Esiletõstetud lood

Vürstidest, rohutirtsudest ning tõelisest julgusest

Einike PilliKui Mooses Paarani kõrbest kaksteist maakuulajat Kaananimaale spioneerima saatis, ei valinud ta ettejuhtuvaid mehi ega suvalisi argpükse, kelle surmast vahelejäämisel kahju poleks. Ta valis oma rahva parimad – kaksteist vürsti, igast suguharust ühe. Tõeline esindusdemokraatia!

Meestele anti hindamiskriteeriumid juhistena kaasa. Nad pidid vaatama maa viljakandvust, inimeste vägevust, linnade kindlustatust ja seda, kas seal on puid või mitte. Läks nelikümmend päeva ja mehed tulid kõik tervelt tagasi. Nad olid täitnud oma ülesande ning toonud maa viljakuse illustreerimiseks kaasa viinamarjakobara, mida pidi kahe mehega kandma.

Hinnangud, mida nad tõotatud maale andsid, olid ühesugused – maa voolab piima ja mett, rahvas on tugev ja linnad on kindlustatud. Aga hinnangud, mida vürstide kaks arvamusgruppi endale ja oma rahvale andsid, olid vastandlikud. Üks, oluliselt suurem grupp vürste kirjeldas: „Me nägime seal hiiglasi, Anaki poegi hiiglaste soost: me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud ja samasugused olime meie ka nende silmis.” (4Ms 13:33) Teised – kaks kümne vastu – aga olid optimistlikud, öeldes: „Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab. Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega. Ärge kartke neid!” (4Ms 14: 8-9)

Millest tuli nii suur tõlgenduste erinevus? Tekst laseb aimata, et see polnud mitte vürstide enesehinnangus. See erinevus oli nende usus – kas nende elureaalsuses oli kohta heameelsele ja lahkele Jumalale, kes tahab oma rahvale head, või arvestasid nad ainult enda ressurssidega.

Ka meie elus on hirme, mis panevad meid ennast tundma kui rohutirtsud – mõttetud nii teiste kui enda silmis. „Hirmul on suured silmad,” ütleb rahvatarkus. Need silmad vaatavad pimedusse unetutel öödel. Röövivad südamerahu ja tekitavad optilise illusiooni ka pisikestest probleemidest. Mis on see hirm, mis sind öösiti üleval hoiab ja päeval halvab? Nimeta seda, too heameelse ja Sinust hooliva Jumala ette. Tema abiga suudad sellega toime tulla.

Arad ei talu julgeid. Nii juhtub ka maakuulajate loos. Nn rohutirts-vürstid ässitavad rahvast üles julgete vürstide vastu, keda nad on valmis kividega surnuks viskama, ning Moosese ja Aaroni vastu, kelle asemele tahavad nad mõne argpüksliku uue juhi valida, et rahvas tagasi Egiptusesse viia. Kummaline – isegi orjapõlv võib tunduda turvalisem kui Jumala tõotatud tulevik. Jumala usaldamine on vahel raskem kui orjapidajate usaldamine. Vastutuse võtmine oma tuleviku eest on vahel hirmutavam kui mineviku orjapõlve naasmine.

Nurisemine ja arguse külvamine on Jumala ees tõsine patt – eriti kui see tuleb juhtidelt –, sest see tähendab elamist, nagu Jumalat ei eksisteerikski. Kui teeme ainult neid asju oma elus, millega tuleme ka ilma Jumalata toime, elame nagu uskmatud. Kui kardame väljakutseid ja raskeid valikuid, oleme „rohutirts-vürstide“ moodi.

Maakuulajate piibliloos karistati kõiki kümmet arga juhti äkksurmaga (sest nad olid ässitanud terve koguduse nurisema Issanda vastu, selgitab Piibel) ja nendega kaasa läinud rahvast neljakümneaastase kõrberännakuga – aasta iga maakuulajate reisi päeva eest. Ainult kaks julget pärisid maa.

Ja siis juhtus veel midagi – ühte osa rahvast tabas hulljulgus. Nad polnud nõus Jumala karistusega ning otsustasid kohe mäestikku minna ja Kaananimaa vallutada. Ei mingeid ekslemisi ega pikki aastaid kõrbes. Nad ei kuulanud Moosese hoiatust: „Te langete mõõga läbi; sellepärast et te olete taganenud Issanda järelt, ei ole ka Issand teiega.” Sama väljakutse, sama rahvas, sama Jumal. Ja ikkagi oli Moosesel õigus – Jumala võitlusi ei võideta inimeste tingimustel. Kaananlased said nad kätte, lõid neid ning ajasid neid taga kuni Hormani.

Lõpuks – Jumala rahvana on meiegi ees ülikülluslik, piima ja mett voolav maa. Meelerahu, armastavate suhete, lootuse ja tähendusrikka elu piirkond. Selle vallutamiseks ei ole me kunagi piisavalt tugevad, aga meie tugevus ei loe nagunii. Isegi „kristlike vürstide” hulka kuulumisest ei piisa. Vaja on vaid samaaegselt alandlikku ja julget usku, et heameelne Jumal on meiega. Tõeline julgus peitub usus Jumala võimalustesse.

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Babtistide Koguduste Liidu Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht.

Print Friendly, PDF & Email
English