Arvamused

Kas ligimesearmastus nõuab ohvreid?

Aare LuupKäesoleva mõtiskluse aluseks on hiljutine telefonikõne, mille vastu võtsin. Helistajaks oli keegi aktiivne ja tubli inimene ühest väikesest luterlikust kogudusest. Ta otsis minu abi selle koguduse vaimulikul teenimisel. Temaga vestlema jäädes kujunes mul selline mulje, et neil endal pole lõpuni päris selge ning läbi mõeldud, mida nad seal teevad. Ma jäin hiljem omaette arutlema, et võib-olla see polegi üldse jahu, millest nad saia teha püüavad. Kuidas taolised asjad meie kirikus ikkagi võimalikuks saavad? Olen varemgi mõelnud, et osad kirikuinimesed (ning vaimulikud sealhulgas) on teatud määral segaduses selles suhtes, mida kujutab endast kristlik ligimesearmastus ja abivalmidus. Nii jõuab segadus mõtetes segaduseni elupraktikas.

Olen ligimesearmastuse ning ohvrimeelsuse üle palju aastaid aeg-ajalt mõtteid mõlgutanud. Pean seda telefonikõnet kinnituseks, et ehk on hea oma arusaama ka teistega jagada.

Ligimesearmastuse kahene väljendus

Kristlikus traditsioonis on pahatihti nähtud ligimesearmastuse ainsa definitsioonina Kristuse sõnu Johannese evangeeliumi 15. peatükis 13. salmis: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Seda tõlgendades on altruismi ehk ohvrimeelsust ja ligimesearmastust üsna üksüheselt samastatud. „Kristus ohverdas end – nüüd on meie kord ohverdada end ligimese heaks!“ kõlab kantslist aeg-ajalt. Johan Tamverk manitseb ametisse seatavaid kirikutöölisi vastaval jumalateenistusel lauluraamatu sõnade läbi: „Sul kuninglik-preesterlik amet, jää ustavaks ohverda end!“

Ja ometi ei ole see pilt täielik. Kristus ohverdas end kõigi inimeste eest. Ta kuulutas jüngritele ette enda ülesäratamist hauast ja surmast kolmandal päeval. Apostel Paulus räägib apostlite kohta üldiselt, et mitte ainult surm, vaid ka jumalik elu saab neis ilmsiks. Kristus ütleb sellessamas Johannese evangeeliumis enne veel: „Mina elan ja teie peate elama!“ (Jh 14:19) Surm, loobumine ja ohver ei ole ainsad tegurid, mis kristlase elu määratlevad. Tundub isegi nii, et märtrina suremisest palju raskem on pühakuna elamine. Seega ei saa me mööda Kristuse teistest juhistest selles osas, mida tähendab õige ligimesena elada. Selles osas on Kristuse antud suund meile väga selge: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mk 12:31) ning mäejutluses „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!“ (Mt 7:12). On juhiseid surmaks. On juhiseid eluks. Mõlemad on vajalikud. Üht ei saa teisega asendada.

Altruismi tugevus 

Ohvrimeelsuse tugev külg on tema selgus ja lihtsus ning eelkõige heatahtlikkus. Kui oleme ilma omakasuta midagi teise heaks teinud, on meil põhjus siiraks kinkimisrõõmuks. Ilma altruismita ei saa. Kuidas muidu oleks võimalik see, et noored lapsevanemad ei hooli raskustest ja soetavad endale lapsed, vaatamata mustadele mähkmetele ja vajadusele gaasivaludes või hambaid ootava väikelapse voodi juures valvata? Suur osa lastekasvatusest kujutab endast vanemate altruismi. Samamoodi on ka perekonnas, koguduseelus ning äri tehes – alati ei saa mõlemad pooled võita. On olukordi, kus ainus mõistlik lahendus on see, et üks osapool jätab seekord oma huvid kõrvale ning ainus kasusaaja on teine pool.

Kui meis ei oleks ohvrimeelt, siis meil ei oleks ei perekonda, ühiskonda, kirikut ega vabatahtlikke organisatsioone. Oleksime ammu hukkunud isekas püüus saada aina oma tahtmist. Kodanikuühiskonda ei saa olla, kui pole kodanikke, kes oma aega ning vaeva ühistes huvides ohverdavad.

Altruismi nõrkus 

Ohvrimeelsuse tugev külg on samas ka tema peamine nõrkus ja puudus: kasu tuleb kellegi teise arvelt, keegi langeb ohvriks. Selle paremaks illustreerimiseks toon siinkohal ära täies mahus ühe loo, mille luges ette tänavusel Jäpe festivalil hoiatava eeskujuna oma jutluses kirikunoortele peapiiskop Urmas Viilma.

„Õunapuu ja väike poiss“
„Kord oli puu, kes armastas üht väikest poissi. See poiss tuli iga päev tema juurde ja korjas puu alt lehti. Ta tegi neist lehekroone ning mängis metsakuningat. Ta ronis mööda tüve üles ja kiikus puu okstel ning sõi ta õunu. Ja nad mängisid koos peitust. Ja kui poiss väsis, heitis ta puu varju magama.

See poiss armastas puud väga ja puu oli õnnelik. Kuid aeg läks. Poiss kasvas suuremaks ja puu jäi tihti üksi. Ühel päeval tuli poiss puu alla ja puu lausus: „Tule, poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu oksal, söö mu õunu ja mängi mu varjus ja ole õnnelik!” „Ma olen liiga suur, et ronida ja mängida,” vastas poiss. „Ma tahan endale asju osta ja elust rõõmu tunda. Ma tahan raha. Kas sul on mulle raha anda?” „Anna andeks,” ütles puu, „kuid mul pole raha. Mul on ainult lehti ja õunu. Korja mu õunu ja müü need linnas ära. Siis saad raha ja sa oledki õnnelik.”

Poiss roniski puu otsa, korjas ta õunu ning viis need endaga kaasa. Ja puu oli õnnelik. Kuid poiss jäi kauaks ära ja puu muutus kurvaks. Siis ühel päeval tuli poiss jälle tagasi ja puu sahises rõõmust ning lausus: „Tule, poiss, roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu okstel ja ole õnnelik.” „Mul on liiga palju tegemist, et puude otsas ronida,” vastas poiss. „Ma tahan endale maja, kus mul oleks soe,” lausus ta. „Ma tahan endale naist ja tahan endale lapsi, sellepärast ongi mul maja vaja. Kas sul oleks mu jaoks maja?” „Ei ole,” ütles puu. „Mu maja on mets, kuid sa võid mu oksad ära saagida ja endale maja ehitada. Ja sa oledki õnnelik.”

Poiss saagiski puu oksad ära ja viis need endaga kaasa ja ehitas neist maja. Ja puu oli õnnelik. Kuid poiss jäi kauaks ära. Kui ta tagasi tuli, oli puu nii õnnelik, et suutis vaevu kõnelda. „Tule, poiss,” sosistas ta, „tule ja mängi minuga!” „Ma olen liiga vana ja kurb, et sinuga mängida,” vastas poiss. „Ma tahan endale paati, mis mind siit kaugele ära viiks. Kas sul oleks mu jaoks paati?” „Raiu mu tüvi maha ja ehita endale paat,” ütles puu. „Siis sa võid minema purjetada ja sa oledki õnnelik.”

Poiss raiuski puu tüve maha, ehitas paadi ning purjetas minema. Ja puu oli õnnelik… kuid mitte päriselt.
Kaua aja pärast tuli poiss uuesti tagasi. „Anna andeks, poiss,” ütles puu, „kuid mul pole sulle enam midagi anda, mul pole enam õunu.” „Mu hambad on liiga kehvad, et õunu süüa,” vastas poiss. „Mul pole enam oksi,” lausus puu. „Sa ei saa nendel enam kiikuda.” „Ma olen liiga vana, et okstel kiikuda,” vastas poiss. „Mul pole enam tüve,” lausus puu. „Sa ei saa seda mööda ronida.” „Ma olen ronimiseks liiga väsinud,” vastas poiss. „Anna andeks,” ohkas puu. „Ma tahaksin sulle midagi anda, kuid mul pole enam midagi. Olen vaid üks vana känd. Anna andeks.”

„Mulle pole enam palju vaja,” vasta poiss, “ainult üht vaikset kohta, kus istuda ja puhata. Ma olen väga väsinud.” „Hea küll,” lausus puu ja ajas end nii sirgu kui suutis, „istumiseks ja puhkamiseks on vana känd hea küll. Tule, poiss, istu maha. Istu ja puhka.“ Poiss istuski. Ja puu oli õnnelik.”

Siin näeme kujukalt järjekindla altruismi tagajärgi: ohvrimeelsus hävitas puu, tegemata poissi õnnelikuks. Võib isegi öelda niiviisi, et mida rohkem andis endast puu, seda õnnetumaks ja rahutumaks muutus poiss. Puu langes oma armastuse ohvriks. Kas selleks, et poiss lõpuks õnnelikuks saaks, oli tingimata tarvis puul ennast ohvriks tuua? Selles võib kahelda, kuna „sülle kukkunud” väärtusi ei osata hinnata, vaid peetakse odavaks. Kannataval andjal võib tekkida salaviha võtja vastu. Antud loos puudus terve ja täisväärtuslik suhe, olid vaid ärakasutaja ning tema ohver. Praktiline eluküsimus meie kõigi jaoks on järgnev: kas oskame altruism oma elus arukalt ja tasakaalukalt „doseerida”? Või langeme omaenese ohvrimeeluse ohvriks?

Kas ligimesearmastus on üheselt mõistetav?

Nagu eespool seletatud, toob Kristus surema õpetava altruism kõrvale sama tähtsana elama õpetava ligimesearmastuse. Tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Kui tunned end üksikuna, proovi olla kellelegi sõber. Kui tahad sünnipäevaõnnitlusi, siis ära unusta esmalt teisi nende sünnipäeval õnnitleda. Ja nõnda edasi.

Taolist ligimesearmastuse juhist on peetud praktilises elus kasutamiskõlbmatuks, kuna inimesed tahtvat erinevaid asju. Sadist tahab piinata, masohhist tahab ennast piinata lasta. Kuidas nad siis saavad teisele teha sama, mis endale meeldiks? Taoline ekstreemne näide vaatab mööda asjaolust, et äärmuslike inimeste soovid ei erine mitte sisult, vaid vormilt. Kõik inimesed otsivad elust rahuldust. Abraham Maslow väidab vajaduste hierarhia püramiidi kaudu meile seda, et kõigil on esiteks füsioloogilised vajadused ning turvalisuse vajadus. Sealt edasi aga otsime rahuldust armastuse, kuulumise ja tunnustuse vajadusele ning lõpuks ka veel eneseteostust.

Meie vajadused on üldinimlikud. Vaid viisid nende täitmiseks on erinevad. Me soovime enda vajadusi täita, sest selleks ajendab meid juba enesealalhoiuinstinkt. Erinevalt mõnest idamaisest õpetusest ei mõista Kristus meie vajadusi hukka, vaid ütleb lihtsalt, et peaksime ka teiste huve samal määral järgima, kui enda omi. Mina saan söönuks – ma vaatan, et ka sina saaksid söönuks. Kui meil on kahe peale päts leiba, siis teeme selle pooleks!

Sellesama elureegliga mõistab Kristus ühtlasi ja vaikimisi hukka igasuguse teiste ärakasutamise või ka liialdatud altruismi. Ilmselt siinkohal jooksebki murdepunkt. Kas mõistame alati seda, et see Kristuse sõnastatud meie enda ja ligimese jaatus tähendab ühtlasi ka liialduste ja äärmuste eitust? Mul on tunne, et vahel seda ei märgata. Teinekord tundub õigus olevat Annie Lennoxil, kes laulab inimestest üle laia ilma:

„Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused.“

(Osad neist tahavad sind ära kasutada,
osad tahavad, et neid ära kasutataks,
Mõned neist tahavad sind kuritarvitada,
Mõned neist tahavad olla kuritarvitatud.)

On inimesi, kes lasevad meil neid aidata, kuid raskes olukorras ise meile appi ei tule. On organisatsioone, kes on nõus tegema meist nimed marmortahvlil või elutöö aukirjal, kuid kes ise ei panusta ei raha ega inimesi sama asja tegemiseks, mida nad meil enda eest teha lasevad. Ja on ka inimesi, kel on raske vastu võtta meie siirast tunnustust, komplimente ja tänu, kuna neile tundub, et nad pole selleks piisavalt head. Igasuguseid inimesi on. Kõikvõimalikke asju juhtub elus. Kuid ligimesearmastuse käsk on antud elujuhiseks meile kõigile.

Nii saavad mõlemad puhtaks

Mida ma siis pakun lahenduseks? Täiuslikku lahendust ei ole. Universaalset imerohtu ei leidu. On olukordi, kus on vaja end suuremal või vähemal määral ohverdada, „surra“ lapse, sõbra, kollektiivi huvides. Kuid juhis suremiseks ei saa olla juhis igapäevas elamiseks.

Meie tavakeeles on aja jooksul korruptsiooni, vassimise ja ringkäenduse sümboliks muutunud tõdemus „Käsi peseb kätt“. Ning tõesti: kui kaks osapoolt „pügavad“ ühel või teisel moel kolmandat, siis on see kurjast. Kuid mitte selles ei olnud ju üteluse algne mõte. Meie rahva vanasõna tõdes lihtsat tõsiasja: üksteisele vastandumise asemel peaksime leidma ühised huvid ja nende nimel tööle hakkama. Algselt ju öeldi: „Käsi peseb kätt, nii saavad mõlemad puhtaks!“

Ning tõepoolest, proovigem korraks pesta üht kätt puhtaks ilma teiseta. Peaaegu ei õnnestu. Õige ligimesearmastus püüab leida lahendusi, millest kõik võidaksid. Vastanduv, ründamisele ja kaitsele koonduv konflikt muudetakse koostööks. See on võimas pööre suhtumises, mis toob kaasa muutuse kogu omavahelises läbikäimises.

Olukorras, kus peame kõigile osapooltele sobiva lahenduse leidma, võime alguses tunda kitsikust – me oleme harjunud mõtlema teisiti. Justkui peaks lahendus tulema vältimatult kellegi arvelt – kas anname järele meie või siis keegi teine. Tihti juhtub ka nii, et taoline lahendus tuleb leida kiiresti. Selleks vajame enne veidi harjutamist ja vilumust. Kuid ennekõike vajame vastanduva ning probleemidele keskenduva mõttemalli hülgamist selle nimel, et ennast harjutada hoopis lahendusi leidma. Võimalust, kus mina saan söönuks ja sina saad ka söönuks; kus ei tehta kompromissi, millega jagatakse ühele kirvest vars ja teisele silm, vaid kus mõlemad kasutame sama kirvest näiteks kordamööda; kus me järgime ligimese huve samapalju kui enda omi. Alati ei ole see lihtne. Õigupoolest on see tihti keeruline. Kuid parem on kasuliku ning toimiva lahenduse leidmise nimel algul vaeva näha, kui olla ebaõiglane teise suhtes või hiljem ise ebaõigluse all kannatada.

Ligimest on võimalik armastada nõnda nagu iseennast. Kristus ei oota meilt mitte suuremat pingutust, vaid vastanduvast mõttemallist loobumist tasakaaluka kasuks. Ainult nii saab meie maal elada ja areneda jätkusuutlik, terve ja aktiivne ning mitmekülgne kodanikuühiskond. Seal leidub õnnelik koht ka meie endi jaoks.

 

Aare Luup (1973) on EELK reservvaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
English