Artiklid

Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest, 2. osa

geke-logo-2-300x295

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus (1994)

 

3. Kiriku eesmärk ja kristlaste ülesanne – mille nimel kirik elab?

3.1. Kiriku eesmärgi alus äravalituses – kirik kui Jumala rahvas

„Tema [Jumal] on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees“ (Ef 1:3–6, 9–11; 3:11 koos 1Kr 2:7; Kl 1:12–18; Hb 1:1 j ja Jh 1:1 jj). See äravalitus on aluseks kiriku määratusele olla maailma valguseks (Mt 5:14), „et te kuulutaksite tema kiidetavust, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse“ (1Pt 2:9) ja teeksite teatavaks „Jumala mitmekülgse tarkuse /…/ taevastele valitsustele ja meelevaldadele“ (Ef 3:10).

Kiriku äravalitus on vahetult seotud Iisraeli kui Jumala rahva äravalitusega (2Ms 19:5 j, 1Kn 8:53; Ps 77:16, 21; Js 62:12). Jumal kutsus Iisraeli kui oma rahva usule (Js 7:9), näitas nende elule suunda (2Ms 20:1–17, 5Ms 30:15–20) ja määras nad rahvastele valguseks (Js 42:6). Iisraelile antud tõotus ei ole Kristuse-sündmusega veel kehtetuks muutunud, sest Jumala ustavus hoiab neist kinni (Rm 11:2, 29).

Kirik kui Jumala rahvas (1Pt 2:9 j) on Kristuse kutsutud usklike osadus nii juutide kui paganate hulgast (Rm 9:24). Usk tuleb Jumala sõnast, mis annab Jumala kohtu alla kõik inimesed, nii paganad kui juudid (Rm 3:9), kutsub meeleparandusele ja tõotab armu (Rm 3:8 jj). Kristlased usuvad, et Jeesuses Kristuses avalikuks saanud kiriku määratus saab tõeks seeläbi, et koos paganate hulgaga saab ka „kogu Iisrael“ päästetud (Rm 11:25 j ja Rm 15:8 j)[1].

 

3.2. Kiriku eesmärgi avarus ja selgus

Kirik on määratud evangeeliumi tunnistajana maailmas olema Jumala tööriistaks, et teostada tema universaalset päästetahet. Ta järgib seda määratust, kui ta jääb Kristusesse, kes on ainus eksimatu pääste tööriist. Selle Jumala tõotuse usaldusväärsuse kindlus vabastab ja jõustab kristlasi ning kirikuid maailma ees ja maailmale tunnistust andma.

Kuna evangeeliumi tõotus kehtib kogu inimelu suhtes, siis juhib kiriku määratus olla jumaliku päästetahte tööriistaks neid kõigi eluvaldkondade juurde. Ei ole ühtegi elu dimensiooni, mille puhul evangeeliumi tõotus ei kehtiks, ning ei ole ühtegi eluvaldkonda, mille jaoks Jumala seadus juhtnööre ei annaks. Talle antud sõnumi kõikehaarav iseloom määrab ära kiriku eesmärgi avaruse. Iga piirkondlik või rahvuslik piirang tunnistamise ja teenimise praktikale oleks vastuolus jumaliku päästetahte ja sellele tugineva kiriku eesmärgi universaalsusega.

Reformatsioonikirikud on püüdnud erineval moel oma eesmärgi avarust ja ühtlasi ka oma tunnistuse ning teenimise selgust teostada.

  • Seal, kus reformatsioonikirikud on enamuskirikud, on nad suutnud oma eesmärgi avarust ühiskondliku elu erinevates valdkondades väljendada: kiriku diakooniatöös, hariduses, nõustamistegevuses, avalikes suhetes. Impulss kirikliku tegevuse laiendamiseks nendele ühiskondliku elu valdkondadele on vastavuses selle arusaama radikaalsusega, et evangeelium on puutumuses meie eluga tervikuna. Täna seisavad paljud rahvakirikud küsimuse ees, kas nende osalemine ühiskondliku elu arvukates valdkondades suudab enam kristliku tunnistuse eripära ja ainulaadsust piisavalt selgelt esile tuua.
  • Seal, kus reformatsioonikirikud on vähemuskirikud, on reformatoorne arusaam sellest, et evangeelium puudutab elu tervikuna, viinud eristumiseni ühiskonna enamusest. Selline eristumine võib olla tunnistusele kasuks ja vabastav kogemus. See viib mittekonformistliku eluviisini, mis nõuab usu tunnistamist. Mõistagi tekib seal sageli vajadus eristada mittekonformistlikku tunnistamispraktikat mittereformatoorsest sektantlusest, mis võib eemalduda konstruktiivsest terviku nägemise taotlemisest.

Reformatoorsed kirikud seisavad üheskoos ülesande ees olla oma eesmärgi avaruse vääriline, loobumata oma tunnistuse selgusest, ja, teiselt poolt, esitada oma sõnumit nii, et nende eesmärgi avarus, mis rajaneb evangeeliumi kõikehõlmavale tõotusele, ei saaks piiratud.

Kiriku kui Jumala rahva eesmärgist tuleneb ka kristlaste toimimise missioon kui leiturgia (jumalateenistusliku osaduse hoidmine), martyria (evangeeliumi tõe tunnistamine ühiskonna avalikkuse ees), diakonia (püüdlemine parima suunas maailma jaoks) ja koinonia (maise kõigi inimeste ja loodu vahelise osaduse taotlemine, mis oleks vastavuses osadusele Jumalaga).

 

3.3. Kristlaste ülesanne

3.3.1. Jumalateenistus (leiturgia) kristlaste ülesandena

Kristlaste elu tervikuna kannab eesmärki olla jumalateenistus. Kitsamas mõttes tähendab jumalateenistus liturgilist sündmust (leiturgia), laiemas tähenduses aga „mõistlikku jumalateenistust“ (Rm 12:1) maailma argipäevas, millele viitavad mõisted martyria, diakonia ja koinonia.

Mõistliku jumalateenistuse terviku, s.t kristlaste elu tunnistuse jaoks on koguduse kogunemine jumalateenistusele olemusliku ja kandva tähendusega. Jumalateenistuse pühitsemise kaudu tunnistavad kristlased kogu oma usus elatud elu aluse ja iseloomustajana. Evangeeliumi kuulutamises ja kuulmises ning sakramentide jagamises ja vastuvõtmises pöörduvad kristlased tagasi nende osaduse alguse juurde Jumala õigeksmõistvas toimimises ning neid kinnitatakse nende tunnistamise ja teenimise ülesandes; ühtlasi sirutavad nad oma osaduse tulevase täiuse poole, kui Jumala lunastav toimimine realiseerub universaalselt.

Sõnas ja sakramendis tõotatud ja usus vastuvõetud suhe Jumalaga omandab jumalateenistusel mitmesuguse kuju:

  • pöördumises Jumala poole ülistuse, tänu, palve või kaebena,
  • evangeeliumi kuulutamises ja vastuvõtmises sõnas ning sakramendis,
  • patu ja süü tunnistamises,
  • usu tunnistamises Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse,
  • vabaduse tõotuses ja jumaliku tahte nõudes,
  • eestpalves kiriku, riigi ja maailma hädade eest,
  • Jumala õnnistuse tõotuses ja vastuvõtmises.

Kuna kristlaste elu kui mõistliku jumalateenistuse alus on Jumala õigeksmõistvas toimimises, on evangeeliumi kui Piibli tunnistuse kohase Jumala armu tõotuse kuulutamine ja kuulmine kohalolevale kogudusele jumalateenistuse keskpunktis.

 

3.3.2. Tunnistamine (martyria) kristlaste ülesandena

Kristlaste elu tervikuna kannab eesmärki olla tunnistuseks Jumala armu evangeeliumist Jeesuses Kristuses. Kristlased täidavad seda ülesannet, tunnistades avalikult evangeeliumit (homologia). Evangeelsete luterlike kirikute usutunnistuskirjades kasutatakse Augsburgi usutunnistuse tiitellehel selles tähenduses Ps 119:46 lauset: „Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.“

Lisaks avalikule jumalateenistusele on evangeeliumi edasijagamiseks vajalikud ka teised institutsioonid ja vormid. Siia hulka kuuluvad näiteks pidev püüdlus Kristuse-sõnumi selge mõistmise poole teaduslikus teoloogias, mis on eelduseks kiriklike ametite asjakohasele korraldamisele ja abiks evangeeliumi autentsele kuulutamisele. Evangeeliumi edasijagamine toimub uurimistöös ja teaduses, evangeelsete akadeemiate tegevuses, diskursuses teiste maailmavaadete ja ideoloogiatega, kiriklikes publikatsioonides ja seisukohavõttudes aktuaalsetes küsimustes.

Erilist esiletoomist väärib vanemate ja täiskasvanute ülesanne evangeeliumi põlvest põlve lastele ja noorukitele edasi anda. Kui vanemad ei täida peres oma „ametit“, s.t kohustust tunnistada, siis ei suuda koguduse avalik jumalateenistus – inimlikult kõnelduna – oma täit potentsiaali välja arendada. Vanemate usutunnistamise puudumine tähendab lastele, et kõigi usklike preesterluse üks oluline element jääb rakendamata. Kirik peab hoolitsema vanemate toetamise eest selles ülesandes erinevate institutsioonide kaudu (lasteaiad, religiooniõpetus, koolid, täiskasvanu- ja perekoolitus jne). Sellega ei ole välistatud, et ka ilma kristliku koduta on võimalik leida tee usu juurde. Samuti ei väideta sellega, et kristlik kodu juhiks ilmtingimata usu juurde.

Evangeeliumi edasijagamise juurde, mis on tehtud ülesandeks kõigile kristlastele, kuulub ka kristlikule põhiveendumusele ustavaks jäämine ametialases tegevuses. Kristlased peavad võtma nende poolt Kristuse-sõnumis äratuntud tõe oma elutegelikkuse tõlgendamise ja kujundamise juhtnööriks ning mõõdupuuks. Seejuures ei tohi evangeeliumit mitte mingil juhul vääraks seaduseks muuta. See juhtub siis, kui üksikolukordade puhul kehtivad juhised muudetakse üldisteks jumalikeks käskudeks ning kui nende järgimist tõlgendatakse õndsusteena (pääste tingimusena).

Usukuulekus võib viia ka vastuolude, kitsikuse ja kannatuseni. Usk nõuab jõudu ja annab jõudu, et seda taluda. Kirik meenutab tänuga naisi ja mehi, kes on pidanud usu pärast oma elu jätma.

 

3.3.3. Teenimine (diakonia) kristlaste ülesandena

Nii nagu Apostlite tegude raamatus ja Pauluse puhul, kuuluvad kristlaste jaoks kuulutamise teenimine ja lauas teenimine, s.t koguduse eest hoolitsemine, erinevusele vaatamata omavahel tihedalt kokku (vt Ap 6:1 jj; Rm 12:1–21; Gl 6:2, 10). Koguduse eest hoolitsemise alla kuuluv abi on mitmekülgne. See ulatub vaeste toitmisest nende võlgade katmiseni (2Kr 8 ja 9), koguduse külalislahkusest kuni hea tegemiseni kõikidele (Gl 6:10). Kristlaste teenimine, mis ei ole suunatud ainult koguduseliikmetele, vaid ka sellest väljapoole kõigile hädasolijatele, on vastavuses pääste universaalsusega.

Vastukaaluks vaimulike ja ilmikute seisuse kvalitatiivsele eristamisele ning sellega seotud vaimuliku teenimise kõrgemalt hindamisele rõhutasid reformaatorid erilisel viisil tunnistamist perekonnas ja ilmalikus ametis kui „mõistlikku“ jumalateenistust. Samal viisil võrdsustasid nad kristlaste vastutuse riigis ja ühiskonnas, aga ka koolis ja ülikoolis vaimuliku seisusega.

See reformaatorite tähtsustatud kristlase igapäevane teenimine sisaldab eneses ka professionaalsuse väärtustamist. Aga selles peitub ka tüüpiliselt protestantlik probleem, nimelt kristlaste tunnistamise ja teenimise lahku kasvamine, mis olid teatud ametites nagu diakonissid või diakonid veel lahutamatult koos. Kristlastel, kes elavad argipäevas ja peavad oma kristlaseks olemist kehtestama, on tänapäeval tähtis ülesanne teha tunnistamise ja teenimise seos mitte ainult kiriku sotsiaaldiakoonilistes tegevustes, vaid ka ilmalikes ametites (nagu jurist, ajakirjanik, poliitik, juht, arst jne) nähtavaks või see uuesti kehtestada.

Paljud kirikud vastavad järjest kasvavatele diakoonilistele väljakutsetele poliitilise diakooniaga, mis ei pea silmas ainult abivajavat üksikisikut, vaid mõtleb ühiskonna sotsiaalsetele ülesannetele ning vastab neile (nt sotsiaaleetika-alaste publikatsioonidega või diakoonia institutsioonide, haiglate, nõustamiskeskuste, telefonihingehoiuga). Kirikute sotsiaalne aktiivsus äratab ka tänapäeva ühiskonnas laia vastukaja ning toob heakskiitu. Sellega ei asenda kirik üksikisiku teenimist, vaid täiendab seda ja aitab sellele kaasa.

 

3.3.4. Osaduse (koinonia) kristlaste ülesandena

Usklike osadus haarab endasse, relativeerib ja transtsendeerib inimelu loomulikud, sotsiaalsed ja rahvuslikud kogukonnavormid ning erineb sellistest kogukondadest, mille liikmete ühtekuuluvuse määravad ära ühised huvid.

Usklike osadus on lepitatud osadus. Seda elatakse igapäevases meeleparanduses ja uuenemises. Ta on teadlik kõigi inimlike kogukonnavormide riskidest ja haprusest ning on sellepärast vastutav evangeeliumi kui lepituse sõnumi kuulutamise ja tõeks elamise eest omaenda kogukondlikus elus ja suhetes teiste kogukondadega. Patt ja süü viivad inimese üksinduseni ilma Jumalata, üksilduseni inimsuhetes ning isolatsioonini oma kaasloodutest.

Kristlaste ülesande juurde kuulub nimetada õige nimega seda viletsust, mis on tingitud patu läbi hävitatud osadusest Jumala ja tema loodu vahel ning selle mõjust kogu loodule, ning seista vastu selle viletsuse tähtsuse vähendamisele. See sisaldab ka tunnistuse andmist selle osaduse taastamisest.

Kristlaste osadus on teel Jumala osaduse täiusele tema looduga. Selles on ta avatud ja kutsuv osaduskond, mis soovib, et kõik inimesed saaksid sellest osa. Seetõttu on kristlased kohustatud praktiseerima üle rahvuslike, etniliste ja sotsiaalsete piiride ulatuvat avatust ning avama ligipääsu evangeeliumile kui Jumala tõotusele, mis kehtib kõigile, kes selle usus vastu võtavad. Selliselt saab kirik tunnistada uuest inimkonnast, mis on saanud Jeesuses Kristuses alguse. Kristlased on kohustatud oma kogukondlikus elus näitama, et Jumala osadus inimestega loomises, lepitamises ja täiusele jõudmises on inimeste kogukonna ning kogu loodu vahelise osaduse aluseks ja eesmärgiks.

 

4. Täiusele jõudmise tulevik: kirik oma kohtumõistja ja päästja ees

Kirik on rajatud Jumala sõnale, mis teda toidab ja alal hoiab. Selle sõna kaudu puhastatakse ja mõistetakse kiriku üle kohut, sest „Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja“ (Hb 4:12). Kusjuures reformatoorse arusaama järgi peab siin õigesti eristama üksikute kristlaste patte kiriku pattudest, kuid neid ei saa teineteisest lahutada. Sest kirik on usklike osadus ja sellisena õigeksmõistetud patuste osadus. Lutheri järgi on kirik püha just selles mõttes, et ta tunnistab oma pattu ja palub seda andeks (vt 2.3).

Usk ootab jumalariigi universaalset avalikuks saamist ja mitte kirikut kui kõigi teede ning Jumala töö täiustumist. Sellele vastavalt öeldakse visioonis uuest Jeruusalemmast: „Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall“ (Ilm 21:22). Jumalariigis ei eristata kirikut maailmast ning seetõttu ka mitte kirikut riigist (kahe riigi õpetus). Jumal ise on universaalselt ilmsiks saanud kui „kõik kõiges“ (1Kr 15:28). Samas ootavad kristlased koos jumalariigiga ka viimset kohut ja igavest elu. Kohus algab Uue Testamendi tunnistuse kohaselt „Jumala kojast“ (1Pt 4:17). Kirik ootab oma kohtumõistjalt ei midagi muud kui tema heade tegude tunnustamist ja kurjade tegude üle kohtumõistmist. Ka kirik seisab avalikult oma häbi ja auga Kristuse kohtujärje ees (2Kr 5:10). Ainult Kristus ja ei keegi muu on tema viimne kohtumõistja. Asjaolu, et ka Jumala koda peetakse kohtu vääriliseks, relativeerib ja ülendab ühtlasi teda kui armuleidnud patuste osaduskonda.

See väärtustamine osutab sellele, et kristlaskonna kohtumõistja on ühtlasi nende päästja ja lunastaja. Sellisena kingib ta kristlaskonnale oma õndsakskuulutamiste täiuse (Mt 5:3–12; Lk 6:20–23). Sest igavene elu jääb trööstima kurbasid, kustutab kõik janu ja nälja, ületab rahu puudumise, kõik ahelad ja ülekohtu osaduse läbi Jumalaga, mida ei seata enam kunagi küsimärgi alla.

 

II peatükk: pühade osadus tänapäeva ühiskonnas

1. Pluralistlik ühiskond ja usklike osadus

Me elame avatud ja pluralistlikes ühiskondades. Avatud ja pluralistlikku ühiskonda iseloomustab see, et erinevad maailmavaated ja eluvormid eksisteerivad üksteise kõrval võrdsetena. Sellise ühiskonna määravaks tunnusjooneks on riigikorralduse ja õiguskorra maailmavaateline neutraalsus. Selle eelduseks on loobumine ühtsest ja kõigi jaoks õiguslikult kohustuslikust religioossest või maailmavaatelisest orientatsioonist. See on saanud alguse renessansi, reformatsiooni ja valgustuse impulssidest. Pluralistliku ühiskonna kujunemine toimus Euroopa erinevates maades ja regioonides erinevalt ning pidi taluma ka tagasilööke. Pluralistliku ühiskonna areng kannab endas riske ja võimalusi. See kehtib nii üksikisikute, ühiskonna terviku kui ka kiriku puhul. Üksikisiku puhul võib vabaduse võitmine tähendada identiteedi kaotamist, ühiskonna jaoks kandva konsensuse minetamist. Kiriku jaoks on areng pluralistliku ja avatud ühiskonna poole toonud kaasa olulisi muutusi. Need on muutnud olukorra ausamaks, aga samas jätnud ka ohtlikke tühimikke:

  • kirikliku traditsiooni ja traditsioonilise kirikliku sideme kadumine – aga ka laiemalt sisemiselt kohustava „siduva“ traditsiooni kadumine;
  • arusaam maailmavaatest, religioonist üldiselt ja seetõttu ka kristlikust usust kui „isiklikust asjast“, mille olulisus kogu ühiskonna (poliitika, haridusvaldkond, kultuur) kvaliteedi ja arengu seisukohalt ei ole iseenesestmõistetav, vaid seda peab selgitama;
  • usuliste ühenduste ja sellega seoses ka kirikute kui kunagi valitsenud ühiskondlike institutsioonide marginaliseerumine.

Teisalt õpetab ühiskondliku ümberorienteerumise kogemus ka Ida-Euroopa riikides, et kirikud võivad avatud ja pluralistliku ühiskonna suunalises protsessis toimida olulise faktorina:

  • Isikliku eluveendumusena, mis sünnib evangeeliumi tõe kogemusest, on kristlik usk tunnistus vabadusest elule suuna leidmisel, vastandina ühiskonna kõiki valdkondi reglementeerida soovivatele jõududele ja maailmavaadetele.
  • Ka seal, kus kiriklik traditsioon ja traditsiooniline kiriklikkus on peaaegu kaduma läinud, suudavad kirikud olla kogukonna moodustamise ja kujundamise paikadeks.
  • Evangeeliumi tõe avaliku tunnistamise kaudu üksikute kristlaste ja kristlike rühmade poolt, aga ennekõike töökohustuste kristliku täitmise läbi saavad kirikud ühiskonna elu mõjutada.
  • Ka seal, kus kirikud on surutud ühiskonna äärealale, suudavad nad mõjutada muutusi ühiskonna keskmes.

Kirikute sellise toimimisvõimaluse tingimuseks on loomulikult see, et nad püsivad avatud ja pluralistlikus ühiskonnas nähtaval. Seda saavad nad teha siis, kui nad jäävad oma alusele ja eesmärgile truuks, eristudes ühiskonnakorraldusest ja olles sellega konstruktiivses diskussioonis.

Reformatoorsed kirikud ja nende liikmed seisavad väljakutse ees käsitleda oma elu avatud ja pluralistlikus ühiskonnas kristliku ning kirikliku eksistentsi kujundamise ülesandena. Nad teevad seda kindlas veendumuses, et inimkond vajab evangeeliumi, et inimesed ja rahvad vajavad rõõmusõnumit, mis avab ning kingib neile tõelise inimeseksolemise.

 

2. Usklike osadus pluralistlikus ühiskonnas

2.1. Usu tunnistamine pluralistlikus ühiskonnas

Kirikud peavad avatud ja pluralistlikus ühiskonnas olema usku tunnistavad kirikud. Kristlaste ja kirikute tunnistus ei ole sugugi ainult reaktsioon mitmepalgelisele ja erinevatest konkureerivatest eluvaadetest mõjutatud ühiskonnale. Usu tunnistamine kuulub usu olemuse juurde (vrd ülal 3.3.2 martyria). Kirikut tuntakse ära usu tunnistamise ja kogu kirikliku eluga antud tunnistuse kaudu. Usu tunnistamine Kolmainu Jumalasse, Loojasse, Lepitajasse ja maailma Täiuseleviijasse on aluseks nii kirikute kriitikale kõigi tendentside suhtes, mis ei pea evangeeliumi Jeesusest Kristusest usu ja elu aluseks, kui ka konstruktiivsele koostööle kõigi püüdlustega teenida evangeeliumi arusaamast lähtuvat inimese heaolu. Usu tunnistamine kui konkreetne usutunnistamise akt võib olla vajalik ka teatud olukordades, milles evangeeliumi tõde on kiriku ja ühiskonna elus sisemiselt ning väliselt ohustatud. Kirikud peavad seepärast olema avatud ühiskonnas äratuntavad usku tunnistavate kirikutena.

 

2.2. Hingehoid pluralistlikus ühiskonnas

Kirikud avatud ja pluralistlikus ühiskonnas peavad olema hingehoidlikud kirikud. Hingehoid ei ole kiriklikus praktikas ainult üks töövorm teiste kõrval, vaid oluline osa evangeelsest tunnistusest ja teenimisest. Sest evangeelium tõotab inimesele armukuulutuse läbi arusaamist oma eluolukorrast ja seeläbi päästet toova suuna leidmist elule. Hingehoiul on eriline tähendus avatud ja pluralistlikus ühiskonnas. Kõikehaarava, tingimusteta kehtivust taotleva ja kollektiivset identiteeti tagava väärtuste süsteemi puudumise tõttu on avatud ühiskonnas üksikisiku ülesandeks jäetud nii oma isiklikule kui ka kogukondlikule elule suuna leidmine. Paljud tajuvad seda ohuna oma isiklikule ja kogukondlikule identiteedile ning eluohtliku suunapuudumisena. Sellises olukorras on kirikud ja kristlased kutsutud üles olema evangeeliumi tõe, kirikute isikliku ja kogukondliku elu aluse tunnistajad, mis on abiks suuna leidmisel kõigile.

See väljakutse ei kehti mitte ainult teatud hingehoiusituatsioonide puhul nagu piht ja nõustamine, vaid ka kiriku eluviisi ja kirikukorralduse puhul. Kogetav kirik pluralistlikus ühiskonnas peab olema kogetav kontekstis, kus valitseb usaldustäratav korrapära, mille abil saab „seesmine inimene“ kasvada. Hingehoid ei ole ainult teatud valdkondliku tegevuse küsimus, vaid esmajoones kirikukorra ja kristliku tava küsimus.

 

2.3. Nõustamine pluralistlikus ühiskonnas

Kirikud avatud ja pluralistlikus ühiskonnas peavad olema abijagavad kirikud. Ligimese aitamise ülesannet mõistetakse reformatoorsetes kirikutes otsese järelmina Jumala vabastavale armule kui maailma päästele. Evangeeliumis kätketud igavese elu tõotuse läbi on nii üksikkristlane kui ka kristlaste osaduskond vabastatud sunnist muuta enesealalhoid ja enesekehtestamine kogu individuaalse ja kirikliku toimimise mõõdupuuks. Seepärast suudavad kirikud, mille aluseks on evangeeliumi tõotus, olla avatud, usku tunnistava ja hingehoidliku kirikuna tingimusteta kirikuks teiste jaoks. Seal, kus nad on „kirikuks teiste jaoks“, astuvad nõrkade, rõhutute ja õigusteta inimeste kaitseks välja ning osalevad elu alalhoidmises ja inimlikkuse säilitamises, on nad tõeliselt kirik. See ülesanne hõlmab elu kõiki valdkondi ja peab leidma veenva väljenduse kiriku osaduslikus elus endas. Kirikud avatud ja pluralistlikus ühiskonnas peavad olema äratuntavad tõeliselt abistava kirikuna.

 

2.4. Prohvetlik kriitika pluralistlikus ühiskonnas

Kirikud avatud ja pluralistlikus ühiskonnas peavad toetama prohvetlikku kriitikat. Nende alus, mis on Jumala armu evangeeliumis ja nende seotuses Jeesuse Kristuse kui Issandaga, kohustab neid olema kriitilised kõigi ühiskondlike ettevõtmiste suhtes, mis seavad inimliku võimu Looja Jumala väe asemele ja kutsuvad järgima teisi lunastussõnumeid kui evangeelium Jeesusest Kristusest. Kristlastele on jäetud ülesanne astuda kõikjal hoiatavalt ja manitsevalt vastu inimväärikuse, inimelu ning loodu terviklikkuse ründamisele. See ülesanne paneb kristlased ka poliitika, majanduse ja ühiskonnakorralduse küsimustes seisukohta võtma. Osutades Jumalale kui kogu elu alusele, eesmärgile ja mõõdupuule, annavad kristlased oma panuse dialoogi toimimise õigete eesmärkide ja vahendite üle ühiskonnaelu erinevates valdkondades. Sellises valvuriametis tunnistavad nad evangeeliumi Jeesusest Kristusest, mis on õnnestuva inimelu tõotus ja juhtnöör maailmas.

Prohvetlik sõna on muidugi ühiskonnas ainult siis usutav, kui seda omavoliliselt ei kasutata ega meelevaldselt ei kuulutata, vaid kui kristlased ja kirikud seavad ka ennast evangeeliumi kriitika alla ning otsivad Jumala sõna kuulates enda ja ühiskonna elule suunda ning uuenemist. Selle ja isikliku valmisolekuga meeleparanduseks osutavad kristlased jumalariigi tõotusele, kus Jumal viib osaduse oma looduga täiusele. Toetudes sellele lootusele, võib ka prohvetlik kriitika olla teednäitav, ülesehitav ja lootusrikas.

 

2.5. Misjon pluralistlikus ühiskonnas

Kristlaste ja kirikute elu avatud ja pluralistlikus ühiskonnas peab olema kantud nende misjonaarsest ülesandest tunnistada kõigi inimeste ees evangeeliumi tõde Jumala armust Jeesuses Kristuses. See kirikute ülesanne, mille aluseks on nende kutsumine Kristuse, nende Issanda läbi, määrab ära nende olemise avatud, usku tunnistav, hingehoidlik ja abijagav kirik. Avatud kirikuna püüavad kirikud evangeeliumi kõigile kehtivat tõde avalikult kõigile kuulutada. Usku tunnistava kirikuna on nad kutsutud usutavalt tunnistama Jeesusest Kristusest kui nende olemasolu alusest ja sisust, mis on Jumala armu tõotus kogu maailmale. Hingehoidliku kirikuna on nende püüd tunnistada ühise eluga kutsuvalt evangeeliumi alusena suunaleidmisele elus kui tervikus. Abi jagava kirikuna tunnistavad nad, et nende kuulutatud lunastus Kristuses on suunatud kõigi inimeste heaolule ja selle nimel pakuvad nad oma teeneid maailma hädade ületamiseks. Ka siis, kui kiriku misjonaarne ülesanne on jagatud välis- ja sisemisjoni organisatsioonide vahel, tuleb seda ikkagi mõista kogu kiriku vastutusena. Kirikud on misjonaarse kirikuna äratuntavad siis, kui nad tunnistavad kõigile tõotatud evangeeliumi tõde nende elu kõigis aspektides.

 

2.6. Äratuntav evangeelium pluralistlikus ühiskonnas

Kirikud pluralistlikus ja avatud ühiskonnas suudavad oma usu tunnistamises, nõustamises, hingehoius, prohvetlikus kriitikas ja misjonis olla äratuntavalt kirik, kui nad kogunevad regulaarselt evangeeliumi ümber sõnas ja sakramendis. Selle kaudu saab selgeks, et nende avatus maailmale ei tulene mitte nende ühiskondlikust keskkonnast, vaid evangeeliumist endast. Avatus maailmale ja kogunemine Jumala sõna ümber kuulutuses ja sakramendis on kiriku jaoks lahutamatult üks. Seal, kus kogetakse kiriku elus seda seotust, on kirik evangeeliumi tõe tunnistuse osaduskonnana äratuntav. Kogudes kõik tänapäeva ühiskonnaga suhtlemise vormid usu tunnistamises, hingehoius, nõustamises, prohvetlikuks kriitikas ja misjonaarses tegevuses evangeeliumi kuulutamise ning sakramentide jagamise ümber, kogevad kirikud ise ja annavad ka teistele võimaluse kogeda Jeesuses Kristuses ilmsiks saanud kolmainu Jumala armu. Sellele alusele toetudes jäävad nad ka ise Jeesuse Kristuse poolt kutsutud ja läkitatud osaduskonnana äratuntavaks.

Evangeelium on seepärast äratuntav seal,

  • kus kristlased ja kirikud viitavad oma ühiskondlikus tegevuses kuulutusele ja sakramendile, näidates sellega, milline on nende olemuse ja ülesande alus, ning
  • kus nad praktiseerivad evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide jagamist nii, et kristlik elu oma kõigis eluvaldkondades ja kiriku olemasolu oma kõigis vormides on suunatud evangeeliumi tõele.

 

3. Kirikud dialoogis

3.1. Dialoog judaismiga

Kirikuks olemine tähendab reformatsioonikirikutele seda, et nad käsitlevad oma suhet juutlusesse prioriteedina, mis tugineb Piiblile. Dialoog juutlusega on kirikute jaoks vältimatu. Sajandeid olid juudid tagakiusatud ja rünnakute all. Kirikute antijudaism oli suures osas kristlikul Õhtumaal toimunud juudi rahva tagakiusamise põhjenduseks. Miljonitesse ulatuv juutide tagakiusamine ja hävitamine natsionaalsotsialistide poolt toimus samaaegselt peamiselt Saksa kirikute massiivse suutmatusega astuda õigeaegselt ja tõhusalt juute ähvardavale ohule vastu. Juutide ja kristlaste vaheliste suhete valusa ning koormava ajalooga tegelemine on muutunud üheks keskseks ülesandeks kõigile kirikutele.

Seal, kus evangeeliumit Jumala armust Jeesuses Kristuses väärkasutatakse selleks, et põhjendada juutide hukkamõistmist või õigustada ükskõiksust nende saatuse suhtes, pannakse kogu evangeelium kui kiriku olemise alus küsimärgi alla. Suhe Iisraelisse on sellepärast kristlaste ja kirikute jaoks vältimatult nende usu aluse küsimusega seotud.

Judaismi olemasolu on kiriku jaoks märk sellest, et Jumal on ustav oma tõotustele, millest ka kirik on alati sõltuv hoolimata oma rohketest ebaõnnestumistest, eriti suhtumises juutidesse. Kohtumistes ja üksteisele oma elust tunnistades avastavad juudid ja kristlased kiriku ning sünagoogi usus ja elus nii ühiseid jooni kui erinevusi. Juutide ja kristlaste vahelise dialoogi lähtekohaks on see, et mõlemad toovad oma usus kogetud tõe tunnistuse vestlusesse kaasa, mitte ei väldi seda, ja kuulavad üksteist vastastikuse mõistmise eesmärgil.

Sealjuures on kristlaste ja juutide vahelises dialoogis palju teemasid, mille selgitamine toimub alles dialoogi jätkumisel. Nende teemade hulka kuuluvad ennekõike järgmised küsimused:

  • „Vana“ ja „Uue“ lepingu suhe;
  • arusaam Jumala sõnast kui armu juhtnöörist ja tõotusest;
  • kristlik tunnistus juudist Jeesusest kui Jumala Pojast;
  • juutide usutunnistus ühest Jumalast ja kristliku usu tunnistus Jumalast Isast, Pojast ja Pühast Vaimust;
  • juutide tulevik ja kristlaste tulevik;
  • Iisraeli riigi tähendus juutliku ja kristliku lootuse seisukohalt.

Reformatoorsetel kirikutel on vaja põhjalikult tegeleda oma suhtega judaismi selle erinevates suundumustes, selleks et tagada ühine tulevik, mis ei korda mineviku õudusi. Reformatsioonikirikuid julgustatakse reformatoorse teoloogia ja praktika ajalugu koos selle helgemate ja varjukülgedega kriitiliselt analüüsima. Teoloogilised valeotsused ja kiriklikud eksimused, mis on viinud välja osalemiseni moodsa antisemitismi õuduste ajaloos, tuleb avalikustada ja korrigeerida. Reformatoorsete kirikute puhul, mis jagavad igal pool arvamust, et kirikliku õpetuse üle ei otsusta mitte ainult teoloogia eksperdid ja kiriklikud ametikandjad, vaid kõik kristlased, peab olema tagatud, et judaismi suhtumise uuesti hindamine toimub kogu koguduse poolt ja konkretiseerub kõigis kiriklikes valdkondades.

Kiriku ja juutluse suhte uuesti hindamine eeldab, et kristlikes kirikutes oleks olemas teadmised tänapäeva judaismist selle erinevates suundades, mida omandatakse juudi usku inimestega kohtudes. Leuenbergi konkordias osalevate kirikute osadus pakub selleks olulise aluse, sest ta võimaldab erinevatel reformatoorsetel kirikutel vahetada juudi-kristliku dialoogi kogemusi. Kirikud maadelt, kus juutide ja kristlaste kohtumised on sageli just selle sajandi juutide tagakiusamise tõttu tegelikkuses harvad, sõltuvad siin iseäranis nende sõsarkirikute abile ja toetusele, kelle jaoks juutide ja kristlaste vahelised kohtumised kuuluvad ühiskonna- ja kirikuelu argipäeva. Kiriku ja juutluse vahelise suhte analüüsimise kriitiline ja konstruktiivne toetamine üksikutes kirikutes võib kujuneda reformatoorsete kirikute osaduskonna oluliseks elemendiks. Püüe arendada kiriku ja juutluse vahel dialoogilist suhet on tänapäeva usutava kristliku tunnistuse tunnusjooneks.

 

3.2. Dialoog religioonidega

Pluralistlikus avatud ühiskonnas kohtuvad kirikud erinevate maailmavaadete ja religioonidega. Nendega peetakse dialoogi erinevatel tasanditel, erineva intensiivsuse ja kvaliteediga ning sellisel dialoogil on kirikute jaoks erinev kaal.

Kirikud ei saa religioonide ja usuliste ühendustega kohtudes loobuda oma jumalatunnetusest mingi neutraalse maailmavaate kasuks. Kristlased näevad ja hindavad seda, mida nad tajuvad ja mõistavad teistes religioonides ja teiste jumalate austamises nende oma tunnetuse kontekstis Jeesusest Kristusest, kelles on avalik tõeline Jumal ja tõeline inimene. See ei tähenda loobumist religioonide dialoogist. Vastupidi! Dialoogis püütakse teisi religioone mõista, arusaamatusi lahendada, eelarvamusi kõrvaldada, tõelisi sarnasusi avastada ja näilisi läbi näha ning enda tajuhorisonti avardada.

Aga kuna 1. käsk ja selle kristoloogiline kordamine nt Jh 14:6 või 10:7–9 kehtivad, peab usk seisma kriitiliselt vastu igasugusele võõraste jumalate austamisele ja igasuguste võõraste ideoloogiate kehtestamisele. Usk on ja jääb religioonikriitikaks. See kriitika on suunatud ka vale jumalateenimise vastu kirikus, aga ei peatu ka teiste religioonide ees. Dialoog ei ole tunnistamise ja misjoni asendus. Aga usk Jumalasse, kes toimib Jeesuses Kristuses kõigi inimeste hüvanguks ja keda kristlased tunnistavad maailma Looja, Alalhoidja, Lepitaja ja Lunastajana, võimaldab lisaks religioonide kriitikale mõista ka teiste religioonide jumalateenistuse ja kujutlusmaailma eesmärki ning mõtet, isegi näha tõemomente nende jumalateenistuses ja jumalakujutluses. Iseenesestmõistetavalt on teiste religioonide tõemomentide sünkretistlik harmoniseerimine või süstematiseerimine uueks ülireligiooniks usu jaoks välistatud. Ilmutus Jeesuses Kristuses on talle pidevaks meenutuseks religioonidevahelise dialoogi piirist. Kristlased võlgnevad kõigile, ka teiste religioonide esindajatele, oma usu- ja elutunnistuse selguse.

 

3.3. Dialoog maailmavaadetega

Meie ühiskondades õnnestub kristliku usu tunnistamine, kristlik hingehoid, kristlik nõustamine, prohvetlik kriitika ja kristlik misjon ainult siis, kui kristlased ja kirikud on selges dialoogis ühiskonna, selle erinevate grupeeringute ja institutsioonidega, ning seda suunavate põhiveendumustega. Evangeeliumi tõde antakse meile isikliku eluveendumusena ja seepärast on võimalik seda kogu universaalsuses esindada ainult isikliku tõeveendumusena. Avatud ja pluralistliku ühiskonna loobumine kõigi ühiskondlike suhete korrastamisest ühe religiooni või maailmavaate kaudu, mille kehtivus oleks õiguslikult tagatud, toob endaga kaasa olukorra, kus kõik maailmavaated peavad isiklike elusuunitlustena (eluorientiiridena) olema dialoogilises suhtluses esindatud. Kirikliku tunnistuse usaldusväärsus sõltub seetõttu suurel määral sellest, kuidas osalevad üksikud kristlased, kiriklikud osaduskonnad ja kirikud tervikuna avalikus diskussioonis põhiveendumuste üle, mis kujundavad ja juhivad nende kaasaegsete elu. Kristlased võivad olla lootusrikkad, et dialoog teiste veendumustega võib viia suurema selguseni omaenda tõeveendumuses. Nad võivad loota, et Jumal laseb sellel tunnistusel saada tõeveendumuseks ka teistele inimestele. Dialoogis toimuv vastastikune tunnistuseandmine võib viia välja koostöövormidele, mis aitavad kaasa inimestevahelisele rahule, õiglusele ning loodu terviklikkuse säilitamisele.

 

Dokumendi ilmumine lõpeb järgmisel nädalal. Siis on teemaks kiriku ühtsus ja kirikute ühinemine.


[1] Juutide ja kristlaste, Iisraeli ja kiriku suhe vajab edasisi õpetuslikke kõnelusi Leuenbergi osaduskonna kirikute seas.

 

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Kadri Lääs, toimetanud keeleliselt Urmas Nõmmik ja teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English