Artiklid

Kaks sünnipäeva: Sergei Stadnikov 60 ja „Sinuhe jutustus“ 20

Vladimir SazonovMõningad sissejuhatavad täheldused

Selle aasta 20. juulil oleks Tartu Ülikooli orientalistika teadur ja egüptoloog Sergei Stadnikov saanud 60-aastaseks, kuid 26. juunil 2015 lahkus ta ootamatult meie seast.[1] Tänavu sai täis ka täpselt 20 aastat „Sinuhe jutustuse“ kommenteeritud tõlke avaldamisest raamatuna: tõlge eesti keelde trükiti 1996. aastal.[2] „Sinuhe jutustus“ on kindlasti väga oluline kirjandusteos, mis on mõjutanud tervet Vana Lähis-Ida kultuuriruumi ja laiemalt antiikkirjandust. Samasse rikkalikku kultuuriloo ja kirjanduse pärandisse kuuluvad ka näiteks vanaegiptuse „Ptahhotepi elutarkus“, sumerikeelne „Gudea templihümn“, akadikeelsed Gilgameši, Atrahasise ja Enuma eliš’i eeposed ning paljud teisedki Vana Lähis-Ida teosed sumeri, akadi, vanaegiptuse, hetiidi, ugariti, heebrea, foiniikia jt keeltes, millest väike, kuid oluline osa on juba tõlgitud eesti keelde mitme tõlkija nagu Sergei Stadnikovi, Kalle Kasemaa, Amar Annuse, Jaan Puhveli jt poolt (vt nt Annus 2003 ja 2010).

 

Sergei Stadnikov kui egüptoloog, tõlkija, kolumnist, giid ja muinasteadlane

Sergei Stadnikov sündis ukraina päritolu perekonnas Pärnu linnas 20. juulil 1956. Tema enda ja tema sugulaste sõnul tundis ta juba lapsepõlves suurt huvi Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni vastu. Ülikooli astudes oli Sergeil jätkuvalt kindel soov uurida ajalugu, keskendudes eelkõige just Vana-Egiptusele. Aastatel 1977–1982 õppis ta Tartu ülikoolis ajalugu, näidates üles tohutut huvi Vana-Egiptuse ajaloo, religiooni, kirjanduse ning keele vastu. Tollal alustas Sergei vanaegiptuse keele õpinguid tuntud polüglott Pent Nurmekunna juures. Seejärel jätkas ta egüptoloogia-alaseid õpinguid Leningradi Riikliku Ülikooli väga tuntud egüptoloogi Igor Vinogradovi juures. Hiljem stažeeris ja täiendas end Sergei korduvalt Saksamaal, Soomes ja Venemaal. Ta oli tuttav mitmete mainekate egüptoloogidega nagu Oleg Berlev (1933–2000) või Jan Assmann. Lisaks käis ta üpris tihedalt läbi ka maailmas ja Eestis väga tuntud assürioloogidega, ugaritoloogidega, Vana Testamendi uurijate, hebraistide ja teiste orientalistika distsipliinide esindajatega nagu Michal Helzter, Manfried Dietrich, Haljand Udam, Vladimir Emeljanov ja mitmed teised. Sergei erakordne huvi ja panus Egiptuse Vana ning Keskmise Riigi (umbkaudu 2700–1700 eKr) ajaloo, kuid ka riikliku ideoloogia ja Vana Lähis-Ida kirjanduse osas on silmapaistev. Tema peamiste uurimissuundade hulka kuulusid Vana-Egiptuse kuningate ideoloogia, egiptuse religioon ning kirjandus (sh ka tarkusekirjandus). Märkimisväärne on samuti ka tema panus egüptoloogia ja assüürioloogia teadusdistsipliinide ajaloo uurimisse (Espak jt 2016; Espak / Sazonov 2015).

Foto: Avjoska, Wikimedia Commons

Foto: Avjoska, Wikimedia Commons

Sergei Stadnikov on läbi ajaloo ainus Eestis tegutsenud egüptoloog, kuid lisaks laialdastele egüptoloogia-alastele teadmistele omas ta väga head klassikalist haridust ajaloos, kultuuriloos ja filoloogias ning kindlasti kuulus ta Eesti tähtsamate haritlaste hulka. Näiteks valdas Sergei lisaks oma kitsale erialale laiemalt ka Vana Lähis-Ida piirkonna kultuuri- ja ajalugu ning osales teadusdiskussioonides nii egüptoloogide kui assürioloogide, iranistide ja Vana-Kreeka asjatundjatega. Ta teadis hästi mitmeid keeli: eesti ja vene keelt, lisaks saksa, prantsuse, kreeka ja vanaegiptuse keelt. Sergei oli tuntud Eestis nii teadlasena kui ka teravameelse arvamuslugude kirjutajana, tegutses kõigele lisaks veel tõlkijana ning oli kõrgelt hinnatud giid Egiptuse, Türgi, Küprose ja Kreeka reisidel.

Kolleegidele oli Sergei alati toeks, abivalmis ning heatahtlik. Mulle kui nooremale kolleegile jagas Sergei aastaid tarkusi ning soovitusi, aga ka väärtuslikku teaduskirjandust. Kui ma temalt nõu küsisin, siis ma seda alati ka sain. Üks peamisi Sergei soovitusi selleks, et saavutada teaduses häid tulemusi, oli sageli: „Teadlasel tuleb lülitada sisse kõik oma ajud“. See oli öeldud muidugi kerge sõbraliku irooniaga, kuid tähendaski seda, et head teaduslikku tööd saab teha vaid täieliku pühendumusega oma uurimisobjektile. Seda Sergei pidevalt ka oma uurimistöös näitas. Kõik oma raamatud, sh tõlked vanaegiptuse keelest oli Sergei teinud alati suure ja kohati fanaatilise pühendumusega, tohutu töökusega ning alati väga põhjalikult ja filigraanselt.

Lisaks Sinuhe jutustuse kommenteeritud tõlkele on Sergei tõlkinud eesti keelde hulga teisigi olulisi Egiptuse kirjanduslikke suurteoseid nagu näiteks „Ptahhotepi elutarkus“ või „Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile“ (Stadnikov 2011 ja 2014). Nimekirja jätkavad „Sobekhu autobiograafiline steel“, „Muinasjutt merehädalistest“, „Rehepeksulaul“, „Thutmosis III Kaanani-sõjakäik“ ja teisedki tõlked (Stadnikov 1998 ja 2005). Sergei sulest on ilmunud mitu raamatut, olulisim on monograafia „Vana-Egiptuse Kultuurilugu: valitud artikleid, tõlkeid ja esseid“ (Stadnikov 1998). Ei tohi unustada ka seda, et Sergei oli mitte ainult tõlkija ja egüptoloogia populariseerija, ülikooli õppejõud, kelle loengud olid alati köitvad, vaid eelkõige tuntud ja tunnustatud uurija egüptoloogia valdkonnas. Ta osales aktiivselt rahvusvahelistel konverentsidel Saksamaal, Soomes, Eestis, Itaalias, Venemaal jne. Tema teaduslike artiklite arv ulatub üle 80 (vt valikut Stadnikow 1993a; 1993b; 1993c; 1994; 1995; 1999; Stadnikov 1997; 2005; 2015). Minu ja kolleegide andmete põhjal ületab Sergei koostatud arvustuste, entsüklopeediaartiklite, esseede ning ajakirjanduses ilmunud artiklite arv 850. Mis puudutab aga teaduslikke tekste, siis neid avaldas Sergei peamiselt saksa keeles ja just seetõttu ongi paljud tema teadusartiklid ilmunud Saksamaa teadusväljaannetes (vt Espak jt 2016; Espak / Sazonov 2015).

Näiteks oma esimese artikli mõnes orientalistika-alases tippajakirjas (nimelt Altorientalische Forschungen) avaldas Sergei NSVL-i kokkuvarisemise aastal 1991. See oluline artikkel käsitles Eesti orientalisti Otto Friedrich von Richterit. Juba aastaid hiljem valmis samal teemal ka Sergei viimane rahvusvaheline monograafia: Briefe aus dem Morgenland: Otto Friedrich von Richters Forschungsreise in den Jahren 1814–1816. See ilmus koostöös ajaloolase Indrek Jürjoga 2013. a Saksa teaduskirjastuses Dr. Kovač Verlag (Jürjo / Stadnikov 2013).[3] Kuid Sergei avaldas veel hulgaliselt teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid eesti ja vene keeles, lisaks on tal soome- ning ingliskeelseid teaduspublikatsioone (vt Espak jt 2016; Espak /Sazonov 2015).

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Sergei oli multitalent. Tema enneaegne surm on suur kaotus Eesti orientalistika jaoks. Siinkirjutaja kirjutas koos Peeter Espakiga 2015. a juulis „Sirbis“ (Espak / Sazonov 2015): „Nagu juba vanad sumerid kirjutasid, on surm paratamatult saabumas igaühele meist kohe pärast nabanööri läbilõikamist kui veeuputus ja lahing, mille eest ei ole võimalik põgeneda. Paratamatu on kohale jõudnud Sergeile ning meil jääb üle ainult olla tänulikud selle eest, et eesti kultuuriruumis on emakeeles kättesaadav mahukas Egiptuse kultuuripärand ja kirjavara, mis jääb vaimset toitu andma veel mitme põlvkonna tudengitele ja kirjandushuvilistele. Ühtlasi lootkem, et Sergei Stadnikovi loenguid külastanud ning tema teadustöid lugenud tudengite seas leidub keegi, kes tekkinud egüptoloogiatühimiku peatselt täidab“.

 

„Sinuhe jutustuse“ ajalooline taust

„Sinuhe jutustus“ nagu ka mitmed teised olulised Vana-Egiptuse kirjanduse pärlid[4] on eesti keeles olemas tänu Sergei Stadnikovile. „Sinuhe jutustust“ ei pea pikalt kirjeldama, kuna seda on Sergei põhjalikult teinud, samuti on Sinuhega seotu olnud populaarne uurimistema mitme egüptoloogi, kirjandusteadlase ja Vana Lähis-Ida uurija jaoks Läänes ja Venemaal (nt Stadnikov 1996 ja 1997 või Parkinson 1997). „Sinuhe jutustus“ on ilukirjanduslik lühiteos ja, nagu seda on ka korduvalt öelnud ja kirjutanud Sergei, pole see mõnes mõttes ajaloolise seiklusroomaani eelkäijana sajaprotsendiliselt väljamõeldis. Me ei tea, kas Sinuhe isik on ajalooline figuur, kas ta ka reaalsuses eksisteeris – andmed selle kohta puuduvad. Kuid reaalne isik, kes hiljem sai Sinuhe jutustuse peategelase prototüübiks, võis eksisteerida.

Selleks, et saada aru, mis Sinuhe loos toimub, tuleb seletada lahti ajaloolist tausta, näiteks seda, kuidas 12. dünastia esile kerkis. Igal juhul on ajalooline sündmustik, mis on Sinuhe loo taustaks, tõesti aset leidnud – selleks on 12. dünastia rajaja Amenemhet I (valitses 1991–1962 eKr) surm ja tema poja Senusert I ehk Sesostris I (valitses 1971–1926 eKr) võimuletulek ning valitsemisaeg.

Sinuhe papüürus, 12. dünastia, ca. 1800 eKr. kõrgus 21 cm, pikkus 490 cm. Inv.-No. P 3022, Egyptian Museum Berlin (Saksamaa)

Sinuhe papüürus, 12. dünastia, ca 1800 eKr. kõrgus 21 cm, pikkus 490 cm. Inv.-No. P 3022, Berliini Egiptuse Muuseum

Mida me teame Amenemhetist? Tänapäeva mõistes oli Amenemhet üpris edukas, kuid printsiibitu karjerist, kes vajadusel oli nõus astuma üle laipade, et saavutada ihaldatavat sihtmärki. Tark, auahne, sihikindel, salakaval, andekas, kuid küüniline Amenemhet I tuli võimule ebaseaduslikult. Pole täpselt teada, kuid arvatavasti oli Amenemhet I lihtsat päritolu mees, kes tegi hiilgavat karjääri Egiptuse 11. dünastia vaarao Mentuhotep IV õukonnas, kes valitses Egiptust ca 1998–1991 eKr. Amenemheti viimane amet õukonnas enne vaaraoks saamist oli vesiir. Saades oma riigis väga kõrgele positsioonile, ei soovinud Amenemhet mängida teist viiulit ja hakkas ihaldama kuningakrooni. Osavate intriigide abil korraldas ta riigipöörde ja kuna see tal 1991. a õnnestus, tõusiski ta oma isanda asemel Egiptuse vaaraode troonile. Kuid Vana-Egiptuse troonijärgluse seisukohast oli tegu seaduste jämeda rikkumisega. Madala päritoluga ebaseaduslik valitseja, isehakanud valitseja Amenemhet I oli oma riigi inimeste silmis üpris negatiivne tegelane. Ta oli sattunud keerulisse olukorda. Nüüd pidi ta usurpaatorina oma võimu legitimeerima ja trooni kindlustama, eriti arvestades asjaolu, et pärast Amenemhet I võimuletulekut ei toetanud teda kaugeltki mitte kõik Egiptuse asehaldurid. Ta tekitas nendes ebausaldust ja lojaalsust tema suhtes avaldama nad ei kiirustanud. Veel üheks tõsiseks probleemiks kujunesid mitmed teised troonipretendendid. Nutika riigimehena, osava poliitikuna ja eduka väejuhina suutis Amenemhet edukalt kindlustada oma alguses üpriski habrast võimu, kasutades nii propagandat kui ka repressiivseid meetmeid. Tal õnnestus luua uus elujõuline dünastia (12. dünastia), mis jäi püsima mitmeks põlvkonnaks pärast Amenemhet I surma, eksisteerides ligi kakssada aastat. Amenemhet I võitis mitme ametniku ja võtmeisiku poolehoiu ning temast sai ligi kolmekümneks aastaks edukas valitseja, keda jumalikustas terve Egiptuse rahvas ja kellele olid enam-vähem lojaalsed nii sõjavägi, ametnikud kui ka mõjuvõimas Egiptuse preesterkond.[5]

Sergei Stadnikovil õnnestus väga tabavalt kirjeldada Amenemhet I isikut ning lahti seletada tema geopoliitilisi ja ideoloogilisi eesmärke. Sergei sõnul „moodustasid Amenemhet I isik ja tema vastvalminud pealinn ülemaalise valitsemiskeskuse. Residents asus täpselt Ülem- ja Alam-Egiptuse ühenduskohas, „Mõlema Maa“ geopoliitilises, religioosses ning majanduslikus tasakaalupunktis. Kuid hoolimata kõigest kindlustas eelmise dünastia valdjate võimukants Teeba oma staatuse Egiptuse teise pealinnana. Seda paljuski tänu tema kujunemisele uue üleriikliku jumaluse Amon-Ra kultuse keskuseks. Usurpaatorist kuninga Amenemhet I võimuletuleku ideoloogilisi tagamaid (korra taastamine ja vägivalla lõpetamine) kirjeldatakse propagandistlikus võtmes 12. dünastia algul ex eventu kirja pandud „Neferti ettekuulutuses“…“ (Stadnikov 2014, 15–16).

Amenemhet I valitses ligi 30 aastat ja suri ootamatult 1962. a eKr. Egüptoloogide seas on levinud teooria, et ta võidi tappa. Teadagi polnud mitmed inimesed rahul tema võimuga. Kes teda võis kõrvaldada, pole teada, võib-olla keegi lähikondlastest, vana 11. dünastia esindajatest. Pole välistatud, et seda võis teha ka ta poeg Senusert I, kes saigi tema järglaseks. Amenemhet I tapmisele on olemas vihjed ka Sinuhe jutustuses. Jutustuses kuuleb Sinuhe juhuslikult pealt kõrgel positsioonil olevate vandenõulaste juttu kuninga tapmisest. Arusaadavatel põhjustel on selline tunnistaja nagu Sinuhe neile ebasobilik, seetõttu otsustabki Sinuhe põgeneda (vt Stadnikov 1996).

Sergei kommenteerib seda kohta „Muinasaja kirjanduse antoloogias“ taasavaldatud „Sinuhe jutustuses“ järgmiselt (2005, 314): „Sinuhe vihjab oma pealtkuulamise juhuslikkusele. „Tema hääl“ kuulub kas troonipretendendile või saadikule, kes teatas sündmustest pealinnas.“ Ja veel: „Kuninganna lähikondsena võis ta kahtlustada, et vandenõuga oli seotud tema valitsejanna Nefrut. Sel juhul oleks Sinuhele olnud ohtlik nii potentsiaalne vandenõulasest troonipretendent kui ka Senusert I. Sinuhe ei ehmunud mitte Amenemhet I surmast teada saades, vaid pärast seda, kui ta kuulis vandenõust“.

 

Miks „Sinuhe jutustus“ on nii oluline teos?

Teadagi on „Sinuhe jutustus“ avaldanud suurt mõju kogu Vana Lähis-Ida kirjandusele ja kultuurile. Teos kirjutati Keskmise riigi ajal (ca 2040–1785 eKr) ning oli pika aja jooksul üks populaarsemaid teoseid muistses Egiptuses. Säilinud on erinevaid „Sinuhe jutustuse“ versioonide koopiaid alates Keskmisest riigist kuni Hilis-Egiptuse ajajärguni 1. aastatuhandel eKr, ehk 26.–30. dünastia ajast ca 664–332 eKr.

Veel on oluline mainida, et „Sinuhe jutustus“ on väga omapärane tekst. Omapäraseks teeb selle juba ainuüksi haarav süžee ning ka väga hea ja mahlakas stiil. Keeleliselt on see kirjutatud suurepäraselt, üpris rikka sõnavaraga ning seetõttu pakub jutustus ka suurt huvi filoloogidele, kes tegelevad egiptuse keele, grammatika ja stiili uurimisega. Tegemist on seiklusjutuga, võib-olla isegi ühe kõige vanemaga maailma ajaloos. „Sinuhe jutustus“ mõjutas Lähis-Ida kirjandust tohutult – näiteks leidub sarnaseid motiive ja paralleele Sinuhe jutustusega kasvõi Piiblis, Joosepi loos jm. Näitena võib nimetada ka kahevõitlust, millest on juttu Sinuhe jutustuses – nimelt meenutab võitlus Retenu vägilase ja Sinuhe vahel Taaveti ja Koljati kahevõitlust 1Sm 17 (vt Stadnikov 1996, 20–26, 81 jj).

Sinuhe lugu või jutustus on Egiptuse palee ametnikust, kelle nimi oli Sinuhe. Tema on selle loo peategelane. Kui algab sõda liibüalastega, siis ta läheb koos vaarao armeega, mida juhatab vaarao Amenemhet I poeg ja järglane Senusert. Ootamatult sureb vana vaarao Amenemhet. Kuna Sinuhe kuuleb juhuslikult pealt vandenõulaste juttu, on ta sunnitud põgenema, et päästa oma elu. Põgeneb ta Suessi kaudu Aasiasse, Kaananisse, kusagile Põhja-Palestiina või Lõuna-Süüria aladele, kohta nimega Ülem-Retenu. Sinuhe jääbki sinna pikemaks elama, abiellub Retenu valitseja Nenši tütrega ja loob perekonna. Jutustuse järgmine peatükk kõneleb Sinuhe ja ühe Retenu vägilase kahevõitlusest, millest Sinuhe tuleb välja võitjana. Vastase nime ei mainita kordagi, ehkki kahe vägilase võitlus meenutab väga Taaveti ja Koljati heitlust. Kuna Sinuhe on kirja pandud olulisemalt varem kui Vana Testament, siis Sinuhe lugu võis mõjutada Taaveti ja Koljati loo teket. „Sinuhe jutustusest“ võib leida veel teisigi sarnasusi Vana Testamendiga (nt Stadnikov 2005, 317, 323).

Sinuhe suurest võidust räägitakse vaarao Senusert I-le, kes on tulnud võimule pärast Amenemhet I surma. Senusert annab Sinuhele käsu pöörduda tagasi Egiptusesse. Enne audientsi kuninga juures kardab Sinuhe karistust, mis võib teda oodata, kuid seda ei tule ning Sinuhe võib elada edasi õnnelikku õukondlase elu. Kui ta jõuab tagasi kodumaale, on ta juba eakas ja talle antakse maja, et Sinuhe saaks  taas elada nagu ülik. Tundub, et selle loo üks oluline moraal seisneb selles, et valitseja Senuserti on kujutatud suure ja lahke südamega, targa ja armulise valitsejana, kes andestab „kadunud pojale“, oma alam Sinuhele. Taas on nähtav sarnane motiiv Piibliga. Luuka evangeeliumis sisalduv jutustus kadunud pojast on mõnevõrra sarnane Sinuhe loole (Lk 15:11–32).

 

Ja lõpetuseks

Lõpetuseks soovib siinkirjutaja pöörata lugeja tähelepanu kahele olulisele asjale.

Esiteks on nii „Sinuhe jutustus“ kui ka „Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile“ pärit ühest ja samast ajast ning sisaldavad 12. dünastia ideoloogilisi elemente. Sinuhe puhul on kindlasti tegemist väga ideologiseeritud teosega, selles võib leida selgeid propaganda elemente, mille eesmärk on ülistada vaarao võimu ja isikut. „Sinuhe jutustus“ on vaarao Senusert I isikukultust toetav teos.

Teiseks vastata küsimusele, miks „Sinuhe jutustus“ oli nii populaarne Egiptuses. Nagu Sergei Stadnikov „Muinasaja kirjanduse antoloogias“ avaldatud kordustrüki juures õigesti märgib, on põhjuseks „kõigepealt jutustuse haarav süžee, hea kompositsioon ning suurepärane stiil. Seiklusjutt kujutab ühe õukonnaüliku tähtsamaid eluperioode, tegevus areneb konkreetses ajaloolis-poliitilise miljöös, suhteliselt piiritletud geograafilises mänguruumis“ (Stadnikov 2005, 108). Selles mõttes on „Sinuhe jutustuse“ puhul tegemist ajaloolise seiklusromaani esmase prototüübiga maailma ajaloos.

 

Kirjandus

Annus, A. (2003) Enuma eliš. Babüloonia loomiseepos. Tallinn.

Annus, A. (2010) Gilgameši eepos. Bibliotheca Antiqua. Tallinn.

Espak, P. / Sazonov, V. (2015) „Sergei Stadnikov 20. VII 1956 – 26. VI 2015“ – Sirp 3.7.2015 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/sergei-stadnikov-20-vii-1956-26-vi-2015/

Jürjo, I. / Stadnikow, S., Hgg. (2013) Briefe aus dem Morgenland – Otto Friedrich von Richters Forschungsreise in den Jahren 1814–1816. Hamburger Beiträge zur Geschichte des östlichen Europa 20. Hamburg.

Kulmar, T. / Läänemets, M. / Espak, P. / Sazonov, V. (2015) „Sergei Stadnikov (20. juuli 1956 Pärnu – 26. juuni 2015 Tallinn)“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2015, 175−177.

Lichtheim, M. (1973) The Literature of Ancient Egypt. Berkley.

Parkinson, R.B. (1997) The Tale of Sinuhe and other Ancient Egyptian Poems 1940–1640 BC. Oxford.

Sazonov, V. (2013) „Briefe aus dem Morgenland“…“ – Ajalooline Ajakiri 4, 487–489.

Sazonov, V. (2015) „Amenemhet I õpetus oma pojale Senuserdile“ – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 2, 136–138.

Stadnikov, S. (1992a) „Sinuhe jutustus (I osa)“ – Looming 4, 517–534.

Stadnikov, S. (1992b) „Sinuhe jutustus (II osa)“ – Looming 5, 656–678.

Stadnikov, S. (1992c) „Maailman historiasta ennen „maailmanhistoriaa““ – Suomen Egyptologinen Seura. Tiedotuslehti IX, 11–19.

Stadnikow, S. (1993a) „Die verallgemeinernden Ausdrücke der Könige des Alten Reiches in den Sinai-Inschriften“ – Sesto Congresso internazionale di egittologia. Vol. II. Torino, 515–522.

Stadnikow, S. (1993b) „Über die Willens- und Handlungsfreiheit in der Lebensgeschichte des Sinuhe“ – Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte 8, 99–111.

Stadnikow, S. (1993c) „Johannes Burchart – deutsch-baltischer Arzt, Apotheker und Antikensammler“ – Göttinger Miszellen. Beiträge zur ägyptologischen Diskussion 135, 97–100.

Stadnikow, S. (1994) „Gottkönig und Fremdländer. Universalistische Ausdrücke der Könige des Alten Reiches in Ägypten nach offiziellen Texten“ – Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte 9, 291–310.

Stadnikow, S. (1995) „Die Wanderungen des deutsch-baltischen Orientreisenden Alexander von Üxküll in Ägypten und Nubien 1822–1823“ – Göttinger Miszellen. Beiträge zur ägyptologischen Diskussion 14, 71–92.

Stadnikov, S. (1996) Sinuhe jutustus. Egiptuse üliku elust ja seiklustest. Tallinn.

Stadnikov, S. (1997) „Loodus, maastik ja arhitektuur „Sinuhe jutustuses““ – Akadeemia 5, 1041–1052.

Stadnikov, S. (1998) Vana-Egiptuse kultuurilugu. Valitud artikleid, tõlkeid ja esseid. Tallinn.

Stadnikow, S. (1999) „Zeit, Ewigkeit und Raum im Alten Ägypten als Forschungsfeld der gegenwärtigen Ägyptologie. Analyse des Forschungsstandes“ – Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte 12, 161–177.

Stadnikov, S. (2005) „Sinuhe jutustus“ – A. Annus jt. Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn.

Stadnikov, S. (2007) „Окружённый солнцем владыка. Универсализм как феномен в идеологии египетских царей“ – Вышгород 5, 104–127.

Stadnikov, S. (2011) Ptahhotepi elutarkus. Vanaegiptuse keelest tõlkinud ja kommenteerinud Sergei Stadnikov. Tallinn.

Stadnikov, S. (2014) Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile. Vanaegiptuse keelest tõlkinud ja kommenteerinud Sergei Stadnikov. Tallinn.

Stadnikov, S. (2015) „The First Subject of Tsarist Russia in Abu Simbel: Alexander von Uexküll’s Journey to Egypt and Nubia“ – When Gods Spoke: Researches and Reflections on Religious Artefacts. Studia in Honorem Tarmo Kulmar. M. Läänemets, V. Sazonov, P. Espak, eds. Tartu, 353–359.

 

[1] Veel päev enne oma surma helistas Sergei siinkirjutajale ja oli täis entusiastlikke plaane ning rääkis sellest, mida ta kõike veel plaanib tõlkida, kirjutada ja avaldada. Postuumselt on temalt ilmunud ja ilmumas rida publikatsioone nii Eestis kui ka Saksamaal.

[2] Sinuhe tõlke osi ja kommentaare on Stadnikov juba varem tutvustanud „Loomingus“ (vt Stadnikov 1992a ja 1992b).

[3] Vt ka arvustust: Sazonov 2013.

[4] Vt Vana-Egiptuse kirjanduse kohta nt Lichtheim 1973.

[5] Mõeldes riigi ja oma dünastia tulevikule ja eelkõige oma järeltulijale Senusert I-le, lasi Amenemhet I koostada didaktilise õpetuse, mis on meile nüüd tuntud kui „Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile“ (Stadnikov 2014). Õpetus koosneb juhtnööridest ja nõuannetest, kuidas riiki valitseda. See oli kindlasti tehtud eesmärgiga aidata oma poega, järgmist vaaraod, ja toetada teda ning kasvatada temast õige ja edukas valitseja. Antud tekst on selles mõttes ainulaadne ja üks esimesi taolisi tekste maailma ajaloos. Vt ka Sazonov 2015.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadur.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English