Arhiiv

Püha päev (nr 199/ 2.10.2015)

 

Pühapäev

Foto: Kerstin Kask

Pühapäev on  püha päev. Pühapäev on päev pärast laupäeva ja päev enne esmaspäeva. Pühapäev on nädala seitsmes ja viimane päev. Kirikukalendris on aga pühapäev nädala esimene päev ning kristlaste jaoks tähendab pühapäev Kristuse ülestõusmise päeva, see on  uue loomise algus. Pühapäeva ehk hingamispäeva juured on Pühakirjas. Esimese Moosese raamatu loomisloo kohaselt lõi Jumal kuue päevaga kogu ilma ja kõik, mis seal peal, ja „hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest“.  Pühapäeva mõiste ja pühitsemine, nõnda ka seitsmepäevane nädal tuli meie maale koos ristiusustamisega, oletatavasti oli  Eesti muinasajal nädal viiepäevane ning päevi loeti ühe käe sõrmede järgi: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, viiespäev.

Ka kõige pimedamal orjaajal oli mõisnikel seadusega keelatud talurahvast pühapäeval tööle saata, aga kas maarahvas hingamispäeva Pühakirja kohaselt pidas? Pühapäeva väärast pühitsemisest kirjutab reformatsioonijärgsel Liivimaal kroonik Balthasar Russow:  „Kuigi Kõikvõimas Jumal Liivimaa provintsile armuliselt oli annetanud ühe evangeeliumi, võltsimatu ja puhta, Augsburgi usutunnistusega kooskõlas oleva õpetuse, siis ei leidunud ikkagi mitmes Liivimaa paigas kuigi palju neid, kes midagi teadsid Jumala sõnast ja kirikuskäimisest. Vaid vastupidiselt nende peamine hool oli igal pühapäeval maal, iseäranis talupoegade ja priitalunikkude juures, et naaber ratsutas ühe või kahe penikoorma maad naabri juurde, kellel head õlut oli, ja elas seal kogu pühapäeva ja pealekauba esmaspäeva lõbusasti.“ Mõtleme hetkeks, et kui austatud kroonik peaks üles tähendama täna meie eesti rahva pühapäeva toimetused, milline pilt sest välja joonistuks?

Anu Põldsami arvamusloo „On pühapäev tore päev“ teemaks on kristliku pühapäeva üks juur – sabat. Ning selleks peab ta dialoogi Kalle Kasemaa kevadel ilmunud „Piibel kontekstis” sarja kuuluva raamatuga „Mišnatraktaat „Sabat““. „Olles niikuinii hingamispäeva pidamise traditsiooni juutidelt üle võtnud, võiksime teemasse süveneda just judaismi alustekstide uurimise abil – kusagil mujal ei tule hingamispäeva olulisus, pühadus ja erilisus niivõrd selgelt esile nagu judaismis, kus seda pühitsetakse sabati nime all seitsmepäevase nädala viimasel päeval, mis juudi ajaarvamise kohaselt kestab reedeõhtusest päikseloojangust laupäevaõhtuse päikeseloojanguni, ning kus seda on võrreldud nii saarega ajameres kui ka palavalt oodatud kuningatari ja pruudiga. Või nagu ütleb K. Kasemaa: „Sabat on nimelt judaismi kõige tähtsam püha, mis kordub iga nädal, sellal kui teised usupühad leiavad aset vaid üks kord aastas. Samas on sabati õige tähistamine uskliku juudi jaoks kõige tähtsam asi kogu elus.““

Jätkuna ilmub õp dr Simone Sinn´i artikli  „Religioosse ruumi eristamine poliitilisest – globaalne väljakutse“ teine osa. Teemadeks: interreligioossus tänapäeva Indoneesias: haavatavuse ja sidususe kogemused; kaasamine ja dialoog – võtmetähtsusega praktikad jagatud avaliku ruumi loomisel. Sinn kirjutab: „Dialoog tähendab ühtlasi avameelsust ja partnerite hoolsat ärakuulamist. Dialoog ei viita üksnes konkreetsele diskussioonile erinevate inimeste vahel, vaid iseloomustab põhimõttelist hoiakut teise suhtes, elustiili või arusaama vastastikusest koostoimest. Dialoog viitab sellele, et niisama külg külje kõrval elamise asemel tahavad erinevad kogukonnad ja erinevad inimesed taotluslikult ja konstruktiivselt koos elada ja üksteisesse suhestuda. Osalus ja dialoog on konkreetsed praktikad, mis panustavad ühise avaliku ruumi loomisse. Osalus ja dialoog on pluralistlike ühiskondade nurgakivid, kuna nad tugevdavad inimeste otsustusvõimelisust ning identiteeti isikutena.“

Jutluse „Jumala armastuse seadus (2Ms 20:1-17)“ autoriks on vanglate peakaplan Merike Kütt. „Moosese seadus ei olnud esimene seadus maailma ajaloos. /…/ On vaieldud selle üle, kas Moosese seaduse kirjutamise juures on võetud eeskuju varasematest seadustest või mitte, kuid selge on see, et Moosese seadus käsitleb usuasju rohkem kui teised omaaegsed seadused. /…/Hammurapi seaduste eessõnas on kuningas kirjutanud, et ta on „õiguse nähtavustaja maal, kaotamaks kurja ja halba, et tugev ei kahjustaks nõrka, […] inimeste hüveoluks“. Ur-Nammu seaduste kirjapanija on kirjutanud koguni nii: „Kurjuse, vägivalla ja karjed õigluse järele ma kaotasin, maale õiguse asetasin.“ Meie siin omas ajas võime olla veidi skeptilised selle suhtes, kas seadustega ikka on võimalik kaotada maailmast ülekohut, aga üks on selge: inimesed vajavad seadusi.“

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Simone Sinn, Religioosse ruumi eristamine politiilisest – globaalne väljakutse (2. osa).

Anu Põldsam, Pühapäev on tore päev.

Merike Kütt, Jumala armastuse seadus (2 Ms 20: 1-17).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

 

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English