Esiletõstetud lood

Alandlikkuse aulisus (Sk 9:9)

Taavi LaanepereNii kirikuaasta lõpus kui alguses pöörame oma pilgud ja mõtted Kristusele kui Kuningale. Kui möödunud igavikupühapäeval, mida nimetame ka Kuningas Kristuse pühaks, austasime oma Jumalat taevase kuningriigi kõigeväelise ja igavese valitsejana, siis uut kirikuaastat alustame advendiaja 1. pühapäeva juhtteemaga: „Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses“. Eks ole just alandlikkus igati sobivaks märksõnaks, mis juhatab sisse ka kohe algava paastuaja.

Kindlasti ei ole alandlikkus tänapäeva kõige populaarsemaks vooruseks, millest armastataks lõputult kõneleda ning millest õhinaga püütaks juhinduda. Meile meeldib ju palju enam rääkida kolmest jumalikust voorusest: usust, lootusest ja armastusest ning neli inimlikku kardinaalvoorust tarkus, õiglus, kindlameelsus ja mõõdukus suudavad innustada küllap neidki, kellel side usu ja kirikuga on nõrk või hoopis olematu. Ehk on tõrge alandlikkuse vastu seotud alandava pärisorjuse ajaloolise kogemusega või loob siiski meie aja vaim tervikuna selle vooruse edendamiseks ebasoodsa keskkonna. Juba 19. sajandil ütles tuntud ameerika poliitik ja kõnemees Robert G. Ingersoll, et religoon õpetab orja voorusi – alluvust, alandlikkust, enesesalgamist, andestust, vastuhakkamatust. Ja kui feodaalajal eeldati talurahvalt iseenesestmõistetavalt alandlikkust , siis näiteks 1906. aastal defineeris ameerika kirjanik Ambrose Bierce oma teoses “The Devil’s Dictionary” alandlikkust kui tavaliselt rikkuse ja võimu juuresolekul sündsaks peetavat hingeseisundit, mis olevat iseäranis paslik töötaja pöördumisel tööandja poole. Tundub, et meie aja vaim on justkui jätkuvalt kantud vastandumissoovist selliste möödanikust päritud arusaamade vastu. Nii ei ole alandlikkus kristliku voorusena tõusnud ka esmatähtsaks teemaks tänapäeva teoloogilises diskussioonis ja kui aus olla, siis ega ole alandlikkus esimesena silmatorkavaks põhiväärtuseks ka meie kirikus.

Ometi on alandlikkus kirikuaasta kõige esimeseks teemaks ja selliselt esimeseks vooruseks, mis tuuakse meile Kristuses eeskujuks. Ka Vana Testament hindab alandlikkust kõrgelt. Nii loeme Moosese neljandast raamatust, et Mooses oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal (4 Ms 12:3). Vana Testamendi lauliku suu läbi ent kuulutatakse meile, et Issand juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele (Ps 25:9) ning et alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust (Ps 37:11). Tarkuskirjandus aga õpetab lausa, et alandlikkuse ja Issanda kartuse tasu on rikkus, au ja elu (Õp 22:4). Advendiaja 1. pühapäeva juhtmõte ise pärineb prohvet Sakarja raamatust: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9) Seesama prohveti ettekuulutus kajastub ka evangeeliumide loos Jeesuse kuninglikust Jeruusalemma sõitmisest. Loomulikult õpetab alandlikkust oma õpilastele ka Jeesus ise, kuulutades, et võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Lausa mitmel puhul korratakse aga Jeesuse hoiatust, et igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse (Mt 23:12; Lk 1:52; 14:11; 18:14).

Kuhu siis peaksid või võiksid algaval advendiajal liikuda meie mõtted ja arusaamad nende alandlikkuse märksõna alt valikuliselt väljanopitud Pühakirja tekstilõikude valguses? On ju küllaltki üldlevinud arusaam, et ega alandlikkusega meie ühiskonnas keegi kaugele ei jõua. Ei ole suureks abiks siin ka see, kui püüame alandlikkuse mõiste asendada mõne sisult samalaadse sõnaga nagu malbus, tasadus või tagasihoidlikkus. Kuigi neis alternatiivsetes sõnades ei helise kaasa meie jaoks kindlasti negatiivselt tajutava alussõnana „alanduse“ mõõde, siis samal ajal ei ole nad ometi ka piisavalt mõjusad, et puudutada Kristuse lunastustegu kogu selle terviklikkuses. Kui me aga püüaksime läheneda alandlikkuse mõistele mitte sünonüümide vaid hoopis antonüümide kaudu? Ülbus, uhkus, kõrkus ja suurelisus ei ole ju tegelikult tänagi voorusteks või väärtusteks, mida kipuksime ülemäära kõrgelt hindama. Ja kui alandlik inimene ei pruugi alati edukaks osutuda, siis ega ma söandaks ka ülbe ja suurustleva inimese edule väga pikka püsi ennustada. Mõnikord liigitatakse meil inimesi nii-öelda tegijateks ja pehmodeks. Alandlikkus lahterduks esmapilgul kindlasti pehmosid iseloomustavate omaduste hulka. Loomulikult on ka pehmodel oma nišš meie ühiskonnas ja omad nišivaldkonnad, kus neid võidakse isegi tunnustada, ent tegijate maailmas ja valdkondades neid võrdväärseiks konkurentideks siiski ei peeta.

Kui me nüüd vaatame uuesti üle eelpool välja toodud Pühakirja tsitaadid, siis märkame aga, et alandlikkus on siin just nimelt omaduseks, mida märgatakse ja hinnatakse eelkõige nii-öelda tegijate juures. Kes söandaks väita, et Mooses polnud mingi tegija. Just alandlikud pärivad Piibli järgi maa ning saavad osa nii rikkusest kui austki. Kas on olnud maailma ajaloos kedagi, kelle mõju ja võimu saaks võrrelda Jeesuse omaga? Jeesus ju mitte üksnes ei õpetanud alandlikkust, vaid oli selles ka elavaks eeskujuks. Kes on tegelikult suurem tegija, kas see, kes igal võimalusel eksponeerib oma väge ja võimu või see, kes omades väge ei rakenda seda enda päästmiseks, vaid mõtleb elkõige inimeste päästmisele igavikulises mõõtmes? Alandlikkus ei ole mingil juhul nõrkade voorus. See voorus on iseloomulik just väga julgetele ning mõjuvõimsatele juhtidele.

Kui me tahame elus midagi suurt ja olulist korda saata, kui me tahame, et meie elul oleks tähendus, mis ka teistele korda läheks, siis peame me taasavastama enda jaoks alandlikkuse. Just kristlastena ning kirikuna ei suuda me aga olla veenvad ei iseendile ega meist väljapoole, kui me ei järgi Kristust tema alandlikkuses. Alandlikkuses, selle otseses ja täielikus mõttes, milles tegelikult seisnebki kuninglikkuse aulisus. Selle suve üheks sisukaimaks kodumaise kirjanduse lugemiselamuseks oli minu jaoks Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel“. Arutledes kunsti ja usu seoste üle, küsib kirjanik: „Aga kust leida nüüd veel niisugust kunsti, mis teeniks usku ja oleks veel kunst? Või niisugust usku, mida teenida, kus sa tõega teenida tahad? Pole alandlikkust? Jah, võib-olla. Aga kui palju on seda ususki?“

Pole alandlikkust? Aga mis siis üldse järele jääb, kui alandlikkus puudub? Kui me oskame näha Jumalas, kirikus ja iseendis üksnes aulisust. Ilma alandlikkuseta ei võta keegi meie usku enam tõsiselt. Ilma alandlikkuseta ei suuda me sisuliselt kedagi aidata ega mõista. Õnnepalu kurdab, et võimuambitsioonide tekkides on kirik tema jaoks kuidagi labastunud. Ta kirjutab: „Öeldakse, et kole, kui vaim ja võim on vastamisi, kui vaim kannatab võimu all. Aga veel koledam on, kui vaim himustab võimuga ühte heita. Sest kust leida siis veel vaimu? Kui sool saab magedaks, kust võtta siis veel soola?“

Selline vaimu ja võimu vastastikune suhe pole nähtav ja tajutav mitte üksnes kirikus, vaid igaühes meis. On ilmselge, et võim jääb meile inimestena alati üheks suurimaks ahvatluseks ja komistuskiviks. Igasugune võim ilma vaimuta hävitab viimaks ennast ise oma aulisuse ihaluses ning igasugune vaim ilma alandlikkuseta on vaid enesepettus. Nii nagu on ebamõistlik trotsida loodusseadusi, nii ei tohiks me unustada Jeesuse hoolivat manitsust, et kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse. Seepärast soovin ma algavaks kirikuaastaks, et alandlikkus saaks elavaks ja nähtavaks nii meie usus, meie kirikus kui ka meie maailmas laiemalt. Juhtigu algav advendiaeg meie südant ja meelt lähemale Kristuse alandlikkuse aulisuse tõelisele mõistmisele ja kogemisele. Selleks aidaku meid Jumal. Aamen.

 

Taavi Laanepere (1969), mag theol, kolonelleitnant ja EELK õpetaja, on Eesti kaitseväe peakaplan.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English