Arvamused

Nii ajaratas ringi käib

Algur Kaerma1988. a laulis kodu-Eesti tuntud ansambel Justament laulus „Vangile ei meeldi trellid“: „Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin; arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin. President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht; vanale ei meeldi noored ja minule ei meeldi praht. Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld; mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld. Tulijatel kõik on võõras, olijatel kaob kultuur; minejatel tuhmub mälu ja väikestelgi vaht on suul.“

Kuigi laulu ettekandmisest on möödunud 26 aastat ja tollastest noormeestest sirgunud täismehed, ei kao tollaste suurte muutuste lävel esitatud laulu tähendus. Kui 1988. a vaatas eesti rahvas ärevalt suure idanaabri poole, olles veel kümnete sõjaväebaaside koorma all, siis nüüd, uue Euroopa, uue Afro-Euroopa lävel seistes ja suuri muutusi kõigi oma erkudega tajuvad 800-aastase Maarjamaa enamik asukaid on samuti ärevad – nii idapoolse võimaliku avantüürluse kui ka Euroliidu mitme näoga põgenikepoliitika tõttu.

2015. a kevad tõi Euroopasse rändekriisi ja Eestisse uue valitsuse ning noorema põlvkonna peaministri, kelle koolitee algus paigutub fosforiidisõja laineharjale 1987–1988, õpingute tuum ja teenistuskäik aga juba iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. Aasta 2015 teine pool andis EELK-le peaministriga samasse vanuseklassi kuuluva sarmika peapiiskopi. Kuid olime tunnistajaiks ka Eesti riigi esipaari viimase piirini koos hoitud abielu lõppakordile. Elu elatakse ainult üks kord ning kordamise võimalust ei tule. Iga üksiku lugu Eesti narratiivis on kordumatu ja tähtis.

Rahva ühtelaulmisest Alo Mattiiseni paleusteosega „Ei ole üksi ükski maa“ Tallinna Lasnamäe nõlval pühal hiieväljakul 1988. a on möödas põlvkonna jagu aastaid, kartulikoorte söömise lubadus ammu muude alternatiividega asendatud – kogemus Eesti iseseisvaks laulmisest koltumas või vanematelt kuulduna teadmiseks võetud. Nii oskaksin mõista aastavahetusel 2015/2016 Eestis üleüldise arutelu tippu tõusnud sketši „Ei ole üksi ükski maa“ esitust, kui koolipingist alates rikkamate sekka saamiseks alalist olelusvõitlust pidavate noorte sotsiaalset patutunnistust ja peeglisse vaatamist. „Tujurikkuja“ produtsent Erik Moora möönis, et „[…] hakkab järgmistel päevadel analüüs, leidub solvujaid, leidub õnnelikke ja leidub kõiki teisi. Selles mõttes otseselt ei üllatanud ja eks me tegelikult teadsime, kuhu auku see laul selles mõttes läheb (vt „Tujurikkuja“ produtsent paljastab, miks sketšisari lõpu sai).“

Kui reaktsioonidest laulu taasesitusele eristus SAPTK-i rajulik kommentaar, milles nähti eesti rahva jaoks püha laulu rakendamist liberaalse ideoloogia teenistusse (vt Varro Vooglaid: see, kui enam midagi ei peeta pühaks, on märk kõdunevast ühiskonnast), siis näeb omaaegne laulukuninganna Reet Linna värvilisemat panoraami: „Minu arust oli see märk sellest, et need noored, kes tujurikkujat tegid, on väga tõsiselt mures selle nii-öelda kliima üle, mis meie ühiskonnas praegu on. Ma ei arva, et ta viha tekitas, pigem pani ta inimesi mõtlema, et mis me valesti oleme teinud ja miks me oleme varmad teist ära sööma ning teiste kallale hammastega minema (vt mustaduudised.blogspot.ca).“

Et praegusel, 2016. a meie kalli kodumaa 100ndat juubelit veel pühitseda ei ole, tuletaksin meelde üht meie rahva vaimujõu suurkuju, kelle maise elu lõpust  1. septembril 2015 möödus 85 aastat. Selle mehe elukäigust oli Jaan Tõnissonil 4. septembri 1930. a Postimehe veergudel mainida järgmist: „Kui tema aastat kolmkümmend tagasi noore üliõpilasena vaatepiirile ilmus, siis võitis tema otsekohe vanema kaaslaste sisemise huvi ja poolehoiu. Nooremad kaaslased armastasid teda tema haruldaselt sõbraliku loomu, lõpmata heasoovlikkuse ja haruldase peenetunde tõttu.“(Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 67)

Kui lisada juurde, et selle mehe surma järel jäi pedagoogika õppetool Taru ülikoolis vakantseks ja sobivat isikut õppetooli juhatajaks ei leitudki, siis paistab seni mõistatuse esitamisena kulgenud sissejuhatus saavat vastuse iseenesest, sest ei ole kedagi muud siin esitleda kui esimese eestikeelse gümnaasiumi ellukutsujat ja juhatajat, esimest Eesti vabariigi haridusministrit ning esimest eesti soost Tartu ülikooli rektorit ja kuraatorit Peeter Siegfried Nicolaus Põldu, kelle tähelepanuväärsuse juures üldises kontekstis tahan peatuda.

Esimesel rahvahariduse kongressil, mis istus koos 7.–9. aprillini 1917, sõnastas Peeter Põld inimeseks olemise alused, mis mõistsid inimest kui tervikut: „Meie kooli keskkohal peab seisma meie […] inimene kõigi oma püüetega, paleuste ja võitlustega. Ei tohi siin ainuüksi teadmistele, teadusele maad anda. […] peab aset olema koolis kunstile kui inimese ilutunde avaldusele, […] peab eluõigust olema religioonile, kui inimese kosmilist vahekorda määravale, elule sihi ja mõtet andvale jõule. […] Töö, käsitöö, ülepea käetegevus, seni põlatud ja halvaks peetud, seisku aukohal kui lapse loomule kõige vastavam eneseavaldus, kui rahva elu ja olemise aluspõhi.“ (Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 47)

Selles ei ole vist midagi kohatut, kui Euroopa Liidu juhtkonna heitliku poliitika tõusulainele seada vastu Eesti omanäolisus. Seda läbi Euroopas eestikeelse ülikooli ellukutsuja ja esimese rektori Peeter Põllu sõnavõtu, mis pärineb 20. mail 1929. a üleriiklikul emadepäeval peetud ettekandest: „[…] Oleme „Euroopasse minnes“, nagu sellest 25 aasta eest kõnelema hakati, kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja oleme selle asemel sealt toonud ühes mitmesuguste paremustega rohkesti pahesid, kultuurhaigusi, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse suure edu saavutustena […] Ainult suuremat vabadust, kõiksugustest kõlbelistest, usulistest, õiguslikest kohustustest ja kitsendustest nõutakse veel, et takistamata nautida seda, millele meelitavad ihad ja kutsuvad loomutungid. Ja seda püütakse õiguskorras vastavate uuendustega saavutada, mis eriti suguelulistes vahekordades […] piirid laiemale peavad nihutama.“ (Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 67)

Võib vaid imetleda hr Põllu pühendumust oma rahvale juba varasest noorusest peale, kuigi 1898. a pärast Narva poisslaste gümnaasiumi lõpetamist ahvatles sealne vene keele õpetaja Peetrit, et selliste suurte vaimuannetega noormees nagu tema peaks Peterburi juristiks õppima minema, avaneks hiilgav karjäär. Noormees keeldus nii sellest kui ka Eesti Vabadussõja ajal tuttava pangamehe soovitusest eri rahade kursivahetustega hea äri teha, kuna „ma ei taha seda, mida ise oma isikliku tööga pole teeninud,“ oli Peetri lühike ja sirge vastus (Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 52).

Suure töökoormuse all õhkas Peeter Põld sageli palvena, et „peaks veel tervist hoidma, sest lapsed alles väikesed (Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 91),“ kuid et see palve hoopis iseäralikuma tegelikkuse kuju võttis, ei olnud tollal ühegi inimhinge teada siin ilmas. Kui 1930. a septembris Peeter Põllu elutee pikalt kulgenud raske haiguse tagajärjel lõppes, oli Helmi Põllule ja lastele rahulikke päevi veel 10 aasta jagu ees. Palve mõju oli tõepoolest pikk, sest alles pärast Teise maailmasõja lõppu võtab lesk Helmi Põld selle lastele saadetud kirjades kokku nii: „Ma tänan Jumalat, et teie isa ei tarvitsenud kogeda eestlaste saatust Teise maailmasõja ajal. Teie pärast oleks ta tahtnud veel vähemalt 10 aastat elada, kuid need 10 aastat me saimegi elada rahus…“ (Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 91)

Nii on see kestnud siiamaani. Eesti taasiseseisvumise järgses protsessis 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus jätkas järjepidevust, mille vägivaldset katkestamist 1938. a põhiseadus Eesti aja ajutise lõppemise näol üle pidi elama. Ei mitte midagi muud kui just Eesti inimesest ja tema püüdlusist on kirjaread Eesti Vabariigi Põhiseaduses, mille preambula põhiosa on samasugusena püsinud  1920. aastast saadik: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.“ (vt Eesti Vabariigi põhiseadus)

Alustades tänase ettekande sissejuhatuses mõningase sümboolse kahetsusega, et meil veel Eesti Vabariigi 100ndat sünnipäeva pühitseda ei ole ja teatava asendusena Peeter Põllu 85ndat surma-aastapäeva peame meelde tuletama, saagu Eestimaa aatemehe mõtete kontekstis siiski meenutatud, et juba mitu aastat kerkib kodu-Eesti meedias aeg-ajalt üles teema Eesti uuesti mõtestamisest, ehk: kes me oleme ja kuhu suundume? Kas suudame iseenda eest kosta ja seista?

Pärast Eesti saamist Euroopa Liidu liikmesriigiks ja liitumist Põhja-Atlandi sõjalise blokiga NATO, said 1990ndate alguses valjult välja hõigatud eesmärgid täidetud, kuid nende tagant uusi väljakutseid ei paistnud. Mida siis teha?

Eesti tuleb uuesti sõnastada. Tuleb seda uuesti teha, taas Euroopas tagasi olles; tuleb seda uuesti teha, taas meenutades 25 aasta tagust aega, kui Euroopasse minemisest jälle rääkima hakati; tuleb seda uuesti teha, sest Euroopa Maja, millesse rahvahääletusega 2004. a astuti, on eesti rahvale võõraks jäänud. Justkui ajaratas oleks ringiga samasse kohta tagasi jõudnud või Peeter Põllu vaim uuesti elustunud, nii kaasaegsena mõjub ta sõnum. Ikka üha jälle peab inimene eneses revisjoni tegema, et aru saada oma kohast elus ja seada edasiminekuks suunda. Niisuguse sõnumiga pöördus peapiiskop Urmas Viilma äsja lõppenud aasta 3. detsembril Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus riigi- ja ühiskonnategelastele peetud advendikõnes kuulajate poole: „Kui meie uus vabana sündinud põlvkond on lõpetanud oma haridustee ilma religioonialaste teadmisteta ja neid on kasvatatud salgama ja häbenema omaenda kristlikku tausta ja traditsioone, siis kas me riigi ja rahvana pikemas perspektiivis multikultuurses ja multireligioosses ühiskonnas saame üldse õnnestuda. Et suuta sallida ja hoolida teistest ja nende tõekspidamistest, et austada teiste kultuuri ja usulist maailmavaadet, peame tunnistama esmalt, kes me ise oleme. Me peame tulema kristlastena kapist välja!“ (vt Peapiiskop Urmas Viilma: peame tulema kristlastena kapist välja!)

19.–20. jaanuaril 2016 koguneb Nelijärve puhkekeskuses EELK Vaimulike konverentsi korraline istungjärk arutlema peateemal EELK Eesti ühiskonnas: Meie õpetus, Meie missioon. Pidades silmas ees terenduvat reformatsiooni 500ndat tähtpäeva ning EELK 100ndat juubelisünnipäeva 2017. aastal, lisaks Eesti Vabariigi 100 aasta sünnipäeva tähistamist 2018. a, on viimane aeg pühkida tolm ja seada kappides kord majja. Kui hinnata eelnenut heatahtliku huumoriga, siis on aega veel piisavalt, et end luterlike alustega põhjalikult kurssi viia ning uues Euroopas „luterlaseks õppida“.

 

Kirjandus ja allikad
Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007.

http://elu24.postimees.ee/3455421/tujurikkuja-produtsent-paljastab-miks-sketsisari-lopu-sai?utm_source=pm_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=3455421&utm_campaign=fb_post (05.01.2016)

http://objektiiv.ee/varro-vooglaid-kui-enam-midagi-ei-peeta-puhaks-siis-see-mark-kodunevast-uhiskonnast/ (05.01.2016)

http://mustaduudised.blogspot.ca/2016/01/ei-ole-uksi-ukski-maa-liitis-inimesi.html?spref=fb (05.01.2016)

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_p%C3%B5hiseadus (05.01.2016)

http://eelk.eelk.ee/et/uudised/peapiiskop-urmas-viilma-peame-tulema-kristlastena-kapist-valja/ (05.01.2016)

 

Algur Kaerma (1962) on Vancouveri Peetri koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English