Arvamused

Ühe mündi teine pool

Aare LuupViimasel ajal on president Ilvese laulatuse järelkajana kuulda mitmeid seisukohavõtte EELK sees. Suuremat selgust küsib näiteks Marek Roots 13. jaanuari „Eesti Kirikus“: „Miks otsustas EELK laulatada presidendi abielu, mille ümber keerleb märkimisväärselt palju diskrediitset. Tuleks selgitada, kuidas mõistab EELK üleüldse abielu, mida tähendab meie kiriku jaoks laulatus ning millistel tingimustel võib laulatada varem lahutatuid.“ Ka mõned teised vaimulikud, kirikuliikmed ning kirikuga mitteseotud inimesed arutavad taolisi teemasid nii omavahel kui ka sotsiaalmeedias ning ajakirjanduse veergudel.

Mulle tundub, et viimasel ajal on kogu selles temaatikas rohkem sõna võtnud hurjutajad. Kas me ei peaks vaatama ka nende asjade teist külge? Antud küsimustering on otsekui münt ning selle ühest küljest oleme kuulnud juba omajagu. Pööra aga münt ümber ja näe – teisel pool on hoopis teine pilt ja teine jutt. Üks asi, erinevad küljed. Äkki vaataksime korraks ka teiselt poolt?

Olles ise lahutanud ning teist korda abiellunud, olen seni hoidunud sel teemal sõna võtmast. Väga kerge on neil, kes mõtlevad teisiti, hakata siis näpuga näitama ning ütlema: „Näe, ta räägib selleks, et ennast õigustada ja patuelu meie kirikus edendada!“ Kuid nüüd küll tunnen lõpuks, et pean oma arvamuse välja ütlema. Mitte kui vaimulik ja akadeemilise teoloogia magister, vaid kui tavainimene, kes on juba sajandeid minu esivanematest alates olnud meie luterliku kiriku liige. Võtan sõna, kuna olen märganud, et muidu kipub kodukirikus ainsana kõlama jääma teise nägemuse alltekst: „Kuna teie ei suuda elada nii, nagu mina õigeks pean, siis on igatahes kohane teid hukka mõista!“

Mitmetest seni esile toodud arvamusavaldustest jääb mulje, nagu tähendaks kellegi teistkordne laulatamine automaatselt seda, et EELK-s kiidetaks lahutus heaks ning ei nähtaks selles elunähtuses midagi laiduväärset. Ometi puudub siin tegelikult seos. Asja võib näha ka vastupidiselt: kui laulatatakse lahutatud inimene, siis ei anta sellega mingit hinnangut lahutusele kui nähtusele, vaid kirik omalt poolt püüab anda paranemist, õnnistust ja tuge inimesele just seal, kus ta enda arengus parasjagu on – lahutatud ja võimalik, et vähem või rohkem haavatud olekus. Mitte moraalseid hinnanguid ei anta, vaid püütakse inimest juhtida lähemale Jumala armule. Kas me näeme klaasi tühja osa (inimene on eksinud Pühakirja vastu) või näeme täis osa (inimene on tulnud meie juurde kirikusse, et saada armu ja õnnistust)? Kas klaas on pooleldi tühi või pooleldi täis? Mitte meie juurde ei pea inimesed tulema seal, kus meie oleme, vaid meid on läkitatud välja oma mugavustsoonist, et läheksime inimeste juurde just seal, kus nemad parasjagu on.

Teine ekslik eeldus, millest hurjutajad näivad vaikimisi lähtuvat, on see, nagu õigustaksid kõik lahutanud kristlased lahutust kui elunähtust, peaksid seda kergekäeliseks asjaks ja lihtsaks lahendusteeks ummikusse jooksnud suhete korral. Kuid mitte kõik lahutanud ei mõtle nii. Olgu see siin kohe ja selgelt välja öeldud: Mina, Aare Luup, kahetsen, et pidin lahutama. Ma ei kahetse oma praeguse abikaasa leidmist, olen temaga õnnelik, kuid ma kahetsen, et ei suutnud selleks leida muud teed kui läbi lahutuse. Ma tunnistan lahutuse nii isiklikult kui üldiselt vääraks ja traagiliseks nähtuseks. Ideaalmaailmas seda poleks, kuid siin langenud maailmas on. Kui mina oleksin saanud mõne teise tee valida, siis oleksin seda ka teinud. Palun andke mulle andeks kõik ametivennad ja kirikuliikmed, kellele minu sõnu edasi tsiteeritakse ja kelle lootusi olen petnud. Ma ei suutnud hästi ja õigesti elada ning ei saanud teisiti, kui pidin selle läbi tegema. Kas näete mulle nõrga ja eksinud inimesena nüüd veel kohta endi hulgas? Mitte ainult lahutust ma ei kahetse ega tunnista valeks, vaid igal pühapäeval patutunnistust lugedes kahetsen ma täie siirusega kõiki oma eksimusi. Kas saan osa ka absolutsioonist?

Pühakiri räägib selgesti, et peame austama oma isa ja ema. Kuid ometi on ka tänasel päeval (ja mitte ainult Euroopasse tulnud pagulaste hulgas) inimesi, kes pööravad selja oma vanemate maailmavaatele, solvates neid hingepõhjani ja tulles ristimises ning leeritõotuses kristliku kiriku liikmeks. See on vale ja patt oma vanemaid solvata ning nii oluline osa nende pärandist hüljata. (Olgu selleks pärandiks siis ateism või mõni muu religioon.)  Kuid ometi nad ei saa teisiti – nad loobuvad ühest, et vastu võtta teine.

Kindlasti vaidlevad mulle nüüd mõned vastu, öeldes, et need on väga erinevad asjad, kuna lahutusega minnakse valele poole, kuid ristiusu vastuvõtmisega tullakse õigele poole. Kuid kas need vanemad, kelle esivanemate usu noored hülgavad, tulles kristliku kiriku liikmeks, ka näevad seda kui liikumist õigele poole? Või on see ikkagi lugupidamatus nende pärandi vastu? Samuti ka antud teema puhul: kust võime meie teada teiste kohta, oli nende lahutus õige või vale? Ka näiteks Matteuse evangeeliumis tõdeb Jeesus, et kui on tegemist hoorusega, siis võib lahutada (Mt 19:9). Kui tahame teiste elu üle otsustada, siis kas me ikka teame, mille üle otsustame? Kas näiteks see, kui tuntud poliitiku naist nähakse kohvikus teise mehega suudlemas, on abielurikkumine? Või tuleb hiljem välja, et naine tegi seda kättemaksuks, kuna poliitik ise parasjagu teise naisega koos oli? Kumb on süüdi, kumb süüta pool?

Kõige rohkem teebki mulle muret, kui mõni EELK vaimulik nii hirmus enesekindlalt neis asjus seisukohti võtab. Kõige suuremaks eksituseks pean siinjuures seda veendumust, et teiste üle üldse otsustama peab. Kui mina otsustan elada nii, et minu jaoks on tähtis silmas pidada, et teine inimene teeb ja elab valesti, siis ei saa sellest tulla muud kui probleeme. Iseäranis kirikutöös. Me võime otsustada, et teise inimesega on midagi valesti, kuna ta on abielu lahutanud ja teda siis ka vastava hoiakuga kohelda: mitte võtta tõsiselt, olla tema suhtes kergelt üleolev ja tõrjuv. Kuid me võime selle asemel olla kui karjased: jätta teise inimese otsused tema enda mureks. Mitte anda neile hinnanguid, vaid suhelda inimesega just seal ja just sellisena, nagu ta ise on otsustanud olla. Kui ta on otsustanud oma abielu lahutada, siis saame anda mõista: „Mina lahutust õigeks ei pea, kuid see on Sinu otsus. Ma kuulan Sind ja võtan Sind tõsiselt.“ Kui teine inimene on otsustanud olla moslem või siis hoopis arvutisõltlane, ka siis võime teda ometi inimesena vastu võtta: „Ma ei jaga Sinu eluvaateid, kuid ma tean ja mõistan, et Sa oled väärtuslik inimolend. Ma kuulan Sind ja võtan Sind tõsiselt!“

Ma ei kujuta ette, mil muul moel oleks vaimulikul võimalik teha mõtestatud hingehoiutööd ning lävida igapäevaselt elutervel moel väga eripalgeliste inimestega. Ainult siis oleme vabad inimesi armastama, kui nende elustiili täielikult nende endi otsustada jätame. Las Jumal ise otsustab meie kõigi üle viimsel kohtupäeval.

Rõhutan veelkord: on normaalne rahulikult ja viisakalt omaenda veendumusi väljendada. Ka meil EELK-s. Ka lahutuse kohta. Neid ei saa ega pea salgama. Hoopis teine asi on langetada otsuseid teise inimese elu ja otsuste kohta ning talle mõista anda, et ta vääriti talitab. Kas lahutanud inimene ikka on lahutuse tõttu kohe invaliid ja justkui teise sordi inimene? Kes on meile andnud õiguse taolisi diagnoose panna?

Minu isiklik veendumus on selline, et kirik ei pea tegema inimesi mitte vigasteks ja patusteks, vaid õigeks. Ka need inimesed, kes head, mida nad tahavad, teha ei suuda, kuid halba, mida nad ei taha, ikka kipuvad vahel tegema, võivad saada õigeks. Just sellistena nagu nad on, elades igapäevases meeleparanduses ja kasvades koguduse osaduses. Pühad ja ometi patused ühtaegu. Saades õigeks täiesti muidu, usu kaudu Jumalasse, lahus tegudest ja sellest, kas nad on vigased või täiuslikud.

Olen otsustanud jääda alati kodukirikusse, sest meid külastavad aeg-ajalt inimesed, kelle elu on lahutuse või mõne muu isikliku katastroofi läbi täiesti kildudeks ja rusuks purunenud. Mitte kunagi ei ole ma kellelegi neist soovitanud võtta minust eeskuju, nad peavad ise enda suhtes selgusele jõudma. Üldiselt aga leian, et keegi peab olema kirikus kohal, kes mitte õpitud raamatutarkusest, vaid omaenda raske kogemuse najal saab nendele ütelda: „Pea vastu! Ellujäämine ja uus algus on võimalik. Palu Jumalat ja Ta aitab Sind!“ Ma soovin oma kodukirikus näha mitte ainult edulugusid, vaid ka seda, kuidas vaevatud ja koormatud abi saavad.

 

Aare Luup (1973) on EELK reservvaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
English