Esiletõstetud lood

Hoia end puhtana (1Tm 5:22)

Toomas Paul

„Ära ole kärmas käsi kellegi peale panema, ära ka tee end võõraste pattude osaliseks! Hoia end puhtana!” (1Tm 5:22)

Kuidas on võimalik veerandtunnises jutluses käsitleda Usuteaduse Instituudi (UI) loomise 70. ja Porvoo ühisdeklaratsioonile allakirjutamise 20. aastapäeva ning UI sügissessi algust? Esmalt tundus see akrobaaditükk, nagu pidada loengut kolme jalaga kipakal taburetil seistes. Aga ma leidsin väljapääsu! Kui kolm teemat korraga on liiga palju, siis võtan neli. Päris personaalse lisaks. Seisab püsti palju paremini nagu ikka nelja jalaga järi.

Kui mu isa Arved Paul (1913–1960) vabanes 1946. a  sügisel sõjavangilaagrist, pakkus ta ennast EELK-sse tööle ning kinnitati Kursi koguduse jutlustajaks (vt Toomas Paul: Arved Paul Kursis. Kirikulooline etüüd). Tartu praosti kohusetäitja Harri Haamer, kes oli Kursi hooldajaõpetaja ning tundis aastaid teda Tartu Pauluse noortetöö tegijana, ordineeris ta mõne aja pärast õpetajaks, toetudes meie kiriku alusdokumendile, Usutunnistuskirjadele, nimelt Schmalkaldeni artiklile ordinatsioonist (Von der Weihe und [Ordina) Vokation), kus sarjatakse katoliku piiskoppe ja tehakse järeldus:

„… siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi ilma sõnasulasteta jääda. Seega, nagu kiriku ja kirikuisade varasemate aegade eeskuju meid õpetab, tahame ja peame me ise tublisid isikuid sellessee ametisse ordineerima. Ja seda ei saa nad meile keelata ega meid takistada, ka nende enda seaduste kohaselt mitte, sest nende seadused ütlevad, et need, keda on ordineerinud ketserid, peavad olema ja jääma ordineerituks.” (Luterlikud usutunnistuskirjad 2014, 194–195)

Puhkes pahandus, mis on täiesti mõistetav – kui iga vaimulik hakkab ordineerima, läheb asi käest! Loomulikult tunnistati „ordinatsioon” õigustühiseks, Harri Haamer sai valju noomituse ning vabastati praosti kt kohalt ja Kursi koguduse hooldamisest 7. maist 1947.

Asja iroonia on selles, et sedakorda ei olnud pühitsemise legitiimsuse vaidlustajaks paavstlikud piiskopid, vaid oma kiriku juhtkond. Arved Paul oli kohe pärast laagrist pääsemist jätkanud sõja eel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas alanud teoloogiõpinguid Usuteaduse Instituudis, mis oligi loodud temasuguste jaoks, kellel sõda katkestas normaalse stuudiumi.

Siin jõuame põhimõtteliste küsimuste juurde. Meest ordineeriti üsna lühikese ajavahemiku järgi kaks korda.

Mille poolest erines uus ordinatsioon esimesest? Juriidiliselt küll, aga sisuliselt?

Kui piiskopiks ordineerimine on apostelliku suktsessiooniga saadud Püha Vaimu edasi andmine käte peale panemisega, siis puudus piiskopi asetäitjal õp August Pähnal see täpselt samamoodi nagu praosti kohusetäitjal. H. Haamer jäi elu lõpuni kindlaks, et tal oli õigus[1]  ning palus mitmeid kordi oma teenistuskirjadest vali noomitus kõrvaldada, mida aga ka järgnevad kirikujuhid ei teinud. A. Paulile anti alles pärast pikki palumisi ja andekspalumisi, mis omajagu aega röövisid, luba stuudiumi jätkata. Et lõpp ei saanud ka kevadel olla kaugel, näitab, et ta ordineeritakse uuesti, „ametlikult”, juba aasta lõpul, 14. detsembril 1947.[2]

Harri Haamer arreteeriti 5. veebruaril 1948, aasta hiljem, 12. aprillil 1949 läks piiskopi asetäitja August Pähn, 3. märtsil 1953 Arved Paul. Aastatel 1944–1953 pandi vangi 22 luteri kiriku õpetajat, kolmandik sõjaeelsest pastorkonnast, kes oli veel alles jäänud.

Kirikuloo professor dr Riho Saard vastas mulle, et ta ei ole arhiivist leidnud andmeid, kes – s.t milline institutsioon – langetas otsuse hakata ordineerima pooliku akadeemilise haridusega isikuid ELK Eesti NSV-s aseõpetajateks.

Kui selline otsus olnuks olemas, jäänuks ära mõõduvõtmine, kellel on ja kellele ei ole õigust hädaolukorras oma ordinatsiooniga saadud PV kildu jagada. On olemas otsus ordineerida naisi, kuid aseõpetajate kohta puudub. Vastus jääb võlgu isegi sellele küsimusele: kes oli  esimene aseõpetaja ning millal ta ametisse pühitseti? Igal juhul, kui õp A. Paul paigutati 1950. aastal Rõugesse, tuli tema asemele aseõpetaja Kuno Pajula, kes oli 1949. a alustanud õpinguid UKK-s.

Facit – pika perioodi sõjajärgse kiriku vaimulikkond on pidanud läbi ajama ilma tõelise ordinatsioonita. Ei piiskopi kohusetäitjad Anton Eilart ega August Pähn, ka archiepiskopus electus Jaan Kiivit seenior ei ole teiste piiskoppide poolt piiskopiks pühitsetud ning seetõttu sisuliselt võttes ei ole ka nende ordineeritud vaimulikud preestrid, kellele oleks vahendatud Püha Vaim.

Enamikule aseõpetajatest, kellest muist olid vanad vennastekoguduse lugijavennad ja kellele hiljem lisandusid uued päris väljapool kristlikku traditsiooni üles kasvanud noored mehed, keda kirik tõmbas, ei tundnud sellise karvade lõhkiajamise vastu mingit huvi. Punkris omad seadused, sina vaata, et su püssirohi oleks kuiv!

Pealegi ei pidanud usuisa Martin Luther ordinatsioonist eriti palju. Augsburgi usutunnistuse XIII artikkel „Sakramentide hulgast ja kasutamisest” ütleb:

„Kui aga ordinatsiooni mõistetaks sõnakuulutamise ameti kohta käivalt, siis me nimetaksime seda hea meelega sakramendiks, sest sõnakuulutamine on ju Jumala käsk ja suured tõotused. [—] Kui ordinatsiooni käsitletaks nii, siis ei oleks meile ka käte pealepanemise nimetamine sakramendiks vastumeelt. Kirikul on ju käsk määrata ametisse ametikandjad, mis peaks meile kõige meeldivam asi olema, kui me teame, et Jumal kiidab selle ameti heaks ja on selle ametis meile ligi. Ja kasuks tuleb ka sõnakuulutusameti kõiksugu kiitusega ülistamine nii palju kui võimalik…” (Luterlikud usutunnistuskirjad 2014, 127)

Teispoole raudset eesriiet pääsenud Johan Kõpp oleks võinud end vabas maailmas lasta korrakohaselt piiskopiks pühitseda. Aga ta ei teinud seda. Nagu päris viimased sündmused siinkandis näitavad, ei saa me tõrksust või hoolimatust veel vägevamate kätest väljuva väe vastu ainult poliitiliste olude kaela ajada, vaid siin on taga midagi palju sügavamat. Eesti kanged lasevad end siilil õpetada, aga ei igatse, isegi kirikus mitte, võõraste vaimust osa saama.

Lünk piiskopiordinatsiooni järjepidevuses likvideeriti Alfred Toominga ja Edgar Hargi pühitsemisega (kuid – Kuno Pajula ja Jaan Kiivit juunior tuli peapiiskopiks pühitseda ilma preestriordinatsioonita). A. Toominga Soome peapiiskopi ja teiste välispiiskoppide piiskopiks pühitsemist pidas ka tolleaegne võim oluliseks – see oli esimene teleülekanne kirikust, pealegi live. Selle asemel et näidata NSV Liidu viimast usklikku teles, nagu Nikita Sergejevitš oli lubanud, näitas ETV mõnuga uue peapiiskopi pidulikku ametissepühitsemist!

Porvoo deklaratsiooniks nimetatud dokumendi (tegelik töö lõpetamise paik Järvenpää oli sõna, mida britid ei suutnud valjusti välja öelda) ajal olin EELK ametlik esindaja koos Tiit Pädamiga. Iga organisatsiooni olemuses on tung laieneda ja uusi alasid inkorporeerida – vrd EU või NATO –, nii tuli ka anglikaanidele ja Põhja-Euroopa kirikutele mõte kutsuda eestlased ja lätlased täisõiguslikeks partneriteks. Tagantjärele tarkusega saavad nad nüüd tõdeda, et head Baltikumi pehme kõhualuse kaasamine ei toonud.

Porvoo deklaratsiooni puhul on rõhutatud seda, et saab vastastikku üksteise kirikus vaimuliku tööd leida ega lähe vaja üleordineerimist, sest tunnustatakse teise ordinatsiooni. Kerge selleni jõuda ei olnud ning nõudis suuri järeleandmisi. Nimetan probleeme vaid kolme kirikuga, aga üsna põhimõttelisi.

Kõige raskem oli – mida teha suure Rootsi riigikirikuga, kuhu kuulus miljoneid ristimata inimesi. Neid loeti täisõiguslikeks liikmeteks ning nendelt laekus korrapäraselt kirikumaks – nagu meilgi tulu- ja sotsiaalmaks – see peeti lihtsalt kinni. Kiriku liige oldi seni, kui keegi tegi kirjaliku avalduse, et tema tahab välja astuda.

Kodu-Läti kirik oli tollal asunud tasapisi andma tagasikäiku vahepeal, Tursa ajal toimunud naiste ordineerimisele. Peapiiskop Janis Vanags ei asunud sõjakale positsioonile ega kõrvaldanud eelkäija pühitsetud ametiõdesid ametist, ta lihtsalt keeldus naisi juurde ordineerimast. Et Vanagsi ettevaatlik taktika on vilja kandnud, sellest teavitatakse meid pidevalt. Anglikaani ja Põhjamaade kirikud läksid oma suuremeelsuses tollal nii kaugele, et pakkusid armulaua ja ordinatsiooni vastastikust tunnustamist Läti kirikule ka siis, kui nende suhtumine naistesse lahkneb totaalselt teiste omast. Paraku, selline osadus „rüvedate” kirikutega ei ole tõsimeelsete Bekenntniskirche  juhtidele vastuvõetav. Suuremeelsus ei ole kandnud vilja – lätlased tahavad olla nagu ingerlased.

Ent Taani kirik soovis just olla vanas ja täies tähenduses rahvakirik, mis on koduks kõigile kohalikele ristiinimestele. Taanis on vaimulikel vendadel tava pühitseda armulauda isekeskis peetavatel palvekoosolekutel – see, mida ka Eestis 1930ndatel Vennasteühing taotles, aga ei saanud. Kui tahate, astuge luteri usu kirikust välja, palun väga! Mida pärast sõda ka märkimisväärne osa neist tegi – metodistid ja adventistid võtsid nad suure rõõmuga oma kogudusejuhtide ridadesse.

Nad kõlvanuks ka luteri usu kirikusse, kuid sõjaeelne uhke ja jäik luteri usu kiriku ametimõistmine välistas selle. Kõigil kirikuõpetajatel pidi olema akadeemiline usuteaduslik kõrgharidus. Selle dogma muutis alles UI avamine ning aseõpetajate institutsiooni loomine.

Niisiis: kui teistel luterlikel kirikutel oli euharistia pühitsemine reserveeritud ainult pühitsetud meestele, siis taanlased lasksid oma vendadel seda edasi praktiseerida ning keeldusid üle võtmast traditsioonilist preestri eristaatust. Osa kõnelustest osavõtvate kirikute esindajad oleksid tahtnud, et taanlased oma tolerantsest ja inimarmastavast, kuid vanakiriku traditsiooni hülgavast praktikast tagasi tulevad õige faith and order juurde. Ent enamusel oli nii kange soov jõuda ühisavalduse allakirjutamiseni, et oldi valmis tegema lokaalsetele tavadele mis tahes järeleandmisi.

Vahel jääb tunne, et massiivse moslemitega kohtumise eelõhtul, selle asemel, et koondada ridu ning rõhutada ühist ja ainsat alust Jeesust Kristust (1Kr 3:11), pudeneb Euroopa kristlus kisklevateks kildudeks. Ent taplused ei enam käi Kristuse jumaliku ja inimliku loomuse ega triniteedi üle, s.t dogmade ega „õige” õpetuse pärast (on üle võtnud poststrukturalistlik suhtumine, et Tõde nagunii ei ole olemas ja Õigus avaldub üksnes aina kasvavas inimõiguste hulgas), vaid seksuaalmoraali teatud praktikate promomises või pattude patuks pidamises.

Veerand sajandit on pikk aeg: maailm ei ole see, mis Berliini müüri langemise aegu. Porvoo deklaratsioonil on olnud kiiduväärne roll. Ent – nüüd vaid möödund aja mälestus on see… Täna on ilus mälestuspäev.

Olen olnud 13 aastat eruvaimulik. Tean, kui mõttetu on mingeid otsuseid ja oletusi teha ilma inside info’ta – ja teavet pudeneb praegu allapoole napimalt kui 60 aastat tagasi.[3]

Mul ei ole õigust jagada oma nappi konfidentsiaalset infot teile, armsad õed ja vennad, ka täna. Aga annan huvilistele kodutöö: mis oli mainimisväärset poolteist nädalat tagasi, 28. augustil, kui Dr Sören Dalevi (vt siit, siit või siit)  pühitsemisteenistusel Karlstadi, ühe Rootsi kaheksast stiftipiiskopist ordinatsioonil? Ma ei anna teile pisimatki vihjet. Kes teab, on seni suu kinni hoidnud. Kes ei tea – parem ongi. Võiks öelda: mida meil ei sünni teada, seda me ei pea teadma.

Apostel Jaakobus manitses: „Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.” (Jk 3:1)

Minul ei ole enam karmist kohtuotsusest pääsu. See nõuanne käib teie kohta, kel käe adra külge panek on alles ees! Seaytòn agnòn tērei! Aamen.

 

 

 

[1] Harri Haameri tütar Maarja Haamer-Renter saatis minu palve peale meiliga kõik, mis tal antud kokkupõrke kohta oli – „Katkendeid Harri Haameri eluloost” (HH enda kirja pandud). „Kui 9. aprillil 1946. aastal maeti Torma kalmistule Tartumaa praostkonna praost Aleksander Kuusik, siis arvas Kirikuvalitsus selle järele heaks määrata mind praosti kohusetäitjaks. Võtsin suure tõsidusega selle lisakohustuse enese peale. Muretsesin sellepärast, et kõik minule alluvad kogudused oleksid korralikult teenitud.

Tormas korraldasin õpetaja valimised, kus kandideeris praegune peapiiskop Edgar Hark. Kursis panin ametisse säält lahkunud õpetaja asemele usuteaduse üliõpilase Arved Pauli. Kuna piiskopi kt. polnud nõus teda enne ordineerima, kui ta on tema juures eksamid sooritanud, kogudus soovis aga pakiliselt omale õpetajat, kes neid võiks ka sakramendi jagamisega teenida, siis ordineerisin mina Arved Pauli Articuli Smalcaldici 65.punkti alusel. Et Kirikuvalitsus seda õigeks ei pidanud, tagandati mind praosti ametist ja kanti Kiriku põhimääruste vastaselt  minu teenistuskirja vali noomitus. Seda tohib kirjutada üksnes siis, kui vaimulik on tabatud kõlvatult eluviisilt ehk kui ta on õpetanud usutunnistuskirjade vastaselt.” (26.09.2013)

[2] Paistab, et A. Paul ei olnud vilets õppija. Dr Riho Saard saatis mulle 10.12.2015 meili pärimisega: „Otsime teavet Arved Pauli diplomitöö kohta. 1953. aasta 14. kirikukogul tõstetakse tema diplomitööd esile kui üht paremat. Kahjuks ei ole avatud selle sisu, rääkimata pealkirjast. Kas on võimalik kusagilt järgi vaadata? Konsistooriumi arhiivist ei ole õnnestunud leida.” Kahjuks ei saanud ma teda aidata, sest A. Pauli käsikirjalised materjalid viis NKVD läbiotsimisel kaasa.

[3] Kui olin 1963. aastal peapiiskop Jaan Kiiviti saatja LML Helsinki täiskogul, kus EELK võeti vastu LML liikmeks (E.E.L.K. ägedale vastuseisule vaatamata), esitasime pärast UKK õppejõudude ja praostide informatsioonikoosolekutel, mitmel järjestikku, lisaks üldisele ülevaatele kõigi seal täiskogul peetud ettekannete tõlked (tõlkeid ei teinud ainult mina) ning need hekseldati korralikult läbi. See oli tippdogmaatika – Rechtfertigung heute –, ja tollal domineeris teoloogide kohtumistel veel saksa keel. Kõigist välisreisidest nii üksikasjaliselt ei informeeritud, aga kiriku keskastme juhtkonnal oli korralik pilt välissuhtlusest.

 

Kirjandus ja allikad

Luterlikud usutunnistuskirjad. Toim Randar Tasmuth. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Maarja Haamer-Renteri e-kiri Toomas Paulile 26.09.2013.

Riho Saardi e-kiri Toomas Paulile 10.12.2015.

 

Jutlus on peetud 6. septembril 2016 kell 12.00 Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus.

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English