Esiletõstetud lood

Oodates valget laeva

Vaatan seda pilti ja pilt vaatab mind. Juba mõnda aega on mu seinal Kalli Kalde litograafia „Oodates valget laeva“.

valgelaev

On öö. Keset Võrumaa väikest järvesilma seisab hingematvalt ilus kaunitar – valge laev, mis kuulus Inglise kuningale Henry VIII-le ja on ehitatud  aastal 1520. Oma uhkusega jätab ta varju tähistaeva, põlispuud, võsastiku, kõik ümbritseva. Lihtsatel parvedel kükitavad inimesed ja üritavad laevani aerutada. Sillal seisab laps ja vaatab.

Seda valget laeva on ammu oodatud. Tunneme seda näiteks Eduard Vilde romaanist „Prohvet Maltsvet“, mitmetest lauludest ja lugudest. Imeilus pilt päästest, lunastusest, meie südamepõhja igatsustest.  Täitumatu unistus. Valge laeva sihiks olevat olnud paremad maad Krimmis, viljakad maad, mida tsaar oli 19. sajandi keskpaigas vaestele eestlastele tõotanud, kui nad luteri kirikust õigeusu kirikusse üle lähevad. Valget laeva on ikka oodatud, seda sümbolit on üha uuesti kasutatud. Ikka ja jälle on eesti rahva elus olnud rasked ajad, ikka ja jälle on oodatud päästet. On tahetud minna ja on mindud. Hea on seal, kus meid ei ole…

Mida kauem ma seda pilti vaatan, seda enam kõhedust see minus tekitab. Unistus perfektsest maailmast, mis lämmatab minu väikese maailma. Justkui võrdpilt sellest, et väljastpoolt pealesurutud eesmärgid ja sihid ei saagi täituda, sest need pole minu omad.

Igatsus päästja ja lunastaja järele on ka ristiusu keskne teema. Pühakiri tunnistab Jumalast kui inimeste päästjast. Piibel võtab inimeste konkreetseid hädasid väga tõsiselt ja näitab just seekaudu – Jumal päästab oma rahva Egiptuse orjapõlvest. Pääste sihiks on alati äratundmine – „Issand on meie Jumal.“ Ka Jeesuse päästetöö on sama sihiga – ta tervendab haigeid ja puhastab seestunuid, kuulutab vaestele Jumala ligiolu. See on märk peatselt väge võtvast Jumala riigist. Ilmutusraamat 21:3 toob meie ette selle maailma finaali: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.“  Kõigi nende Jumala imetegude taga, nagu tervendamine, abi ja õnnistus, on horisondiks Jumala saabuv valitsus.

Piibli õndsussõnum ei vasta otseselt sellele, mida ootame lunastusreligioonilt. Mitte pääsemine kannatustest ja hädast, selle elu piiratusest pole eesmärgiks, vaid vabanemine selleks, et elada koos Jumalaga. Mitte vabadus millest, vaid vabadus milleks.

Piibli sõnum eeldab seda, et inimesed kannatavad, nad on võõrandunud Jumalast, võõrandunud iseendast ja teistest. Sellest tuleneb oht, et inimene läheb „kaduma“. Meie ajal ei mõtle isegi mitte kristlased selle üle, kuidas viimses kohtus Issanda aujärje ees püsima jääda. Meie kohus on siin ja me mõtleme, kuidas selles maailmas püsima jääda. Meile on oluline siinne edu, võim, tervis, ilu.  Paljud ei jõua selles võidujooksus sammu pidada, löövad sellele lihtsalt käega ega tahagi mitte midagi. Kadunud? Rongist maha jäänud?

Piibli õndsuskuulutust ei saa edasi anda, rääkimata sellest kadumaminekust või Jumalast  võõrandumisest. See on teadmatuse kogemus selle suhtes, et ei tea, mis edasi saab, „kui tuleb valge laev, siis kaovad piin ja vaev…“, aga tegelikult tead, et laeva ei tule, tead, et pole mereteed Võrumaa metsajärve ja Krimmi poolsaare vahel. Kui ilus see laev ka poleks, ta ei saa sind kuhugi viia. See on valus ja ühtaegu ilus tunne, mis peaks panema inimese otsima ja küsima, liikuma.

Õnneks tuleb Jeesus Kristus otsijale vastu. Teda võib kogeda elu muutva väena, tervistusena, tarkusena, kinnitusena, mõttena, turvatundena, päästekindlusena. Kui sa elad Jeesusega selles maailmas, siis sa näed seda ka natuke Jeesuse silmadega. Siis ei ole ülim püüdlus ega vägitegu „siit minema saada“, vaid pigem see, kuidas seda maailma ka Jumalale meelepärasemaks ja inimestele elusõbralikumaks kujundada. Olgu selleks „Teeme ära“, laste õpetamine, vaeste abistamine, oma kodukandi elukeskkonna parandamine, majanduse arendamine. Igaühel on oma koht ja oma ülesanne. Tähtis on see ära tunda ja seda elada.

Merike Schümers-PaasNii on see Henry VIII laev oma iluga  minu jaoks manitsus mitte joosta unistuste ega valede lubaduste järele, vaid panna oma lootus õigele Päästjale. Ta on mu päästjaks täna ja siin. Aga mis veel tähtsam, igavikus. Aamen.

 

Merike Schümers-Paas

Print Friendly, PDF & Email
English