Esiletõstetud lood

Kõik on uus septembrikuus

MattiasPalliKui läänekirikud alustavad kirikuaastat üldiselt advendist, siis idakirik (pean siinkohal silmas apostlik-õigeusu kirikut; nn orientaalkirikutel on mitmeid erinevad praktikad) alustab kirikuaastat mihklikuuga. Õigemini on see liikumatute pühade aastaringi vormiline algus, liikuvad pühad „elavad oma elu“ ja nende alguseks on nn triooditsükli algus kümme nädalat enne ülestõusmispühi (ehkki triood mõjutab juba ka varasemate pühapäevade kirjakohti).

1. septembriga algav kirikuaasta põhineb mingil määral jumalaema eluga seotud pühadel. 8. septembril, rahvapäraselt ussi- ehk väiksel maarjapäeval tähistame tema sündimist, 21. novembril templisse viimist, 25. märtsil kuulutamist ja 15. augustil surmaunne uinumist. Siiski pole ajalooliselt kindel, et need pühad ja kirikuaasta oleksid teadlikult koos kujunenud, pigem on (vähemalt inimlikult vaadatuna) tegu juhusega. Suurima pühaku Ristija Johannese sigimist tähistatakse 23. septembril ja hukkamist 29. augustil, ent siinkohal ei kehti igatahes sama loogika, sest Maarja eostumise püha on 9. detsembril.

Tegelikult põhineb õigeusu kirikuaasta algus lihtsalt omaaegsel Bütsantsi tsiviilkalendril. Viiendal aastasajal viidi aasta algus 23. septembrilt (keiser Augustuse sünnipäevalt) 1. septembrile. Sel kuupäeval algasid indiktid ehk 15-aastased maksurevisjonitsüklid, ilmselt Rooma-aegse Egiptuse kalendri uusaasta, thothikuu algusest johtuvalt. Laiemalt on uue aasta algus sel kuupäeval seotud saagikoristuse lõpuga Vahemere maades.

Aasta esimest päeva on peetud ka loomispäevaks ja sellest lähtuvalt kuulutas Konstantinoopoli patriarh selle 1989. aastal kiriklikuks looduskaitsepäevaks.

Aasta algamine septembriga on mõnes mõttes meilegi loomulikum kui jaanuariga. Koolide algus ja inimeste puhkuse lõppemine on palju enam tuntavad aja vahetumise märgid kui 1. jaanuar, mis ei tähista õieti mingi uue looduliku ega ühiskondliku perioodi algust. Kuid loomulikult märgib õigeusu kirik ära ka ilmaliku uusaasta (uue kalendri järgi langeb sellele ka Jeesuse ümberlõikamispüha ja püha Vassili Suure mälestuspäev), mille puhul peetakse enamasti vastav palvus.

*

Idakiriku uusaastal loetav (liikumatu) kirjakoht on Luuka evangeeliumi 4. peatükist salmid 16-22, küllap ennekõike sõnade pärast „kuulutama Issanda meelepärast aastat“ (Lk 4:19). Kirikuaasta alguses meenutatakse Kristuse avaliku tegevuse algust pärast Tema ristimist ja kõrbeüksinduses viibimist. Aastavahetus – olgu see siis mistahes kuupäeval – paneb inimest ikka mõtlema aja ja igaviku, alguse ja lõpu ning kõige mõtte ja sihi üle siin maailmas. Aasta esimese päeva evangeelium viib meie pilgu Kristusele, kes alustab rõõmusõnumi kuulutamist. Uut aastat on ikka mõistetud kui mingi uue alguse tegemise hetke. Ka meie aasta võiks alata evangeeliumi juurde pöördumisega.

Kristuse kuulutus, mis näib ehk väga tuttav ja sada korda kuuldud, võib alati hakata uuesti meis elama. Iga aastaga saame vanemaks, surmatund ligineb – selle vastu ei saa keegi. Seda enam peaksime ikka ja jälle süvenema sellesse, kust me ainsana leiame mõtte oma siinsele elule ja ukse igavesse, tõelisse ellu. Selleks pole niivõrd vaja otsida midagi „uut ja huvitavat“, vaid leida enese hinges uut vastukaja juba ehk hästi tuntule, Kristuse õpetusele ja elule. Võime uuel aastal alustada uuesti selle otsimisega, mida meie Issand kuulutas oma Galileas. Ka pärast ülestõusmist käskis Ta ju oma jüngritel minna Galileasse, kus Ta neid kohtas. Ühesõnaga, meiegi tee võib viia ikka ja jälle selleni, et käime Jeesuse järel Tema tegevuse ja kuulutuse algusest saadik, et veelkord Tema õpetus ja veel enam Tema isik meile omaseks saaks. Sellega ei korda me mitte lihtsalt tuimalt vana, vaid leiame Jumala aegumatu Sõna uut moodi, isegi kui sõnad on meile ammuilma tuttavad.

Jeesuse Naatsareti kogudusekojas loetud kirjakoht oli pärit Jesaja raamatust. Ta luges seda nõnda, et „kõikide silmad olid sihitud Tema peale“, kõik vaatasid Teda üksisilmi. Seesama Sõna, kellest need prohveti ütlused kõnelesid, seisis siinsamas, oma kodukohas, tuttavate inimeste keskel, ja luges neid! Me ei suuda praegu ette kujutadagi, milline värin, milline tuulehoog teisest maailmast võis läbida nende sõnade kuulajaid. „Täna on see kiri läinud täide teie kuuldes“ – küllap oli seda varem küll ja küll loetud, kuid ta polnud täide läinud. Aga ühel hetkel oli nende keskel lihast ja verest inimene, puusepa poeg, kes ometi luges prohvetikuulutust nõnda ja kinnitas seda veel sõnadega, et keegi ei saanud selle osas külmaks jääda. Paljud küll said „kuumaks“ – liigagi kuumaks, tahtes Jeesust mäe otsast alla kukutada. See pole kindlasti eeskujuks – samamoodi võime meie Ta enestest ära tõugata, soovida Tema tülikatest sõnadest vabaneda –, kuid vähemalt oli see kõik neile mõjunud, nad võtsid seisukoha.

Ehk seda tahabki püha kogudus aasta esimesel päeval meelde tuletada: Jumala Sõna pole midagi, mida igavledes kuulata või lugeda; ta pole ainult jutt, tekst, vaid meie sekka, meie tavapärasesse ellu tulnud isik, tõeline Jumal ja samas päriselt inimene. Ta ei ilmu ainult kunagi ja kusagil; Ta ilmub ka siin ja praegu, ehkki Tema liha päevad möödusid ligi kaks tuhat aastat tagasi Palestiinas. Kuid iga aasta, tegelikult iga päev, peab algama uuesti tema juurde pöördumisega, sest ta on leitav alati ja igal pool. Ta võib tunduda olevat meile liiga tuttav, „puusepa poeg“, aga see Tema eesmärk ongi: olla meie juures meie asupaigas, igal meie elu hetkel. Ta on ühtaegu püha ja argine, igavene ja igapäevane. Kõik, mis kirikuaastas järgneb – Kristuse ja jumalaema pühad, pühakute mälestused, argipäevad ja paastud –, kõik on Teda täis. Aga Teda on täis ka meie tavaelu, meie töö, meie kodu, meie rõõmud ja valud, meie võitlemised, võidud ja kaotused. Sellepärast on uus aasta terve meie elu Kristuses nagu eos, nagu sinepiivas kokku surutud. Võib-olla õnnestub Tema jälgedes käia sel aastal täielikumalt, uuel moel. Kas või mõnel hetkel ja mõnes asjas. Võib-olla ei õnnestu, võib-olla saame tunda enda läbikukkumist, pattu ja kiusatustele järeleandmist. Aga Tema sõna on ikka meiega ning julgustab meid igal silmapilgul jälle Temale vaatama, isegi kui miski kisub meid teisele poole või siis kardame ja häbeneme oma tehtu või tegematajäetu pärast.

„Issanda meelepärane aasta“ võib alata igal uuel aastal, alaku see siis meie jaoks mihklikuul, näärikuul või advendiajal. Pigem võib see alata iga päev, sest Sõna on meie kõrval ja meis kogu aeg. Alati võime pöörduda vaimus Naatsaretti, meie õnnistegija juurde, kes tuttavana ja tundmatuna, omana ja äratõugatuna, enne prohvetit olnuna ja ometi kindlal ajal ja paigas tema ettekuulutust täitvana astub meie juurde.

 

Mattias Palli (1966) on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peavikaar ülempreester ja Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohveti Hanna koguduse esipreester.

Print Friendly, PDF & Email
English