Artiklid

Ülestõusmisuskumus Marcus Borgi pilgu läbi

Tauno ToompuuVahetult ülestõusmispühade eel avaldas Ergo Naab ajakirjas Kirik & Teoloogia artikli pealkirjaga „Ülestõusmisuskumus N. T. Wrighti pilgu läbi“. See ülevaatlik tekst andis hea kokkuvõtte ühe hinnatuima uustestamentlase nägemusest selle kohta, mis võis siiski juhtuda Naatsareti Jeesusega peale tema surma ja mida uskusid tema kohta ta õpilased pärastpoole. Wrighti teoloogilistest diskussioonipartneritest on lisaks John Dominic Crossanile üks tuntumaid veel ameeriklane Marcus J. Borg. Kuigi nad on pidanud Wrightiga üksteist sõpradeks, on nende vaated ajaloolisele Jeesusele omajagu erinevad. Ja üks põhilisi erinevusi tulebki esile seoses ülestõusmisusuga.

Marcus J. Borg (1942–2015) on pärit Skandinaavia juurtega Ameerika perekonnast. Oma viimaseks jäänud autobiograafilises teoses „Veendumused“ (Convictions, 2014) kirjeldab ta oma lapsepõlvekodu ja ütleb, et kasvas üles usuliselt aktiivses luterlikus perekonnas, mille liikmed käisid pühapäeviti alati kirikus, lapsed osalesid pühapäevakoolitöös. Peeti iseenesestmõistetavaks, et luterlus on ainuõige ristiusu käsitlus. Oma usulist arengut fundamentalistlikust kristlusest agnostitsismini ja tagasi kristluse juurde kirjeldab ta teisme-eas alanud protsessina, mille krooniks olid kolmekümnendatel eluaastatel kogetud müstilised jumalakogemused. Need ootamatult, kas autoroolis või lennukiistmel tabanud valguse, selguse ja piiritu armastuse kogemused andsid Borgile tagasi tõsikindla veendumuse Jumala reaalsuses.

Alustades ülikoolis õpinguid astrofüüsika alal, vahetas ta peagi eriala poliitikateaduste ja filosoofia vastu ning jõudis sealt teoloogiani. Doktorikraadi omandas ta Oxfordi ülikoolis ja on olnud tunnustatud kõneleja ülikoolides ja kirikutes üle maailma. Ta on kirjutanud 21 raamatut, mis kõnelevad peamiselt Jeesusest, Jumalast, Piiblist, Uuest Testamendist, ristiusu sisust ja religioossest keelest. Ühe teose on ta avaldanud koos N. T. Wrightiga: „Jeesuse tähendus. Kaks visiooni“ (The Meaning of Jesus. Two Visions, 1999), ja kolm teost oma lähedase sõbra ja kaaslasega nn Jeesuse seminarist John Dominic Crossaniga: „Viimane nädal“, „Esimesed jõulud“ ja „Esimene Paulus“ (The Last Week, 2006; The First Christmas, 2007; The First Paul, 2009).

Kõrvutades kolme nimetatud teoloogi, võib Borgi asetada kahe „äärmuse“, Wrighti ja Crossani vahele. Kui näiteks ülestõusmise puhul on Wright veendunud selle sündmuse ajaloolisuses ja Crossan selle mitteajaloolisuses, siis Borg jätab küsimuse lahtiseks ja ütleb, et tegelikult ei ole vahet, kas Jeesuse ülestõusmine on ajalooline fakt või mitte, vaid tähtis on leida ülestõusmissündmuse tähendus. Ka võib Borgi pidada kiriklikumaks teoloogiks, kui seda on Crossan. Paljudes oma teostes püüab Borg aidata avada kristliku usu sisu tõsiseltvõetavana ka teadusliku maailmapildiga inimese jaoks ja küllap on ta seejuures kõnekas just neile, kellel on raskusi ristiusu dogmade sobitamisega tänase maailmaga. Kindlasti mängib siin oma rolli nii Borgi enda usuline areng kui seegi, et ta kuulus Ameerika episkopaalkirikusse ja tema abikaasa oli sama kiriku vaimulik.

Marcus J. Borg on Eestis vähe tuntud ja tema teoseid leiab meie avalikest teoloogilistest raamatukogudest vaid üksikuid. Ometi on ta globaalselt väga tunnustatud uustestamentlane ja teda võib pidada nn progressiivse kristluse üheks mõjuvõimsaimaks esindajaks.

 

Jeesuse ilmumised kui nägemused

Marcus Borgi jaoks on vanimateks kirjalikeks allikateks kohtumisest ülestõusnud Jeesusega apostel Pauluse autentsed kirjad (Rm, 1Kr, 2Kr, Gl, 1Ts, Fi, Fm), mida ta dateerib kõiki 1. sajandi 50-datesse aastatesse. Neis ei leidu küll ühtegi ülestõusmissündmuse enda kirjeldust, ent apostel Paulusele on ülestõusnud Jeesus keskseks persooniks ja kogetavaks reaalsuseks. Kui Paulus kaitseb oma apostliametit, siis näeb ta seda rajanevat justnimelt ülestõusnud Jeesusega kohtumisele (1Kr 9:1). Borg nimetab Paulust Kristuse müstikuks ehk kellekski, kelle jaoks Jeesus on jätkuvalt kogetav. Selle kogemise alguseks on Pauluse pöördumiskogemus Damaskuse teel. Apostlite tegude 9., 22. ja 26. peatükk kirjeldavad seda sündmust nägemusena. Paulus näeb valgust, kukub maha ja kuuleb Jeesuse häält, ent ei näe teda ennast. See on see kogemus, mille põhjal Paulus peab end apostliameti vääriliseks ehk kellekski, kes on kohanud ülestõusnut. Kirjakohas 1Kr 15:5–8 loetleb ta neid, kellele Jeesus enne teda on ennast „näidanud“ ehk ilmunud. Borg osutab, et Paulus kasutab nii enda kui teiste ülestõusnuga kohtumise kogemustest kõneledes ühte ja sama sõna – ՙilmuma’ (kreeka passiivne aorist sõnast horáō – ‛vaatama, nägema’). Seega ei tee Paulus vahet kogemustel, mis olid Peetrusel ja teistel ülestõusnud Jeesusega kohtunutel, ega enda kogemusel, mille ta sai aastaid pärast ülestõusmissündmust. Seega ei ole Borgi meelest põhjust arvata, et jüngrite kuulutus „Jeesus elab“ tugineb millelgi muul kui taolistel visuaalsetel, audiaalsetel, füüsilistel ja/või emotsionaalsetel kogemustel Jeesusega (Borg 2006, 278).

 

Tühja haua irrelevantsus

Vanimaks evangeeliumiks peab Marcus Borg hüpoteetilist Q-allikat, mis on kirjutatud samal kümnendil kui Pauluse autentsed kirjad. Borg ütleb, et tema ise ja vähemalt 90% tänapäeva uustestamentlastest toetavad Q-allika hüpoteesi, ning nimetab seda „vajalikuks hüpoteesiks“. Borg on olnud konsulteerivaks toimetajaks ja sissejuhatuse kirjutajaks esimesele inglisekeelsele Q-evangeeliumi väljaandele „Kadunud evangeelium Q. Jeesuse algupärased ütted“ (The Lost Gospel Q. The Original Sayings of Jesus, 1996) ja toob seal välja, et Q-koguduse jaoks ei ole Jeesuse puhul keskseteks teemadeks mitte tema surm ja ülestõusmine (sest need teemad puuduvad Q-evangeeliumis täielikult), vaid Jeesuse õpetus (Borg 1996, 17).

Q-evangeeliumiga kaasaegsed apostel Pauluse autentsed kirjad ei aseta samuti ei ristilöömist ega ülestõusmist sündmustena keskmesse. Borg toob välja, et Paulus ei nimeta kusagil tühja hauda ja selleks võib olla erinevaid põhjuseid. Võimalik, et Paulus ei pea tühja haua leidmist oluliseks mainida. Sama võimalik on, et ta ei tea tühja haua pärimusest midagi. Esimene kirjalik allikas tühja haua kohta on alles 70datel aastatel kirjutatud Markuse evangeelium. Kumb oletus Pauluse kohta on õige, ei ole võimalik tänasel päeval öelda, ent mõlemal juhul on Borgi sõnutsi selge, et Pauluse jaoks ei tugine veendumus, et Jeesus on üles tõusnud, mitte tühja haua leidmise faktile, vaid isiklikule kogemusele Jeesusega. Seega on küsimus, kas haud oli ka päriselt tühi, täiesti ebaoluline. Borg fantaseerib, et kui ükskord peaks arheoloogid tulema välja teatega, et nad on leidnud Jeesuse haua koos tema säilmetega, siis ei mõjuta see ristiusu õpetuse tuuma ega tõsiseltvõetavust karvavõrdki. Sõnum „Jeesus elab“ ei sõltu tühjast hauast (Borg / Wright 1999, 131).

 

Resuscitatio ja resurrectio

Kaks mõistet, mille sagedast segiajamist Borg ülestõusmissõnumi tõlgendajatele ette heidab, on „elluäratamine“ (resuscitatio) ja „ülestõusmine“ (resurrectio). Esimese puhul on tegemist surnud või surnuks peetud inimese taas elavaks saamisega, mille tulemusel ta jätkab oma senist elu, sööb, joob ja magab ning sureb ühel päeval lõplikult. Ülestõusmine on aga 1. sajandi juutlikus ja kristlikus kontekstis tähendanud hoopis midagi muud. See ei ole olnud senisesse ellu tagasitulek, vaid sisenemine täiesti uude, väljaspool elu ja surma, ruumi ja aja kategooriaid asuvasse olemisviisi. Ülestõusnu ei sure enam iial.

Oluline erinevus on ka see, mis toimub surnukehaga. Resuscitatio eeldab, et midagi juhtub ka laibaga, samas kui resurrectio puhul ei ole see vajalik. Tõsi, Borg möönab, et ka resurrectio puhul võib toimuda teatud laadi ihu muundumine, ent see pole ilmtingimata vajalik. Tom Wrightile heidab Borg ette, et kuigi too nõustub resuscitatio ja resurrectio erinevusega ning ka sellega, et Jeesuse ülestõusmise puhul on tegemist resurrectio’ga, siis mingil põhjusel on too veendunud, et ei ole muud varianti, kui et Jeesus pidi tegelikult ka ihulikult hauast väljuma. Teaduslikult ei ole selliseks järelduseks mingeid argumente (Borg / Wright 1999, 131).

Apostel Pauluse selgitusest surnute ülestõusmise kohta (1Kr 15) leiab Borg kinnitust oma veendele, et Jeesuse ülestõusmise puhul ei tule ilmtingimata mõista, et see oli seotud surnukeha elavaks saamise ja hauast väljumisega. Paulus eristab füüsilist ihu ja ülestõusmise ihu ja peab neid teineteisest erinevaks, nagu seda on seeme ja seemnest kasvav taim. Paulus kõneleb „maisest ihust“ ja „vaimsest ihust“ ning Borg näeb siin selgelt apostli taotlust teha vahet ülestõusmise-eelsel ning -järgsel ihul. Kuna samas seoses kõneleb ta ka Jeesuse ülestõusmisest, siis on põhjust arvata, et Pauluse jaoks oli ka ülestõusnud Jeesuse ihu taoline „vaimne ihu“ (Borg / Wright 1999, 133).

 

Evangeeliumide metafoorid

Evangeeliumide ülestõusmisjutustusi mõistab Borg metafooridena. See ei tähenda, et need oleksid seetõttu ebatõesed või et nad ei oleks saanud päriselt juhtuda, kuid nende vastavus ajaloolisele tegelikkusele on ebaoluline. Nii nagu Jeesuse kõneldud tähendamissõnade puhul me ei diskuteeri sel teemal, kas kadunud poeg oli päriselt olemas või kas halastaja samaarlase lugu on tõesti sündinud. Tähendamissõnade tõeväärtus ei ole seotud nende ajaloolisusega. Nii ei peaks Borgi meelest ka ülestõusmislugude puhul arvama, et need on toimunu täpsed kirjeldused. Ometi ei kaota evangeeliumide ülestõusmislugude metafoorne tõlgendamine nende tõeväärtust. Need kirjeldavad teoloogilist tõde ja edastavad metafoorsete kujundite kaudu seda tegelikkust, mida teisiti edastada ei saagi.

Ülestõusmise metafoori musternäiteks peab Borg lugu Jeesuse ilmumisest Emmause teel olnud jüngritele (Lk 24:13–35). Borg küsib, kas Jeesuse ilmumist ja kadumist oleks võinud olla võimalik videokaameraga salvestada või nende jutuajamist Jeesusega diktofonilindile jäädvustada. Ja vastab ise, et see ei ole selline lugu. Tema meelest ei kõnele Emmause tee lugu mitte sellest, et Jeesus ilmus kahele jüngrile, vaid sellest, kuidas esimeste aastakümnete kristlased mõistsid oma elu koos ülestõusnud Jeesusega: ta avab pühakirja tähendust, on äratuntav leivamurdmises ehk armulauas ja on alati oma järgijatega, isegi kui nood seda ei märka. Emmause loo puhul viitab Borg oma sõbrale Crossanile, kes ütleb, et „Emmaust pole kunagi olnud, Emmaus on alati“. Borg ütleb, et ta nõustub sellega täiesti, aga et vältida vaidlusi teemal, kas Emmause tee sündmus leidis päriselt aset või mitte, pehmendaks ta lause esimest poolt ja ütleks, et „juhtus Emmaus või mitte, Emmaus toimub alati“ (Borg 2006, 286).

Borg kaitseb ülestõusmislugude metafoorset mõistmist innukalt, sest tema meelest läheb vastasel juhul kaotsi nende sõnum. Enamasti kipuvad ülestõusmissündmused jääma sõna-sõnalise tõlgenduse puhul imelisteks sündmusteks, millega pole tänapäeval muud peale hakata kui lihtsalt teadmiseks võtta, et Jumal on kunagi selliseid imesid teinud. Borg on aga veendunud, et nendel on tähendus ja meie kohustus on selle tähenduse järele küsida. „Küsimuse puhul, kas haud oli tühi või mitte, usu mida tahes,“ ütleb Borg. „Ole sa veendunud, et oli, või ole ebakindel või skeptiline, tähtis on teada, mida ülestõusmislood tähendasid Jeesuse varastele järgijatele?“ (Borg 2011, 111).

 

„Jeesus elab“ ja „Jeesus on Issand“

Borg peab varakristlaste ülestõusmisusu sisuks kahte usutunnistuslikku lauset: „Jeesus elab“ ja „Jeesus on Issand“. Esimene neist on rohkem isiklikku laadi, teine poliitiline. Esimene tähendus viitab sellele, et Jeesus oli kogetav ka peale oma surma. Nad tundsid teda edasi kui kedagi, kes ei ole pelgalt minevikuline isik, vaid kui jumalikult olevikuline tegelane. Tühja haua lood kõnelevad sellest, et surm ei hoia Jeesust tagasi, surm ei lõpeta seda, mida Jeesus alustas (Borg 2011, 112).

Teine usutunnistus on poliitilist laadi ja osutab sellele, et kui Rooma võim mõistis Jeesuse hukka, siis Jumal mõistis ta õigeks. Öelda „Jeesus on Issand“, tähendas antiimperialistlikku loosungit, et keiser ei ole isand ja õigupoolest ei saa seda olla ükski maine võim. Kõik kuulub Jumalale. Ülestõusmine on Jumala „jah“ Jeesusele ja tema „ei“ selle maailma valitsejaile. See oli selle maailma võimude lüüasaamine ja meie vabastamine võimukate meelevalla alt. Borg viitab siin keskaegsele Christus Victor’i kontseptsioonile (Borg 2006, 278).

Borg näeb ülestõusmisusu tähendust tihedalt seoses ristisurmaga ja toob esile Jeesuse kui muutumise tee ilmutaja või nähtavaks tegija. Surm ja ülestõusmine viitavad metafoorselt sisemisele vaimsele muutumise protsessile, mida Borg peab üldse ristiusu südameks. Kristuse rist esindab suremist vanale olemisviisile ja ülestõusmine uue olemisviisi leidmist (Borg / Wright 1999, 139).

Polemiseerides N. T. Wrightiga ütleb Borg, et põhiosas on nad ju Tomiga ühte meelt: „Jeesus elab ja on Issand“. Erinevus ilmneb aga selles, et Wrighti meelest sünnitasid tühi haud ja Jeesuse ilmumised veendumuse, et „Jeesus elab ja on Issand“, ent Borgi meelest on selle veende aluseks ülestõusnud Jeesuse jätkuv kohalolu ja selle kogemine (Borg / Wright 1999, 137).

 

Kokkuvõtteks

Marcus Borgi ülestõusmiskäsitlus, nagu ka kogu tema arusaam Jeesusest on paljuski erinev sellest, mida tavapäraselt kirikuis kuulutatakse. Kuid seejuures ei esita ta mingit pretensiooni kirikliku kuulutuse vormi, näiteks usutunnistustekstide ja liturgiate muutmiseks. Pigem räägib ta tähenduse mõistmisest. Apostlikus usutunnistuses kõneleme „ihu ülestõusmisest“ ja selles pole midagi valet, küll aga tuleb mõista, millisest ihust on jutt. Borgi peamine küsimus kiriklikust teoloogiast lähtuvalt on see, et kas inimene, kes ei suuda uskuda Jeesuse surnukeha elavaks saamist ja ülestõusmist hauast ning ilmumisi jüngritele, ikka saab olla kristlane või mitte. Borg vastab veendunult, et saab küll, sest nende lugude ajaloolisus ei ole oluline. Neile ei tuleks läheneda mitte sõnasõnalise vaid metafoorse tõlgenduse kaudu.

 

Kasutatud kirjandus

Borg, M. J. (2006) Jesus. Uncovering the Life, Teachings and Relevance of a Religious Revolutionary. New York: HarperCollins.

Borg, M. J. (2011) Speaking Christian. Why Christian Words Have Lost Their Meaning and Power – and How They Can Be Restored. New York: HarperCollins.

Borg, M. J. (2014) Convictions. How I Learned What Matters Most. New York: HarperCollins.

Borg, M. J.; Wright, N. T. (1999) The Meaning of Jesus. Two Visions. New York: HarperCollins.

Borg, M. J.; Moore, T.; Powelson, M.; Riegert, R. (1996) The Lost Gospel Q. The Original Sayings of Jesus. Berkeley: Ulysses Press.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK assessor, EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English