Artiklid

Sumeri Bilgamesist Piibli Iisakini ehk konflikti lahendamisest Vana Iisraeli ja Lähis-Ida moodi, 2. osa

 

Urmas NõmmikArtikli esimene osa kirjeldas konflikti lahendamise jututüüpi Vanas Testamendis, valides lähtepunktiks Iisaki ja Abimeleki jutustuse kaks episoodi Genesise (1. Moosese raamatu) 26. peatükis. Nüüd tasub aga pilgud pöörata Piiblist väljapoole ja otsida konflikti lahendamise jututüüpi ka mujalt. Sest see aitab meil paremini mõista, miks selline jututüüp võis olla vanas maailmas populaarne ja kus täpsemalt.

 

Gilgameši pärimus Vanas Lähis-Idas

Aga enne kui pöörduda Piibli juurest ajas ja ruumis hoopis kaugemale, sumeri Bilgamesi ja Akka loo juurde, peaksime tegema mõned märkused Gilgameši kohta. Gilgameš on legendaarne kuningas, kelle rikkalik pärimus oli levinud üle kogu Vana Lähis-Ida (vt lähemalt Annus 2010, 11–27). Seda muistse Sumeri aegadel väidetavasti Uruki linna valitsenud kuningat nimetati sumeripäraselt ilmselt Bilgamesiks. Ehkki sumerikeelsena on teada mitu üksikut Bilgamesi eepilist lugu (Annus 2010, 27–32), on Gilgameši pärimus meie päevil põhiliselt teada akkadikeelsena. Paljude vanemate versioonide ja fragmentide kõrval on kõige olulisem kahtlemata Gilgameši eepose Kesk-Babüloonia perioodist pärit standardversioon, mille on Andrew R. George’i epohhiloova tekstieditsiooni (2003) põhjal eesti keelde tõlkinud Amar Annus (2010). Olenemata sellest, kas Bilgamesi tegelaskuju eeskujuks oli ka mõni ajalooline prototüüp millalgi 3. aastatuhandel eKr või mitte, on pärimus temast jätnud kogu Vanas Lähis-Ida kultuuri sügava jälje, ulatudes ka Vana Iisraeli ja Piiblini. Eriti Vanas Testamendis on leitud olulisi motiiviparalleele alglugudest ja veeuputusloost (vrd standardversiooni tahvlit XI), Jaakobi lugudest, Koguja raamatust jm.

Siinse artikli jaoks on oluline esmalt see, et kogu Vanas Lähis-Idas au sees olnud päikesejumal Šamaš oli akkadi traditsiooni kohaselt Gilgameši eriline kaitsja. Šamaš saatis Gilgamešši tema teel koos sõbra ja (pool)venna Enkiduga Liibanoni seedrimetsa koletist Humbabat tapma. Reisi ajal vajasid teelolijad märke päiksejumalalt ning nägid seepärast mitut erilist unenägu. Neid omakorda tuli esile manada ehk pöörduda Šamaši poole ohvrite abil, eriti kasutades värsket vett. Viimase jaoks tuli kaevata terve rida kaevusid (eepose standardversioon IV,5, 38, 83). Kas sel või mõnel teisel põhjusel kujunes osas Lõuna-Mesopotaamiast välja pärimus kaevudest, mille olla kaevanud Gilgameš teel Vahemere äärde (George 2003, 94 j).

 

Sumeri Bilgames ja Akka

Gilgameši ja kaevude seos võib minna tagasi sumeri aega, sest Bilgamesi ja Akka lühieepos algab nimelt konfliktiga kaevude pärast, seda kahe linna Unugi (Uruki) ja Kiši ning nende valitsejate Bilgamesi ja Akka vahel.[1] Eepiline poeem on lühike, aga vaatamata raskustele teksti rekonstrueerimisel ja sellest arusaamisel siiski äratuntava narratiivse struktuuriga. Narratiiv algab Akka saadikute mingisuguse sõnumiga (read 1 j), mida Bilgames kommenteerib kahes pikemas monoloogis linna vanemate kogule ning nooremate relvakandjate kogule (3–39). Bilgames soovib kujundada otsust, kas kaevude pärast Kiši linnale vastu astuda või mitte, ning otsustab nooremate meeste toel seda teha (40–47). Kiši kuningas Akka ilmub seepeale Unugi müüride alla (48 j) ning Bilgames kutsub üles Akkale vastu astuma (50–54). Üks alamatest Birhurtur otsustab Akkale vastu minna, aga saab viimase alamatelt kolki (55–64). Järgmises stseenis peab Akka üht teist Bilgamesi teenrit linnamüüril Bilgamesiks endaks, mille peale Birhurtur vastab Bilgamesi ülistuslauluga, aga saab veel korra peksa (65–83). Nüüd ilmub müürile Bilgames ise, kelle „hiilgus valgustab noori ja vanu“ ning kelle identiteeti ka kuningas Akkale kinnitatakse (84–92). Järgnevat sündmuste käiku on raske mõista, sest järsku ollakse lahingu ja rüseluse keskel, milles mingit osa mängib Bilgamesi teener Enkidu[2] ning mille tulemuseks on Bilgamesi võit ja Akka vangivõtmine (93–99).[3] Ehkki järgnevates ridades on probleeme selle mõistmisega, kas kõneleb ainult Bilgames või ka Akka või mõni kolmas, ülistatakse seal Unugi (Uruki) ning Bilgamesi vägevust (100–111). Muu hulgas viitab aga Bilgames ka mingitele Akka varasematele teenetele (104–106), mille eest nüüd Akka vabastatakse (112 j).

Sarnasusi Iisaki ja Abimeleki teise episoodiga (Gn 26B) on palju. Esmalt on siin tegemist kahe peategelasega, protagonisti (Iisak, Bilgames) ja antagonistiga (Abimelek, Akka). Neile sekundeerib kummalgi juhul kaks kõrvaltegelast: Ahusat ja Piikol Abimeleki usaldusisikutena ning Enkidu ja Birhurtur Bilgamesi lähikondsetena[4]. Ehkki Gn 26B-s on nad antagonisti poolel ja sumeri loos protagonisti poolel, on siiski tüüpiliselt tegemist kuninga kahe lähikondsega.

Teiseks võib mõlema loo põhimustri taandada lihtsale struktuurile: konflikt > vastandamine > dialoog > rahumeelne lahendus. Lisaks esineb hulk detaile, mis lugude võrdlemist veelgi paremini võimaldavad. Konflikt saab mõlemal juhul alguse kaevudest ning vastandamine leiab aset nii, et antagonist tuleb protagonisti juurde. Sumeri lühieeposes tipneb vastandumine sõjalise aktsiooniga, Gn 26B puhul mitte, ent viimases näitab olukorra tõsidust siiski kuninga enda ja tema lähimate kaasvõitlejate saabumine Iisaki juurde. Mõlemal juhul on dialoog – juhul kui Bilgamesi loo puhul võib dialoogist lähtuda – teist poolt respekteeriv. Sealjuures vihjatakse mõlemal juhul antagonisti varasematele teenetele, Bilgamesi loo puhul me ei tea, milles see seisnes, Iisaki puhul teame, et Abimelek oli andnud Iisakile ja Rebekale kuningliku kaitse (Gn 26A). Igal juhul tunnevad protagonist ja antagonist üksteist varasemast ajast ning kõnealuste episoodide lõpuks saavutatakse uus võimutasakaal.

Kui Iisaki ja Abimeleki loo esimeses episoodis, nagu ka Vana Testamendi paralleelides oli kasutatud ka kavaluse või varjamise motiivi, siis Bilgamesi ja Akka lühieepose puhul on kahtlustatud, et mõnevõrra segased read 84–99 võimaldavad kavalust aimata. Birhurturi ülistuslaul Bilgamesile teenib kindlasti eesmärki, et Bilgamesi enda ilmumine müürile (vastupidiselt varem müüril seisnud teenrile) oleks võimalikult rabav ja dramaatiline (vrd Römer 1980, 95, 99; Edzard 1993, 550, 559). Oletatud on ka tähelepanu kõrvalejuhtimist Bilgamesi ilmumisega kõrgel müüril, et Enkidu saaks Akkat alt värava kaudu rünnakuga üllatada (Katz 1993, 1; Klein 1983, 204).

Lõpuks on isegi lugude kaksikstruktuur teatud piirini võrreldav. Dina Katz on oma käsitluses tõstnud esile sumeri lühieepose kirjanduslikke topeltvõtteid: Bilgames küsib nõu kaks korda, müürile ilmutakse kaks korda, Akkaga kohtutakse kaks korda jne (Katz 1993, 2 j). Väga tähelepanuväärseks võib aga pidada tõsiasja, et mõlemal lool on seos päiksejumalusega. Bilgamesi lühieeposes on ainus jumalus, keda Ani kõrval nimetatakse, sumeri päikesejumal Utu. Eepose rahumeelne lõpp peegeldub Bilgamesi sõnades: „Utu ees ma tagastan sulle su võimu“ (rida 112). Iisak ja Abimelek vannuvad üksteisele puutumatust varahommikul, s.t päikesetõusu ajal (Gn 26:31). Päikesejumalat ei ole siin küll nimetatud, ent päikesetõusu ajal sooritatud rituaal on aastatuhandete jooksul Vanas Lähis-Idas toimunud ikka sisuliselt päikesejumaluse pilgu all. Alles viimastel sajanditel enne Kristust lükkas Iisraeli pärimuses Jahve päikesejumala sellisel määral kõrvale, et isegi tema nime (hbr šemeš) hakati tekstides vältima. Samas võttis Jahve päikesejumaluse jooned ja rolli üle, s.h tugevnes Jahve roll õiglase korra tagajana ning kogu maailma üle seisjana – tõestuseks piisab selliste kirjakohade lugemisest nagu Ml 3:20 või Ps 57. Iisaki ja Abimeleki loo vanim kihistus on aga pärit kuningate ajast, s.t ajast enne 6. sajandit ning siis on võimalus, et Jahve kõrval austati ka muid jumalaid, veel suur. Mida aeg edasi, seda enam kinnitab nii Vana Iisraeli kui kogu Levanti tekstiliste ja esemeliste leidude analüüs seda tõsiasja.

Loomulikult on Bilgamesi ja Akka lühieepose ning Iisaki ja Abimeleki loo vahel palju erinevusi, kasvõi see, et esimene on kirjutatud luule vormis, teine proosana. Ent esiteks pidime juba Vana Testamendi lugude võrdlemisel varieeruvust tõdema, miks peaks siis 3. aastatuhande sumeri ja 1. aastatuhande heebrea tekstide võrdlemisel olema varieeruvus väiksem? Teiseks on konkreetsed olud ja spetsiifilised traditsiooni vormid olnud ühe või teise pärimuse kujunemisel ja kujundamisel määravad. Jututüüpi kui sellist on aga raske mitte märgata, mistõttu siinne tees kõlab, et rida Vana Testamendi lugusid, iseäranis Iisaki ja Abimeleki lugu, ning sumeri Bilgamesi ja Akka lühieepos on omavahel suguluses, mis siis et mitte otseses kirjanduslikus sõltuvuses. Tegemist on jututüübi sarnasusega, mitte konkreetsete lugude üksteisest sõltumisega.

 

Konflikti lahendamise jututüüp kuningakojas

Nii Iisaki-Abimeleki pajatuse, Jaakobi-Laabani, Eliisa ja Abneri jutustuste[5] kui ka Bilgamesi ja Akka lühieepose puhul on selgelt näha jutustaja parteilisus. Jutustaja ja loomulikult ka publik, millele lugu räägitakse (või kirjutatakse), asub protagonisti poolel, on see siis üksikisik või grupp. Jutustaja seob jutustuse ka kohaga, mis on protagonisti ja „meie“ perspektiivi jaoks oluline. Sellisteks üksikisikuteks on Iisak, Jaakob, Eliisa, Taavet, Bilgames, gruppideks Iisaki ja Jaakobi pered ehk klannid, iisraellased, juudalased ja sumeri Uruki elanikud. Legendaarseteks kohtadeks on juudalaste jaoks Gerari org ja Hebron, iisraellaste jaoks Gilead, Dotan ja Samaaria ning sumerlaste jaoks Uruk. Kusagil „meie“ maailma keskmes asuva vaatepunkti kasuks räägib ka see, et antagonist tuleb protagonisti juurde, sõlmib rahu ja läheb minema. Jutustaja elab mingis keskses kohas ja vaatleb maailma sellest perspektiivist. Mõned lood toimuvad äärealal, piiritsoonis, keskuse jaoks kõige õrnemas piirkonnas; selline tõsiasi kinnitab tegelikult keskusest lähtuvat perspektiivi, sest kaugema, mitte nii hästi kontrollitava piirkonnaga tuleb eriliselt tegeleda. Sümptomaatiline on, et ka Beer-Seba linn, millega hilisemad toimetajad on Iisaki ja Gerari pärimuse ümber kujundanud, asub piirialal – kogu Juuda kuningriigi edela- ja lõunakaart kindlustatakse Gn 26 pärimuse abil võõra maailma vastu.

Kesksed kohad, kus jutustajad asuvad, on juudalaste jaoks kuningriigi keskus Jeruusalemm ja iisraellaste jaoks nende kuningriigi keskus Samaaria. Gerar asub rannikutasandiku ja mägismaa, vilistite asuala ja Juuda piiril – võimalik et pärimus on sealt rännanud Jeruusalemma, olgu siis üle Beer-Seba või Hebroni, igatahes on Iisaki pärimus paindunud hilisemal ajal Aabrahami pärimuse järgi ning selles on Beer-Seba ja Hebron (vrd Mamre Gn 13; 18) olulisel kohal. Hebron on Taaveti legendaarne ajutine asupaik enne lähedal asuva Jeruusalemma ülevõtmist. Põhjariigi Iisraeli jaoks asub Gilead, kus Jaakob ja Laaban olevat lepingu sõlminud, ida- või kirdepoolsel äärealal; seda lepingut on hakatud Vanas Testamendis tõlgendama iisraellaste ja aramealaste olulise piirilepinguna. Teatavasti asus suur osa Iisraeli territooriumist Jordani jõest idapool, võitles ju Jaakobki tundmatu numinoosse tegelasega Jabboki jões just Gileadi aladel (Gn 32). Eliisa Dotan asub tükk maad põhjapool Samaariat, keskusest vaadatuna põhjapoolsete aramealaste suunal, seega võisid aramealaste rüüsteretked sinna ulatuda, ehkki rolli võib mängida ka Eliisa isikuga seotud konkreetsem asukoht Dotanis. Iseloomulikul kombel lõppeb aga Eliisa jutustuse tegevus Iisraeli kuninga juures Samaarias. Sumeri Bilgamesi puhul on Uruk ise sedavõrd oluline keskus, et siin ei ole perspektiivi nihutamine vajalik. Pigem sättis muu Mesopotaamia ennast Uruki ja Gilgameši mõõdupuu järgi.

Kui jutustaja vaatepunkt on keskus, Jeruusalemm või Samaaria, siis asub see jutustaja loogiliselt kuningapalees ehk õukonnas. Võimalik on ka tempel, aga siin käsitletav pärimus ning selle detailid ei anna praktiliselt ühtegi vihjet templi suunas, mistõttu õukond on tõenäolisem. Artikli esimese osa lõpus viitasin nendes lugudes kasutatud kuninglikule keelepruugile. Lisada võib nüüd, et Vanas Testamendis on ainult kaks vilistit, keda nimetatakse „kuningaks“ (hbr melek) Abimelek Gn 26 ja Aakis 1Sm 21:10–15 ja 27:1–6. Muidu on vilistite valitsejaid tavaks nimetada „vürstiks“ (hbr śar). Loogiline on, et nendes väljapaistvates lugudes Iisaki ja Taavetiga keskmes on tahetud antagonisti tõsidust tiitliga „kuningas“ süvendada.[6] See aga kõneleb ka jutustaja asukoha kasuks kuningakojas. Hea on kuningale või printsidele jutustada lugusid vägevatest esivanematest, kes „kuningatega“ mõõtu võtsid ja lepinguid sõlmisid, ning kes on „meie“ kuningate esivanemad.

Veel tõsisemaks muutub seos kuningakodade või -ideoloogiaga, kui mõelda märksõnale „rahu“, mida ju kõikides neis lugudes otsesõnu nimetatakse või kaude eeldatakse. „Rahu, tasakaal, harmoonia“ (hbr šalom) on esiteks spetsiifiliselt seostatav kirjutajate institutsiooniga vanas maailmas. Nagu on näidanud paljud uurimused, oli kõige tõenäolisem kirjandusžanr, mille abil tulevasi kirjatundjaid lugema ja kirjutama õpetati, tarkuskirjandus. Viimase keskmes on aga just tasakaalu printsiip. See omakorda oli seotud tulevaste valitsejate harimisega, sest harijateks pidid olema needsamad kirjatundjad. Lõpuks on siis loogiline, et just kuningakodadega seotud pärimuses on „rahu“ aukohal. Ideaal oli mitte tüli norida, vaid garanteerida valitsetavas piirkonnas kord ja tasakaal ning kindlustada oma riik teiste vastu.

Teiseks paistab rahu ja lepingute sõlmimise ideaal välja paljudest kuningaideoloogilistest tekstidest Vanas Lähis-Idas. Näiteks kuningas Azatiwada foiniikiakeelsest raidkirjast 8. sajandist eKr (KAI 26, A i, read 11–12) loeme, et ideaalse kuninga elulukku peab mahtuma lause: „Siis ma sõlmisin kõikide kuningatega rahu (šlm)“ (Gibson 1982, 46). Suure Assüüria kuninga Assurbanipali ühes raidkirjas (K 1290), hümnis Niineves ja Arbelas austatud Ištarile laseb kuningas muu hulgas ka oma võimu teiste maade ehk kuningate üle ülistada: „Nad otsivad minuga rahu palve ja anumisega; kuuletumise ja palvetega suudlevad nad mu jalgu“ (Livingstone 1989, 12: SAA 3.3, read 9 j).

Terve rida selliseid tekste klapivad veel kokku kuninga ja päikesejumala Šamaši erilise suhtega. Näiteks palus teine suur Assüüria kuningas Assarhaddon enne kokkupuuteid teiste kuningatega või enne lepingute sõlmimist tihti päikesejumalalt nõu. Päikesejumal oli oluline, sest ta teadis täpselt, kes pidas lepingust kinni, kes mitte, kes oli õige mees, kes kurjategija. Šamaš oli Vanas Lähis-Idas tihti viimse õiguse instants, ehkki tal polnud kunagi peajumala staatust. Kuningas, kes pidi oma riigis garanteerima õiglase korra, pidi mõõtu võtma päikesejumalalt. On loomulik, et kuningaks salviti päikesetõusul (nt Saul 1Sm 9:26–10:1) ning lepinguid sõlmiti varahommikul. Sellest kõigest järeldub Iisaki ja Abimeleki loo finaali kohta, et vaatamata sellele, et päikesejumalust otse ei nimetata, viitavad märksõnad „vanduma“, „hommik“ ja „rahu“ (Gn 26:31) ikkagi päikesejumaluse kultuse suunas.

 

Lõpetuseks

Iisaki ja Abimeleki lugu (Gn 26) on oma vanimal kujul, nagu seda artikli esimeses osas kirjeldasin, esivanemate lugude hulgas vanim naise salgamise ning kaevutüli episood (erinevalt Aabrahami omadest) ning esindab teatud, Vanas Iisraelis ja Lähis-Idas laiemalt tuntud jututüüpi, nimelt konflikti lahendamise jutustust. Vanas Testamendis on lähimateks paralleelideks Jaakobi ja Laabani leppimise lugu (Gn 31:2–32:2a), Sauli endise väejuhi Abneri Taaveti õukonda üleminemise lugu (2Sm 3:6–21) ning prohvet Eliisa konflikti haldamise lugu (2Kn 6:8–23). Mõnevõrra nooremaks sama jututüübi esindajaks võib pidada gibeonlaste ja Joosua lepingu sõlmimise lugu (Jo 9:3–15). Väljaspool Piiblit torkab ootamatu paralleelina silma sumerikeelne Bilgamesi ja Akka lühieepos, mis lähtub samast põhiskeemist: konflikt > vastandamine > (kavalus >) dialoog > rahumeelne lahendus, ning kasutab hulka elemente, mis on Iisaki ja Abimeleki looga võrreldavad. Viimaste hulka kuuluvad tüli kaevude pärast, vihje mingile peategelaste varasemale kohtumisele ning vähem või rohkem oluline päikesejumala roll.

Sellise pärimuse loogiline koht on kuningakoda, sest kõikides nendes lugudes on kuningad ühel või teisel moel olulised. Sumeri lühieeposes on protagonistiks kogu Vana Lähis-Ida jaoks lausa eksemplaarne kuningas Gilgameš. Võiks arvata, et Bilgamesi ja Akka eepilisel teosel on olnud lai, kahjuks kirjalikult dokumenteerimata mõju Vana Lähis-Ida kuningapärimuses. Me ei tea, kui kaugele Bilgamesi loo otsene mõju võis ulatuda, aga seda, et konflikti lahendamine (tihti väikse kavalusega) kuulus siiski väärtuste hulka, mida vanemad noorematele edasi jutustasid, saame küll järeldada. Niisiis on Lähis-Idas vaatamata selle ajaloo lugematutele veristele episoodidele, olenemata valitsejatest, kes on oma võimu kindlustanud vahendeid valimata, ning vaatamata väga rahutule kaasajale olemas sügav, vähemalt viis tuhat aastat vana konflikti lahendamise ja rahu sobitamise ideaal. Seda ei pea mitte unustama.

 

 

[1] Lühieepose on koos lühikommentaaridega eesti keeles avaldanud Vladimir Sazonov ja Raul Veede kogumikus Annus 2005, lk 49–53, kommentaarid lk 304 j. Siinse analüüsi aluseks on rekonstruktsioonid järgnevatelt uurijatelt: Römer 1980; Edzard 1993 ja Katz 1993. Ridade numbrid vastavalt eesti tõlkele.

[2] Siin on Enkidu erinevalt akkadi traditsioonist Bilgamesi sulane, mitte sõber ega vend.

[3] Nt Katz (1993, 6–7) ning Klein (1983, 204) mõistavad Enkidu osalemist otsustavana.

[4] Kolmas, esmalt müürile ilmuv Bilgamesi teener on statisti rollis.

[5] Artikli esimeses osas käsitletud Joosua ja gibeonlaste loo võib kõrvale jätta, sest tunnistasime selle hilisemaks.

[6] Lisaks tuleb arvestada sellega, et Abimeleki nimi tähendusega „Minu isa on kuningas (jumaluse tähenduses)“ on nii proosaline, et see ei tarvitse vastata ajaloolisele isikule, sarnane on lugu Aakisega, kelle nimi on ilmselt 1Sm-sse mujalt üle toodud (vt Edenburg 2011, 37). Jutustajale polnud oluline niisiis konkreetne ajalooline seik, vaid mälestus sellest, milles võis aktsente ümber seada vastavalt konflikti lahendamise jututüübile ja antagonisti selgemale profileerimisele.

 

Kasutatud kirjandus

Annus, A., koost (2005) Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn.

Annus, A., tlk (2010) Gilgameši eepos. Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud Amar Annus. Bibliotheca Antiqua. Tallinn.

Edenburg, Cynthia (2011) „Notes on the Origin of the Biblical Tradition Regarding Achish King of Gath“ – VT 61, 34–38.

Edzard, Dietz Otto (1993) „Bilgamesch und Akka“ – Texte aus der Umwelt des Alten Testaments. B. Janowski, G. Wilhelm, Hgg. III/3. Gütersloh, 549–559.

George, Andrew R. (2003) The Babylonian Gilgamesh Epic. Introduction, Critical Edition and Cuneiform Texts. 2 vols. Oxford.

Gibson, John C.L. (1982) Textbook of Syrian Semitic Inscriptions. Volume III. Phoenician Inscriptions, including inscriptions in the mixed dialect of Arslan Tash. Oxford.

Katz, Dina (1993) Gilgamesh and Akka. LOT 1. Groningen.

Klein, Jacob (1983) „The Capture of Agga by Gilgameš (GA 81 and 99)“ – JAOS 103, 201–204.

Livingstone, Alasdair (1989) Court Poetry and Literary Miscellanea. SAA 3. Helsinki.

Römer, Willem H.Ph. (1980) Das sumerische Kurzepos „Bilgameš und Akka“. Versuch einer Neubearbeitung. AOAT 209/1. Kevelaer; Neukirchen-Vluyn.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English