Jutlused ja mõtisklused

Ajutised jõulud on kindel garantii (Mt 2:1)

Algur Kaerma„Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma“ (Mt 2:1).

Tint Pax Romana koodeksil oli ammu kuivanud, ent mõtted Germania vallutamisest ei andnud Gaius Octavius (Thurinusele) endiselt rahu. Impeeriumi põhjapiir oli nihutatud Doonau jõele, idas vaatas vastu Partia, lõunas ulatus keisririigi rajajoon kaugemale Egiptuse Thebast, kuid liikumist läände hoidis endiselt tagasi Germania Teutoburgi metsade salapärane gootide vaim. Piiridele viidud leegionid hoidsid veel hirmu all barbareid, kes Rooma suursugusust kadedusega jälgisid.

Rooma senati tunnustus ja talle omistatud tribuuni, konsuli, pontifeks Maximuse, princeps’i, imperaatori ning Augustuse tiitlid olid kokku kaugelt enam, kui Rooma valitsejaile eales enne teda oli välja antud. Kõrgelt maksustatud põllumajandus küll toitis riigikassat, kuid kulutused mängudele, templitele ja sõjaväele võtsid riigipirukast suure osa. Raha oli hädasti juurde vaja. Eesmärk pühendas abinõu.

Aastal 6 m.a.j kuulutas keiser Augustus välja loenduse, mis iga neljateistkümneaastase perioodi järel pidi korrigeerima laiaulatuslikult makse. Kuigi keisri määrus sundis paljusid riigialamaid ajutiselt oma elukohta vahetama, oli iga uus loendus ja inimeste liikumine alati ainukordne. Impeeriumi alamad pidid suunduma oma suguvõsa päritolu paika ning seal end registreerima. „Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel“ (Lk 2:4–5).

Rahvad on sajandeid liikunud ühest paigast teise kas ajutiselt või püsiva elukoha leidmiseks. Aga Jumal ootas seda ühte ja ainsamat pika kannatlikkusega. See Petlemma tallide bränd võrsus Jumala kaukas juba tuhat aastat varem: „Ja Issand ütles Saamuelile: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud. Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga“ (1Sm 16:1). Ajutisena tundunud ümberkorraldus lõi kildudeks nii Sauli kui Saamueli kavad, kuid ei andnud Iisai suguvõsale mingit kindlust tõusta troonitud peade hulka. Ajutise lahendusena nägid seda paljud, kuid erakordset sisu adusid vähesed.

Täispanga peale mänginud Juudamaa valitseja Heroodes oleks peaaegu tõmmanud ajaloo ainukordse jackpot’i, kui lootis kokkuleppest Jeesus-last kummardama tõtanud Hommikumaa tarkadega kasu lõigata. Kindla peale loodetud tulemus jättis järele pelgalt killud: „Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama““ (Mt 2:7–8). Esialgu uskumisväärsena tundunud soov minna kummardama sirguvat konkurent-kuningat tipnes paraku vahkvihas antud käsuga surmata Petlemma ümbruses kaheaastased ja nooremad poisslapsed (Mt 2:16).

Painav unenägu võis Maarjale ning Joosepilegi tunduda ajutine – me tuleme tagasi ja kõik saab taas korda –, kuid sellele vaatamata oli püha perekond juba teel Egiptusesse, et vastsündinut säästa. Alles siis, kui Heroodes surnud oli, ilmus Issanda ingel Joosepile unes: „Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!“ (Mt 2:20). Ajutisest rännakust Joosepi suguvõsa lähtepaika Petlemmas, et osaleda rahvaloendusel, ning kohe-kohe lõppevast põgeniku staatusest Egiptuses oli selleks ajaks möödunud mitu aastat ning ebakindla ja justkui ajutise arusaamise asemele vormunud erakordne ja püsiv teadmine. „Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest“ (Ho 11:1).

Jeesus kui noor Iisrael ja uus Mooses on evangelisti veendel leidnud oma kindla koha, vaatamata kõikidele, justkui ajutistele rännakutele: „Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest““ (Mt 2:15).

Prohvetite, nägijate ja kirjaseletajate kuulutused Kristuse sünni ja selle erakordsuse kohta võisid anda petlikku aimu maailmade Looja ajutistest ehk siis muutlikest kavatsustest, kuid need osutusid ilmutuslikku realiteeti arvestades siiski kindlateks kriteeriumideks. Just selle erakordsuse tõttu. Näivalt ajutisest kujunes välja permanentne ja püsiv.

Tunneme ju kõik tarkuse sõna, et pole midagi kindlamat ajutisest lahendusest. Jumala inglite ergutushüüde „Ärge kartke!“ saatel Petlemmas elavaks saanud Jumala Poja sünd oli koos arvatava ajutisusega õieti erakordne, kordumatu ja ainulaadne – ja sestap püsiv. Peidetud aarde avastamine võib alati tunduda ajutise ehk mööduva õnnena, mis iga hetk pudenemas käest, kuid aarde kätte võtmine ja kindel omamine toob tasahilju esile jääva väärtuse.

Õnnistatud pühasid ja armurikast uut aastat!

 

Algur Kaerma (1962) on Vancouveri Peetri koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English