Esiletõstetud lood

Lunastus läheneb! (Ho 2:20–22)

Joel Luhamets

„Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega;
ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti. Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.“ (Ho 2:20–22)

Kristliku usu olemuse juurde kuulub Kristuse tagasituleku ootus. Ilmutuse raamatu lõpus on Jeesuse sõnad: „Jah, ma tulen varsti!“ Kristuse kogudus on Tema tagasitulekust teadlik ja elab Tema peatse tuleku ootuses. Kui meie pilgud on pööratud liialt selle elu korraldamisele ja mugavdamisele, kui kustub igatsus tagasituleva Õnnistegija kohtamise järele, kaotab Jumala rahvas usu sügavaima sisu ja jõu. Usk ei ole mitte Jumala andide järele sirutumine, vaid igatsus Tema enda järele.
Peetrus oma kirjas hoiatas: „Seda teadke esmalt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid,
kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus?“

Oht on, et Jeesuse tagasitulek jääb meie tähelepanust kõrvale. Selle päeva sisu peale mõtleme vast veelgi vähem. Sellepärast on oluline mõelda sellele, mida  prohvet Hoosea  räägib tollest päevast. See päev on üllatava selguse päev. Arusaamised muutuvad, maailm saab teistsuguseks. „Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.“
Meie hulgas ei ole võõras nurin Jumala loodud maailma suhtes. Küsitakse jätkuvalt: „Miks on siin maailmas nii palju hädasid, haigusi, vägivalda, sõdasid, tapmisi? Miks hukkuvad inimesed loodusõnnetustes, maavärisemistes, tormides ja üleujutustes? Kas Jumal seda kõike tahab? Miks on üks loom teisele toiduks? Mis oli Jumalal mõttes sellist maailma luues?“ Küsimustel ei ole lõppu.

Piibel kirjeldab maailma pärast loomist hinnanguga: „Ja Jumal nägi, et see oli hea.“ Kuid kõik ei jäänud kahjuks nii püsima. Inimene valis teise tee. Lahutatus Jumalast ja pattu langemine tõid kaasa suured tagajärjed. Paulus pidi kokkuvõtlikult ütlema: „Patu palk on surm.“ Pattulangenud maailm ei ole Jumala tahtekohane maailm. Paljugi, mis siin maailmas on igapäevane ja tavaline, ei ole kooskõlas Jumala tahtega. Siia on jäänud Jumala loomingust küll veel alles ka palju ilusat. Kuid Pauluse sõnade kohaselt on kogu „loodu ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.“

Kui Kristus tuleb tagasi, jõuab lunastus pärale. Sel päeval on kõik teisiti. Muutus toimub meie endi juures. Praegu ka meie usklikena ei kehasta Jumala tahet. Johannes kirjutab 1Jh 3:2: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.“ Kristuse tagasitulekul saame meie Jumala tahte- ja plaanikohase kuju.“
Muutus sünnib kogu maailma korralduses. Jesaja kuulutab sellest ette Js 2:4: „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.“ Kristuse tagasitulekul on sõdadel lõpp. Praegu loodame sõdade lõpetamisele vaid võimsate relvade abil. Rahutaotlused edenevad praegu üsna kasinate tulemustega.
Muutus puudutab ka kogu loodut. Js 65:25 kirjutab tollest päevast: „Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Issand.“ Enam ei ole üks loom teisele toiduks ja üks ei ela teise arvel.
Meie Jumala rahvana ootame igatsusega seda päeva ja õhkame kõigi usklikega: „Tule, Issand Jeesus!“

Üks oluline asi sünnib veel. Jumal seob oma rahva enesega igaveseks. Patt on meid lahutanud Jumalast ja selle tagajärgede all kannatab kogu inimkond. Ja mitte ainult inimkond, vaid kogu loodu. Prohvet annab mõista ka seda, kuidas ja miks Jumal seda teeb. Ta ütleb seda nende sõnadega. Ta teeb seda õiguse, kohtu, armastuse ja halastuse pärast.
Täna, Uue Testamendi kogudusena teame, et meid on kihlatud ja ühendatud Jumalaga Jeesuse pärast, sest Jeesus on saanud meile õiguseks (1Kr 1:30). Tema ongi see õigus.
Kristus on ka meie meelsuse ja mõtete hindaja. Jh 3:19 ütleb evangelist: „Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma (Jeesus on see valgus), aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Kristuses mõisteti kohut meie üle. Kristus oli see, kes tehti meie eest patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees (2Kr 5:21) „Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“ (Js 53:5).
Kristus oli see, kelles ilmus armastus ja halastus. Johannes kirjutab: „Arm on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.“ (Jh 1:17)
Jumal ühendab meid siis enesega Jeesuse pärast. 1Tm 2:5 ütleb Paulus : „ /…/ üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus. ja Rooma kirjas lisab: „meil on siis rahu Jumalaga Jeesuse Kristuse läbi.“ Efesose kirja esimese peatükis rõhutab ta veel, et Jumal on meid Kristuses valinud, Temas on meil lunastus Tema vere läbi, Temas oleme ka meie saanud liisuosa, et me oleksime Tema kirkuse kiituseks.
Seesama Jeesus lisab ise, et mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud.

Tollel päeval mõistame, mille osaliseks me oleme saanud Jeesuse pärast ja tema läbi. Tol päeval saab avalikuks Kristuse kirkus. Siis ei lakka tänu ja kiituselaulud. Jeesus, kellesse oleme siin uskunud, avaneb meile kogu oma armu täiuses ja rikkuses. See on õndsuse aeg. Tõstke siis oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb. Jeesus tuleb tagasi.

Tollel päeval mõistame ka usu tähendust. Selles maailmas on hinnatud olulisi asju: tarkust, teadmisi, jõudu, rikkust, ausust, õiglust. Usku on peetud nende osaks, kellel muid suuri väärtusi ei ole. Usklikkusele on omistatud ebakindluse ja kahtluse varjund. Jeesuse tagasitulekul selgub usus elamise väärtus. Johannes kirjutas 1Jh 5:4–5: „see ongi võit, mis on ära võitnud maailma – meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg!“
Kiri heebrealastele räägib usukangelastest. Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, usus võeti ära Eenok, usus ehitas Noa laeva, usus oli Aabraham kuulekas, usus sai Saara väe suguvõsa rajamiseks, usus tegutsesid Iisak, Jaakob ja Joosep, usu läbi langesid Jeeriko müürid, usus mindi läbi mere otsekui kuiva maad mööda jne.
Paulus ütleb: „inimene mõistetakse õigeks usu läbi“; „inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse.“
Jaakobus lisab veel: „Kuulge, mu armsad vennad, eks ole Jumal selle maailma vaesed valinud saama usu läbi rikasteks ja pärima kuningriiki, mille ta on tõotanud neile, kes teda armastavad?“ (Jk 2:5) Usk on eriline and ja kingitus. Palvetage siis, et meie usk otsa ei lõpeks.

Tollel päeval, Kristuse tagasituleku päeval mõistame lõplikult, milline oli Jumala tahtmine ja plaan selle maailma jaoks, milline eriline osa on meile kingitud selles maailmas Jeesuse pärast ja milline oli selle usu väärtus, mis on tulnud Jeesuse Kristuse läbi. Praegu näeme seda kõike vaid aimamisi. Siis mõistame kõike, nagu näeksime palgest palgesse. Kinkigu Jumal armu, et keegi sellest õndsusest ilma ei jääks.
Aamen

 

Joel Luhamets (1952) on EELK piiskop ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English