Arhiiv

Maa sool (nr 202/ 23.10.2015)

sool

Lääne-Sitsiilia soolaväljad. Foto: Kristel Engman

 

„Meie, inimesed, oleme kohutavad loomad. Meie ajalugu on sõdade ajalugu. See on lõputu jutustus, lugu hullumeelsusest.“ Nii mõtiskleb Wim Wendersi ja Juliano Ribeiro Salgado koostöös sündinud filmis „Maa sool“ Sebastião Salgado. Linateos on austusavaldus sellele Brasiilia päritolu fotograafile, kes saavutas ülemaailmse tuntuse, pildistades rasket füüsilist tööd tegevaid inimesi, sõda, nälga, massiimmigratsiooni. Tema aastakümnete jooksul tehtud töö fotokaameraga keskendub maailma süngeimate lugude kajastamisele. Tema pildid räägivad inimestest, kes neid lugusid iga päev elavad – nende uskumatust vastupidavusest, vaprusest, väärikusest. Kuigi „Maa sool“ toob läbi Salgado piltide vaatajateni inimeste viletsuse, on film visuaalselt tõeliselt imeline. Näeme läbi tema kaamera küll esmajoones valu ja kannatusi, aga ka ilu ja lootust. Sügavat inimlikkust. „Salgado tõepoolest hoolib inimestest,“ tõdeb Wenders, „lõppude lõpuks on inimesed ju maa sool.“

(Vaimu)soola tähtsusele keskendub ka tänane jutlus, mille on koostanud diplomaat ja EELK vikaarõpetaja Kristel Engman. Ta toob esile soola tähtsuse tsivilisatsiooni arengus – kui inimkond õppis soola abil liha säilitama, vähenes vajadus nomaadluseks, muututi paiksemaks ja hakati tegelema elu säilitamise ja arenemise seisukohast oluliste tegevustega, näiteks põllundusega. Engman rõhutab, et sool pole olnud ainult maitseaine, vaid ka pühade toimingute juurde kuuluv komponent.  Nii näiteks „räägitakse Vanas Testamendis soolast ennekõike seoses seaduse ja ohverdustega: sool annab ohvrile erilise väärtuse. Uues Testamendis on soolal metafoorne tähendus ning seda võib mõista kui jumalikku tarkust või ususädet, mis annab inimesele erilise väärtuse ja väärikuse, aga ka vastutuse olla elavaks ja nähtavaks kinnituseks sellest Jumalast, kes usklikus elab ja tegutseb. Vaimusool on see eriline hoidev, puhastav ja säilitav väärtuslik and, mis meile on kingitud, et me ei peaks enam olema nn usunomaadid.“ Oluline on siinkohal meeles pidada, et sool (nii vaimses kui ainelises tähenduses) on meie elus hädavajalik. Seepärast soovib jutluse autor, et meil oleks piisavalt soola nii endale kui teistele jagamiseks. „Vaid nii on lootust olla maa soolaks ja maailma valguseks, nii nagu Jeesus seda oma jüngritelt nõuab.“

Värskes numbris toome teieni kaks arvamuslugu. Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming mõtiskleb teistest, täpsemalt maavälistest olenditest, maavälisest elust. Tooming usub, et „ilmselt ootab meid ees pöörane tulevik, kui me ennast ise ei hävita ökokatastroofis või sõja läbi. Kuid me võime ka oletada, et teisest universumist on tulnud meie juurde olendid, kes on täiesti erinevad, nad on „sündinud“, „loodud“ või „tekkinud“ meile täiesti arusaamatul viisil. Võib-olla pole neil aju, mõtteid ega teadvust, ehk suhtlevad nad omavahel täiesti teisiti, nende eesmärgid ja teod on täiesti erinevad meie omadest. Ja võib-olla on nad nähtamatutena juba meiegi hulgas. Tahavad nad meiega suhelda või mitte? Kõik see on muidugi hüpotees, kuid võimatult salapärane kõiksus võib pakkuda meile üllatusi, millest me undki ei näe, veel vähem suudame ette kujutada ja unistada.“

David Vseviov, ajaloodoktor ja Eesti Kunstiakadeemia professor vaatleb usu ja hirmu omavahelisi seoseid, lähtudes teadmisest, et siinses kultuuriruumis on sajandeid olnud headus ja kurjus lakkamatus võitlusseisundis. „Ning pole mingit kahtlust, et sellel inimhingede eest peetava võitluse lahinguväljal oli kurjuse poolt üheks enim kasutatud relvaks ahvatlus.“ Vseviovi huvitab, mis aitab meid tänapäeval ahvatlustele vastu seista, kui näib, et „kunagine selgejooneline piir headuse ja kurjuse vahel on ähmastunud ning selle tuvastamine pole enam kaugeltki kerge. On kadunud eeskujud ja kriteeriumid. Ning mis paistab olevat veelgi olulisem: kaduma on läinud hirm. Hirm, mis tulenes paljuski usust. Usust igavesse ellu. Usust reaalselt eksisteerivasse paradiisi ja põrgusse.“

Tänases artiklis tutvustab Kadrioru kunstimuuseumi kuraator, usuteaduse magister Kerttu Männiste religioonidega seotud pärandi eksponeerimist ja kasutamist muuseumides. Ta räägib muuseumi muutunud rollist võrreldes ajaloolise pildiga – üha enam on tegemist mitmekülgset haridust pakkuvate õpi- ja diskussiooniplatvormidega, mille eesmärgiks on muu hulgas aidata kaasa sidusa ja informeeritud kogukonna kujunemisele. „Pidades silmas religiooni rolli inimkonna ajaloos, aga ka tänastes ühiskondades ja rahvusvahelises olukorras, on muuseumide üheks kohustuseks selgitada sekulaarsetes ühiskondades religiooni olemust ja selle motiveerivat olemust. Muuseumid peaksid aitama meeles pidada, et on kogukondi, milles religioon on inimese elu teljeks. Eksponeeritud esemete kaudu peaks ekspositsioon väljendama tõdemust, et ehkki religioonid ja praktikad võivad erineda, on religioossed objektid eelkõige seotud siiski inimestega, samasuguste inimestega nagu objekte vitriinis uudistav muuseumikülastaja.“

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Kerttu Männiste, Enam kui esemed. Religioonidega seotud pärandi eksponeerimine ja kasutamine muuseumides.

David Vseviov, Usk ja hirm.

Jaan Tooming, Teised.

Kristel Engman, „Olgu teil soola enestes ja pidage rahu omavahel!“ (Mk 9:50) (Mt 5:13–16).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

 

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English