Jutlused ja mõtisklused

Vaata, su pääste tuleb! (Js 62:10–12)

Katri Aaslav-Tepandi1„Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp! Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu. Ja neid hüütakse „Pühaks rahvaks”, „Issanda lunastatuiks”. Ja sind hüütakse „Otsituks”, „Linnaks, mis pole maha jäetud”.“ (Js 62:10–12)

Algamas on advendiaeg. Ootuse aeg. Meie laiuskraadil on see aasta pimedaim aeg ja üha pimedamaks läheb. Pimeduse tulekuga kasvab me igatsus valguse järgi. Päikese järgi. Valguse ootuse aeg pole lootusetu ja masendunud ootamine, me teame kindlalt, et pimedus ei jää kestma, tuleb juba valgem jaanuar, siis veebruar, kus päevad juba päris valged, tuleb märts, kevadki. Advendi alguse puhul ei mõtle me siiski aastaringkäiku, päikese kõrgemat kaart. Me ootame Teda. Lunastajat, Päästjat. Jeesuse Kristuse sündimist, Tema tulemist meie ellu. Tõelise valguse tulemist. Jeesuse tunnistab enese kohta „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12) „Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.“ (Jh 9:5)

Tänaseks jutluse aluseks on salmid Vana Testamendi prohvet Jesaja raamatust. Jesaja raamatul on advendiajal oluline koht messiat, päästjat ja lunastajat ettekuulutavate sõnumite pärast. Nõnda oleme seotud läbi mitme aastatuhande Vana Testamendi aja Iisraeli rahva messiaootusega, päästelootusega ning läbi sajandite kristlaste lootusega päästele Jeesuse Kristuse läbi.

Prohvet Jesaja kuulutab: „Vaata su pääste tuleb!“ Jesaja raamatu need salmiread on kirjutatud ajal, mil juudid olid naasnud Paabeli vangipõlvest tagasi Palestiinasse, oma kodumaale. Võimas Babülon oli langenud Pärsia kuninga vallutuse tagajärjel ja uus võim lubas Iisraeli rahval tagasi pöörduda. See ei tähendanud küll tulemist endise vabadusse ja omariikluse juurde, aga see oli ikkagi võimalus hakata kodumaal oma elu uuesti üles ehitama. Lugedes Jesaja raamatus Iisraeli rahva kannatustest, vabaduse kaotusest ja tema ootustest ja lootustest, võime ära tunda ka meie oma eesti rahva loo, okupatsioonid, küüditamised. Iisraeli rahva tagasipöördumine kodumaale võis olla sama suur ja vabastav tulek kui siingi Maarjamaal, mil pärast ränki Siberi aastaid leebemate poliitiliste tuulte hoovuses lubati küüditatud rahvaid, ka eestlasi kodumaale tagasi.

Jah, tuldi mitte vabasse Eestisse, aga vabamasse kui sunnitöölaagrid, siin ei olnud traataedu, siin saadi hakata oma elu üles ehitama, kohanedes ja kohandudes. Nii ka Iisraeli rahvale oli uus okupatsioonivõim oma leebema poliitikaga teatavaks kergenduseks, see oli ränga eksiili, kannatusaja lõpp. Ja see, mis järgnes esmasele joovastusele, oli reaalsuses pettumine. Suured ootused, kuldsed mälestused Jeruusalemma endisest hiilgusest, illusioonid vabadusest asendusid pettumusega. Püha linn oli varemeis, tempel hävitatud, üldine viletsus, tuhmuvad tulevikulootused. Jeruusalemma tempel lubati uue võimu poolt uuesti üles ehitada, kuid suurt õnneaega ei saabunud. Selle Iisraeli rahva olukorra valguses saab lugeda neid prohveti julgustavaid salme, mis kuulutavad oma rahvale päästet, õnneaegade saabumist. See on Jumala tõotus Iisraelile, pääste tõotus, tõotus kogu maa ja rahva uuestisünniks

„Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp!“ – hüüab prohvet, hüüab tungivalt, sisenduslikult, korrates sõnu. Mõni salme enne on ta öelnud: „Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal.“ (Js 60:1) Prohveti üleskutse on suunatud nii juba kodumaale äsja saabunutele kui alles paguluses viibijatele, kahtlejatele. Ta kutsub oma rahvast väravaist välja minema. Siin võib mõelda, et prohvet peab silmas vangipõlve Babüloni väravaid. Sarnased kirjakohti leiab Jesaja raamatus veelgi: Js 48:20 („Minge välja Paabelist”) ja Js 52:11 („Lahkuge, lahkuge, minge ära sealt“). Babüloni kui vangla väravad on nüüd avatud, need võib vabaduses endast maha jätta nii füüsiliselt kui vaimselt, võib minna läbi Siioni ehk Jeruusalemma väravate, läbi templi väravate, et saada seeläbi puhtaks, elada puhast ja püha elu.

Prohvet hüüab: „Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu. Ja neid hüütakse „Pühaks rahvaks”, „Issanda lunastatuiks”. Ja sind hüütakse „Otsituks”, „Linnaks, mis pole maha jäetud”.“

Mis tähendab Siion, see täna meile arusaamatu nimi? Kes on Siioni tütar? Need on olulised mõisted, milles kaudu avaneb prohveti sõnum. Siion on Jeruusalemm, templilinn, Taaveti linn, Jahve linn, Issanda linn, see on Iisraeli Püha Siion. See on Jumala troon, Jahve poolt endaga liidetud, Jahve poolt armastatud. Ja on ka Jumala kohtu linn. Siioni tütar on Iisraeli rahvas. Salm lõpeb Jumala tõotusega: Siion on „linnaks, mis pole maha jäetud.“ See on kinnitus, et Jumal päästab Iisraeli rahva, Jumala rahva. Jumal tõotab anda lunastavat armu, kustutada süü ja patt neil, kes Jumalat ootavad, teda hüüavad, Jumalale meelepärast elu elavad. Siion on kui uus Jeruusalemm, see on rahva uuestisünd, kel on uus suhe Jumalaga, ning Jumal annab oma uuesti sündinud rahvale tasuks majandusliku õitsengu, rikkuse, külluse, rahu ja õigluse. Tõotus, et Iisraeli rahvas näeb rõõmuaega, mil taas kogutakse kokku laialpaisatud rahvas, kes saabub Iisraeli, kaasas „kulda ja hõbedat ja viirukit“. Vägivald lõpeb, leinapäevad lõpevad, algab rahuaeg – tõotab Issand. See on prohveti julgustus, päästesõnum eksiilist tagasipöördunud ja tagasipöörduvale Iisraeli rahvale, kelle illusioonid on purunemas ja usk kõikumas. Uus olukord nõudis uut lootust, uut usku Jumalasse: Issand ei jäta sind maha, ta saadab sulle pääste. See oli pooltuhat aastat enne Kristuse tulekut maailma, advent, pääste ootuse aeg enne Kristust.

Jesaja kuulutamise aja ning Jeesuse kuulutamise aja vahel oli ligi viissada aastat, Iisraeli rahvas oli üle elanud erinevad okupatsioonid, vabadusvõitlused ning Jeesuse tuleku ajaks oldi Rooma ülemvõimu all, ränkade koormistega, küll teatavate vabadustega, ning tempel oli taas üles ehitatud. Oodati Messiat, Päästjat.

Keskajast pärineva kirikliku traditsiooni kohaselt loeti esimesel advendil kirjakohti Jeesuse tulekust Jeruusalemma. Jeesus ei saabu Jeruusalemma uhke ja võimukana sõjaratsul, ta tuleb alandlikuna eeslisälu seljas. Ja mida teeb Jeesus teda juubeldades vastuvõtvat rahvahulka nähes – ta nutab Jeruusalemma pärast, ta ennustab Jeruusalemma hukku, ränki kannatusaastaid ja viletsust oma rahvale. Jeesuse sõnul ei ole tema rahvas ära tundunud soosinguaega, Jumala poolt antut. Ei ole ära tundnud Teda, Jumala Poega, ei ole teda vastu võtnud. Oodati, jah, Messiat, Päästjat, Jumala poolt saadetud üleloomulikku kuju, oodati imelist ja vägevat kuningat Taaveti soost. See oli okupeeritud riigi rahva ootus, et tuleks see, kes viiks rahva Rooma ülemvõimu alt, kes taastaks oma riigi, tooks rahvale kaotatud vabaduse, hiilguse ja au, õigluse ja õiguse. Jeesust ei tuntud ära, et tema ongi see, et tema ongi Messias, prohvetite poolt tõotatud, Jumala poolt saadetud Päästja, Lunastaja,

Advendile annavad uue värvingu küsimused: kas meie tunneme ära Tema? Keda me ootame ja mida me ootame? Mida on meil ära tunda nende jõuluhullude päevade ja odavate jõulumüükide ja šokolaadiga advendikalendrite keskel? Ja kas need tõsised küsimused mahuvad ootusaja rõõmsasse meelsusesse?

Jeesuses ei tuntud ära Jumala Poega, Messiat ehk Kristust, ei tuntud ära tema armastuse sõnumit. Oodati midagi erilist, suurt ja võimast, mingit unistuste Messiat, mis muudaks kohe radikaalselt kogu rahva elu, annaks kohe kätte rikkuse, heaolu ja õnne. Tuli lihast ja luust inimene, kes kuulutas jumalariigi saabumist, kes nõudis usku, päris usku, mitte usurituaali, mitte kombetäitmist. Nõudis armastusekäsu täitmist, halastust, mitte kohtumõistmist. Oli kaasinimeste silmis inimene, lihtsalt inimene. Kui püüda end mõelda toonaste juutide, Jeesuse kaasaegsete juurde, siis võime neid mõista. Kas meie tunneksime Jeesuses Jumala Poja ära, usuksime, kui näeksime teda enda ees, et tema on Jumala saadetud päästja? Eks meiegi küsiks tunnustähti nii nagu variserid, imetegusid, midagigi, mis annaks aluse uskuda Tema jumalikkust.

Tagasi tulles Jesaja rõõmusõnumi juurde: see pidi sügavatel mureaegadel äratama üles kadunud lootuse ja usu. Ka äratundmise, et Jumal on oma rahvale juba halastanud, et ta on juba kinkinud soosinguaja, ta on nad kodumaale tagasi toonud, andnud tagasi templi, on loonud eeldused inimese maisele õnnele. Inimene peab pingutama, inimene peab ise teostama oma ettekujutuse õnnest. Jumal annab võimaluse, annab hingejõu. Kui prohvet hüüdis usu kaotanud, masendunud rahvale: „Sinu pääste tuleb?“, siis kuidas tema sõnu oleks pidanud kuuljad uskuma, kui ei olnud nähtavat alust uskumiseks, kui igapäevaelu raskused kõnelesid inimestele, et Jumal on maha jätnud oma rahva. Ja selles pimeduses kõlab prohveti rõõmus hääl: Jumal ei jäta sind maha, ta saadab pääste, pääste on juba tulekul. Usu kaotamine on inimlik, oleme kahtluste ja muremõtete alla mattumisega oma elus kõik kokku puutunud. Kuidas edasi elada, kui valgus on muutunud pimeduseks me hinges? Ning siin tulebki prohveti sõnum: usu ja su pääste tuleb. Usu reaalsuse kiuste, kõigi nähtavate ja tuntavate raskuste kiuste, et see, mis täna sind muserdab ja maad ligi rõhub, see möödub!

Ootuseaja illusioonid ja suured lootused tihti ei kattu sellega, kui oodatav on käes. Teine oluline küsimus on, kas me tunneme alati ära selle või mille, mida igatsesime, mida lootsime, mis on olnud me elu eesmärk, sügavaim vajadus, kui see on käes. Nii nagu me igatsesime riiklikku iseseisvust, sõna- ja südametunnistuse vabadust, ja ei saa eitada, ihaldasime ka jõukust, kõike seda, mis sellega kaasneb. Paraku reaalses elus tulevad kõik maised hüved tunduvalt aeglasemalt ja raskemalt, kui me unistame ja see paneb kohe proovile me kõrgemad ideaalid, armastuse, usu.

Mida Jumalalt advendiaja alguses paluda: et tunneksime ära Jumala poolt meile antu, Jeesuse Kristuse, oodatu, igatsetu. Et võiksime olla tugevad usus. Nõnda kui teades, et aasta pimedamale ajale järgneb valgem, nii ka uskuda, et Jumal on minuga, ta ei jäta kedagi maha, ta armastab meid. Ta on andnud meile oma Poja, Jeesuse Kristuse, Päästja ja Lunastaja. Aamen.

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English