Esiletõstetud lood

Armastuses meie kõrval (Js 58:1–9)

ylo liivamagi„Hüüa täiest kõrist, ära peatu,
tõsta häält otsekui pasun!
Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine
ja Jaakobi soole nende patud!
Päevast päeva nad küll otsivad mind
ja tahavad teada mu teid,
nagu oleks see rahvas, kes on õiglane
ega hülga oma Jumala õigust.
Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid,
igatsevad Jumala ligiolekut:
„Miks me paastume,
kui sa seda ei näe,
alandame oma hinge,
kui sa seda ei märka?”
Vaata, oma paastupäeval
te teete, mis teile meeldib,
ja pigistate kõiki oma võlgnikke.
Vaata, te paastute riiuks ja tüliks
ja et lüüa õela rusikaga.
Praegu te küll ei paastu selleks,
et teha oma häält kuuldavaks ülal.
Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib,
päev, mil inimene alandab oma hinge,
et ta painutab oma pead nagu kõrkjas
ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast?
Kas sa seda nimetad paastuks
ja Issandale meelepäraseks päevaks?
Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune:
päästa valla ülekohtused ahelad,
teha lahti ikke rihmad,
lasta vabaks rõhutud
ja purustada kõik ikked?
Eks see ole murda oma leiba näljasele
ja viia oma kotta viletsad kodutud,
kui sa näed alastiolijat ja riietad teda
ega hoidu oma ligimesest?
Siis ilmub su valgus otsekui koit
ja su paranemine edeneb jõudsasti.
Sinu õigus käib su ees,
Issanda auhiilgus järgneb sulle.
Siis sa hüüad ja Issand vastab,
kisendad appi ja tema ütleb:
„Vaata, siin ma olen!””
(Js 58: 1–9)

Ma peaksin teile täna kisendama, kuidas tuleb Jumala ees olla ja mida te teete valesti. Ja Jumal tahab täna rääkida just teiega, mitte maailma inimestega, sest meie oleme Jumala rahvas, sest meie otsime päevast päeva Jumalat ja tahame teada Tema teid. Ootame Jumalalt õiglasi otsuseid ja igatseme Tema ligiolekut. Aga mida me selle jaoks teeme? Me palvetame, loeme Piiblit, käime pühapäeval kirikus. Kas me tunneme, et sellest ka kasu on? Kas Jumal on meil ligi ja käib koos meiega?

Mul on täna raskusi jutluse algusega, sest ma kaldun arvama, et te tõepoolest teete, nagu peab. Jumalal ei peaks olema mingit põhjust teie peale pahandada. Siit tuleb aga küsimus, kas te tunnete, et olete õnnelikud, et Jumal on pidevalt teie kõrval, kas elate oma vaimus kui paradiisis? Tänapäeval me ei kirjelda paradiisi enam kui kaunist ja rahulikku loodust, kus kõik mõnulevad sõbralikult vesteldes ja nektarit juues, vaid paradiis on olemine koos Jumalaga, Tema kirkuses.

Võib-olla just siit leiame selle, mis meil veel puudu on, mida võiks enda juures parandada, et olla Jumalale meelepärane. Me oleme lapsest saati teadnud, et Jumal hoiab oma pilgu meil ja midagi ei jää Tema eest varjule. Nüüd, täiskasvanuina, kipume me seda kohati unustama. Ühelt poolt viivad teod ja tööd maailmas meie mõtted sellest kõrvale, teisalt võib tunduda, et see Jumala silm, mis meid jälgib, kuulub pigem laste muinasjutumaailma, müütilisse kujutluspilti, sest Jumalal ju pole silmi, Ta on ju Vaim ja on`s tal üldse aega kõiki neid miljardeid inimesi üksisilmi jälgida.

Aga ka vastupidi – kui me ka korraks julgeme mõelda ja ette kujutada, et Jumal on kogu aeg meie kõrval, siis võib see meid panna hoopis kohkuma, ennast häbenema või mõtlema, et kuidas ma edaspidi julgen üldse magades norsata, seksida või omi mõtteid mõelda, kui Ta kõrval on?

Ehk saame nüüd Jesaja karjatusega ühele lainele: ühelt poolt me palume ja igatseme Jumala ligiolekut ning kui arvame, et niikuinii pole Tal meie jaoks aega, siis võtame vabalt, teeme ja mõtleme, mis pähe tuleb. Teiselt poolt, kui Ta on tõepoolest pidevalt kohal minu jaoks, siis võib see mõte lausa kohutada!

Siit me leiamegi ülesse enda kui inimese, kes pole kunagi millegagi rahul, kellel on kogu aeg kas liiga külm või liiga palav, kes tahab olla Jumalast mõõdukal kaugusel – kui teda on vaja, siis olgu kohe hüüda, ja kui on niigi hea olla, siis olgu eemal ja ärgu segagu. Me oleme senini kui lapsed, kes suhtuvad Jumalasse kui hoolitsevasse emasse või isasse. Hullem veel kui oleme kui puberteetikud, kes arvavad, et nende vanemad peavadki olemas olema vaid selleks, et midagi anda, ja ülejäänud aja võiks neid mitte ollagi.

Tänane evangeeliumitekst Luukast räägib sellest, kuidas Jeesus kuulutab jüngritele oma saatust Jeruusalemmas, kuidas ta antakse paganate kätte, ta tapetakse ning kolmandal päeval tõuseb ta üles. Aga jüngrid ei mõistnud sellest midagi, see sõna oli nende eest peidetud ning nad ei taibanud öeldu mõtet. Kui meiegi oleksime olnud seal Jeesuse kõrval, üks Tema jüngritest, ei oleks ka meie midagi aru saanud. Nii on see meiega ka praeguses elus – meil on väga raske mõista Jumala tahet, Tema plaane meiega siin ja praegu. Täna annab Ta meile teada oma soovi Pühakirja kaudu prohvet Jesaja sõnadega: „Eks ole ju mulle meeldiv käitumine niisugune: päästa lahti ikke rihmad, lase vabaks rõhutud; murra oma leiba näljasele ja vii oma kotta viletsad ja kodutud – siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja Tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!“

Euroopas aga usutakse Jumalat üha vähem. Praegust aega nimetatakse postkristlikuks ajastuks. Religiooniuurijate järgi tähendab see, et kristliku kiriku mõju väheneb nii ühiskonnas, kultuuris kui ka üksikisiku elus. Selle nähtuse taustaks on üleüldine usaldamatuse kasv suurte institutsioonide suhtes ja sellest tulenevalt arusaam religiooni toimimisest üksnes inimese isiklikus elus. Siia kuulub uskumine ilma kuulumiseta kiriku juurde, aga ka usualane kirjaoskamatus ning enda individuaalsete arusaamade kujundamine kristlusest.

Kogu see protsess kuulub veel üldisemasse postmodernsesse kultuuriruumi, mida iseloomustab ebakindlus ja kahevahelolek. Inimene mäletab veel midagi minevikust, aga ta ei tea enam, kus ta praegu on ega sedagi, kuhu ta teel on. Keskajal oli inimestel kompaktne ja terviklik maailmavaade, renessansis toimus teoloogia, teaduse ja kunsti eristumine teineteisest. Uusajal modernismis sai peakangelaseks teadus ning kunst ja teoloogia jäeti kaugele seljataha. Nüüd oleme taas uues olukorras, kus ka teadus ja tehnika on saanud inimeste umbusu osalisteks, kus inimeste vabadus surutakse alla tehnika vägivalla ja teaduse autoriteedile rõhumisega. Progressiusku on õõnestanud ka loodusvarade vähenemine, ökoloogiliste probleemide kuhjumine ning arusaam, et inimene ja tema mõistus kui kõigi asjade mõõt võivad harmoonia ja progressi asemel hoopis suuremate probleemideni viia.

Uus lootus on pandud inimese võimendamisele. See, mida võimendada, sõltub inimesepildist. Kui vaatame inimest koosnevana vaid kehast ja mõistusest nagu koolis õpetatakse, siis tehnoloogia võimendabki just neid osi inimesest; inimene kui biorobot saab külge erinevaid vidinaid-võimendeid: kiire liikumine ja lendamine, veebikaameraprillid, sensorid, naha all ja naha peal implantaadid, mis mõõdavad meie tervislikku seisundit, kuni mälu laienduseni – kõigi meie meelte ja aju võimendus nutika tehnoloogia abil. Need, kes näevad inimest koosnevana kehast ja hingest, panevad rõhuk inimese maagiliste võimete ja vägede arendamisele – võimele valitseda looduse stiihiaid ja elemente läbi oma tahte ja emotsiooni. Seda näeme tänastes rakendustes, arvutimängudes ja multikates.

Mida teeme meie? Me oleme Jumala poolt paigutatud sellesse maailma ja me ei saa vaid vaadata, millal see tsivilisatsioonirong kuristikku kihutab. Kas me seda soovime või ei, aga meiegi peame oskama kohanduda selle Looja stsenaariumiga ning leidma üles, milline on meie roll siin maailmas, mõistma, kuidas saame seda maailma tasakaalustada. Tasakaal on katastroofiliselt paigast ära – Looja on loonud inimese kui terviku, mis koosneb kehast, hingest ja vaimust, kus hing on pandud juhtima keha vaimu juhtnööride järgi. Nüüd on aga inimkond võtnud looja ülesanded endale, pannud kogu oma oskused keha võimendamisele ning hinge ja vaimu kõrvale lükanud. See on kui ilma juhita auto, mis kogub üha kiirenevalt hoogu. Isegi kui inimene arendab välja psüühilised supervõimed, et taas füüsilist maailma kontrollida, on Vaim ikkagi pagenduses ja oleme maailmas, kus märatsevad hiiglased ja kus õiguseks on tugevama õigus. Selline maailm küll kaua püsida ei saa.

See lugu ei ole science-fiction ehk hoiatusnovell, me juba praegu elame selles uues maailmas. Meil pole midagi parata, peame olema mitte niivõrd selle maailma päästjad, kui just inimeste päästjad. Mis vägi siis on meil selle ülesande tarvis? Võtame kätte Piibli ja loeme (1Kr 13, Ef 6):

Ja kui ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Olgu ennustused – need kõrvaldatakse,
olgu tunnetus – see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame;
aga armastus ei hääbu kunagi. (1Kr 13)

Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus!
Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!
Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega,
selle pimeduse maailma valitsejatega.
Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval
ja jääda püsima, kui olete kõik teinud.
Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü
ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust!
Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!
Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!
Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus! (Ef 6:10–18)

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus. (1Kr 13:13)

Tänast pühapäeva kutsutakse paastupühaks, sest algava nädala sees astume paastuaega. Jeesuse avalik tegevus jõuab pöördepunkti. Algab teekond Jeruusalemma, vastu kannatusele ja surmale. Kuid just sellel teel Inimese Poeg kirgastatakse. Jumalik armastus võidab end ohverdades ja alandades kuni ristisurmani. Me vajame silmade avanemist, et näeksime, kuidas Jeesus kannatab meie ja kogu maailma pärast. Õnnistegija ootab ka meilt oma mina mahasalgamist Jeesuse järgimisel. See on Jumala armastuse ohvritee, millel käimine nõuab kogu meie armastust. Me suudame seda, sest me teame, et Tema on oma armastusega kogu aeg meie kõrval, on kohal.

Aamen.

 

Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.

Print Friendly, PDF & Email
English