Artiklid

Ülestõusmisuskumus N. T. Wrighti pilgu läbi

Ergo-Naab2Britt Nicholas Thomas Wright (sündinud 1948 ja tuntud ka kui Tom Wright) on kahtlemata üks olulisimaid Uue Testamendi teadlasi, kristlikke mõtlejaid ja viljakaid kirjanikke (keda Eestis küll tuntakse, kuid kelle uurimusi pole siin ülearu palju populariseeritud). Evangelikaalne ajakiri Christianity Today on teda nimetanud kõige mõjukamaks tänapäeva nn „elus olevaks“ teoloogiks. Olles omandanud oma teoloogiadoktori kraadi Oxfordi Ülikoolis, on mitu kõrgemat õppeasutust teda hiljem pärjanud audoktori tiitliga (Londoni Ülikool, St. Andrewsi Ülikool, Durhami Ülikool jmt). Oma uurimise ulatuse ja teadusliku teemakäsitluse tõttu on teda võrreldud nii erudeerituse kui populaarsuse poolest koloriitse Rudolf Bultmanniga. Samas tuleb rõhutada, et tegemist ei ole viimase koolkonna patrioodiga. Mõni uustestamentlane on teda pidanud seetõttu koguni ka intentsionaalseks fundamentalistiks (Paula Fredriksen). Wright on ülemaailmselt äratanud erinevate teoloogiliste õppeasutuste tähelepanu. Teda on kutsutud pidama loenguid mõjukaimates ülikoolides ja ta on kirjutanud mitmeid laialt tunnustatud teoseid ajaloolisest Jeesusest ja apostel Paulusest. Ainuüksi ülestõusmise teemal on tema sulest ilmunud ligi 700-leheküljeline teos „Jumala Poja ülestõusmine“ (The Resurrection of the Son of God, 2003), mis kuulub kuuest teosest koosnevasse sarja „Kristluse päritolu ja jumalaküsimus“ (Christian Origins and the Question of God); sarja neljas teos „Paulus ja Jumala ustavus“ (Paul and the Faithfulness of God) ilmus 2013. aasta oktoobris, viies ja kuues teos on veel ilmumata.

Tom Wright pärineb Põhja-Inglismaalt ja tema juured on evangelikaalses kristlikus traditsioonis. Saanud juba 17-aastaselt kutse vaimulikku ametisse, asus ta õppima teoloogiat. Alguses arvas ta, nagu ta on väljendanud, et õigete usuliste vastuste saamiseks peaks lugema õigeid raamatuid. Kuid tegeledes piiblitekstiga ja olles haaratud eksegeetikast, märkas ta peagi, et tema tulemused erinesid nii mõnigi kord nn kõlavatest evangelikaalsetest loosungitest. Evangelikalismi iseloomustavat lääge mõtlemine, vaatamata oma väidetele olla piibellik. Ta on enda sõnul siiski jäänud evangelikaalse enesekriitika põhimõtte juurde, mis väidab, et Pühakiri seisab üle kõikide traditsioonide, tema enese oma kaasa arvatud. Wright on väljendanud austust oma õpetajatele Charles Simeon, John Stott, Jim Packer ja Michael Green, kelle jalgade ees oli tal privileeg istuda ja kelle töö lõi mitut moodi ruumi selleks, et ta saaks teha oma osa neist erinevalt.

Tom Wright ise on oma arusaamise kasvamisega seoses pidanud oluliseks võimet omandada kasulikku ka nende töödest, kelle vaadetest tema enese omad teatud punktides radikaalselt erinevad. Heaks näiteks on siinkohal kaks uurijat nn Jeesuse seminarist: Marcus Borg ja John Dominic Crossan. Viimasega koos on Wright korduvalt pidanud avalikke polemiseerivaid dialooge pealkirja all „Tom ja Dom“. Nende dispuutide tulemusena on ilmunud teos pealkirjaga „Jeesuse ülestõusmine: John Dominic Crossan ja N. T. Wright dialoogis“ (Resurrection of Jesus: John Dominic Crossan and N. T. Wright in Dialogue, 2006). Kahtlemata on nii Borg kui Crossan olulised uustestamentlased, samas pisut teistsuguse arusaamisega ajaloolisest Jeesusest. Crossan endise rooma-katoliku kiriku preestrina kaldub olema seisukohal, et evangeeliumide ülestõusmisjutustused on hilisema kristliku koguduse usu projektsioon. Siiski ei huvita Crossanit kui uurijat mitte niivõrd minevik ega tulevik, vaid olevik ning ta väidab, et Jeesuse ülestõusmise metafooriline mõistmine on oleviku jaoks tähenduslikum kui sõnasõnaline. Sarnasel positsioonil on ka Borg.

Kõik kolm meest on aga ühel meelel selles, et Jeesuse ülestõusmine oli algkristlaste jaoks poliitiliselt tähenduslik, lausa revolutsiooniline doktriin. Erinevalt Crossanist ja Borgist rõhutab aga Wright, et Jeesuse ihuliku ülestõusmise ajaloolisel mõistmisel on suurem poliitiline tähendus, ja seda isegi tänapäeval, ainult siis, kui seda võetakse esmalt sõnasõnaliselt ja alles siis metafooriliselt. Wrighti arvates on selline ülestõusmisteoloogia paremaks kasvupinnaseks efektiivsele sotsiaalpoliitikale ja vastab paremini sotsiaalsetele ning poliitilistele väljakutsetele maailmas. Järgnevalt toon ülevaatlikult välja Tom Wrighti põhiseisukohad ülestõusmis-uskumusega seoses.

 

Kristluse arusaam ülestõusmisest on ainulaadne

Tom Wright on veendunud, et varakristlik ihu ülestõusmise lootus on selgelt juutlikku päritolu, kuna ühtegi teist rahuldavat usundiloolist paralleeli tema arvates ei leidu. Viidates tekstile Rm 8:11 („see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks“), õpetab Wright, et selline algkristlik ülestõusmiskäsitlus oli siiski mutatsioon judaismis. „Mutatsioon“ on suhteliselt negatiivne väljend, kuid sellel on ka positiivne külg, mis tähendab, et sündimas on midagi uut või teistsugust kui enne. Judaismisiseselt positsioonilt lähtudes oli see kahtlema õpetus, mis tuli elimineerida. Kristlikust vaatevinklist lähtuvalt on sel puhul kasutatud mõnikord positiivset väljendit „tõelise juudi usu kõrgpunkt“.

Arusaam ülestõusmisest oli hellenistlikus maailmas olematu ning judaistlikus maailmas üsna laialivalguv. Mõned kreeklastest pidasid surma täielikuks lõpuks, samas kui enamus siiski kujutasid surmajärgset eksistentsi varjutaolise eluna Hadeses. Homeros näiteks räägib süngest maailmast, mis on täis nõrgamõistuslikke vadistavaid varje, kes peavad jooma neile ohverdatud verd enne, kui nad suudavad mõelda ja rääkida selget keelt. Homerose jaoks polnud Hades naljaasi, arvab Wright. Inimese „hing“ polnud Homerosel „tõeline inimene“, surematu kehasse varjatud element, vaid pigem haihtuv ja põgenev hingeõhk. Tõeline „ise“ jäi elutuna maha.

Kuid kreeklastel oli sel teemal ka õnnelikemaid variatsioone. Platonistide jaoks oli hinge vabanemine vanglast surma abil rõõmustamise põhjus. Isegi Homerose arusaama kohaselt võisid mõned kangelased jõuda Elysia väljadele, õnnelike saarestikule või, väga harvadel juhtudel, jumalate eneste eluasemetesse. Herakles, seejärel hellenistlikud valitsejad ja lõpuks Rooma imperaatorid olid usutavasti läinud sama rada. Ka müsteeriumiusundite kultused võimaldasid initsiatsiooniriitusel osalejatel rõõmustada käesoleva õnnistatud hetke üle, mis, nagu loodeti, pidi jätkuma pärast surma.

Kõik olid siiski üksmeelel selles, et mingit surmajärgset ülestõusmist ei toimu. Surma pöördumatust tähendusest on Wright näiteks toonud ühe dialoogi 3. saj eKr epigrammil: „Mis tunne on olla seal all?“ küsib mees temast lahutatud sõbrast. „Väga pime,“ tuleb vastuseks. „Kas on mingit teed tagasi üles?“ „See on vale!“ kõlab vastus.

Kreeka mõtlemises võisid elavad luua kontakti surnutega mitmesuguste nekromantia vormide kaudu; nad võisid vastu võtta isegi vaimseid visitatsioone. Kuid ühtki sellist kogemust pole mittekristlikud autorid kirjeldanud kui „ülestõusmist“ või ellu tagasipöördumist, sest see oli välistatud. Seega, kristlus sündis maailma, kus üks selle keskseim tõekspidamine, ülestõusmine, oli tunnistatud laialdaselt valeks.

Tulles judaismi juurde, eeldab suur osa heebrea pühakirjast, et surnud asuvad šeolis, mida mõnikord on nähtud üsna ebamugavalt sarnasena hadesele: „Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse“ (Ps 115:17). Selged avaldused ülestõusmise kohta on äärmiselt harv nähtus.Taanieli raamatu 12. peatükk torkab sel puhul kõige enam silma. Teise templi hilisel perioodil eitas saduseride partei üldse igasugust tulevast elu. Josephus viitab saduseridele, kes uskusid, et „hing hävib koos ihuga“ (Antiquitates Judaicae 18,16). Teised juudid rääkisid, küll platooniliselt, kehatust surematusest. Aleksandria Philoni järgi usuti näiteks, et surma hetkel lahkub filosoofi hing ning jätkab „kõrgemat surematut eksistentsi“ (De gigantibus 14). Oli veel neid, kes sarnaselt Josephusele esindasid mingit sorti ülestõusmisuskumust nagu Saalomoni tarkuseraamatus: „Oma läbikatsumise ajal nad hiilgavad ja on nagu õlgedes lendlevad sädemed. Nad mõistavad kohut paganate üle ning valitsevad rahvaid, ja Issand on igavesti nende kuningas“ (Trk 3:7–8). Selgeimad avaldused ülestõusmise kohta peale Tn 12 leiduvad Teises Makkabite raamatus, Mišnas ning hilisemas rabiinlikus kirjanduses. Märter Teises Makkabite raamatus ajab välja keele, sirutab ette käed ja ütleb: „Taevast olen ma need saanud, ja Issanda Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need temalt jälle!“ (2Mak 7:11). Mišnas on öeldud: „Kõik israeliidid saavad osa tulevasest maailmast; /…/ ja need on, kes ei saa osa tulevasest maailmast: see, kes ütleb, et surnute ülestõusmisest pole Seaduses kirjutatud“ (Sanhedrin 10.1).

Ülestõusmisdoktriin jäi aga siiski küllalt ebatäpseks ja ähmaseks, järeldab Wright. Josephus kirjeldab seda segadusseajavalt mitut eri moodi. Rabid diskuteerisid selle tähenduse üle ja mõtlesid, kuidas Jumal seda peaks teostama. Ülestõusmisideed võis lisaks kasutada ka metafooriliselt, iseäranis eksiilijärgse Iisraeli taastamisega seoses, nagu näiteks Hesekieli 37. peatükis, kus elavaks muutuvad kuivanud surnute luud esindavad Iisraeli sugu (vt Wright 2000).

Ühe mutatsiooni kuus aspekti

Võttes kokku kristliku ülestõusmisdoktriini olemuse, toob Wright välja selle kui judaistliku mutatsiooni kuus aspekti (Vt Crossan / Wright 2006, 19):

Esiteks on kristluses ülestõusmisuskumus liikunud perifeeriauskumusest, nagu see oli judaismis, keskseks uskumuseks. Teiseks, ülestõusmise tähendus on muutunud palju selgemaks ja teravamaks. Judaistlikud allikad jäävad küllaltki ähmaseks seoses küsimusega, missugused omadused võtab ülestõusnud ihu. Varakristlikud allikad viitavad aga ikka ja jälle sellele, et ihu muudetakse füsioloogiliselt uueks ja surematuks.

Kolmandaks ei esine varakristlaste seas, erinevalt judaismist ja hellenismist, kahtlust ega arvamuste paljusust selles, mis juhtub ülestõusmisel. Paulusest Tertullianuseni esineb küll arenguid ja refleksioone ülestõusmise täpse tähenduse ning selle skeptikute eest kaitsmisega seoses, kuid ülestõusmist pole kunagi kahtluse alla seatud (välja arvatud gnostilised ringkonnad). Wright selgitab, et meile teadaolevalt ei ole sel perioodil märke kristlastest, kes oleksid alal hoidnud teisi põhiuskumusi.

Neljandaks väidab Wright, et ülestõusmise doktriin on jagunenud kaheks. Esimese sajandi juudid käsitlesid ülestõusmist kui ühte sündmust, st kõikide usklike tõusmist uueks ihulikuks eluks ajastu lõpul. Kuid Paulus ja peale teda teised varakristlikud autorid viitavad, et ülestõusmine on nüüd kaheetapiline või selgemini öelduna üks sündmus, mis leiab aset kahel erineval ajal: Kristus kui uudsevili ja siis tema tulekul need, kes talle kuuluvad.

Viiendaks, ülestõusmine funktsioneerib nüüd ka uuel kujundlikul viisil. Ülestõusmist kui sõna või kontseptsiooni võis judaismis kasutada nii, nagu seda on kasutatud Hesekieli raamatu 37. peatükis: metafoorina Iisraeli rahva eksiilist tagasipöördumise kohta. See käsitlus on varajasest kristlusest kadunud. Selle asemel leiame termini „ülestõusmine“ sõnasõnalise tähenduse kõrval ka ühes kujundliku viitega ristimisele ja uues elus kui pühaduses käimisele (nt Rm 6 ja 13 või Kl 2 ja 3).

Kuuendaks toob Wright välja fakti, et keegi judaismis ei oodanud, et Messias peaks surnuist üles tõusma, sest keegi ei arvestanud, et Messias peaks üldse surema ning seda eriti veel nii häbistaval ja vägivaldsel moel. Kuid varakristlased mitte ainult et uskusid Messia ülestõusmisse, vaid nad tegid tema ülestõusmisest lisaks Messiaks olemise peamise tõestuse. Näitamaks, et Messias pidigi surema ja üles tõusma, töötasid nad oma seisukohtade tõestuseks välja mitu uut ja enneolematut eksegeetilist argumenti. Nad viitasid eriliselt vanatestamentlikele tekstidele Lauludes ja Jesaja raamatus (nt Rm 1 ja 15 ning Ap 2 jms).

 

Ainulaadne kogemus põhjustab unikaalse jutustuse

Olles käsitlenud kõiki neid „mutatsioone“ põhjalikult ja üksikasjalikult teoses The Resurrection of the Son of God (2003), jõuab Wright köite viimases seitsmendikus küsimuseni: „Mis põhjustas nende mutatsioonide tekke judaismis, miks ja kuidas?“

Wright viitab siin peamise ja tegelikult ainsa põhjusena ühele varajasele ja ainulaadsele ülestõusmiskogemusele. Ta väidab, et kõik varakristlased, kelle kohta meil on tõendeid (isegi Q rahvas, oletades, et selline rühm kunagi eksisteeris), olid saanud selge vastuse ja nad kindlalt uskusid, et Jeesus Naatsaretist oli tõesti ihulikult tõusnud surmavallast. Oma väite toetuseks viitab ta nelja evangeeliumi ülestõusmisjutustustele, mis võivad tema hinnangul olla varajasemad ja vahetumad, kui tavapäraselt arvatakse. Jeesust esitatakse siin erilisena. Ta ei ole kui elustatud laip (Hs 37) ega mõni särav täht (nagu Tn 12); ta pole ka nagu kehast väljunud vaim või samasuguse ihuga kui enne. Viis, kuidas kõik neli erinevat jutustust Jeesusest jutustavad, on vaatamata detailide erinevustele iseäralik ja sellele pole Wrighti hinnangul võimalik leida mingit seletust, juhul kui tegemist oleks hilisemate dateeringutega nagu näiteks 50 pKr, rääkimata aastatest 70–90 pKr, nagu väidetakse.

Jutustustes ei mainita ka tulevast kristlikku lootust, samas kui seda tehakse kõikides teistes varakristlikes Jeesuse ülestõusmise tekstides. Seepärast rõhutab Wright, et ülestõusmisjutustused evangeeliumites ei ütle: kuna Jeesus on surnuist üles äratatud, siis me lähme taevasse. „Esimesed Jeesus-liikumises osalejad ütlesid: kuna Jeesus on üles äratatud, siis on alanud Jumala uus looming ning meil on töö teha“ (Crossan / Wright 2006, 21).

Tulles lõpuks Kristuse ülestõusmise-sõnumi (sotsiaal)poliitilise laetuse juurde tänapäeval, tuleks ka koguduse missiooniga seoses arvestada, et jumalariigi invasioon on juba alanud ja Isa tahe ning meelevald ei pea sündima mitte ainult taevas, vaid ka „maa peal“ (Mt 6:10). Wright ütleb, et see algas Jeesuse ülestõusmisega ning kestab ka praegu. Siiski rõhutab ta, et me käime usus, mitte nägemises: „Iga katse saavutada puhtamat kogudust või puhtamat kristlikku elu, kui seda on meile tõotatud „siinses taevas“, tähendab riski asetada turvalisus, päästekindlus millelegi muule kui Jumala armastusele ja armule, mis on vaba ning teenimatu and“ (Wright 1978, 104).

Seoses koguduse missiooniga tänases maailmas esitab Tom Wright käsitluse inimese olemuse taastamise kohta selle algsesse või õigemini tulevasse konditsiooni. Taeva „maa peale“ toomist alustas Jeesus oma avaliku teenistuse ajal ning peale ülestõusmist toimib see koguduse kaudu. Kristlik lootus tulevasele „taevale maa peal“ annab Tom Wrightile tema sõnul jõudu töötada jumalariigi nimel siin ja praegu: „Koguduse tähelepanu peaks olema suunatud ühiskonna ebaõigluse kitsaskohtadele, tuleks nendest rääkida, aidata inimestel neid teadvustada ja selle eest palvetada (ja siis avastada, kui sarnaselt on tekkinud mitmed laulud Psalmiraamatus ja kui asjakohaseks need muutuvad). Ja kui kogudus jätkab oma tööd koos kohaliku kogukonnaga inimeste majutamisel, koolides ja abivahendite hankimisel, leides uusi võimalusi tööks ja elatise teenimise pakkumiseks ja lootuse pakkumiseks igal võimalikul ühiskonna tasandil, kui see toimub, siis pole see midagi muud kui evangeeliumi lootuse realiseerumine“(Wright 2007, 242–243).

Kokkuvõtteks

Ülestõusmisuskumus on ja tõenäoliselt ka jääb kristluse keskseks ja põhiliseks dogmaks. Käesoleva artikli eesmärk ei ole vaielda, kas asjakohasem on ülestõusmise metafoorne või sõnasõnaline tõlgendus, vaid püüe esitada kokkuvõtvalt ülestõusmisuskumust nii, nagu Tom Wright seda mõistab. Nagu näha, on tema vaated ülestõusmisele üsna traditsioonilised ja lähtuvad esmalt sõnasõnalisest arusaamast. Samas ei ole ta välistanud metafoorset tõlgendusvõimalust rakenduslikus kontekstis. Siiski, Naatsareti Jeesuse ülestõusmine on ainulaadne ajalooline sündmus, mille sarnast ei leidu üheski teises ajaloolises kirjanduslikus allikas.

 

Kasutatud kirjandus

Crossan, J. D.; Wright, N. T. (2006) The Resurrection of Jesus: John Dominic Crossan and N. T. Wright in Dialogue. Minneapolis: Fortress Press.

Wright, N. T. (1978) Small Faith – Great God, InterVarsity Press.

Wright, N. T. (2000) „Resurrection of the Resurrection“ – Bible Review 16/04/2000.

Wright, N. T. (2003) The Resurrection of the Son of God: Christian Origins and the Question of God. Augsburg: Fortress.

Wright, N. T. (2007) Surprised by Hope. Rethinking Heaven, the Resurrection, and the Mission of the Church. London: Society for Promoting Christian Knowledge.

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English