Arvamused

Edukas vaimulik ja kaheksa surmapattu

Allan KährikKirikus on aegade algusest alates räägitud seitsmest surmapatust. Kuna üks ühele adekvaatne ladinakeelne tõlge (juhul, kui see võimalik peaks olema) võiks pigem jääda asjatundjate teha, siis püüan siinkohas lihtsalt tuua välja rea eestikeelseid vasteid, mis kokku võetuna ehk annavad edasi surmapatu olemuse ja patustaja meeleseisundi. Lisan ka põgusa kommentaari, mis kindlasti ei pretendeeri sügavale teaduslikkusele, vaid on pigem lihtsalt minu arvamuse avaldamine. Aga kuna see kirjatöö peakski olema arvamustöö, siis ma sellisest akadeemilisest pinnapealsusest ennast liiga palju häirida ei tohi lasta.

Uhkus/upsakus/ülbus/üleolek/suurelisus/alpus (superbia) ilmselt ei tähenda uhkust oma või oma lähedaste saavutuste üle või ka üleolekutunnet, mis valdab sportlast, kes on võidukas. Pigem on surmapatuselt uhke see, kes ennast teistest paremaks peab ja oma arvamust koos iseendaga maailma nabaks tunnistab. DeMello sõnul küsinud kord iseenda meelest õige vaimulik: „Mis on sinu arvates maailma kõige suuremaks patuks?” – „Selle inimese patt, kes näeb teisi inimesi kui patuseid,” vastanud talle Õpetaja.

Ihnus/ahnus/omandihimu/saamahimu (avaritia) vaevalt et tähendab soovi saada tehtud töö eest väärilist tasu või soovi oma valdusse antud vara kaitsta ja kasvatada. Pigem on see soov midagi ainult endale hoida sest „endalgi on teist vähe“. DeMello pajatab saamahimuga seoses loo ühest ihnsast mehest, kel oli kord pajatäis kulda, mille ta oma aeda oli matnud. Iga päev kaevas mees rahapaja välja ning võis veeta tunde oma rikkust vaadates. Kord aga tuli varas, kaevas paja välja ning läinud see kuld oligi. Ihnuskoi leidis nüüd eest tühja augu ja hakkas suure häälega hädaldama. Naabrid tormasid kohale, said hädakisas selgust ning üks neist märkas küsida, et kas mees oma kulda ka mingil moel kasutas. „Ei, ma vaid vaatasin seda iga päev,” tuli vastuseks. „Nojah, arvestades seda kasu, mis sul kullast oli, võiksid sa samahästi iga päev tulla seda auku vaatama,” arvas selle peale naabrimees.

Lihahimu/kiim/suguline lodevus (luxuria) ilmselt ei tähenda oma seksuaalsuse tunnistamist, nautimist ja pühitsemist, vaid pigem omaenda naudingut ainutähtsaks pidamist ka partneri(te)le haiget tegemise ja alandamise arvelt, sest „Võib olla armunud mitmesse inimesesse ühekorraga, kõigisse võrdse valuga ja ilma ühtegi neist reetmata.” (G.G. Marquez). Samas on aga täiesti võimalik, et Heiti Talvik muu hulgas ka kergemeelsest seksuaalkäitumisest tingitud impulsi oma luulesse pani, kui ta kirjutas:

„Ka voorusel ei puudu eeldus patuks –

ta tihti kõrgiks teeb ja sallimatuks.

Ning patulgi on omad pärlid sees –

Ta teeb meid alandlikuks Looja ees.”

Kadedus/pahasoovlikkus/õelus/arvustavalt halvustav vaatamine (invidia) – selle mõistega on lood pisut keerulisemad. Positiivne kadedus, st soov saada näiteks sama targaks/varakaks/edukaks kui mõni eeskuju (või sama vagaks ja pühaks kui Assisi Franciscus) pole sugugi seesama, kui arvata „Miks temal on ja minul pole – ärgu siis temal ka olgu“. Kui mind teeb kadedaks ametivenna oskus kogudust juhtida ning tarkus inimesi Jumalaga lepitada, siis võib seesama kadedus mind innustada õppima ja reflekteerima ja seeläbi ka ise paremaks vaimulikuks saama. Teisalt on venna või õe Kristuses (st kelle iganes) pahatahtlik ja tigedavõitu arvustamine just kriitiku meelsuse tõttu patuks isegi siis, kui kriitika muidu õige on ja tõele vastab. Eks seegi on üks viis ennast teistest paremaks pidada ning siis on ikka ja jälle hea meenutada meile DeMello poolt edasi antud õpetaja sõnu, kes inimeste lahterdamist vihates ütles:

„Kõik inimesed on enam-vähem võrdselt head või halvad.”

„Kuidas sa saad pühaku ja patuse võrdsele pulgale asetada?” protesteeris üks tema õpilastest.

„Kuna igaüks on päikesest enam-vähem võrdsel kaugusel. Kas vahemaa tõesti kahaneb, kui sa elad pilvelõhkuja katusel?”

Aplus/õgardlus/prassimine (gula) ei tähenda, et toidu ja joogi nautimine oleksid midagi taunitavat. Kui hindan maitsvat rooga ja olen tänulik sellele vaimuannile, mis roa valmistajat on kandnud, peaks kõik olema hästi. Hea roog kosutab keha ja arvestades sellega, et too Püha Vaimu tempel vajab võimalikult head ja tasakaalustatud hoolt, on gula puhul pigem probleemiks ülesöömine, mis muu hulgas ka kehamassiindeksis ja tervisehädades avaldub.

Viha/vihapidamine/vihasse jäämine (ira) – ka Jumal vihastab (vähemalt on sellise antropomorfismiga terve rida piibliraamatute anonüümseid kirjutajaid meie teoloogilisi mõtisklusi varustanud). Vihasse jäämine aga vastandub andestamisele. Mäletan, kuidas sain algaja vaimulikuna auväärse poliitiku käest pragada, kui ühel palvusel julgesin meenutada auväärt kogudusele, kuidas tahtmatus andestada hakkab inimest seespidiselt lõhkuma. Nojah, ma jätkuvalt arvan, et mõttekam on vähemalt püüda mitte jääda kibestumise ja andekspalumise ootamisse, vaid edasi minna eluga, teades, et kui ma vihasse jään, saab minust lõpuks kibestunud inimene, kes muudkui peab viha.

Laiskus/loidus/tuimus/tujutus/tujutsemine (acedia) kohta tunnistan siinkohas, et see surmapatt on mu jaoks ehk üks tõsisemaid ja samas raskesti mõistetavamaid. Inimene on alati olnud ökonoomne ehk laisk olevus, kes kergema äraolemise nimel on rabanud palju tööd teha ning välja mõtelnud hämmastavalt keerulisi asju, et säästa aega, raha ja jõudu. Seega siin vist ei peeta silmas sellist loovat laisklemist, mis sageli peabki eelnema vaimu sähvima hakkamisele.  Kui kõigi eelmiste pattude puhul võib tuvastada kire olemasolu, mida on võimalik positiivseks pöörata, siis siin pole isegi seda mitte. Inimene lihtsalt ei viitsi ja tujutseb tühja. Isegi rahu otsimine võib varjata laiskust ja soovi ennast muutumise eest kaitsta.

„Mida sa otsid?”

„Rahu.”

„Neile, kes püüavad iseennast kaitsta, toob tõeline Rahu üksnes rahutust.“

Ning religioossele grupile, kes teda ammulisui vahtima tuli ning lõpuks õnnistust palus, vastas Õpetaja kelmika naeratusega:

„Jäägu Jumala rahu teid igavesti häirima!” (DeMello)

Mis on sel kõigel nüüd pistmist eduka vaimulikuga? Ma nüüd arvan (ikka jätkuvalt arvamusloo vaimus), et edukas vaimulik on see, kes edukalt suudab ka mõnele surmapatule aeg-ajalt järele andes sellest kukkumisest õppida, üle saada ning taas armastava ja andestava Jumala põllepaelast kinni sasida. Teame ju, et kus patt on saanud suureks, on arm saanud ülisuureks ning permanentne meeleheide mõnest kurjast eksimusest minevikus võikski õigupoolest olla see, mida patuks Püha Vaimu vastu arvata. Mulle ei anta andeks, kui ma ei lase endale andeks anda. Kohe, kui ma lasen endale andeks anda, siis antakse mulle andeks ka. Kõlab nii ebaõiglaselt, aga mis teha. Paremat Jumalat ei ole meile keegi andnud.

Kaheksas surmapatt.

Jätkuvalt arvamuslikus vaimus tundub mulle, et see patunimekiri on tänaseks tasahilju täienenud kaheksanda surmapatuga. Selleks surmapatuks on edukus (rebus või successus). Vähemalt kirikus kardame olla edukad. Või siis kardame tunnistada, et tegelikult tahaks olla edukad. Edukus on midagi nii maist ja patust. Edukas kogudus, aga eriti edukas vaimulik kõlab nii pahasti.

Küllap on siin oma töö teinud kalvinismist välja kasvanud eduteoloogia ja selle kandjate populaarsus 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Kindlasti on oma osa ka edukuse väliste kriteeriumide rõhutamises ning ehk tõesti ongi nii, et just mõistepaar „edukas-edutu“ ei sobi kohe üldse kirikust rääkimise konteksti. Samas aga – kui edukas kogudus/vaimulik on kuidagi vale, st kui koguduse liikmearv kasvab, teenistusi-talitusi on järjest rohkem, järjest enam inimesi osaleb mitmesugustes koguduse tegemistes, kui kogudusel on head ja koostöised suhted kohaliku omavalitsusega, kui vaimulik on kohaliku kogukonna arvamusliider, kui kiriku- ja muud hooned on korras, soojad, puhtad ja aktiivses kasutuses, kui koguduse varad kasvavad ja lõpuks ka vaimulik(ud) on aktiivselt osalevad elukestvas õppes ning hoolitsevad nii oma vaimu, hinge kui ihu eest (enamus sellest kõigest on väliselt tuvastatav ja hinnatav), kas siis on halvasti? Ja mis oleks alternatiiv? Kas see, kui liikmearv kahaneb, talituste arv samuti, inimesed ei kaasu, kohaliku omavalitsusega ollakse tülis, hooned on lagunenud ja räpased ning enamasti lukus, raha ja varasid napib – kas see annab ümbritsevatele paremini tunnistust Jumala suurest aust? Või kui kõik on koguduses lihtsalt keskpärane ja hall ja eristumatu?

Nojah, tundub siis tõesti, et ei edukuse ega edutuse kriteeriume kirikust/kogudusest/vaimulikust rääkides kasutada ei saa. Siis aga pole suurt mõtet ka arengukavadel, aruannetel ning visitatsioonidel. Kõik võiksid toimetada nii, nagu Jumal juhatab – aga see vist ka hästi ei lähe. Ja mida siis teha Jeesuse sõnadega sellest, et puud tema viljast tuntakse?

Mis iseloomustab edukat kogudust? Küllap on vaja vähemalt vaagida seda, et edul jumalikus, piibellikus ja inimlikus tähenduses on erinev sisu ja erinevad tunnusjooned. Jumalikku poolt me ei tea, sest „Tema teed pole meie teed“, edu piibellikus tähenduses on aga võimalik kirjeldada küll. Nii näiteks on Jumal see, kes annab kogudusele kasvu (Ap 2:47). Kui see kasv on oluline, siis peaks ehk ikkagi rääkima edukast kasvavast kogudusest? Vahest võiks siis ikkagi vähemalt proovida rääkida ka edukast vaimulikust? Aga kui sellest rääkida ei saa, siis peab siinkohas muidugi vaikima.

 

Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on EELK vikaarõpetaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna juhataja.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English