Artiklid

Õpetus, kuidas kristlased Moosest peaks käsitlema (1525), 2. osa

LutherTeine asi, mida Moosese puhul tähele panna

Teine asi, mida ma Moosesel leian ja mida mul endal looduse poolt antuna pole, on Jumala ettekuulutused ja tõotused Kristusest. Ja see on kõige parem kogu Moosesel; see ei ole loomu poolest inimeste südametesse kirjutatud, vaid tuleb taevast alla, nagu Jumal seda on tõotanud – näiteks see, et Tema Poeg peab lihasse sündima. Seda kuulutab meile evangeelium ja need ei ole käsud ega ole see ka miski meist lähtuv, et me midagi tegema või tegemata jätma peaksime, vaid need on Jumala lohutavad, rõõmsad tõotused, mida me vastu tahame võtta ja nende peale kindlalt loota igasuguse patu, surma, saatana ja põrgu kiusamiste kiuste.

Ja see on kõige õilsam Moosesel, mis kuulub ka meile, paganatele. Esimene asi, nimelt käsud, meid ei puuduta; teist tahame me aga südamest tähele panna ja Moosest lugeda sellepärast, et seal on kirjas tabavad ja lohutavad tõotused, mille abil ma oma nõrka usku saan tugevdada. Sest Kristuse riigis käivad asjad nii, nagu ma loen Mooseselt: siin leian ma ka endale kindla aluse.

Seega sel moel pean ma Mooseselt vastu võtma ja teda mitte vaka all hoidma. Esiteks on Moosesel ilusaid näiteid seadustest, mille järgi saab maad ja rahvast välispidiselt hästi valitseda. Teiseks sisaldub temas Jumala tõotusi usu tugevdamiseks ja alalhoidmiseks. Nagu Jumal ütleb maole, nii nagu kirjas Moosese esimeses raamatus (1Mo 3:15): „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.“ See on esimene maa peal juhtunud evangeelium ja tõotus Kristusest – nimelt et ta peab patu, surma ja põrgu ära võitma ning meid mao võimu alt vabastama ja õndsaks tegema. Aadam uskus sellesse koos kõigi oma järeltulijatega, misläbi ta ka kristlaseks on saanud ja pääsenud oma langusest. Samamoodi andis Jumal Aabrahamile tõotuse, mis seisab samuti Moosese esimeses raamatus, kus Jumal ütleb nõnda: „Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!“ See oli teine evangeelium Kristusest, mille kaudu kõik inimesed peavad õnnistatud ja õndsaks saama, nagu püha Paulus seletab kirjas galaatlastele (Gl 3:8 jj). Samuti kõneleb Mooses viiendas raamatus Iisraeli rahvale: „Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! Seda sa just palusid kogunemispäeval Hoorebil Issandalt, oma Jumalalt“ (5Mo 18:15 j). Ja peagi pärast seda toob Mooses ära sõnad, mille Jumal talle ütles: „Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru“ (5Mo 18:18 j). See kõik on öeldud Kristuse kohta, nimelt et tema pidi uue jutluse maa peale tooma. Vanas Testamendis on palju tekste, millest usklikud juudid kinni pidasid ning mida pühad apostlid sageli tsiteerisid ja kasutasid.

Meie sektandid aga muudkui ajavad oma joru ja ütlevad kõige kohta, mida nad Mooseselt leiavad: „Siin kõneleb Jumal, seda ei saa keegi eitada, seepärast tuleb sellest kinni pidada.“ Lihtrahvas kostab siis kohe: „Hoo! Kui Jumal on nii kõnelnud, kes tahab selle vastu rääkida?“ Nad koonduvad nagu sead küna ääres. Meie kallid prohvetid on rahvale selliseid asju pähe ajanud: „Armas rahvas, Jumal on oma rahval käskinud Amaleki maha lüüa“[1], ja muud sellesarnast. Sellest on häda ja viletsust tõusnud, talupojad on mässama hakanud, oskamata asjadel vahet teha, ja need hullumeelsed sektandid on nad sellesse eksimusse viinud. Oleks seal olnud õpetatud jutlustajaid, oleks nad osanud valeprohvetitele vastu hakata ja neile nõnda öelda: „Kallid sektandid, see on tõsi, Jumal käskis Moosest nõnda teha ja rääkis nõnda rahvale. Meie aga ei ole see rahvas, kellele Issand seda ütleb. Kulla mees, Jumal rääkis ka Aadamaga, aga ega ma sellepärast veel Aadam pole. Ta käskis Aabrahamil oma poja ära tappa; kui ma aga oma poja ära tapan, pole ma sellepärast veel Aabraham. Jumal rääkis ka Taavetiga; jah, see kõik on tõesti Jumala sõna, aga olgu Jumala sõnaga nagu on, ma pean teadma ja tähele panema, kellele seda Jumala sõna kõneldakse. Sa oled veel kaugel sellest, et olla rahvas, kellega Jumal rääkis. Valeprohvetid ütlevad: „Sina oled see rahvas, Jumal räägib sinuga“. Tõesta seda mulle! – Selliselt oleks võinud neid seljatada, aga nad tahtsid lüüa saada ja nii kihutaski lihtrahvas omadega kuradi manu.

Pühakirjaga peab puhtalt ja hoolsalt ümber käima. Mitmel viisil on Sõna algusest peale juhtunud; pole vaja üksnes vaadata, kas tegu on Jumala sõnaga, kas Jumal on kõnelnud, vaid pigem, kellele seda on kõneldud; kas see puudutab sind või kedagi teist. Sel on vahe otsekui ööl ja päeval. Jumal kõneles palju Taavetiga, käskis tal seda ja teist teha; see aga ei puutu minusse, mulle pole seda kõneldud. Kui Jumal tahab, saab ta seda ka mulle öelda. Sa pead tähele panema seda Sõna, mida sulle öeldakse, mitte seda, mis kedagi teist puudutab. Pühakirjas on kahesugust Sõna: ühega pole mul asja ja see ka ei puutu minusse, teine puutub minusse ja sellele Sõnale, mis minusse puutub, võin ma julgelt loota ja toetuda kui tugevale kaljule. Kui see minusse ei puutu, tahan ma vaiki olla. Valeprohvetid tulevad ja ütlevad: „Armas rahvas, see on Jumala sõna.“ See on tõsi ja me ei saa seda eitada. Me ei ole aga see rahvas, kellega ta räägib. Jumal pole meil ka seda või teist teha käskinud, mida ta neil teha käskis. Sektandid tulid, tahtsid midagi uut üles võtta ja ütlesid: „Ka Vanast Testamendist peab kinni pidama.“ Nii panid nad talupoegade naha leemendama selliselt, et seda niipea ära ei kuivata, ja rikkusid ära nii nende vaeste ihu kui vara, naise kui lapse, nagu me kahjuks oleme kogenud ja näinud. Need hullumeelsed arvasid, et Jumala sõna on nende eest varjul hoitud; et keegi pole neile öelnud, et nad peavad jumalatud maha lööma. Aga mis neile sünnib, sünnib õigusega. Nad ei tahtnud kedagi järgida ega kedagi kuulata. Ma ise nägin ja kogesin, kui hullumeelsed, tormakad ja mõtlematud nad olid.

Seepärast ütle neile sektantidele niimoodi: Jäta Mooses ja tema rahvas kokku, nendega on ühel pool; ta ei puutu minusse. Ma kuulen seda Sõna, mis mind puudutab. Meil on evangeelium, Kristus ütleb: „Minge ja kuulutage evangeeliumi“ mitte üksnes juutidele nagu Mooses, vaid „kõikidele paganatele“, jah, „kogu loodule“. Mulle on öeldud: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse.“ Seega: „Mine ja tee oma ligimesele seda, mida sa iganes tahad, et sulle tehtaks.“ Need sõnad käivad ka minu kohta, sest minagi olen üks osa loodust. Kui Kristus poleks lisanud „kuulutage kogu loodule“, siis ei hoiaks ma sellest kinni, ei tahaks ristitud saada ja oleks sellele vastu. Nagu ma praegu olen Moosese vastu ega kuula teda, ja ta ka ei puutu minusse, kuna ta pole antud mitte mulle, vaid ainult juutidele. Kuna aga Kristus ütleb, et evangeeliumi „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse“ ei pea jutlustama mitte ainult ühele rahvale, mitte ainult ühes või teises kindlas maailma paigas, vaid et seda tuleb jutlustada kogu loodule, siis pole mitte kedagi välja arvatud, vaid see hõlmab kogu loodut: keegi ei tohi kahelda selles, et evangeeliumi peab jutlustama ka talle. Niisiis usun ma seda Sõna; see puudutab ka mind, mina kuulun samuti evangeeliumi alla ja Uude Testamenti. Seepärast ma usaldan seda Sõna, maksku see või sada tuhat elu.

Seda erinevust peavad hoolega tähele panema, mõistma ja oma südameasjaks tegema jutlustajad, kes teisi õpetada tahavad, ja ka kõik kristlased, sest kõik sõltub täienisti sellest.

Kui talupojad oleks seda niimoodi mõistnud, oleks neid palju alles jäänud ja neid poleks nii haledalt eksitusse viidud ja hävitatud. Kui me seda aga teisiti mõistame, tekitame me sekte ja rühmitusi, söötes ja sülitades mõistmatu lihtrahva massidesse ilma igasugust vahet tegemata sõnu „Jumala sõna“. Jah, kallis sõber, mitte nii! Küsimus on selles, kas see Sõna on ka sulle öeldud. Jumal kõneleb ka inglite, puude, kalade, lindude, loomade ja kogu looduga; ega see seepärast veel minusse puutu. Ma pean seda tähele panema, mis mind puudutab, mis mulle on öeldud, selleks et ta mind manitseks, juhiks ja minult midagi nõuaks. Siin on üks näide. On peremees, kellel on naine, tütar, poeg, teenijatüdruk ja sulane. Peremees käsib sulasel hobused valjastada ja puid tuua, põldu künda ja muud sellesarnast teha; teenijatüdrukul käsib ta lehmi lüpsta, võid teha ja muid seesuguseid asju toimetada; naisele ütleb ta aga, et too kööki korras hoiaks ja seal toimetaks, ning tütrele, et too lõnga ketraks ja voodid korda teeks. Kõik need oleks peremehe, majaisanda öeldud sõnad. Oletame nüüd, et teenijatüdruk tuleb ning tahab hobustega teele asuda ja puid tuua, sulane sätib end lehma alla istuma ja tahab lüpsta; tütar tahab vankriga sõita ja põldu künda; naine tahab voodit teha ja lõnga kedrata ning jätab köögi sinnapaika ning kõik nad ütlevad: „Isand on kõike seda käskinud, see on peremehe korraldus.“ Seepeale tuleks peremees, haaraks kaika ja nüpeldaks neid tublisti, öeldes: „Kuigi see on minu käsk, ei käskinud ma ometi sinul seda teha; ma andsin igaühele teada, mis on tema ülesanne; te oleks pidanud selle järgi toimima.“

Sarnased on lood Jumala sõnaga. Kui ma tahaks sellest kinni pidada, mida ta mõnel teisel teha on käskinud, ja tahaks öelda: „Sa ju ütlesid seda“, peaks ta kostma: „Kes peaks sind tänama? Mina pole sul seda teha käskinud.“ Tuleb hoolega vahet teha, kas see sõna puudutab vaid ühtainsat või käib kõigi kohta. Kui nüüd peremees ütleks: „Reedel sööme liha“, siis puudutab see kõiki kodakondseid. Mida nüüd Jumal Moosese kaudu ütles käskude kohta, puudutab vaid juute, evangeelium käib aga kogu maailma läbi, kedagi välja jätmata; seda pakutakse kogu loodule ja seepärast peab terve maailm selle vastu võtma, otsekui oleks seda igaühele eraldi pakutud. Sõna „Armastage üksteist“[2] käib minu kohta, sest see käib kõigi kohta, kes evangeeliumile kuuluvad. Niisiis ei loe me Moosest mitte sellepärast, et ta meie kohta käiks ja me temast kinni peaks pidama, vaid sellepärast, et ta haakub loomuliku seadusega, on aga paremini sõnastatud, kui paganad seda eales teha oleks suutnud. Nii on kümme käsku meie elu peegel, mis meile näitab, millest meil on puudus jne. Sektandid ei mõistnud Moosest õigesti ka piltide koha pealt, kuna ka see puudutab üksnes juute jne. Teiseks – nagu eelnevalt seletatud – loeme me Moosest tõotuste pärast, mis on antud Kristuse tulemise kohta, ja need ei ole üksnes juutide osa, vaid puudutavad ka paganaid. Sest tema kaudu peavad kõik paganad saama osa õnnistusest, mida Aabrahamile tõotati.

 

Kolmas asi, mida Moosese puhul tähele panna

Kolmandaks loeme me Moosest ilusate usu, armastuse ja risti näidete pärast, nagu neid võib näha armsate pühade isade Aadama, Aabeli, Noa, Aabrahami, Iisaki, Jaakobi, Moosese ja kõigi teiste juures. Nende näidete varal peame me õppima Jumalat usaldama ja teda armastama. Kuid siin näeme ka näiteid jumalatute uskmatusest ja Jumala vihast; sellest, kuidas Jumal ei kingi uskmatutele nende uskmatust, kuidas ta karistas Kaini, Iismaeli, Eesavit ja kogu maailma üleujutuse, Soodoma ja Gomorra ning muude taoliste karistustega, mida ta uskmatutele saatis. Sellised näited on hädavajalikud. Sest kuigi ma pole Kain, saan ma siis, kui teen seda, mida Kain tegi, samasuguse karistuse osaliseks. Kusagilt mujalt kui Mooseselt pole leida nõnda ilusaid näiteid nii usu kui uskmatuse kohta. Seepärast ei peagi Moosest vaka alla panema. Vana Testamenti mõistetakse siis õigesti, kui hoitakse alles prohvetite ilusad kuulutused Kristusest; kui mõistetakse ja pannakse tähele ilusaid näiteid ning kui me kasutame seaduseid oma vajaduse järgi nii, et nad meile kasu tooks.

 

Lõpetuseks

Ma ütlesin, et kõik kristlased ja iseäranis need, kes teisi õpetada ja Jumala Sõnaga ümber käia tahavad, peavad Mooseselt tähelepanelikult ja õigesti õppima. Niisiis, kui ta midagi käsib, ei pea me seda rohkem omaks võtma kui sinnani, kus ta ühtib loomuliku seadusega. Mooses on juutide õpetaja ja doktor. Meie õpetaja on Kristus, kes on meile teada andnud, mida me peame teadma, millest kinni pidama, mida tegema ja mida tegemata jätma. Kuid see on tõsi, et Mooses kirjutab lisaks seadustele ka ilusatest usu ja uskmatuse, jumalatute karistamise, vagade ja usklike ülendamise näidetest, aga ka armsatest ja lohutavatest Kristuse tulemise tõotustest, mille me peame omaks võtma, nagu me ka evangeeliumide puhul tegema peame. Kui me näiteks loeme kümnest pidalitõbisest, siis see ei puutu minusse, et Jeesus käskis neil preestrite juurde minna ja ohverdada; küll aga puutub minusse nende usu kohta toodud näide – ma pean uskuma Kristusesse samuti, nagu nemad seda tegid.

Sellest on nüüd piisavalt räägitud ja seda tuleb hoolega tähele panna, sest sel asjal on tõesti suur kaal. Paljud suured ja silmapaistvad inimesed pole seda mõistnud ja veel praegugi komistavad paljud suured jutlustajad selle taha; nad ei oska Moosest jutlustada, ei suuda teda õigesti käsitleda, on mõtlematud, möllavad ringi, tormavad ja raevutsevad, padrates muudkui rahvale: „Jumala sõna! Jumala sõna! Jumala sõna!“; juhivad vaese rahva eksitusse ja hävingusse. Paljud õpetlased ei teadnud, millisel määral tuleks Moosest õpetada. Origenes, Hieronymus ja teised nendesugused ei näidanud selgelt, mil määral Mooses meid saab teenida. Ma püüdsin selgitada sissejuhatuses Moosese juurde seda, kuidas temaga ümber käia, kuidas tuleb Moosest mõista ja vastu võtta ning mitte vaka alla panna, sest tal on ära toodud nii ilus kord ja välispidine valitsus, et lausa lust. Lisaks sellele kirjeldab ta, nagu te kuulnud olete, palju ilusaid asju, mida mitte üksnes ei tohi kõrvale heita, vaid millest tuleb ka lugu pidada ning mida tuleb tõsimeeli omaks võtta, et toetada ja tugevdada meie kristlikku usku, mille kaudu ka meie armsad pühad isad, nagu meiegi, õndsaks on saanud.

[Vaata ka: Õpetus, kuidas kristlased Moosest peaks käsitlema, 1. osa]


[1] Thomas Müntzer (1489–1525), radikaalne reformaator ja jutlustaja Saksa talupoegade sõja ajal, kes nõudis Allstedtis 1524. a juulis peetud jutluses, et vürstid pühiks maa pealt minema kõik jumalatud, sh jumalatud valitsejad, preestrid ja mungad.

[2] Jh 15:12

 

Originaal: Eyn unterrichtung, wie sich die Christen ynn Mose sollen schicken gepredigt durch Martinum Luther. 1525. WA 16, 363–393. Tõlkinud Anne Burghardt, toimetanud Urmas Nõmmik.

 

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

Print Friendly, PDF & Email
English