Jutlused ja mõtisklused

Mõista ja aru saada (Jh 3:1–15)

Merike Kütt„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.”
Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.”
Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?”
Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt!  Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”
Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?”
Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?”
Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.“ (Jh 3:1–15)

Mõte sellest, et täiskasvanud inimene läheb tagasi oma ema üska ja sünnib uuesti, võib tunduda koguni naeruväärne. Võib ju olla, et Nikodeemos kasutas väidet ema üska tagasiminekust kujundina, ent mulle jääb kahtlus, et Nikodeemose mõtteviis oligi niisugune – materialistlik. Ta läks Jeesusele ütlema, et usub Temasse tunnustähtede tõttu, aga Jeesus hakkas talle rääkima ülaltsündimisest. Ilmselt suudab niisuguse mõtteviisiga inimene nagu Nikodeemos uskuda, et Jumal teeb arusaamatul kombel imesid, aga Jeesus soovis, et ta mõistaks rohkem: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?“

Nagu kirjakoht ütleb, oli Nikodeemos variser ja üks juutide ülemaid. Järelikult oli tegu inimesega, kes täitis ausalt kõike, mida Seadus nõudis. Kuna Jeesus variseride kohta aeg-ajalt pahasti ütles, siis on sellest tekkinud arusaam, et variserid olid pahatahtlikud silmakirjatsejad. Selle loo valguses on mul küsimus, kas nad üldse aru said, mida nad tegid. Kahtlust kinnitab Jeesuse hilisem ütlus: „Isa, anna neile andeks…“ Julgen väita, et mistahes seadust saab adekvaatselt täita inimene, kes on suuteline seaduse mõttest aru saama. Minu üks lemmikutest selles seoses on liikluseeskiri. Vähemalt siin, Eestis, on minu meelest liiga palju inimesi, kes arvavad, et liikluseeskiri on välja mõeldud nende vaba eneseteostuse piiramiseks, ja ainus, mis paneb neid veidi ohutumalt käituma, on politseinike ligiolek ja hirm karistuse ees. Samas on liikvel anekdoot sellest, kuidas algklassilaps nutab tee ääres ja kui sõbralik tädi küsima läheb, mis viga, teatab laps, et ema ei lubanud enne üle tee minna, kui auto on mööda sõitnud; ühtegi autot aga ei tule ega tule…

Ma usun, et variserid olid Seaduse täitmisel pigem nagu see laps. Nad maksid kümnist küll tillist ja köömnetest, aga nagu Jeesus (Matteuse järgi) ütles, jätsid kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse, halastuse, ustavuse… Võib-olla olid (on) need lihtsalt liiga abstraktsed igapäevaelus täitmiseks? Igati lihtsam on näiteks jagada leivatükk pooleks, kui jagada see õiglaselt. Ja kui nüüd õpetatud inimene ei mõista Seadust, siis kuidas saab ta aru Evangeeliumist? Lisaks on veel vähem õpetatud inimesi, kelleni see ka jõudma peaks…

Ilmselt kasutas hoopis Jeesus sündimist, nii ülalt kui Vaimust, kujundina vaimuärksuse kohta. Lihast sündinule on omased ja arusaadavad lihased asjad, Vaimust sündinule vaimsed. Kui inimene suudab vaimsetest asjadest aru saada, siis see tähendab, et Vaim ongi tema jaoks omane, lähedane nähtus. Siis ongi ta suuteline uskuma, kui Jeesus räägib taevastest asjadest, nagu Ta neid nimetas.

Püha Vaimu väljavalamine oli Nikodeemosel alles ees. Loodetavasti sai ta osa sellest imest ja mõistis lõpuks, mida tähendab ülaltsündimine ning sai, Iisraeli õpetaja, nagu ta oli, suuteliseks seda ka edasi andma. Meie jaoks peaks taevaste asjade mõistmine juba lihtsam olema. Kolmainsuse, näiteks.

Aga milleks meile see? Võiks ju analoogia põhjal öelda, et õndsad on need, kes ei mõista, aga siiski usuvad, sest hoolimata kõigi maailmas kunagi elanud teoloogide-dogmaatikute püüdlustest ei ole õnnestunud ega õnnestu kunagi kõike Jumalaga seonduvat lahti seletada. Ühest küljest justnagu pole vajagi, sakramendid on alati toiminud ja toimivad ka edaspidi, ilma et me aru saaksime, kuidas täpselt. Küllap toimib ka kõik muu, kuni, nagu ütleb apostel Paulus: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud“ (1Kor 13:12). Samas on mul kuri kahtlus, et soov Jumala ja maailma asjadest aru saada on üks osa inimese jumalanäolisusest. Piir uskmatuseni on siin väga lähedal, aga kindlasti oli Jumal kõigist taolistest riskidest teadlik, kui Ta inimese niisuguseks lõi. Milleks muidu meile lunastus.

 

Merike Kütt (1968), EELK õpetaja, on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplan.

Print Friendly, PDF & Email
English