Esiletõstetud lood

Kristuslik jumalakujutlus (Mt 3:13–17)

Urmas Petti„Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!”“ (Mt 3:13–17)

Täna tähistame Kristuse ristimispüha. Selle aluseks on kuuldud kirjakoht, kus kõneldi sellest, et Johannes ristib Jeesust Jordani jões. Vahva pildike. Võib ette kujutada, kuidas kõrbes voolava Jordani äärde on kogunenud rahvahulk. Jões seisab Johannes. Inimesed astuvad järjekorras tema juurde, Johannes laseb neil vette langeda, tõstab välja. Kuulutab, et teie patud on teile andeks antud. Liturgiline ja omal moel isegi tantsuline stseen. Viimaks tuleb tema, lihaks saanud sõna, kel justkui pole põhjust seda protseduuri läbi teha, liturgias ja tantsus osaleda. Johannes saab sellest aru ja ütleb, et sind ju pole vaja ristida, pigem vastupidi, mina peaksin laskma ennast sinul ristida. Ja Jeesus vastab, et las ta olla, teeme nii nagu kord ja käsiraamat ette näevad.

Lugesin hiljuti veebiajakirjast Meie Kirik, kuidas ametivend Veiko Vihuri pahandas uudise peale, et Soomes on hakatud juurutama tansumissat (Dancemessu). Jumalateenistus tantsu vormis. Mälu järgi peaks liturgiline tants kuuluma India kristlaste traditsioonilisse jumalateenistusse. Veiko küsib, kas usuvendade elu on nii igav, et peavad igasugu narrusi välja mõtlema. „Kui kirikuhoone ei ole enam Kuninga koda, vaid koosolekusaal, ning liturgia liigitub „inimliku pärimuse“ alla, siis viimaks heidetakse kõrvale vormid ja reeglid, mis on alal hoidnud püha aukartust kuningate Kuninga ja isandate Issanda ees. Moodsa inimese Jumal on semu, kellega koos võib pidutseda ja uusi põnevaid asju katsetada.“ Toomas Paul on sarnaselt teisal sõnastanud, et kaasaegne inimene kujutab Jumalat lahke vanaemana, kes kõik andestab ja kunagi ei pahanda.

Tänane kirjakoht haakub selle teemaga. Me võime küsida, kuidas peaksime kirjeldatud stseeni suhtuma, seda vaatlema, kujutlema lihakssaanud Jumalat Jordani ääres nende inimeste keskel. Teisiti öelduna puudutab see tekst üsna otseselt küsimust meie jumalakujutlusest. Mulle tundub, et just see küsimus on kristlikus usus üks olulisemaid. Ma sõnastaksin isegi nõnda, et usu seisukohalt pole kunagi olnud ega saa kunagi olema peamiseks küsimus Jumala olemasolust, kuigi just selle üle on ajaloos peamiselt vaieldud ja vaieldakse tänase päevani. See vaidlus lõppeb alati abstraktsete mõlgutuste ja tühjade targutustega. See on küsimus, kus ühel poolel teist veenda iialgi ei õnnestu, vähemalt mingite ratsionaalsete argumentide abil. Ma olen nõus Jaan Kaplinskiga, kes on öelnud, et inimene on kujutlev, mitte mõtlev olend, olgugi et ta ise arvab vastupidi. Seetõttu on väga oluline, kuidas me Jumalat kujutleme. See haarab endasse terviku, rohkem kui küsimuse Jumala olemasolust.

Kui ma õigesti mäletan, siis juba Talmudis öeldakse, et Jumal ilmutab ja varjab end üheaegselt – Jumal maailma loojana. Maailm on küll Jumala eneseavamine, aga teisalt on ka loor Jumala palge ees. Jumal ilmutab ja peidab ennast maailma luues. Me teame midagi Jumala kohta üksnes seetõttu, et maailm on olemas, aga me näeme Jumalat üksnes läbi selle maailma. Sama kehtib Piibli puhul – ka see nii avab kui varjab, kõneldes Jumalast, aga mitte mõistuslike sõnastuste, vaid piltide kaudu. Teisiti: me tunneme Jumalat üksnes läbi kujutluste. Niivõrd, kuivõrd meie kujutlused midagi ütlevad Jumalast. Kirikuisa Augustinusel on kuulus lause, mis kõlab umbes nõnda: „Kõik, mida me ütleme Jumala kohta, ei vasta tõele, ja kõik, mida me Jumala kohta ei ütle, vastab tõele.“ Sõnastus on ratsionaalne ja piiratud, ütleb pigem midagi meie endi kohta, kujutlus on intuitiivne ja tabab olulist sageli paremini.

Millise jumalakujutluse leiame tänasest kirjakohast? See on kirjeldus, kuidas Jumal meie juurde tuleb meiesugusena, ühena meie seast, inimesena, olgugi et patuta inimesena. Jumal, kes tuleb rahvasumma keskele, seisab Jordani ääres, taotleb andeksandi, meeleparandust. Jumal, kes ei erista ennast, kes ütleb: „Ma teen kõik, nagu on teil kombeks, teen kaasa teie liturgia ja teie tantsud. Kuigi ma pole teie semu ega vanaema. Aga kui mina kujutan ennast, ilmun teile inimesena, siis peate teie end kujutama Jumalana.“ Selles seisneb kristliku usu tuum. Meie käitumist ei määra abstraktsed normid, ratsionaalne arutlus selle üle, mis on õige ja vale, halb ja hea. Aluseks on kujutlus, mis on ilmunud Jeesuses, mille kohaselt Jumal ja inimene on üks. Inimese ja Jumala ühendamine on meie eesmärk. Jumalikkuse poole püüdlemine. Kirikuisa Athanasius on ristiusu tuuma, ka kuuldud kirjakoha peamise sisu sõnastanud nii: „Jumal sai inimeseks, et meid jumalikustataks.“ Just selles on ristimise tähendus, millele viimselt viitab ka kuuldud lugu ja tänane Kristuse ristimispüha. Aamen.

 

Jutlus on peetud 13. jaanuaril 2013 Tartu Jaani kirikus.

 

Urmas Petti (1965–2016), dr. theol., oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English