Esiletõstetud lood

Baltimaade küüditamise 75. aastapäeva mälestusjutlus (2Sm 7:4–17; Hb 6:9–20; Lk 19:11–24)

„Kus ma ka iganes kõigi Iisraeli lastega olen käinud, kas olen ma sõnagi lausunud mõnele Iisraeli suguharudest, keda ma olen käskinud oma Iisraeli rahvast karjasena hoida, ja öelnud: Mispärast te ei ehita mulle seedripuust koda? Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: Nõnda ütleb vägede Issand: Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede järelt, et sa oleksid vürstiks mu rahvale Iisraelile. Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen sinu eest hävitanud kõik su vaenlased. Ma tahan teha sinu nime suureks, võrdseks suurimate nimedega maa peal. Ja ma tahan määrata paiga oma Iisraeli rahvale ja teda nõnda istutada, et ta võib elada oma kohal ega pea enam kartma; ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist. Ja Issand kuulutab sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo. Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks. Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks! Kui ta eksib, siis ma karistan teda inimeste vitsaga ja inimlaste nuhtlustega“ (2Sm 7:4–17).

„Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda. Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi. Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni, et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.

Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!“ Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks“ (Hb 6:9–20).

„Aga neile, kes teda kuulasid, rääkis Jeesus veel ühe tähendamissõna, sest ta oli Jeruusalemma lähedal ja nemad arvasid, et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab. Ta ütles siis: „Üks kõrgest soost inimene reisis kaugele maale, et omandada kuningriik ja siis pöörduda tagasi. Ning ta kutsus kümme oma sulastest ja andis neile kümme naela raha ja ütles neile: „Kaubelge, kuni ma tagasi tulen!“ Aga ta alamad vihkasid teda ja läkitasid saadikud talle järele ütlema: „Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks.“ Ja see sündis, kui ta tagasi tuli, olles saanud selle riigi, et ta käskis enese juurde kutsuda need sulased, kellele ta oli raha andnud, et saada teada, kui palju kasu keegi kaubeldes oli saanud. Siis tuli esimene ja ütles: „Isand, sinu nael on kümme naela kasu toonud.“ Ja tema ütles sellele: „Tubli, sa hea sulane! Et sa oled olnud ustav kõige pisemas, seepärast olgu sul meelevald kümne linna üle.“ Ja teine tuli ja ütles: „Isand, sinu nael on viis naela kasu toonud.“ Tema ütles sellelegi: „Ja sina ole viie linna üle!“ Ja veel teine tuli ja ütles: „Isand, vaata, siin on sinu nael, mida ma olen alles hoidnud higirätikus, sest ma kartsin sind: sa oled vali mees, sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud.“ Tema ütles talle: „Sinu enda suu läbi ma mõistan su süüdi, sa halb sulane! Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud? Mispärast sa ei ole siis andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud.“ Ja ta ütles juuresseisjaile: „Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!“ (Lk 19:11–24).

Teie ekstsellentsid, kolme Balti rahvuse esindajad, sõbrad, perekonnad ja külalised. Tänan teid, et kutsusite mind ütlema paar sõna selle sügavalt olulise ning liigutava jumalateenistuse ajal.

Mul paluti valida kirjakoha lugemised, mida te olete täna kuulnud. Nagu te loomulikult märkasite, on need seotud eksiiliga, eksiilist tagasitulemisega ja vankumatusega. See teema on minu sõnade keskmes.

Paljud meist muidugi tunnevad ära evangeeliumi kirjakoha kui Jeesuse õpetuse, mida mujal on kutsutud tähendamissõnaks talentidest. Tegelikult tuleneb sõna „talent“ otseselt Uues Testamendist, Jeesuse tähendamissõna tõlkest. Nii on aastate jooksul olnud idee sellest, et meile kõigile on antud anded ja talendid ning et on ülioluline neid kasutada õigesti, keskne kõikides jutlustes, mis on peetud sellel teemal. Kuid Jumala meile antud annete õige ja ustav kasutamine on tegelikult vaid üks pool selle evangeeliumi kirjakoha loost. Lugedes seda kirjakohta uuesti, peaksime ju märkama, et eemalolev valitseja on korrumpeerunud ja kättemaksuhimuline sell, kes ei talu ühtegi vaidlust ega kannata ühtegi läbikukkumist. Kindlasti on ju see vastuolus kõige sellega, kuidas me mõistame Jeesuse Kristuse loomust ning armulist Jumalat. Kas Jumal tõesti ütleb: „Kui sa ei kasuta õigesti neid ande, mille olen sulle andnud, siis ma karistan sind!“? Selline tähendamissõna mõtte tõlgendamine võib viia ainult väära muljeni sellest, milline Kristus tõeliselt on. Aga kuidas võime me veel uurida, mis selles tähendamissõnas toimub?

Inimesed ei pane vahel tähele, et selles tähendamissõnas viitab Jeesus millelegi, mille tema kuulajad tunnevad koheselt ära: sündmusele, mis on inimestel veel elavalt mälus. Ajalooliselt täpne tunnistus, põhineb tõelistel sündmustel. Heroodes Suur külastas Roomat aastal 40 eKr, allutas end Rooma riigile ning sai vastutasuks lubaduse, et temast saab kuningas. Heroodes Suur – me peaksime meenutama – on seesama Heroodes, kes lasi Jeesuse sündimise ajal tappa kõik imikud. Tema poeg Arhelaos tegi peale Heroodese surma sama: ta reisis Rooma ja küsis oma tunnistamist kuningaks tema venna ja rivaali Antipase asemel. Tegelikult märkame oma tähendamissõnas, et Arhelaose alluvad saatsid oma esinduse, et öelda, et nemad ei taha Arhelaost oma valitsejaks. Siiski lubasid roomlased talle võimu, mida ta ihaldas. See osutus aga valeks liigutuseks. Arhelaos juhtus olema väga nurjatu ja vägivaldne despoot ja roomlased eemaldasid ta lõpuks võimult. See jättis võimule Heroodes Antipase, kes küll ei olnud käitumise osas oma vennast palju parem. Heroodes Antipas oli see Heroodes, kes lasi mõrvata Ristija Johannese ning oli kaasosaline Jeesuse ristilöömisel. Heroodeste perekond polnud just õnnelik.

Meie arutluse jaoks on oluline märkida, mida on öelnud teadlane Kenneth E. Bailey, kellele ma suuresti toetun oma kõnes: Arhelaos, enne kui ta lahkub Roomast, nõuab, et need, kelle ta jätab riigi eest vastutavaks, tegeleksid kaubandusega kuni ta tagasi tuleb. (Kenneth E. Bailey, Jesus Through Middle Eastern Eyes, London, 2008, 398.) Teisiti öeldes: tal on kavatsus tulla tagasi. See jätab meid selle kirjakoha üle mõtisklema lähtuvalt uuest perspektiivist.

Kui despootlik juht lahkub inimeste juurest, kas siis on riiki jäänud vastutava isiku võim ja mõju piisav, et hoida inimesi ohjes ja hirmul piisavalt kaua, et juht jõuab naasta ning jätkata sealt, kus ta pooleli jäi? Kas need, kelle ta jätab vastutama, hoiavad alal tema võimu sellepärast, et toetada tema võimubaasi kuniks ta naaseb? Kas me ei näe mitte liiga tihti ajaloos, kuidas despootlikud valitsejad keelduvad lahkumast oma kodumaalt, sest kardavad riigipöörde toimumist nende äraoleku ajal? Seega küsimus on neile, kes jäävad juhi lahkumisel kodumaale alles: kuidas nad korraldavad asju nende valitseja äraolekul? Kas nad toetavad tema antud ülesandeid, et ta naastes saaks jälle jätkata vanaviisi, kuitahes nurjatult ja korrumpeerunult? Tõesti, kas nad teeksid seda, et temalt tasu saada ustavuse eest? Või kui võimukese on lahkunud, kas nad raputaksid maha kõik, mis valitseja oli neile peale surunud, ning hakkaksid tegutsema teisiti?

Lähenedes tähendamissõnale sellise nurga alt, on mitmeid aspekte, mis on loomulikult eriti olulised meile praegu, aga meil ei ole aega neid siin uurida. Kiriku jumalateenistusel on piisav, et me vaatame ainult eelnevalt öeldu teoloogilisi aspekte. Seda tehes meenutame, kes meile tähendamissõna räägib – Jeesus. Tema ei ole despoot. Tema ei ole autoritaarne, ta ei sunni kunagi. Ta kutsub, ta vastab küsimustele küsimustega, ta õpetab, juhendab, julgustab, võimaldab. Selle tähendamissõna raamistik on meie jaoks Jeesuse surma, ülestõusmise ja taevaminemise kontekst. Tema lahkumine meist oma maises, inimlikus vormis. Tähendamissõna teoloogiline sõnum tema jüngritele ja meile on kindlasti see: „Mida sa teed nende annete ja talentidega, mille ma olen teile jätnud, kui ma olen ära?“ Kuid oluliselt: „Kuidas sa käitud, kui ma olen ära? Kas sa hakkad mõtlema, et ma ei tule kunagi tagasi ja aeglaselt lased ära libiseda kõigil headel asjadel, mida ma olen sulle õpetanud ja andnud? Või hoiad sa alal neid asju, mille ma olen sulle usaldanud, kuniks ma tulen tagasi?“ Me mäletame seda sõna, mida Jeesus kasutas, kui ta rääkis Arhelaosest – „kuni“. Kuni ta tuleb tagasi, mitte „siis kui“ ta tuleb tagasi. Piibel ütleb selgelt, et mingil hetkel ajaloos – me ei mõista kuidas, meil pole võimalik teada millal – naasevad Kristus ja Jumala kuningriik maale. Kõik saab olema teistsugune, uuendatud, lõpuks tehtud täielikuks. Selles osas ei ole tähendamissõna kohaselt mingit kahtlust.

Kas pole meil mitte tunnistus meie tänases Baltikumi rahvaste küüditamise meenutamise kontekstis, et ustavad, nii mahajäänud kui eksiili saadetud, hoidsid neid väärtusi, mis neil kord olid ja mida nad tahtsid hoida. Seda vaatamata teiste kõikidele ühistele ja isegi vägivaldsetele püüdlustele kangutada nende sõrmed lahti usu ja usalduse haardest. Tähendamissõna sõnum on selge. Meie Balti riikides olnud esivanemate ja küüditatute sõnum on selge: mitte kunagi unustada. Ära kunagi lase minna heal ja õigel ja tõesel, isegi kui kõik vastupidised tõendid tekitavad sinus tunde, et kõik on kadunud ning miski ei muutu enam endiseks. Nii religioosses kui sekulaarses kontekstid tegid küüditatud ja alles jäänud inimesed ilmselgelt seda: nad hoidsid usku, hoidsid kinni lootusest, kuidas tahes nad seda usku ja lootust ka tajusid. Just seda me mälestame ning tõesti ka tähistame täna: usu hoidmist. Vankumatult hoides kinni sellest, mida keegi usub olevat hea ja õige ja tõene.

Oma suhtes Eesti kirikuga olen kindlasti märganud neid koguduste liikmeid – ning nende vastu on mul ülim imetlus –, kes vaenulikus ateistlikus keskkonnas säilitasid oma veendumuse ja hoidsid usku. Seda vaatamata vahel kohutavatele solvangutele.

Veelgi enam, Kenneth Bailey ütleb – ja ma kahtlustan, et meie läti vennad ja õed siin võivad seda kinnitada –, et pärast iseseisvuse taastamist küsiti igaühelt, kes soovis ametisse Läti kirikus, üks oluline küsimus: millal sind ristiti? Kui see inimene ristiti okupatsiooni ajal, siis olid nad selgelt seadnud ohtu oma tuleviku, et usku tunnistada. Kui nad olid ristitud pärast okupatsiooni, esitati edasi veel mitmeid küsimusi (Bailey, samas, 401).

Kõik tänased kirjakohad, meie palved, meie hümnid, kõik nad räägivad eksiilist naasmise ja uue linna, uue rahva, uue eluviisi ehitamise kogemusest. Kuid see põhineb kindlal alusel, sellel, kuidas inimesed elasid enne eksiili. Uus kõrvuti läbiproovitu ja -katsutuga, ning sellega koos kõikevaldav tunne vankumatusest usus ja, religioosselt väljendudes, vankumatusest kindluses, et Jumal on vankumatu. See on kindlus selles, et inimesel saab olla ja tal peaks olema kindlus hoida kinni Jumalast, seda vaatamata kõigele, mis tundub minevat valesti. „Ole kannatlik,“ ütleb see vankumatus. „Sa ei pruugi seda praegu uskuda, kuid kõik saab korda.“

Nagu Pühakiri ütleb, me saame usaldada, et Jumal lõpetab selle, mille ta on meis alustanud. Ja selle eest – ning kõigi imeliste, julgete ja vankumatute inimeste eest viimase 75 aasta jooksul – anname me oma sügava tänu.

Aamen.

 

Jutlus peeti 12. Juunil 2016 St. James’s Piccadilly kirikus Balti rahvaste küüditamise 75. aastapäeva mälestusjumalateenistusel. Jutlus on avaldatud autori loal, tõlkis Karin Kallas.

 

Martin Booth on Inglise Kiriku Rochesteri piiskopkonna Kentis asuva Riverheadi ja Dunton Greeni koguduse vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
English