Artiklid

Sabati saladus

1934762_10208614597623813_7832237152213751099_n„Rabi Šimon ben Johai õpetas: sabat kaebas Pühale, olgu ta õnnistatud: „Kõigil on kaaslane, kuid minul ei ole kaaslast!“ – „Iisraeli kogudus on sinu kaaslane,“ vastas Jumal“ (Midraš Raba, 1Ms 11:8).

„Lähme, mu armsam, kohtama pruuti, tervitagem sabatit“ (sabati palvelaul „Lehá dodí“).[1]

Sabat on piibellik nimetus nädala seitsmenda päeva kohta. Heebrea keeles ei ole kuuel nädalapäeval eraldi nimesid, neile viidatakse lihtsalt kui esimene päev, teine päev jne, seda erinevalt teistest keeltest, kus nädalapäevad kannavad jumalustelt saadud nimesid. Kuus nädalapäeva osutavad just nimelt sabatile, neil ei ole omaette tähendust.

Juudi traditsiooni kohaselt tuntakse iga päeva vastavalt selle seosele sabatiga ning iga päev saab oma tähenduse ja tähtsuse sabatilt. Sabat on kuue nädalapäevaga seotud nii nagu hing kehaga. Kõik teised päevad ringlevad selle ümber, sabat on kolme temale eelneva ning järgneva päeva kese (Babüloonia Talmud, traktaat Pesaḥim 106a). Nähes iga päeva tema seose kaudu sabatiga, tuletab see juutidele meelde sabati keskset tähtsust nende elus.

Sabat tähendab „mittetööpäeva“, „hingamispäeva“, ning on pärit Toorast, kus seda kasutatakse verbina. „Ja taevas ning maa said valmis, ning kõik nende väed. Ja seitsmendal päeval sai Jumal valmis oma töö, mille ta oli teinud, ja ta puhkas (wayyišbōt) seitsmendal päeval kogu oma tööst, mille ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest selles ta puhkas (šābat) kogu oma tööst, mida Jumal lõi tegemises.“ [Tõlkija tõlge – toim.[2]]

Iga traditsiooniline juut ootab sabati saabumist ning valmistub selleks mitmel viisil: valmistades erilist toitu (enne sabatit!), õppides sabati seaduseid selle kohta, millistest tegudest ja tööst hoiduda, kandes valgeid riideid, palvetades, süües sabati einet, lauldes, puhates ja nautides oma ümbruskonda. Sabatil süüvib iga juut uude aja ja pühaduse mõõtmesse. Sabat on juudi elu keskmes rohkem kui ükski teine püha. Nii Talmudi, midraši kui ka teiste klassikaliste juudi kirjutiste põhjal on näha, et just sabatil on keskne koht juudi mõtlemises.

 

Sabati pidamise tähendusi

Pühakiri ja juudi traditsioon avavad põhjuseid ja selgitusi sabati mõistmiseks. Tooras peitub mitu ajendit sabati pidamiseks. Kõige elementaarsem põhjus on sotsiaalne – see on hingamispäev ehk puhkepäev kõigi ja kõige jaoks, sh ka juutide loomade ja teenijate jaoks, selle pidamine ei sõltu kellegi sotsiaalsest ega majanduslikust staatusest. Avaliku puhkepäeva eesmärki on Pühakirjas kirjeldatud järgnevalt: „Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka, et su härg ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata!“ (2Ms 23:12), „[E]t sinu teenija ja teenijanna võiksid puhata nagu sina“ (5Ms 5:13[3]). [Tõlkija tõlge. – Toim.]

Hingamispäeva pidamise sotsiaalsele põhjusele lisaks seostab Toora sabati pidamist ka loomisega. Kümne käsu kohaselt on meil kästud meeles pidada sabatit, kuid kaks erinevat kirjakohta põhjendavad seda eri moodi. Esimese neist leiame Teisest Moosese raamatust ning teise Viiendast Moosese raamatust.

„Pea meeles hingamispäeva, pühitse seda! […] Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõike, mis nende sees, ja ta puhkas seitsmendal päeval, seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2Ms 20:7, 10).[4] [Tõlkija tõlge. – Toim.]

„Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja Issand, sinu Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega, seepärast Issand, sinu Jumal, käskis sind pidada hingamispäeva“ (5Ms 5:14).[5] [Tõlkija tõlge. – Toim.]

Sabati meelespidamisel on palju suurem ja hõlmavam tähendus kui lihtsalt sabati „mitte-unustamine“. See tähendab sabati tähenduslikkuse mäletamist, seega maailma loomise meeles hoidmist ja juutide vabastamise mäletamist Egiptuse orjusest. Hoides meeles ja pühitsedes seitsmendat päeva, sabatit, hoiame me oma meeles maailma loomist Jumala poolt ja juudi rahva pääsemist Egiptuse orjusest. Neid kahte sabati tähendust meenutame, kui loeme kidúši, s.o palvet veini kohal enne sabati õhtu- ja lõunasööki.

Miks me peaksime meenutama neid sündmusi igal nädalal? Maimonides[6] põhjendab seda oma teoses „Moré nevuhím“ järgnevalt: „Jumal käskis meil sabatil hoiduda tööst ja puhata kahel põhjusel, nimelt, (1) et me kinnitaksime tõest ideed loomisest, mis ilma pikemata ja selgelt viib ideeni Jumala eksistentsist; (2) et me võiksime mäletada, kui lahke on Jumal olnud, vabastades meid egiptlaste koormast.“

Jumalasse usutakse eri viisidel. On neid, kes usuvad, et Jumal lõi maailma, kuid ei ole peale loomist selles osaline. Nad väidavad, et usuvad Jumalat, seda kuidagi abstraktse loojana, kuid nad ei usu, et sellel Jumalal võiks olla mingitki mõju nende elule. Jumal aga on öelnud meile, et ta on osaline inimeste eludes ning ta siiralt hoolib sellest, mida me teeme. Jumal ise andis pääsemise Egiptuse orjusest kui näite sellest – siin koges kogu juudi rahvas Jumalat. Nende jaoks ei olnud Jumal tühine abstraktsioon, nad nägid tema tegusid sellisel määral, et nad võisid temale osutada ja öelda: „See on minu Jumal!“ (vt nt 2Ms 15:2 „Tema on mu Jumal ja ma ülistan teda, tema on mu isa Jumal ja ma kiidan teda kõrgeks.“). Pidades sabatit, kinnitame me oma usku Jumalasse kui kõige loojasse ja sellesse, et Jumal on jäädavalt osaline selle maailma kulgemises.

Toorast leiame aga veel ühe põhjuse sabati pidamiseks. Pärast kogudusetelgiga seotud käske andis Jumal Moosesele käsu sabati kohta: „Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: Te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb“ (5Ms 31:13).

Rabi Jakov Tsvi Mecklenburg[7] on seda kirjakohta kommenteerinud ning öelnud, et see on tõeline põhjus, miks juudid peavad sabatit – Jumal andis sabati kui märgi juudi rahvale, et nemad on Jumala rahvas. Pidades sabatit, anname tunnistust Jumala ja Iisraeli erilisest suhtest. Rabi Hajim ben Atari (tuntud ka oma Toora kommentaari nime järgi kui „Or ha-Hajim“)[8] tõlgenduse järgi on sabat märk tulevasest maailmast. Pühakirja sabatikäsud viitavad hingamispäeval kogetavale vaimsele kõrghetkele ja naudingule ning see on märk täiusest ja tasust, mis on hoitud tulevase maailma jaoks.[9]

Filosoofilised ja inimmõistuse mõtisklused on esitanud ka küsimuse seoses sellega, et Jumal puhkas – kuidas on võimalik omistada puhkust ja väsimust Jumalale? Vastus küsimusele peitud heebrea sõnade tähenduses: sõna šabbāt õigem tõlge oleks ‘hoiduma’, mitte ‘puhkama’, s.t „Ja ta hoidus seitsmendal päeval kogu oma tööst, mille ta oli teinud“ (1Ms 2:2). Selle tõlgenduse kohaselt piiras Jumal universumi loovat protsessi, mis muidu laienes lõputult edasi. Selle idee leiame ka Talmudist, kus rabi Jehuda selgitas, et loodud maailm laienes, kuni Jumal peatas selle ning seiskas ta (Babüloonia Talmud, Ḥagiga 12a). Sama selgituse andis Reš Lakiš[10], öeldes: „Mida tähendab salm „Mina olen Kõigeväeline Jumal“[11] [1Ms 35:11 – toim.]? – [See tähendab, et], mina olen Tema, kes ütles maailmale: „Küllalt!“ Reš Lakiš ütles: „Kui Püha, olgu ta õnnistatud, lõi mere, laienes see kuni Püha, olgu ta õnnistatud, sõitles teda ning kuivatas ta ära“ (Babüloonia Talmud, Ḥagiga 12a).

Loomistöö lõpetamisele ei järgne puhkus vaevast või väsimusest, vaid see puhkus, see sabat on vajalik ja täiustav osa loomise protsessist. Puhkuse eesmärk, mille Jumal võtab seitsmendal päeval, ei ole taastumine, pigem on see osa aktiivsest loomisest, see on loomistöö hea ja loomist väärtustav lõpetamine ning tähistab Jumala loova ettevõtmise lõppu.

Sabati sügavama tähenduse mõistmiseks on abiks see, kui teravama pilguga lugeda kirjakohta kuuepäevase loomistöö lõpetamise kohta. „Ja taevas ning maa said valmis, ning kõik nende väed. Ja seitsmendal päeval sai Jumal valmis [wayǝkal] oma töö, mille ta oli teinud, ja ta puhkas seitsmendal päeval kogu oma tööst, mille ta oli teinud“ (1Ms 2:1–2). [Tõlkija tõlge. – Toim.] Siit tuleb küsimus: kui Jumal lõpetas oma töö kuuendal päeval (nt 1Ms 1:31, 2Ms 20:11), siis kuidas Pühakiri ütleb: „Ja seitsmendal päeval sai Jumal valmis oma töö“ (1Ms 2:2)?[12]

Nii varasemad kui hilisemad Pühakirja kommenteerijad, näiteks rabi Abraham Ibn Ezra[13], Radak[14] ning Šmuel David Luzzatto (Shadal)[15] tõlgendavad verbi ’ta lõpetas/sai valmis’ (wayǝkal) kui ’ta oli lõpetanud/valmis saanud’ – seega rõhutavad seda, et tegevus oli juba lõpule viidud. Tsiteerides midrašit, toob Rashi[16] samasuguse selgituse.[17]

Sellist tõlgendust loomisloo lõpetamise kohta toetavad ka Zohar[18] ning midraš. Zohar tõlgendab salmi „Ja taevas ning maa said valmis, ning kõik nende väed“ (1Ms 2:1) järgnevalt: verb ’said valmis’ (wayǝkullû) tähendab ’lõpule viidud, sisse seatud’. Millal jõudis maailm lõpule? Sellel hetkel, kui tuli sabat. Sarnase mõtte leiame ka Midraš Rabast: „Rabi Jehuda Hanasi küsis rabi Jose pojalt rabi Išmaelilt: „Kas sa kunagi õppisid oma isalt salmi „Ja seitsmendal päeval sai Jumal valmis oma töö, mille ta oli teinud“ [1Ms 2:2] tähendust? […] See on nagu sepp, kes taob alasile oma haamriga. Nii ka Püha tõstis haamri kuuendal päeval, kui oli veel valge, ning laskis selle alla sabatil, kui öö oli saabunud.“

Võrreldes sabatit haamriga, mis lööb vastu alasit, kirjeldab midraš sabatit kui loomise terviklikku osa, mitte kui midagi, mis oleks loomisprotsessist eraldi või reaktsioon sellele. See on loomise kõrgpunkt. Nii nagu sepa pingutus saab alguse haamri tõstmisega, kuid jõuab tulemuseni alles selle alla langetamisega, nii ka jumaliku töö kuus päeva jõuavad oma eesmärgini alles seitsmendal päeval. „Seitsmendal päeval said kõik teod lõpetatud ning sellega sai Püha maailma valmis“ (Zohar, Pikudei, 45). Samuti osutab midraš, et sabat täiustas ja ülendas kuut loomispäeva.

Oma Toora kommentaaris „Or ha-Hajim“ ehk „Elu valgus“ läheb rabi Hajim ben Atar veel sammukese edasi ning laiendab seda ideed. Toetudes midrašile, ütleb rabi Hajim, et sabatil andis Jumal kõikidele loodutele vaimse külluse, mis on olemuslik. Sabatil lõi Jumal maailma hinge.[19] Enne sabatit oli maailm ebamäärane ja nõrk, kuid peale sabatit sai maailm täidetud vaimse tähendusega.

Ka hasiidlikust raamatust „Šem mi-Šmu’el“ (autor rabi Šmuel Bornsztain, sündis ja elas Poolas aastatel 1855–1926) leiame sügava sissevaate sabati tähendusele maailma loomisloos. Rabi Šmuel Bornsztain seletab, et kuuel loomise päeval hoidis maailma alal vaid Jumala sõna.[20] Seega iga loodu ammutas oma jõu ja eksistentsi nendel kuuel loomise päeval konkreetsest Jumala sõnast. Näiteks esimesel päeval ütles Jumal „„Saagu valgus!“ Ja valgus sai“ (1Ms 1:3). Sabatil sai aga kogu maailm eksisteerida iseenesest, ilma otsese Jumala käsuta. Nii sai iga loodu sabatil Jumalalt oma enese loomuliku jõu, et toimida maailmas – tuli sai põleda, taim kasvada ja inimesed omada vaba tahet. Rabi Šmuel selgitab, et sellise maailma toimimise eesmärgiks on iga loodu jõudmine teadvustatuseni sellest, et tema tugevuse ja elujõu on temale andnud Kõigeväeline.

Keset tormiseid nädalapäevi on sabat vaikusesaar, mis kannab endas ja annab edasi õnnistust, vaimsust ja hingamist saabuvatele päevadele, seda samal viisil nagu maailma alguses.

 

 


[1] Laulu kirjutas 16. sajandi Safedi rabi Šlomo Halevi Alkabets.

[2] Kui märgitud pole teisiti, on Piibli tsitaadid pärit 1997. a eesti väljaandest. – Toim.

[3] Siinkohal on väike erinevus piiblisalmide numeratsioonis: eestikeelses Piiblis on tegemist kirjakohaga 5Ms 5:14. – Toim.

[4] Eestikeelses Piiblis on tegemist kirjakohaga 2Ms 20:8, 11.

[5] Eestikeelses Piiblis on tegemist kirjakohaga 5Ms 5:15.

[6] Maimonides (1135–1204) on üks olulisimaid juudi õpetlasi, filosoofe ja seaduse tundjaid juudi ajaloos. – Toim.

[7] Rabi Jakov Tsvi Mecklenburg (1785–1865) oli juudi õpetlane, elas ja tegutses Saksa aladel. – Toim.

[8] Rabi Hajim ben Atar (1696–1743) oli Marokost pärit Talmudi ja kabala ehk juudi müstika õpetlane. – Toim.

[9] Talmudis on kirjas: „Viis asja on kuuekümnendik osa millestki muust, nimelt tuli, mesi, sabat, magamine ja unenägu. Tuli on üks kuuekümnendik osa Gehinnomist. Mesi on üks kuuekümnendik osa mannast. Sabat on üks kuuekümnendik osa tulevasest maailmast. Magamine on üks kuuekümnendik osa surmast. Unenäod on üks kuuekümnendik osa prohvetlusest“ (Babüloonia Talmud, Berakot 57b).

[10] Reš Lakiš oli 3. saj elanud juudi õpetlane, keda peeti tema põlvkonna seas üheks kõige prominentsemaks. – Toim.

[11] Eesti keeles ei ole nähtav esitatud küsimuse ja vastuse heebrea sõnamäng. ’Kõigeväeline’ on heebrea keeles šadday. Vastus koosneb heebrea keeles kahest osast ning kõlab samuti kui šad-day, mida võib tõlkida „kes [ütles] küllalt“.

[12] Pühakirja süüria tõlgetes ning samuti samaarlaste Piiblis seisab siinkohal „Kuuendal päeval Jumal lõpetas…“. Juudi õpetlaste järgi on kreeka tõlkijad seda Toora kirjakohta tahtlikult muutnud, et vältida vastuolusid. Vt kogu lugu selle kohta Babüloonia Talmudist, traktaadist Megilla 9a.

[13] Abraham Ibn Ezra (1092–1167) on üks tuntumaid keskaja juudi õpetlasi ja filosoofe, pärit tänapäeva Hispaania aladelt. – Toim.

[14] Radak ehk David Kimhi (1160–1235) on keskaja juudi rabi, Piibli kommenteerija ja filosoof. – Toim.

[15] Šmuel David Luzzatto (Shadal) oli Itaalia juudi õpetlane ja poeet.

[16] Rashi (1040–1105) oli juudi õpetlane ja grammatik, kes elas ja tegutses Prantsuse aladel, tuntud tänu oma Talmudi ja Piibli kommentaaridele; tema kommentaarid sisaldavad eriti just grammatilisi ja keelelisi selgitusi. – Toim.

[17] „Rabi Simeon bar Yohai ütles: „Surelik inimene, kes ei tunne oma minuteid, oma [täpseid] aegasid või oma tunde, peab lisama profaansest pühale; aga Püha, olgu Ta õnnistatud, kes tunneb oma hetke, oma aegasid, oma tunde, võib selle sisse viia juuksekarva täpsusega“ (Midraš Raba, 10:10). (S.t, et inimene, kes ei ole täiuslik, peab enne sabati saabumist selleks valmistuma, sest inimene oma ebatäiuses ei suuda profaanset ja püha täielikult eristada. Jumal aga, kes on täiuslik, teab kõike absoluutse täpsusega.)

Vrd eesti tõlget, mis vastab just sellele, kuidas nimetatud rabid on seda salmi tõlgendanud: „Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud. Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud“ (2Ms 2:1–3). – Toim.

[18] Zohar on juudi müstika e kabala olulisim teos. – Toim.

[19] Selle tõlgenduse aluseks on järgnev lugu Talmudist: „Rabi Šimon ben Lakiš ütles: „Sabatiõhtul Püha, olgu Ta õnnistatud, annab inimesele suurema hinge ja sabati lõppedes Ta võtab selle temalt tagasi, sest öeldud on: „Ta lõpetas töö ja puhkas“ – kui see [Sabat] on lõppenud, häda, et [lisandunud] hing on kadunud!“ (Babüloonia Talmud, Beiza 16a).

[20] Vt ka Mišna ’Abot: „Maailm loodi kümne ütlusega.“

 

Artikli on tõlkinud ja sisuliselt toimetanud Karin Kallas.

 

Inon Asayag (1978) on õppinud õigusteadust Bar-Ilani ülikoolis ning klassikalise juudiusu hariduse saanud usukoolis Yešivat Hakotel. Ta on Tallinna juudi koguduses õpetaja ning Eesti pearabi assistent.

Print Friendly, PDF & Email
English