Jutlused ja mõtisklused

Jutlus Kristuse sündimise pühal (Js 52:7-10)

ylo liivamagiKui armsad on mägede peal
sõnumitooja sammud.
Ta kuulutab rahu,
toob häid sõnumeid,
kuulutab päästet
ja ütleb Siionile:
„Sinu Jumal on kuningas!”

Kuule!
Su valvurid tõstavad häält,
nad hõiskavad üheskoos,
sest nad näevad silmast silma
Issanda kojutulekut Siionisse.

Rõõmutsege, hõisake üheskoos,
Jeruusalemma varemed,
sest Issand trööstib oma rahvast,
lunastab Jeruusalemma!

Issand paljastab oma püha käsivarre
kõigi rahvaste nähes,
ja kõik maailma ääred
saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:7-10)

Tänase jumalateenistuse sõnum on „Sõna sai lihaks“ Johannese evangeeliumi algusest. Olete te mõelnud, miks Sõna peaks lihaks saama? Oleks ju märksa loogilisem, kui Vaim saab lihaks, sest kuuluvad ju kokku pigem liha, ihu, hing ja vaim.

Johannese evangeeliumi alguses on algkristlik hümn „Alguses oli logos ja logos oli Jumala juures ja logos oli Jumal“ (Jh 1:1). Logos’el on mitmeid tähendusi: Vanas Testamendis nimetati teda Tarkuseks – see, kes oli enne kõiki aegu Jumala juures ja oli loomise vahendaja; gnostikud tõlkisid logos’e jumaluse ilmutajaks, kus teda kujutati jumaluse vahendajana maailmale; veel saab tõlkida logos’t kui ’elu’, ’elustaja’, ’vaim’.

Eks Piibli tõlkijatel on olnud raskusi läbi aegade. Vaatame kas või paremuselt maailma teist raamatut, Goethe „Fausti“, kus Faust peab endaga monoloogi:

„Kuid ära kohe meelt veel heida! Pilk ülemaise poole vii,
et ilmutusest tröösti leida, mis ehtsas ilus ja puhtuses on tallel Uues Seaduses.
Auväärne algtekst mõlgub meeles. Mul juba ammu tärkas soov
kord võtta sulg ja teha proov, kuidas kõlaks see armsas emakeeles.

„Alguses oli sõna,“ seisab siin. Ja olengi ma ummikus, mis piin!
Nii palju ma sõnale tähtsust ei anna. See teisiti vaja on ümber panna,
ja mulle näib, et olen õigel teel, kui tõlgin nõnda: „Algul oli mõte.“
kuid ära kiirusta, pea aru veel, et valesti ei algaks ettevõte!
Kas mõttest siis sai eluks öö ja õud? Ei, õigem oleks: „Algul oli jõud.“
kuid vaevalt kirjutasin selle rea, kui tunnen, et ka nii ei ole hea.
Vaim aitab mind, kõik kahtlus taganegu. Ma leidsin tõe, jah: „Algul oli tegu.““

Sõna lihaks saamisega muutusid sõna ja tegu üheks. Ja see tegutsev sõna oli Jumal. Jumal lõi maailma ja inimese oma sõna läbi. Jumal ütles „Saagu“ ja see, mida ta ütles, sai olema, sai toimuma, sai teoks. Ka sõnast loodud inimese käsutusse – tema käsutusse, kelle Jumal otsustas luua oma näo järgi – andis Jumal sõnad ja võime muuta sõnad teoks. Me teame, mis juhtus edasi. Inimene, tahtes olla vaba, eemaldus oma Jumalast. Ühes sellega eemaldus ta aga ka Jumala väest, eemaldus headusest ja armastusest, mis annavad sõnadele hea sisu ja muudavad need loomise vahenditeks. Jumalast eemaldunud inimeste käes muutusid sõnad lahjaks ja tühjaks. Sõnad eraldusid tegudest. Inimene kaotas valitsemise oma sõnade ja tegude üle. Ta muutus kõrgiks ja enesekeskseks ja kaotas usu Loojasse.

Ligi viis ja poolsada aastat enne Kristust oli Babüloonia impeerium vallutanud Juudamaa ja Jeruusalemma ning viinud rahva eliidi asumisele Babüloonia impeeriumi linnadesse. Vallutati vallutamatuks peetud püha linn ja hävitati Saalomoni tempel ning kuningas viidi vangipõlve. Purunesid kõik suured unistused, mida rahvas oli hellitanud sellest, et Jumala soosikutena hoida enda käes ülemvõimu maailma üle.

Vaesem rahvas jäi Juudamaale, elas edasi varemetes linnades, aga see oli vaid hingitsemine ilma lootuseta. Ka küüditatud polnud paremas olukorras. Ka neid vaevas süütunne, et nende, rahva juhtide pärast oli Jumal kogu rahva hüljanud, talle selja pööranud. Prohvet Jeremija sai Jumalalt ülesande kirjutada pagendatuile, et neil tuleb kohaneda, ehitada maju, saada lapsi ja lapselapsi.

See aga tähendas ju, et Jumal ei kavatse niipea muuta oma karistust ning pagenduses tuleb elada pikka aega, võib-olla lausa mitu sugupõlve. Rahvas oli väga masendunud, sest see oli olnud väga uhke rahvas, Jumal oli nende püha linna ikka ja jälle hoidnud mitu korda tugevamate vallutajate eest. Juuda elanikud olid lootnud, et Jeruusalemm ei hävi iialgi. Aga nüüd oli kõik kadunud. Isegi Jumala tempel oli hävinud – tempel, mis oli Jumala aujärg ja asupaik. Ja äkki oli Jumal tõesti nii kaugel. Ei olnud enam võimalik iga päev Temale templis ohvreid tuua, palvetada, abi paluda. Rahvast koormas raske süükoorem, et ta oli Jumala välja vihastanud oma kõrkusega, ülekohtuga ligimeste vastu ja vaid enese vägevuse peale lootmisega. Nüüd aga pidid nad külvama seemne võõrasse mulda; ja samal ajal harisid kodupõldusid võõrad käed.

Tunne oli lootusetu mõlemal pool – nii kodumaal, varemetes olevates linnades elavate vaesunud juutide seas kui ka võõrsil elavate seas. Prohvet Hesekiel kirjeldab nähtud olukorda: inimesed on kui orus laiali pillatud, kokku kuivanud luud, kelle lootus on kadunud, kes on nagu ära lõigatud!

Kui iisraellane ütleb, et lootus on kadunud, tähendab see, et ta ei looda enam Jumala päästele, mis aitab hädast välja. See reaalpoliitiline olukord, kus võimas Babüloni impeerium valitses pea kogu tsiviliseeritud maailma, ei võimaldanud mingitki tervemõistuslikku lootust, et kusagilgi võiks näha päästet.

Jumal andestas oma rahvale. Aga enne kui aeg täis sai, saatis Ta oma prohvetid sõnumitoojatena süütama rahva südamesse lootusekiirt – varsti viib Jumal kõik koju tagasi. Selle ülesande saab prohvet Jesaja, kes kuulutab:

„Trööstige, trööstige minu rahvast,
ütleb teie Jumal.
Rääkige Jeruusalemma meele järgi
ja kuulutage temale,
et ta vaev on lõppenud,
et ta süü on lepitatud.“ (Js 40:1-2)

Jesaja kõneleb 52. peatükis eeskätt neist, kes tõid koju, Jeruusalemma, häid sõnumeid Babülonist sellest, et pagulaspäevad on möödas ja kätte on jõudnud juudi riigi taastamine. Jeruusalemmale ja Juuda linnadele kuulutatakse uue maailmaaja algust, kus Jumal võtab Kuningana võimu enda kätte. Jeruusalemma valvurid kinnitavad rõõmuga neid uudiseid. Nad näevad sõnumitoojaid „oma silmaga“. Tõenäoliselt oli see esimene grupp Paabelist tagasipöördunuid, kes tulevad idast üle mägede. See on kindel tõend, et Issand on tagasi pöördumas Siionisse. Pagendatute tagasitulek pidi kuulutuse järgi toimuma pühas rongkäigus, kus Jumal ise käib kõige ees. Jumal on kuningas ja Iisrael on Tema sõjavägi.

Uues Testamendis tõlgendatakse see sõnum ümber. Päästmist Babülonist Kyrose valitsuse ajal vaadeldakse nii nagu ka päästmist Egiptusest Moosese päevil – ettetähendusena suuremast, täiuslikust Kristuse päästmisest. Jesaja (40:3) kõlav hääl, mis kutsub üles valmistama teed läbi kõrbe, mida mööda Jumal saaks juhtida oma vabastatud rahva koju Siionisse, muutub Ristija Johannese hääleks, mis kutsub Juuda kõrbes kokku Issandale valmistatud rahva.

Tulles tagasi Johannese evangeeliumi alguse juurde, võime näha, et heebrea keelt osanud autor on kasutanud verbi ’kuulutama rõõmusõnumit’ sarnaselt sõnaga ’liha’. Seega võiks väljend ’lihaks saamine’ tähendada ka jumaliku kuninga inkarnatsiooni kuulutamist! See Sõna toimimine maailmas ongi see evangeelium, mida Johannes kuulutab.

Kirjas roomlastele räägib ka Paulus: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit“ (Rm 10:15). Paulus on tõlkinud ’kaunid jalad’ tähendusega ’õigeaegsed’. Pauluse tahab öelda: kui õigel ajal on tulnud rõõmusõnumi toojad, need, kes kuulutavad päästmist! Oma kirjas galaatlastele kuulutas Paulus, et Kristus, evangeelium ja usk on tulnud just õigel ajal: „Kui aeg täis sai“ (’kairos’, st ’hetk’). Jesaja mõtleb heade sõnumite all seda, et vangid võivad tagasi tulla ja Juuda (Iisrael) ehitatakse uuesti üles. Just sellele uuenemisele – vaimulikult mõistetuna – viitab Kristuse evangeelium!

Jeesuse Kristuse tulekuga siia maailma täitusid prohvetitele antud tõotused ja Jumala päästev armastus inimeste vastu sai tõeliselt nähtavaks. Tähistades pidulikult Jeesuse sündimist, tunnistame Kristuse jumalikkust. Kirik kuulutab sellega Kristuse kui tõelise valguse tulekut maailma, et võita patu- ja surmapimedust. Me täname Jumalat selle eest, et Ta on tulnud oma Pojas inimesena inimeste keskele, saanud meie vennaks, et meiegi võiksime saada Jumala lasteks.

See on see Jumala Poeg, kes tuli lihas maailma, üks kord kõikideks aegadeks maailma, sisse öeldud Jumala Sõnana.

Aamen.

 

Ülo Liivamägi (1961) on diakoniameti kandidaat EELK Jüri koguduse juures ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English