Artiklid

Katkeid Johan Kõpu märkmetest

Nirgi_Margit

1906. aasta kevadel kirjutas Johan Kõpp: „Ma püüdsin isiklikku õnne kätte saada ja unustasin selle juures kohusetäitmise ära. Isiklik õnn pidi mulle kohusetäitmist võimalikuks tegema. Aga ei ole õnnetundmust wõimalik, kui kohused täidetud ei ole. Nüüd on selge: kohuse täitmine peab kõige eel käima ja mis selle järel tuleb – on Jumala asi.“

1977. aastal alustasin õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis. Minu ja mu kaasaegsete õnn oli, et enamus meie õppejõude olid õppinud Tartu Ülikoolis ajal, mil ülikooli õppejõud ja rektor oli Johan Kõpp. Oma õpetajatelt kuulsingi esimest korda Johan Kõpust.

Meeldejäävaim lugu on sellest, kuidas rektor Kõpp vestles ülikooli fuajees noorte usuteaduskonna üliõpilastega. See oli härrastele tudengitele au! Vestluse ajal sisenes ruumi ülikooli teenija, käes küttepuudega täidetud ämbrid. Rektor vabandas oma õpilaste ees, katkestas vestluse ning avas teenijale ukse. See oli valutu valus käitumise õpetus, mille vanad mehed legendiks rääkisid ning mida ikka ja jälle meenutati. Kui seda lugu kuulsin, ei osanud kuidagi aimata, et mul on kord võimalus ja luba piiskop Kõpu endist kogudust Laiusel teenida.

Nüüd, palju aastaid hiljem, usun kindlalt, et Laiuse koguduse omaaegse püsimise üks võimalusi oli Johan Kõpu vaimuliku töö tulemus. Täna me teame, et Johan Kõpu ustavus Jumalale on olnud aluseks kogu Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku aktsepteerimisele II maailmasõja järgses maailmas.

1999. aastal alustas Johan Kõpu pojatütar Mari Kõpp oma vanaisa päevikumärkmete ja kirjutiste korrastamist. Enamik sissekandeid pärinevad kaustikust „Märkused. J. Kõpp“. Osa kirjutisi oli lahtistel lehtedel. Need Kõpu märkmed hõlmavad ajavahemikku 26. veebruar 1906 kuni 13. november 1943.

Nendele märkmetele lisaks on säilinud Johan Kõpu päevik aastatest 1944–1947 ning väikene kaustikuke pealkirjaga „Wabad silmapilgud“, kuhu on Johan Kõpp kirja pannud oma luuletused. Esimese luuletuse all on daatum 12. aprill 1897 (Lihawõtte öösel). Viimane luuletus kannab kuupäeva 24. oktoober 1958 ja on kirjutatud paguluses.

Kui päevikutest saame lisateavet eelkõige selle kohta, milliste probleemidega Johan Kõpp kokku puutus nii rektoriametis kui hilisemas piiskopiametis, siis „Wabad silmapilgud“ hoiavad oma kaante vahel arvatavasti seda, mis oli Kõpu hinge peidetud ja millest osa peitu jääma peakski. Neis värssides on romantilist traagikat. Mängin mõttega, et ehk tema lemmiku Juhan Liivi luule mõjusidki.

Nii kirjutab Kõpp 1897. aasta lihavõtte öösel:

Pää kõrgel, keha sirge!
Pilk julge, kindel samm! –
Et tõusku tormid, marud, –
Ei raugene mu ramm!

Käin uhkelt mööda ilma,
Ei kartust tunne ma;
Näen kuskil leinwat hinge,
Löön tuimalt käega.

Kuid – mis mu süda ütleb
Kas rahu tunda saan?
Kes näeb, mis rinnas peidul,
Mis walu kannatan?!

Ei kell`gi tarvis teada,
Et aiman surma ööd,
Et kole uss mu rinnas
Teeb häwituse tööd!

Niisiis kurbuse ja kannatused sulgeb Johan Kõpp vabade silmapilkude ajal väikesesse raamatukesse.

Värsside alla, mis valminud 1898. aasta 25. juunil ja mis algavad sõnadega „Mis surra? – Elada ma ihkan“, on kirjutatud märkus: „Kannatasin pidevalt raske peavalu all, mis kestis u. aasta ümber. Olin arvamises, et peaajus on mingi kasvaja või midagi sarnast. Oleks siis olnud professor Puusepp saadaval, oleksin tingimata tema juurde läinud. Ütlesin kord isale, et lähen tohtri juurde, et ta mu peasse augu teeks ja vaataks mis sääl on. Isa kohkus väga ja ütles: Ära seda tee!“

Mis surra? – Elada ma ihkan,
Weel elada ja teha tööd!
Kõik tühja rõõmu, lõbu wihkan,
Et eemal`hoida wiimast ööd.

Weel kaua kallil kodurajal
Siin tahaksin ma elada,
Ja kurbuse ning rõõmu ajal
Ta ligi ikka wiibida.

Ma tõtt ja õigust wõtaks kaitsta
Ja tänu wõlga tasuks weel!…
Ma tahaks kord ka õnne maitsta,
Mis kaugel nagu wilgub eel!…

Jah, elada! … Ju jälle põue
Mul`surmamõtted pugenud:
Mis aitab taimel elunõue,
Kui juur ju ussil uuristud?!!

Tartus 25. juunil 1898. a.

Jäägu hetkel meile meelde Johan Kõpu viimaste luuleridadena 1958. aastal 24. oktoobril kirjutatu „Ma olen“.

Ma olen kui oksast irdunud leht,
Mis sihitult tuule ees keerleb,
Ma olen kui kaljust pudenend kild,
Mis tahtmatult allmäge veerleb.

Mu süda on lukus ja hing on kui vang –
Kes avab ja ütleb: saa vabaks?
Kes purustab tuimuse, kartuse keed
Ja närivaid kahtlusi tabaks?

Üks säde mu hinges – kas kustub see pea?
Kuis suudan seda veel päästa?
Kui maailm end hukkuma valmistab –
Kes üksikut uppujat päästab?

Mu igatsus – vaikne kui õhtune õhk
Et näeksin veel valguse randa!
Ees udu nii paks kui kaljune vall –
Kes sellest küll läbi võib kanda?

Sul, Isa, on Sõna – ise Sõna ju Sa
Ja kõikide asjade algus,
Su poole kõik asjad, Sa üksinda veel
Võid ütelda: Saagu valgus!

Tulles tagasi Johan Kõpu päevaraamatute juurde, meenutan ettekande alguses mainitud Kõpu mõtet: „[E]i ole õnnetundmust wõimalik, kui kohused täidetud ei ole. Nüüd on selge: kohuse täitmine peab kõige eel käima /…/“ Kui Johan Kõpu elu esimene pool – lapsepõlv, õppimise aastad, töö kirikuõpetajana ja töö Tartu Ülikoolis – langeb aega, mil meie kodumaal läksid nii ühiskondlik- poliitilised, sotsiaalsed kui ka hariduslik-kultuurilised olud tasast edenemise teed, siis piiskopi ametisse asumine ja sellele järgnev on Kõpu aega ja vanustki arvestades otsekui teise elu alustamine ja seda suures osas kriisi tingimustes. Kriisides tuleb avalikuks aga iga inimese pühendumus ja kohusetäitmise tahe.

Mind on pannud mõtlema ja ühtlasi ka imetlema Johan Kõpu käitumine 1944. aasta sügisel kui ta SD (sks Sicherheitsdienst) ülema tungival soovitusel vaid neljaks kuuks sõjapakku läheb. 20. septembri päeval kirjutas piiskop Kõpp EELK Konsistooriumile: „Teatan, et kujunenud olukorra tõttu lahkun Eestist, loodan et ajutiselt. Minu aset täidab esialgu vikaarpiiskop J. O. Lauri ja tema lahkumise järel assessor A. Eilart. Jumala rohke arm ja heldus olgu meie maa ja rahvaga ning kirikuga.“ (EELK Konsistooriumi Arhiiv, Piiskopi kirjavahetus 20.09.1944) Sama päeva õhtul lahkus J. Kõpp koos abikaasa ja tütrega Tallinnast. Rootsi jõudsid nad 23. septembri õhtul, 24. septembril kell 11 toimus Kõpu esimene palvetund Rootsis Värmdös. Seega olid Kõpu kaaspagulased juba järgmisel päeval Kõpu poolt vaimuliku hoole alla võetud. Palvuse aluseks oli Taaveti Laul 121:

„Ma tõstan oma silmad mägede poole,
kust mulle abi tuleb!
Abi tuleb mulle Jehoova käest,
kes on teinud taeva ja maa!“

Lõpetan Kõpu päevaraamatutes kirja pandud mõtetega. Ärgu hea kuulaja siin unustagu, et neid märkmeid tehes Kõpp ilmselt ei arvestanud sellega, et need kunagi sellisel kujul avaldatakse.

„Tule, aita mind elule mõtet anda, üksi ei suuda ma seda mitte!
See on orja kõne.
Tule ja jaga minuga seda mõtet, mis mina elule andsin.
Nii rääkis waba mees.“

18. oktoober 1906. aasta.

Järgnevalt viitan märkmetele, mis on ilmselgelt mõjutatud 1905.–1906. aasta poliitilistest oludest. Kõpp kirjutab: „Tõnisson wõitleb üleinimlise jõuga selle eest, et meie rahwas tähtsast silmapilgust ilma waluta wõi wõimalikult wähema waluga üle saaks ja ometi sedasama wõidaks, mis lõpmata suure walugi läbi /…/ Üksikut inimest ja ka rahwast wõib kaswatamise läbi mõnestki asjata raskusest ja walust ära hoida.“

Pärnu, 1908. aasta. „Usk on elu. Ta on midagi, millel meie elu kohta tähendus on, elu kohta maapääl. Mitte ainelise elu kohta, waid kõlbelise elu kohta: ta on jõud, mis meid paremaks teha, Isaga ühendusse wiia wõib. Seda peab ta olema – muidu on ta surm.

Meil saadetakse proowiaasta pidajaid (õp.ameti kandidaatisid) tihti wanade õpetajate juurde, neile toeks ja abiks. Kas ei oleks õigem neid noorte, paremas eas kesk tööd seiswate meeste juure saata, kus nad näha ja õppida wõiksiwad, kuidas tööd tehakse usus elu ja tulewiku sisse. See on tähtsam neile – ja usuelule. Mis on aga sellewastu sellest hääd, kui nad juba oma ameti ja töö alguses peawad nägema, kuida eluga lõpuarwet tehakse? Kas mõteldakse selle pääle, kuida ühes olemine inimesega, kes ühe jalaga hauas seisab, hingeliselt mõjub, kuida see, ma ütlen, – haualõhn, mis noort õpetajat tema ameti algul ümbritseb, nagu suruw, halwaw, elu häwitaw wõim hinge pääle heidab ja hinge sisse ennast sööb? Kas ei saa selle läbi mõnigi eluidu juba alguses surmatooja enese sisse?“

20. sajandi alguseks oli langenud loor naiste ja nende õigusejanu palgelt. Kas nii hullusti, et ka meie armsal Isamaal? Mida arvab sellest Kõpp?

Pärnus 4. aprillil 1908. aastal. „Naisterahwad nõuawad meestega ühesuguseid õigusi. Selle juures on neil aga ometi hää meel, kui pidude piletite hindades neile maha jäetakse ja neid wähem lubatakse maksta. Teeniwat wähem. Aga: armuannete wastuwõtja annab tingimata oma sisimesest wäärtusest (Würde) midagi ära. Ka wähem lahedates oludes ja elutingimustes oma wäärtust (Würde) teada – see on, mis õigusi kätte toob, mitte aga kaastunde ja haleduse äratamine. Ole midagi, siis on sul õigused!

Naisterahwad tunnewad küll oma hinda, kuid mitte oma wäärtust. Nad teawad, et neid meestele tarwis on, aga et neid ka iseenesele tarwis on, seda nad ei suuda mõista, õigemini tunda. See, mis naisterahwale hinda annab – keha, nägu, esprit – kaob, nemad aga ehitawad selle pääle, selleasemel, et seda soetada, mis iialgi ei nõrke – Wäärtus – Würde! [Väärikus]“

Järgnevad märkmed on pärit aastast 1937, kui haridusministeeriumil valmib ülikooliseaduse muutmise eelnõu, mis kaotab rektori, prorektorite ja dekaanide valitavuse. Rektor Kõpp on iseloomustanud asjade käiku sõnadega: „1899. aasta sügisel ütles Viljandi rahvakoolide inspektor Ratschenko õp. V. Reimanile minu juuresolekul, olles kõnelenud ministeeriumikooli asutamise aktsioonist: Mis on talupoegadel – muzikidel – ütelda kooli asjus? Mina olen see, kes otsustab ja – riigi valitsus teab ise, missuguseid koole vajatakse. 1936–7 aastal ütles haridusminister A. Jaakson mulle: Teie räägite mingist Ülikooli Nõukogust ja selle otsustest – mis asutus see on ja mis on sellel ütlemist Ülikooli asjus?

Meie asi on otsustada Ülikooli küsimusi, mitte aga küsida nõu mõnelt „nõukogult“! Meil on vaja rektorit, kes küsib kõigepealt, mida meie (s.o. V.Valitsus) tahame, aga mitte – mida tahab Ülikool või tema nõukogu /…/“

„[T]undsin ennast nagu ära teotatud ja häbistatud olevat – ilma aimamata, miks? /…/ Ministri kabinetist väljudes sattusin seesugusesse ärevasse meeleollu, et oleksin peaaegu ümber pööranud ja kisendanud: „Kak vam ne stõdno, gospoda!?“ Need sõnad olid arutluse ajal kusagilt meele tulnud. Jõudsin ennast siiski valitseda.

Väljas ilus päev, minul aga silmad häbi täis, ei tahtnud ühtegi inimest näha ega kellegiga kokku puutuda. Sõitsin välja Kadriorgu ja istusin Russalka juures paar tundi. Hinges liikus masendav küsimus: kas meie tõesti oleme nii armetud, et nõnda peame oma asju ajama?!! Meie sisemine vaesus, armetus ja närusus seisis nagu täiesti alasti minu ees. Mul oli häbi, tõsiselt häbi – meie pärast, et meie paremad inimesed nõnda peavad asju ajama. Sest ma ei saanud lahti tundest, et minuga mängiti – ja nimelt õige inetut mängu!“

26. oktoober 1941. „[E]nese kohta ütlen, et mina ei tahaks ka hauas punastada, kui kord üteldakse, et oli seesugune rektor, kes need haridusministri seisukohad hääks kiitis.“

„Kevadel 1936 oli mõnda aega olnud päevakorral küsimus: kas iseseisev tehnika ülikool Tallinna, Tartu Ülikooli tehnika teaduskond asukohaga Tallinnas või – ometi Tartus? Asja oli arutatud Riigikogu hariduskomisjonis – lõppseisukohaga: jäägu Tartu ühenduses Ülikooliga. Haridusminister Kann oli lühikeseajalise Tartus viibimise järgi jõudnud otsusele: Tallinna! Ta avaldas selle otsuse ajalehtedes kohe pärast Tallinna jõudmist. Küsimus pidi tulema Vabariigi Valitsuses lõplikult otsustamisele.

Minul oli olnud Riigivanem K. Pätsiga korduvalt kõnelusi selle küsimuse üle, kus tuli ligemalt seletada ning selgitada Ülikooli seisukoha aluseks olevaid asjaolusid. Enne küsimuse lõplikku otsustamist tegi Riigivanem mulle ettepaneku tulla Vabariigi valitsuse koosolekule (täpsemalt: ta ütles, et ta „võimaldab“ minule) andma ülevaadet Ülikooli olukorrast üldse ning seisukohast kõrgema tehnilise hariduse korraldamise küsimuses eriti. /…/ Kindlaks määratud päeval läksime Vabariigi Valitsuse koosolekule: pääle minu veel Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna dekaan prof. J.Kopvillem ja eradotsent O.Madisson.

Ma tänasin alguses võimaluse eest Ülikooli küsimuses seletusi anda Vabariigi Valitsuse ees, kus ju Ülikooli asjad tihti kõnel ja otsustamisel on ja andsin siis ülevaate Ülikooli tegevuse ja eriti majandusliku seisukorra üle, näidates, kui suurte majanduslikkude raskustega Ülikoolil on olnud ja on veel võidelda, et oma ülesannete kõrgusel seista. Edasi seletasin, et tehnilise hariduse küsimuses ei ole Ülikoolis lähtutud küsimusest, kas Tartu või Tallinn, vaid ainult otstarbekohasuse ning asja väärika korraldamise seisukohast, arvestades selle juures ka E.V. majanduslikku kandejõudu. /…/

Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Laidoner näitas oma huvi minu seletuse vastu üles sellega, et ta varsti pärast seda, kui olin oma ettekande alanud, lauast üles tõusis ja akna juure läks, kus käed meie poole pöördud seljal, pikemat aega aknast välja vaatas. Sääl oli nähtavasti huvitavamat näha, kui kuulda igavat juttu Ülikoolist, kelle audoktor ta oli. Pärast läbirääkimise ajal tegi ta ainult ühe sõnavötu puhul vahelehüüdena, ilma sõna küsimata, sarkastilise, õige üleolevas ning halvakspanevas toonis, märkuse: „Ütelge, kas on veel kuskil maailmas seesugust „monstrumi“, et riigi pealinnas ei ole ülikooli!“ Kui tähendati Haagile, siis ta vist ka selle kohta midagi tähendas, kuid mida – ei mäleta.

Majandusminister Selter leidis võimaliku ning vajaliku olevat oma seisukohta sellega avaldada, et ta minu sõnavötu ajal, poolviltu minu vastu istudes ja mulle otsa vaadates, kolm korda – väikeste vaheaegade järele – tugevasti haigutas, ilma et oleks kättki suu ette pannud. Mina pidin vaatama tema laia koonu – ja edasi kõnelema. Sõna ei võtnud.

Riigivanem tegi lõpul veel mõne märkuse, et Valitsus kaalub küsimust ja otsustab siis, kuid ei jätnud minule kahtlust selle kohta, milline see otsus saab olema. /…/

Otsus langes ka varsti, vististi samal koosolekul: kõrgemat tehnilist haridust tuleb korraldada Tallinnas, nagu oli haridusminister Kanni ettepanek.“

20. juuni 1943. „Teati rääkida, et Tõnisson varsti pärast 21.VI 40 „riigipööret“ kellegi tuttava küsimusele, mis tema asjast arvavat, ütelnud: see on hää, et see bande Toompealt minema kihutati – nüüd aga sõidame kõik üheskoos põrgu! Ja nüüd – milline saatus nii Tõnissonile ja tema sõpradele kui vastastelegi! Aeg ei ole veel kergitanud linikut selle tragöödia ees. Kas see üldse kord sünnib – kes saab seda praegu ütelda!“

1944. aastal tehtud sissekanded lasevad aimata piiskopi viimase kodumaal oldud aasta tegemisi. Neid ülestähendusi lugedes on tunne, et vana mees teeb oma piiskopi tööd nagu noor: sõjaga võidu joostes, õnnistades ja pühitsedes, teadmata, et järgmist aastat kodumaal enam ei tule. Tavapärasest sagedamini toimuvad korralised ja erakorralised konsistooriumi koosolekud. Arutluste all on kirikuelu korraldus sõja tingimusis, sh kirikuvarade kaitsmine, vaimulike käekäik, nende emigreerumisega seotud küsimused. Koosolekute vaheaegadel toimuvad õpetajaameti eksamid ja ordinatsioonid ning sage jumalateenistuste läbiviimine Eesti erinevates kogudustes. Sõit kogudustesse toimub aga ajale kohaselt: kord rongiga, kord veoautoga, kord istumiskohaga juhi kabiinis, kord veoauto kastis ja mõnikord järele saadetud sõiduautoga.

1944. aasta septembris kirjutab Johan Kõpp: „Rida nõupidamisi ametivendadega olukorra asjus, mis sõja sündmuste arengu tõttu muutub päevpäevalt tõsisemaks. Kaalumisel kiriku varade kindlustamine otseste kahjustuste eest tekkida võivates võitlustes, õpetajate isiklikku saatusse puutuvad küsimused. Ärev meeleolu kasvab päevast päeva, eriti sõjasündmuste tõttu Lõuna-Eestis, kui üks koht teise järel loovutatakse ning Tartu ümber puhkevad rohked võitlused, levides põhjapoole Tartut. Rida ametivendi lahkub Eestist sept. kuu keskpaiku. Saksa ülemus annab minule tungivalt nõu aegsasti Eestist lahkuda, rõhutades, et minul osutub võimatuks siia jääda ning hiljem võib nõutud ärasõit laevaolude halvenemise tõttu olla seotud suurte raskustega. Jään siiski äraootavasse seisukorda tegemata erilisi valmistusi lahkumiseks. Ehk on Jumalal meiega teine nõu.“

On arvatud, et Kõpu lahkumine oli teadlik põgenemine, sest targa inimesena ei oleks ta saanud sakslaste lubadusi tõsiselt võtta (S. Loit. Erakiri M. Nirgile, 16.04.2009). Arvestades aga Johan Kõpu äärmist ausust ja sirgjoonelisust ei tahaks sellega nõustuda. Liiati kui meie järeldused pärinevad allikaist, mis nii isiklikud on. Inimene, kes ei valeta, seda vaevalt endagi ees teeb.

29. juuni 1943. „Möödunud aasta augustikuus Saaremaa kogudusi külastades nägin /…/ järgmist pilti: maantee lähedal talu varemete keskel (mõned vundamendiosad, ahjud, igal pool suitsunud ja ka poolpõlenud palgiotsi) kaks last – umbes 6 ja 4 aastased tütarlapsed – mängimas. Olid neil mingid asjakesed käes ja üks neist istus kivil, teine seisis juures /…/ Jäin haaratult vaatama ja käskisin oma saatjal hobust natuke peatada. Vaatasin natuke aega ja mida enam vaatasin, seda enam tahtsin vaadata. Ja nagu iseenesest tuli kusagilt mõte: varemed ja mängivad lapsed – eks see ole meie rahva ajaloo sümbol! Kui tihti on meie rahva kodu olnud muudetud varemeteks; kuid ikkagi on varemetel tõusnud uus elu, ja ehitatud ja korraldatud oma kodu /…/ Varemed praegugi – meie minevik, kuid varemetel mängivad lapsed – on jäänud, sest on jäänud püsima rahva elutahe, elujõud – see meie tuleviku pant /…/ Ehk leidub mõni kunstnik, kes selle pildikese võtab oma töö motiiviks?“

 

Ettekanne on peetud 24. oktoobril 2015 korp! Filiae Patriae 95. aastapäeva aktusel Tartu Ülikooli aulas.

 

Margit Nirgi (1959) on Haljala Püha Mauritiuse koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English