpetuslik rakenduspunkt fluidumist patsiendi sisemaailma. Nad leidsid inimesest eriastmelisi tasandeid. Väljaspoolseim on materiaalne ihu, selle all vitaalne loommagneetiline tsoon, siis mõistuslik maailm ja lõpuks hingestatud vaim. Vitaalsete animaalmagneetiliste jõudude aktiviseerudes pääses hingeline vaim materiaalsesse ihusse välja voolates, seda ühtlasi tervendades.

Phineas Parkhurst Quimby oli üks paljudest, kes oli saanud 1830. aastatel mesmeristliku äratuse. Quimby ja tema 19-aastane assistent Lucius Burkmar, kes oli eriti tundlik magnetismi suhtes, korraldasid koos mitmeid seansse. Magnetiseerituna muutus Lucius selgeltnägijaks, kes suutis näha imelist tervenemist soovivate haigete haiguste tuumpõhjusi. Sellest kujundas Quimby õpetuse, et haigus oli inimeste meeltes olemas juba varem, enne kui nad füüsiliselt haigestusid. Inimene oli uskumuste summa. Kui ta uskus, et ta on haige, siis ta ka oli haige.

Quimby arendas välja tervendamismeetodi, mis koosnes massaažist ja vestlusest. Ta väitis, et suutis tervendada tiisikusehaigeid, vigaseid, vähi- ja difteeriahaigeid. 1865. a-ks oli Quimby juures käinud juba ligi 12000 usklikku. Eesti luterlikus kirikus praktiseeris 1930. aastate alguses mesmeristlikku imeravimist Häädemeeste õpetaja Ernst Gottlieb Jaesche (1867–1945) (Haava 2013).

Baptistipastor Essek William Kenyon (1867–1948) ühendas evangeelse fundamentalismi ja „uue mõtlemise“ metafüüsika, eesmärgiga anda maailmale uus kristluse ilmutus, luua kristlaste eliit. Baptisti juurtega Kenneth E. Hagin (1917–2003) oli õpetuslikult mõjutatud Kenyoni raamatutest What Happened from the Cross to the Throne ja Two Kinds of Faith. 1966. a loodi Tulsas Oklahomas organisatsioon Kenneth Hagin Ministries, mis koordineeris koolitus- ja tervendamiskeskuse tegevust. 1974. a asutati piiblikool Rhema Bible Training Center, mille peamiseks eesmärgiks oli anda vaimus uuestisündinutele ühtne ja süstematiseeritud õpetus nn ususõna (word of faith) piibellikust tõest.

Oma ühes kõige kuulsamas raamatus The Authority of Believer („Uskliku meelevald“) kordab Hagin õpetust, et inimene ei või oma vaevadest paraneda, kui ta viljeleb kaotusmeeleolu ja alistub olukordadele. Jumala plaan vaimus uuestisündinu jaoks on, et ta valitseks elus saadud meelevallaga vaesuse, haiguse ja olukordade üle. Usklik ei tohi olla „negatiivselt programmeeritud“, usk ei tohi olla ainuüksi usk millessegi. Usk on teatud seaduste järgi toimiv jõud, mis tegutseb alati, kui selle olemust mõistetakse ja kui seda õigesti kasutatakse. Usu vahend on palve ja usklikul palujal on õigus saada ainult positiivne vastus, sest uskliku elus domineerib vaim hinge ja keha üle.

Usk Jeesusesse kui ravitsejasse ja Piibli imedesse, ka kõige ohtlikematesse, pole välja surnud. Neid imiteerivaid imeriitusi pole suudetud alati ka seadusandlusega lõpetada. USA-s on apalatšide kogudusi, mis hoolimata 1942. a kehtestatud keelust jätkavad Mk 16:18-l baseeruvat imeriitust mürkmadudega. 1978. a sügisel lahvatas Olevistes soomlastest nelipühilaste vahendusel nn tervendusärkamine, mis peamiselt Ukrainast ja Lätist kohale sõitnud nelipühilaste ja baptistide tõttu paisus venekeelseteks tervenduskoosolekuteks. Nõukogude võimuorganite käsul lõpetati need šarlataanlikud tervendusteenistused väljastpoolt Eesti NSV-d tulnud inimestele, kuid tervendamispalvete palumist oma koguduseliikmete eest see korraldus ei lõpetanud (lähemalt: Saard 2010).

Puutusin parandamatu haige ja tervendamispalve küsimusega ise kokku 1984. a. Olevistes oli tuntust koguma hakanud ameeriklase Kenneth Hagini ususõna õpetus, mis rõhutas Piiblis öeldud ja kästud asjade usus teostamist. Jaakobuse kirjast on leitav: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juure koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usu palve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks…“ (Jk 5:14–15). Kirjakohast ajendatuna julgustasin mulle tuttavaks saanud Kohila baptistikoguduse, diabeedi tagajärjel surivoodil oleva noormehe ema, et teeksime nii nagu Jaakobus nõustas. „Kas tahetakse haige ihuga koos hukutada ka usk ja hing?“ küsis ettepanekust ärritatult Kohila baptistikoguduse vanem. Visiiti ei toimunud. Tagantjärgi võin tänada, et see vaimulik minu elus ühe religioosse rumaluse ära hoidis. Haigete peal ei ole eetiline antiiksete maagiliste retseptide õigsust ja toimet testida.

„Kuidas ma vahest igatsen, et meil oleks inimesi, nagu Jeesuse ja jüngrite päevil, kes suudaks terveks palvetada. Küsin vahest, et miks meie usk ja usaldus on siiski nii nõrk? /…/ Ja imestan, et usk pole kasvanud selliseks väeks, vaid paljud asjad ja olukorrad on seda nõrgestanud – ja see teeb mind kurvaks /…/ kannan sind palvekätel Jeesuse ette, et Tema sind täidaks oma vaimu väega ja annaks tervise tagasi.“[14] „Aga nüüd pead saama Naotropili see on kapslites rohi ja seda pead võtma kaks karpi järjest iga päev 3 x 2 kapslit ja siis veel ühe karbi, kui vaid kuskilt saab ja siis 3 x 1 kapsel päevas. Ja seda rohtu pead muretsema valmis, sest kuu või pooleteise pärast pead jällegi tegema ühe kuuri, siis võid juba kauem vahet pidada. Need on minu kogemused peapõrutusega. Tänu Jumalale, et Tema meie Lunastaja meid aitab saada hädadest üle /…/ ja tehku Jeesus sind pea terveks.“[15]

Kahe tuntud Eesti vaimuliku Harri Haameri ja Evald Saagi abikaasade omavaheline arutlus demonstreerib valdavas osas kristlaskonnas omaks võetud pragmaatilist uskumisviisi – meditsiinilise ravi ja religioosse mõtteviisi sünergilist koostoimet. Tõsiusklike praktikat, mis välistab meditsiinilise sekkumise, võib liigitada sektantlikuks alternatiivpraktikaks, mida jääb järjest vähemaks seal, kus meditsiin on kättesaadav. Keskmine ameeriklane peab keskmise rootslasega võrreldes mitu korda rohkem palvetama – seda tingib nende ühiskondade erinev sotsiaalne korraldus.

Nõustuda tuleb ka filosoof Sam Harrise tõdemusega, et ka läänemaise meditsiiniteaduse tänased praktikad võivad paarikümne aasta pärast paista meile barbaarsetena. Sellest arusaamiseks pole vaja enamat, kui võtta arvesse tänaste ravimite kõrvalnähtusid. Sellegipoolest on suurem osa inimkeha ja füüsikalise maailmakõiksuse kohta käivast teadmisest läänepärase teaduse saavutus. Muu on vaist, pärandipõhine teadmine ja enneaegne surm (Harris 2014).

Imedena tõlgendatavatest kogemustest tunnistavad religioossed ja mittereligioossed inimesed, aga igat normaalsusest kõrvalekallet ei peaks nimetama imeks. Käesoleva esseega tänan mind ravinud Lääne-Tallinna Keskhaigla uroloogia osakonna meedikuid.[16] Operatsioonipäeva hommikul juhtus „ime“ – operatsiooniks põhjuse andnud probleem likvideerus mõni tund enne lõikust.

 

[1] Loodusimed: tegi veest veini (Jh 2:1–11); vaigistas tormi (Mt 8:23–27; Mk 4:35–41; Lk 8:22–25); paljundas toitu (Mt 14:13–21; Mk 6:32–44; Lk 9:10–17; Jh 6:1–15; Mt 15:32–39; Mk 8:1–10); kuivatas viigipuu (Mt 21:18–22, Mk 11:12–14, 20–26, vrd Lk 13:6–9); hukutas deemonite abil seakarja (Mt 8:28–34), kõndis mööda vett (Mt 14:22–33, Mk 6:45–52, Jh 6:16–21).

[2] Kontakttervendamised: Jeesus tervendas Peetruse ämma palavikust, puudutades tema kätt (Mt 8:14–15; Mk 1:29–31; Lk 4:38–39); kätega tervendas naise, kel oli kõver selg olnud 18 aastat (Lk 13:10–13); tervendas, puudutades käega pidalitõbist (Mt 8:1–4; Mk 1:40–45; Lk 5:12–16); tervendas oma süljega tehtud muda silmile määrides pimedana sündinu (Jh 9:1–41); tervendas käega silmi puudutades kaks pimedat (Mt 9:27–31; 20:29–34; Mk 10:46–52; Lk 18:35–43); äratas käega puudutades surmana näivast unest sünagoogi juhi Jairuse 12-aastase tütre (Mt 9:18–26; Mk 5:21–43; Lk 8:40–56). Veritõbine naine tervendas ennast ise, puudutades Jeesuse kuube (Mt 9:20–22; Mk 5:24–34; Lk 8:42–48). Haiged, kes said võimaluse puudutada tema riideid, paranesid (Mk 6:56). Kombineeritult, puudutades käega surnuraami ja öeldes: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!“ äratas Jeesus Naini lese poja surnust (Lk 7:11–17).

[3] Distantsilt verbaalse käsklusega tervendamised: Jeesus tegi distantsilt palavikust terveks Kapernauma väeülema poisi (teenri) (Mt 8:5–13; Lk 7:1–10; Jh 4:46–54); ajas verbaalselt välja haigust põhjustanud kurjad vaimud kreeklanna tütrest, tütart ise nägemata (Mt 15:21–28; Mk 7:24–30); verbaaltervendas distantsilt kümme pidalitõbist (Lk 17:11–19); tervendas verbaalse käsklusega kuivetunud käe (Mt 12:9–14; Mk 3:1–6; Lk 6:6–11); tervendas verbaalse käsklusega pimeda (Mk 10:46–52); tervendas verbaalse käsklusega halvatu (Mt 9:1–8; Mk 2:1–12; Lk 5:17–26); tervendas Betsata (Betesa) tiigil verbaalse käsklusega 38 aastat haige olnud inimese (Jh 5:2–14); ajas verbaalselt välja haigust põhjustanud kurjad vaimud tummast mehest (Mt 9:32–34; Mk 12:22–24; Lk 11:14–15) ja depressiivse isa langetõbisest pojast (Mt 17:14–21; Mk 9:14–29; Lk 9:37–43); äratas demonstratiivimena surnust üles neljandat päeva hauas olnud Laatsaruse (Jh 11:1–44). Vana Testamendi poolelt tunneb piiblilugeja kuningas Hiskija lugu, kellele anti surivoodil palve ja viigikakukese paisele paigutamisega juurde 15 eluaastat (2Kn 20:1–7). Laatsarusele lisatud eluiga evangelist ei paljasta, aga surra tuli tal vältimatult veelkord uuesti.

[4] Pealkiri anti 180. aastal.

[5] Issanda armust kahjutuks jääva mürgi joomine ja madude kättevõtmine kui ime Jeesuse nimesse uskujate tunnusena on lisatud Markuse evangeeliumisse hilisemal ajal. Oletatakse, et selle lisas esimese kristliku sajandivahetuse paiku presbüter Aristion ja varaseim säilinud arameakeelne pika lõpuosaga Markuse evangeelium on 986. aastast. Hierapolise piiskop Papias, keda pärimuse kohaselt peetakse apostel Johannese õpilaseks, mainib kaduma läinud (130–140 pKr pärit) „Isanda õpetuse seletuses“ Filippuse tütarde surnute üles äratamise võimet. Surnute äratamine ja surmava mürgi kahjutu joomine leiduvad näidetena ka kirikuisa Caesarea Eusebiose u 330 ilmunud kirikuajaloost (III 39,9).

[6] Teoste põletamine oli roomlaste hulgas levinud tava, sellest kirjutasid Livius Titus (59 eKr – 17 pKr) ja Suetonius (70–140 pKr). Kristlased võtsid teoste põletamise üle just roomlastelt.

[7] Apostlite tegude autorluse küsimuses on eksegeedid valdavalt seisukohal, et selle kirjutas Luuka evangeeliumi autor e arst Luukas.

[8] Pauluse autentseteks kirjadeks loetakse kirja roomlastele, 1. ja 2. kirja korintlastele, kirja galaatlastele, kirja filiplastele, 1. kirja tessalooniklastele ja kirja Filemonile.

[9] Tõenäoliselt oli tegu Rooma magnaadiga.

[10] Teooria sünniprotsessi kokkuvõtlik ülevaade leidub Saard 2013, 208–209.

[11] Kirikuisa Hieronymus teadis 380. a mainida, et keisri ristis tema surivoodil 337. a Nikomeedia Eusebios.

[12] Prière pour demander à Dieu le bon usage des maladies („Palve, et Jumal laseks haigustest tulu tõusta“, 1659).

[13] Akommodatsioon – mugandumine, kohanemine, näiteks valitseva mõtteviisiga, uskumustega, tavade ja kommetega.

[14] EELKKA (=Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv) Emilie Saag-Karjus. Emilie Saag-Karjusele kirjad Maimu, Harri, Eha ja Eenok Haamerilt. – Maimu Haamer Emilie Saagile 8.3.1988.

[15] EELKKA Emilie Saag-Karjus. Emilie Saag-Karjusele kirjad Maimu, Harri, Eha ja Eenok Haamerilt. – Maimu Haamer Emilie Saagile 16.3.1988.

[16] Olid ka pöidlahoidjad ja eestpalvetajad, kes tegid seda heast tahtest, ilma et oleksin seda eraldi nende käest palunud.

 

 

Viidatud kirjandus

Asikainen, Susanna (2016) Jesus and Other Men. Ideal Masculinities in the Synoptic Gospel. Helsingi.

Haava, Ursula (2013) „Ernst Gottlob Jaesche – imearst Häädemeeste pastoraadis“ – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2013, 57–80 [http://www.ut.ee/OES/wp-content/uploads/Haava.pdf].

Harris, Sam (2014) Waking Up. A Guide to Spirituality Without Religion. New York et al.

Saard, Riho (2010) Tallinna vaim. Peatükk XX sajandi Eesti karismaatilise liikumise aja- ja mõtteloost. Tallinn.

Saard, Riho (2013) Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn.

 

Riho Saard (1961), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuloo dotsent ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English