Artiklid

Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18) (2. osa)

Katri Aaslav-Tepandi1Johanneslik logos Vana Testamendi taustal

Johannesliku logos-teema uurimisel ei saa piirduda ainult Kreeka ja hellenistlike mõjude nimetamisega, sest nõnda nagu ka Philoni filosoofia puhul, on hümni logos’e juured ka vanatestamentlikus mõtlemises.

Septuagintas (LXX) on kreeka sõna logos ja sarnase tähendusega sõna rhema tõlkevaste heebrea dābār.

Dābār’i  tähendused: „mingi asja tagakülg“, „tagapõhi ehk lähtepunkt ning sellest põhjustatud ehk lähtuv reaalsus või olemus“ (vrd kr vastega hypostasis[1]). Dābār on nii „üksik sõna“, „kõne“, aga ka „teated“, „kuuldused“, imperatiivses võtmes „nõue“ või „palve“ kui ka „asi“. Et sõna kattub harilikult reaalse aine või asjaga, situatsiooni või sündmusega, võib tema tähendus „sõnast“ kergesti muutuda „asjaoluks ehk faktiks“ või vastupidi. Peamine heebrea sõna, mida tõlgiti näiteks Ajaraamatutes ja Tooras, Psalmides ja prohvetite raamatutes logos’eks, oli dābār. (Procksch 1949, 90) Et erinevaid heebreakeelseid sõnu tõlgiti  logos’eks, tegi  logos’e mõiste omakorda ka mahukamaks.

Dābār’i  mõiste analüüs näitab kahte põhielementi ning mõlemal on suur teoloogiline tähendus: dianoeetiline[2] ja dünaamiline. Dābār sisaldab dianoeetilises mõttes alati ideed, mõtet (nous), temas valgustub välja asja mõte, mis tähendab, et läbi dābār’i on iga asi äratuntav ja mõistetav. Selle kõrval on ka dünaamiline element, mis tähendab, et dābār ei ole nii päevselgelt mõistetav. Iga dābār on täidetud väega, mis kannab eneses erinevaid energiaid, mis sõltub sellest, kes „sõna“ lausub ja kes „sõna“ vastu võtab. See kehtib sõltumata objektiivsest vastuvõtu  mõjust, mida „sõna“ ajaloos omab. Just Jumala sõnas saavad kokku mõlemad elemendid. (Procksch 1949, 91) Uku Masing nimetab dābār’is peituvat väge „manaks“. „Kui püüda lähemalt uurida „sõna“ ja „asja“ vahelisi seoseid, siis leiame need mana valdkonnas. Kuna kõiges sisaldus mana, siis võime ka neid kõiki nimetada manaks – vähemalt teoreetiliselt. Eelkõige on nendeks sõna mõju inimesele, kes seda kuuleb, sõnas kaasa mängiv maagiline vägi ning väes rakendatud kavatsus. Iga asi ning nähtus oli mingi salapärase tahte keskuseks, ja seetõttu võiks mõiste dābār kõige adekvaatsem tõlge olla „tegevusele suunatud taotlus, tegevuse tulemus; sõna, sündmus, asi.“ (Masing 2005, 145) /…/ Dābār on vägi, mida algselt sisaldus kõiges, olgu varjamatult või varjatult.“ (Masing 2005, 148)

VT kohaselt on Jumal loonud maailma oma „sõna“ läbi (1Ms 1:3: „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai“[3]; Ps 33:6) ning Jumala sõna toimib loova jõuna maailmas edasi (Ps 147:15). Samas ei väljenda Jumala sõna Jumala olemust, vaid Jumala tahet, mis antakse kui käsk. Selles punktis erinevad heebrea sõna  dābār ja kreeka sõna logos teineteisest. Kreeka keelepruugis on sõna logos väga harva kasutatud „käsu“ tähenduses. Ka VT loomissündmused pole toimunud  logos’e abil.

Johanneslikku mõistet logos saab seostada vanatestamentliku mõistega „Tarkus“ (kr sophia, hbr hokmah), „mis on pärit ilmselt samast mõttemaailmast, kuid „tarkuse“ asemel on logos (Lohse 1994, 133).“ Nagu Jh evangeeliumi proloogis, oli logos Tarkusega sarnaselt enne maailma loomist Jumala juures, aga johanneslik logos pole loodud olend, nagu Tarkus enese kohta ütleb, vaid logos oli algusest peale Jumala juures. Jukka Thurén küsib, miks on evangelist Johannes vahetanud sõna sophia sõna logos vastu. Ta vastab, et sõna logos on meessoost ja ilmselt sobis paremini tähendama Jeesust – meest[4]. (Thurén 2001, 27; Moody Smith  1999, 52)

VT tarkuskirjanduse ja johannesliku  logos’e paralleelidest rääkides on Ashton seisukohal, et Jh evangeeliumi saab tervikuna käsitleda kui ilmutuse lugu, mille põhijooned on välja  valgustatud juba proloogis, kus on räägitud igavikulisest ajast enne ja pärast Jeesuse maa peal viibimist. Jeesuse maailma tulek ja Jumala juurde tagasiminek kordab justkui taevase ehk Jumala Tarkuse (logos/ilmutus) käiku ja siin võib leida paralleele VT tarkuskirjanduse traditsiooniga. Võib öelda, et on selle kehastus „lihas“. (Ashton 2007, 388)

VT tarkuskirjanduses on kokku saanud juutlik ja hellenistlik mõtlemine. Varahellenistlikul ajastul, hiljemalt 3. sajandi keskel eKr kirjapandud õpetussõnade kogumiku (Õp 1–9) kohta on oletatud, et  viisil, kuidas siin Tarkus ja Arukus on personifitseeritud, võib ära tunda kreekalikke mõjusid. Tarkusehümnis Õp 8:22–31 kirjeldatud personifitseeritud Tarkus kui Jumala ürgaja loodu, Jumala lemmiklaps, oli maailma ja selle korra loomise juures. Sellega on tihedalt seotud 9. salm, kus Tarkus kutsub inimesi enesele külla: „Ta läkitas oma teenijad, laskis hüüda linna küngastel: „Kes on kogenematu, pöördugu siia!” Napiarulisele ta ütles:  „Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini!““ (Õp 9:3–5).

Vanatestamentliku tarkusõpetuse  kohtumine Kreeka mõtlemisega oli ettevalmistus VT tarkusõpetuse ja loomisõpetuse omavahelisele seostatusele (Õp 3:19: „Issand on tarkusega rajanud maa, arukusega valmistanud taeva.“) (Hengel 1988, 282). Samas peame juutliku tarkuskirjanduse puhul Kreeka mõjude oletamises olema siiski ettevaatlikud, sest Kreeka sophia kui jumalik ja isikustatud suurus ilmus Kreeka kultuurialasse suhteliselt hilja  (esinedes enim hermeetikute  kirjutistes, Plutarchosel ja neoplatoonikutel). Pealegi ulatuvad vanemad semiitlikud paralleelid kaugele eelhellenistlikusse ajajärku. (Hengel 1988, 277–278) Et juudi tarkuskirjandus omab müütilist tausta, ei vaidlustata, teisalt püsib küsitavana, kas on võimalik konstrueerida ühine algmüüt kui lähtepunkt.

Jh evangeeliumi proloogi logos’e  ehk Sõna  ja VT Jumala sõna dābār/logos vahel võib näha teatavaid sildu. Jumala sõna on maailma ning elu loov Jumala tegu ja vägi. Jumala tegu on tema sõna nii looduses, inimese elus kui ajaloo käigus. Kui võrrelda vanatestamentlikku Tarkust johannesliku logos’ega, siis ilmnevad olemuslikud erinevused: Tarkus, olles küll alguste alguses Jumala juures, loomise juures, on ise Jumala loodu, mitte „ainusündinu“. Tarkust võib mõista pigem abstraktse väena. See on jumalik jõud, küll personifitseeritud, aga mitte üheski VT tekstis ei esine Tarkus inkarneerunud Jumala Pojana.

 

Sõna logos sünoptilistes evangeeliumides

Lühike võrdlus näitab, et sõna logos kasutavad evangeeliumide kirjutajad erinevates tähendustes. Väljend esineb Jumala olemuse tähenduses (Jh 1:1; 1 Jh 1:1; Ap 19:13) ja Jumala sõna tähenduses, mis tähendab, et Jeesuse kuulutuses seisab kesksel kohal sõnum Jumalariigist (Mt 7:24; Mk 13:31; Jh 2:22). Logos esineb ka kui midagi põhjustav või tervendav Jeesuse sõna ning see pole mitte ainult öeldud sõna, vaid on olemuslikult seotud Jeesuse isiku ja tema tegevusega. Varakristlikus keeles on Jeesuse sõna ja tegu samased (Mk 1:27; Mt 8:16; Lk 4:36; Mk 1:27). Logos on ka Jumala sõna, mida Jeesus rääkis, kas kõneldes tähendamissõnadega või tehes imetegusid, tunnustähti, tervendades (Mk 2:2; Mk 4:33). Logos esineb kui Jeesuse kõne (Mt 7:28) ja kui  Jeesuse kõneldud Jumala sõna (Lk 5:1). Siit nähtub, et logos Jeesuse Kristuse tähenduses ilmub kogu Uue Testamendi lõikes ainult Johannese evangeeliumis. Ring hakkab ses mõttes sulguma, et ajalooline ekskurss logos’e kujunemisest on  avanud selle suuremahulise sõna ja mõiste tähendusi, loonud uusi assotsiatsioone, aga ka näidanud piire, aidates keskenduda tuumale.

 

Mõiste logos ilmnemine Johannese evangeeliumi algushümnis. Tähendus ja tõlgendus

Kui eelnevas tekstis on logos’e mõiste toodud tõlkimata, siis antud alateema puhul on Johannese evangeeliumi algushümni vaatlemisel kasutusel eestikeelne tõlkevaste „Sõna“ suure algustähega. Artikli maht ei võimalda süüvida logos’e mõiste eesti keelde tõlkimise probleemidesse, tähendusväljade vastavusele või mittevastavusele. Sellegipoolest saab väita, et eestikeelne „Sõna“ on kitsama tähendusväljaga. Eesti keeles polegi ehk täpset vastet niivõrd suuremahulisele, erinevate mõttekultuuride kihistusi omavale terminile kui logos. Olgu öeldud, et alates Virginiuste Wastse Testamendi tõlke ilmumisest 1686 on kõigis eestikeelsetes Piiblites logos tõlgitud kui „Sõna“. Nõnda on siis Johannese kreekakeelne logos eesti keeles Sõna.

Johannese evangeeliumi algushümn erineb radikaalselt sünoptiliste evangeeliumide algusest, mis juhatavad sisse Jeesuse põlvnemise, sündimise, lapsepõlve ning tema ilmumise. Hümn ei ole sarnane ka 1Jh 1:1–4 algusega, kuigi keeleliselt ja teoloogiliselt on kokkupuuted täiesti olemas. Oma sõnakujundite ja vormi poolest on hümn seotud Jh evangeeliumi tervikuga. Küsimus on, mis ülesanne on hümnil? Kas see on nn avamäng evangeeliumile? On see juhtimine Kristuse juurde või on see evangeeliumi sügavama sisu, tuuma avamine lühivormis? Bultmanni jaoks on hümn mõistatus, mis avaneb vaid kogu Jh evangeeliumit mõistes. Alles siis, kui sündmustikuring on sulgunud, kui Jeesus on tagasi läinud Isa juurde kirkusesse ning lugeja on juhatatud ajalikust sfäärist igavikku, selgub, mis mõttega on meid igavikust ajalikku juhatatud. Ja siiski on proloog sissejuhatus. Evangelist alustab Jumala ajast, ajastute algusest, igavikust enne maailma loomist. (Bultmann 1986, 1; Schnackenburg 1981, 197)

Hümn on Sõna ülistamine, mis oli Jumala juures enne algust. Proloogi saab järgnevatest evangeeliumi teemadest ja stiilist kergesti piiritleda: luulevormis, lihtsa, elegantse, poeetilise stiiliga, mis on põimitud Ristija Johannese proosas antud teemakatkestustega kuni 18. salmini, kus hümn lõpeb. Salm 19 on juba pöördepunkt, siit algab evangeeliumi jutustus. Ka proloog ise on narratiivi loomine: algusest (Jh 1:1–3) kuni „ Sõna sai lihaks“ (Jh 1:14) ja lõpuks Jeesuse Kristuse nimetamisega (Jh 1:17). Pärast proloogi ei esine Sõna evangeeliumis enam Kristuse mõistes. Jeesus Kristus, kes on „lihaks saanud Sõna“, on tõusnud evangeeliumi loos keskmesse. (Moody Smith 1999, 47) Kui VT prohvetid ja Mooses rääkisid Jumala nimel ning Jumal pani enda sõnad Moosese suhu (2 Ms 4:15), Mooses oli Jumala suu (Jer 15:19), siis Jeesus on „prohvet“ par excellence, temas sai Jumala Sõna „lihaks“.

Hümni kohta on oletatud, et see pärineb hellenistlik-juutlikelt varakristlastelt liturgilise lauluna, millele osutab  logos’e mõiste kasutamine. Arvatakse ka, et evangelist Johannes on kasutanud proloogina üht varasemat, arvatavasti eelkristlikku hümni, millel võis olla omakorda mitmeid varasemaid versioone. Leitud on ka aramea juuri.[5] Diskuteeritakse selle üle, mis kuulub varasema hümni juurde, millised võisid olla nn eelhümni sõnad, kust pärinesid ja millistel motiividel tekkisid. Nõnda on ka küsimuseks, millised on sel juhul evangelisti hilisemad sõnastused, kus tema laiendused. Kirjanduskriitiliselt on analüüsitud hümni stiili, ülesehitust, lauseid, sõnastust jne. On arvatud, et hümn pärineb johanneslikust ringist, millele evangelist Johannes Kristuse sisu andis. Teisalt arvatakse, et see on gnostiline laul. Leitud on paralleele Saalomoni oodidega (Bultmann 1986, 2)[6] ja seoseid hilisjuutliku-hellenistliku tarkuskirjanduse traditsiooni ning vanatestamentliku Jumala ilmutuse käsitlusega. Need arvamused põrkuvad Schnackenburgi sõnul eelkõige inkarnatsiooni lausungiga Jh 1:14, mida on raske mõista teisiti kui tõelist varakristlikku usutunnistust. (Schnackenburg 1981, 206)

Siinkohal tuleb aga eelpoolnimetatu paralleelide ja sarnasuste puhul osutada põhimõttelisele erinevusele hümni sisulises sõnumis: Sõna on Jeesus. Jumalik Sõna tuli maailma inimesena lihas ja veres. Enne kui loodi maailm, oli Sõna Jumala  juures, olles Jumalaga olemuselt ühtne, Jumala läkitatu. Thurén sõnastab nii: „Jeesuse kuulutatud sõna ja Jeesus ise on seesama Sõna, mis on loodu alus. Sõna ehk Jeesus on preeksistentne – ta (see) oli olemas enne alguste algust, enne Jumala loomistegu (Thurén 2001, 28).“

 

„Alguses oli Sõna …“ (Jh 1:1)

„Alguses oli Sõna,                                                                                         

Ja Sõna oli Jumala juures,                                                                            

Ja Sõna oli Jumal[7].“

Johannese evangeelium algab sõnaga „alguses“ ning Pühakiri algab sõnaga „alguses“ (1Ms 1:1). Kahe „alguse“ vaheline seos tundub olevat evangelistil Johannesel loodud teadlikult. Viide on ilmne.[8] Toomas Paul kirjutab: „Johannese evangeeliumi proloogi alguslause /…/ on kahtlemata teadlik Tanahi (ja Toora) avalause berēšīt bārā’ ’ĕlohīm „Alguses lõi Jumal“ (1Ms 1:1) parafraseerimine /…/ Väljendid „Ja Jumal ütles“ (1Ms 1:3) ning „Alguses oli Sõna“ (Jh 1:1) võivad näida sarnaste kontseptsioonidena, kuid kuuludes eri traditsioonidesse, pole nad seda.“ (Paul 2013) Lohse sõnul on Jh evangeeliumi algus 1Ms algussalmiga sarnane, aga päris otsest seost ei saa kahe algussalmi vahele tõmmata, kuna loomispärimuses ei kasutata mõistet logos (Lohse 1994, 133). VT loomisloo korduvaks motiiviks on, et Jumal ütles: „saagu ja maailm sai“. Heebrea mõtlemise kohaselt on jumalik sõna vahend, mille kaudu tekib kõik loodu.

Sõna ehk logos, mis on kogu hümni kese, mida hümn kuulutab, on olnud Jumala juures enne loomistegu. Sõna on pärit igavikust ning Sõna läbi on Jumal loonud kogu maailma. Johannese Sõna ületab Jumala „kõne“ või „ütleb“ tähendused loomise koidikul (1Ms 1). Sõna on isikustatud, igavikust pärit, mis ühel ajaloolisel hetkel sai „lihaks“, Jeesuseks Kristuseks, kelle maine eksistents viib tagasi jumalikku igavikku, aega enne maailma loomist. Nii kätkeb Jh evangeeliumi „alguses“ endas enam kui 1Ms raamatu loomisloo „alguses“. Paralleelina saab nimetada, et vanim, Mk evangeelium algab sõnadega: „Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus.“ Aga Jh algus paistab lähemal olevat 1Ms raamatu algusele, sest need mõlemad räägivad maailma loomisest. On ka viidatud 1Ms raamatu ja Jh evangeeliumi alguse vahelisele seosele arameakeelses Neofyti Targumis (1Ms 1:1). Targumis on Jumala nimi tihti asendatud sõnaga  memra, „sõna“ ja pole võimatu, et memra ehk Sõna on asendanud Jumala nime ka Jh kirjutamise aja arameakeelsetes tõlgetes, mille kohaselt lõi Jumal tarkuse Sõna abil taeva ja maa. (Moody Smith 1999, 49; Thuren 2001, 27)

Johannese evangeeliumi algussõnad on seotud Kristuse tunnistusega iseendast ning oma päritolust. Sarnane kirjakoht Johannese evangeeliumis on: „Jeesus ütles neile: „enne kui Aabraham sündis, olen mina”“ (Jh 8:58), mis tähendab,  et „alguses“ osutab igavesele, lõputule olemisele, mis eksisteerib alati, siin ja praegu. 1Jh algkristlikus hümnis on paralleel: „sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest“ (1Jh 2:13jj). Paralleelkoht, kus Jeesust on nimetatud kui Jumala Sõna, esineb ka Jh Ilmutusraamatus: „Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna“ (Ilm 19:13). Jh evangeeliumis on Sõna  reaalne, personaalne preeksistents (vrd 1Jh 1:1; 2:13a). See oli algkoguduste tunnistus Jeesusest Kristusest, mis esineb mitte ainult Jh algushümnis, vaid ka teistes UT hümnides ja kristoloogilistes formuleeringutes (Fl 2:6, Kl 1:15, Hb 1:3). (Schnackenburg 1981, 209)

Tagasipöördumine Jumala loomistöö algusesse võimaldab nähtavale tuua igavese jumaliku Ilmutaja ja Päästja ürgkodu. Ta oli “Isa juures“ (vrd algussalme kirjakohtadega „ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!“ (Jh 17:5); „Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide“ (Jh 3:31)). Jeesus on tõeline ilmutuse tunnistus ja pääste tooja ning tal on enesest igavikuteadmine: „Jeesus kostis: „Isegi kui ma enese kohta tunnistan, on minu tunnistus õige, sest ma tean, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen““ (Jh 8:14).

Hümni algusel ei ole kosmogoonilist tähendust, vaid  see on lausung kristlikust hümnist Kristusest, Päästjast, kes on iseseisev Isik, kes oli Isa, Jumala juures, nii nagu kaks isikut on omavahelises suhtes. Siin võib tõepoolest näha sildu hellenistlik-juutliku tarkuskirjandusega, Philoni logos’e õpetusega, nagu kirjeldatud eespool. „Jeesuse ühtsus jumaliku Tarkusega pole teadmata ka sünoptikuile. Nende järgi räägib Jeesus ise Tarkuse saadikuna või koguni Tarkusena, Jh proloog on ühenduses selle traditsiooniga.“ (Thurén 2001, 27) Hümni peasõnumiks on igavene, algusest, enne maailmaloomist olemas olev, siis veel ilma „lihata ja kehata“ ja nüüd „inimeseks saanud“ Sõna. Hümni algussõnades kajastatud „eellugu“ vabastab kattest Kristuse päritolu, olemuse ja väe, tema täieliku meelevalla. (Schnackenburg 1981, 209)

„Ja Sõna oli Jumala juures.“ Siin väljendub  Sõna  ja Jumala isiklik, lahutamatu seotus. 1Jh kirja eessõnas, mis avab proloogi mõtet vabamas stiilis ja sõnastuses ning mida võib pidada vanimaks Jh evangeeliumi kommentaariks, on kirjas: „Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks“ (1Jh 2). „Elu“ on siin tähenduse „Elu Sõna“. Isa ja Poja lahutamatu side toimib mõttes, tahtes ja teos, see on tõeline üksolemine (Jh 10:30; 17:10), mida tunnistab inimeseks sündinud Jumala Poeg ikka ja taas.

Pöörame samas värsireas tähelepanu eessõnale pros ehk „juures“. Sõna oli Jumala juures. Samas tähenduses kui Jh 1:1 on see evangeeliumi järgnevates paralleel-kirjakohtades. Jeesus räägib oma ülempreesterlikus palves Jumala kirkusest, mis tal oli Jumala juures enne maailma rajamist (Jh 17:5). Kirkusest, mille Jumal oli Jeesusele andnud, sest Ta on Jeesust enne maailma rajamist armastanud (Jh 17:24). Alguste algusest pärit, igavesti püsiv, Jumala armastusega täidetud Sõna sünnib Jeesuse Kristusena (Jh 5:26). Kõik leitavad paralleelid VT Tarkusega, mis oli samuti enne loomist Jumala juures (Õp 8:27), ei vasta täpselt hümni sõnumile, sest Tarkus, olles kujundlikult Jumala abiline ja kaastööline kõikide asjade loomisel, on loodud Isik. Sõna aga oli olemas juba enne loomist, on isikuliselt seotud Jumalaga, on Jumalas ja Jumalast lähtuv, on sündinud Poeg. See on personaalne side „üks ühes“, „teine teises“. („Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.“ Jh 14:11; 14:20)

„Jumala juures.“ See on antud ka ruumilises tähenduses, vaadates Jumala riiki distantsilt, mis tähendab, et see pole maine ilm. Maa peale läkitatud Poeg on endiselt Jumal-Isaga tihedas ja lahutamatus koosolemises, mis sai alguse igavikust Jumala juures. („Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.“ Jh 1:18)

„Ja Sõna oli Jumal.“ Jumal ehk theós on siin predikaat ehk öeldis, mis ei ole Sõna ehk logos’ega seotuna samatähenduslik sõnaga ho Theós ehk Jumal. See tähendab, et eristamaks neid kahte mõistet, on eesti keeles õigem tõlkida, kas „jumal“ või „jumalik“. (Lahe 2014) Sõna on jumalik, lahutamatus ühtsuses Jumalaga, mida võiks ka mõista nõnda, et theós pole üldine mõiste, pigem osutab, et  nii Sõna kui Jumal on olemusühtsed. Isa armastab Poega ja on tema kätte andnud kõik (Jh 3:35). Jumaliku loomuse küllus, mille Poeg Jumala käest saab, annab Pojale täieliku meelevalla. Nagu hümni juhtmõte, on ka lausung „Ja Sõna oli Jumal“  Sõna toimimise väljendus maailmas („Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ (Jh 1:14); „Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest“ (Jh 1:16)).

 

„Kõik on tekkinud tema läbi …“ (Jh 1:3)

„Kõik on tekkinud tema läbi

ja ilma temata ei ole tekkinud midagi[9].“

Sõna on osaline loomises, on seotud loomisega, tema läbi on kõik loodud. 1. Moosese raamatus loob Jumal käsu ehk oma sõna abil. Logos-hümn on VT loomislooga siiski vaid külgnemisi seotud, sest Jh evangeeliumis pole Sõna pelgalt loomisvahend, vaid toimiv isikuline olend ning läbi isikustatuse ja absoluutsuse ületab johanneslik Sõna mõistena vanatestamentliku „sõna“. Siin võib leida seoseid VT tarkuskirjandusega, kus Tarkus on Jumala juures loomises kaasosaline (Õp 8:27–39; Trk 9:9), nõuandja (Trk 8:4), meister (Trk 8:6), looja (Trk 7:12, Sr 24:3) – aga need paralleelid ei ole täpsed vasted johanneslikule Sõnale ehk logos’ele.

Sõna „kõik“ ehk  panta ei esine pelgalt maailmakõiksuse tähenduses, vaid selle all saab mõelda kõike olevat. Eessõna dia ehk „läbi“, „tõttu“, „kaudu“ annab fraasis „kõik on tekkinud tema läbi“ võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Rõhutatud on Sõna instrumentaarsust, Sõna kui loomise vahendajat. (Lahe 2012) Mõeldud on ka Sõna kui Jumala üht ülesande täitjat, kui loomisvõimega varustatud abilist, kui maailma loojat (demiurgi) või algkuju, mille järgi reaalne ilm kogu oma mitmekesisuses on loodud. Või ka aktiivset loovust, loovat jõudu ennast, mis läbib kogu maise eksistentsi. (Schnackenburg 1981, 212) Et eessõna dia õigesti mõista, tuleb kirjakohta võrrelda ka teiste algkristlike kristoloogiliste lausungitega. Eelpool mainitud UT kirjadest kõnelevad Kl ja Hb hümnoloogilised tekstid samuti Jumala Pojast Kristusest, kelle läbi Jumal on maailma loonud („Kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud“ (Hb 1:2); „Sina, Issand, oled alguses rajanud maa ja taevad on su kätetöö“ (Hb 1:10; Kl 1:16). Nii nagu logos-hümnis on ka Hb kirjas Jumala loomistegevus toimunud preeksistentse Kristuse läbi. Vanematest usuvormelitest saab leida sarnasusi ka 1Kr 8:6: „siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi“. Samas 1Kr kirjas on nimetatud Kristust Jumala tarkuseks: „ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1Kr 1:24).

Võrreldes eelpool toodud  UT paralleele Jh hümniga, ilmneb et vaid Jh proloogis on üheselt sõnastatud, et Jumal on kõik elava loonud Sõna kaudu, kes on preeksistentne Jumala Poeg Jeesus Kristus.

 

 „Ja Sõna sai lihaks …“ (Jh 1:14) 

„Ja Sõna sai lihaks

Ja elas meie keskel

Ja me nägime tema kirkust

nagu Isast Ainusündinu kirkust,

täis armu ja tõde[10].“

Sõna ehk logos on hümnis mainitud otsesõnu vaid päris alguses, esimeses salmis, teises ja kolmandas salmis on see tähistatud viitavate asesõnade abil. Sõna esineb taas 14. salmis ning siit algabki tõeline evangeelium. Lausungit „ja sõna sai lihaks“ võib nimetada  logos-hümni kõrgpunktiks. Kuigi see pole esimene vihje igavesest Sõnast kui Jumala tahtest inimeseks sündinud  Jeesusest Kristusest (lausungis pole otsesõnu nimetatud Jeesuse Kristuse nime), on siin sõnastatud evangeeliumi tuum. „Sõna sai lihaks“ on täiesti uue, ainukordse, tõelise sündmuse tunnistus.

Huvitav on see, et alates sellest salmist kasutab evangelist meie-vormi „me nägime“, mis võib viidata ühele kogukonnale. See võib ka tähendada toonaseid tunnistajaid, pealtnägijaid, kes nägid Jeesust füüsiliselt, võib mõista ka, et „meie“ kui tema järgijad, kristlik kogudus, võtsime ta vastu, võtsime ta omaks. Salmis on väljendid ja mõisted, mis avanevad Jh evangeeliumi käigus ning on ühtlasi võtmesõnad: „Sõna“, „liha“, „elas“, „meie“, „kirkus“, „Poeg“, „Isa“, „arm“, „tõde“. See võib tõepoolest anda tunnistust hümni tihedast seotusest evangeeliumi tervikuga, terviksõnumiga ning võtab kontsentreeritult kokku, juhatab sisse järgneva, annab võtme mõistmiseks.

„Sõna sai lihaks“ on ajalooliselt toimunud fakt või sündmuse nimetamine, mis rõhutab Jeesuse inimeseksolemise unikaalsust võib-olla isegi enam kui väide, et Jumal sai inimeseks (antrophos) või meheks (aner). Idee, et jumalad tulid inimestena maa peale, polnud võõras ka paganlikele antiikreligioonidele, aga Jh evangeeliumi sõnastus eristab radikaalselt „lihakssaamise“ sündmuse samalaadsetest manifestatsioonidest. (Moody Smith 1999, 58) Lihast ja luust inimeseks sündinuna ei kaota Jeesus oma jumalikku olemust. Ta säilitas „Jumala kolm keskset omadust: kirkuse, armu ja tõe/usaldatavuse. VT teofaaniakujutlused kasutavad tihti just  neid sõnu, hbr kabod, chāsād, zāāmāt.“ (Thurén 2001, 30) Hümni sõnum on, et  Poja kirkus, arm ja tõde on Isalt päritud, et ta on Isaga ühtne.

Tuleb ka tähele panna, et Sõna ehk logos’e mõiste kaob edasise Jh evangeeliumi kulgemises,  Sõna on saanud „lihaks“ ning edasi loeme Pojast, Jeesusest Kristusest. Sõna „lihaks“ saamine on murdepunkt päästeloos, mis avab inimese jaoks eshatoloogilise dimensiooni: see on Päästja tee alla, maailma, „lihasse“, et läbi „liha“ tõusta üles taevasesse kirkusesse ning see tee saab teeks kõigile, kes usuvad. Selles lausungis ei kohtu mitte ainult Kristuse kaks loomust (jumalik ja inimlik), vaid sarnaselt Kristus-hümnile Fl 2:6–11 on siin kirjeldatud, sõnastatud päästesündmuse järjestus.

Omaette küsimus selle lausungi puhul on, miks on sõnastatud nõnda, et „Sõna sai lihaks“, aga mitte „Sõna sai inimeseks“. „Liha“ ehk sarx’i saab siin mõista kui inimest kogu tema surelikkuses, kaduvuses. Jh evangeeliumis on mõistete „lihalik“ ja „liha“ vasteks „maine“, mille vastandmõisteks on „taevane“ ehk „jumalik“. Samas tuleb siin vahet teha Pauluse keelekasutusest tuntud „lihaliku“ mõistega, mis tähendab, et Jh evangeeliumis ei ole Kristuse lihalikkus esimese inimese Aadama, pattulangenu lihalikkus (Rm 8:3). Pigem tuleks „liha“ mõistet ja selle tähendust võrrelda kirjakohaga Jh 6:62jj: „Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne? Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu“ (siin tuleks võrrelda Jh 14:6; 17:24). Küsimus on ka, kas  logos-hümnis  räägitakse juba Jeesusest kui lepitusohvrist: kas siin on võimalik leida sild evangeeliumi salmiga, kus Jeesus räägib endast kui „eluleivast: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest” (Jh 6:51). Mõtteline sild tundub olevat lausungil „Sõna sai lihaks“ ka  Jeesuse verise ristisurma kirjeldusega: „Vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett“ (Jh 19:34); „Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde“ (1Jh 5:6).

Schnackenburgi sõnul on selles salmis ka täheldatavad antignostilised tendentsid, et  idee jumalast, mis näib maailmas inimliku kujutisena, oli toona üsnagi levinud ja võttis väga erinevaid vorme ning kristlikku õpetust inimeseks saanud Jumalast võib võtta ka kui üht viisi eristuda või vastanduda gnostilis-hellenistlikele lunastususunditele. „Sõna sai lihaks“ on ainukordne ja eriline tunnistus ajalooliselt toiminud sündmusest, „lihas ilmutatud“ Päästjast. (Schnackenburg 1981, 244)

Tähelepanu tuleb kirjakohas pöörata ka salmile: „elas meie keskel“. „Elas“ eskēnōsen võib tõlkida nii „elas“ kui ka „telkis“. Verb „telkima“ skénoó tuleb sõnast telk, skēnḗ. Siin võib leida teatavaid paralleele tarkuskirjandusega (Sr 24:4,8,10), aga ka prohvetite raamatutega (Js 6:1–5, Hs 3:12). Jh evangeeliumis tuli Sõna, vaatamata sellele, et omad ei võtnud teda maailmas vastu (Jh1:10jj), maailma uuel ja ainukordsel moel, mida võib sõnastada-tõlkida nii, et Sõna lõi üles oma „telgi“, ajutise, maise, lühiajalise eluaseme. Seda fraasi saab võtta ka  tähenduses, et Sõna ehk Jeesus Kristus elas elu kui lihast ja luust inimene. Johanneslikus tähenduses ületab see lausung sisuliselt selle, mida on öeldud Tarkuse kohta: „Seejärel nähti seda maa peal ja läbi käimas inimestega“ (Brk 3:38), sest  Sõna oli saanud tõeliseks inimeseks, kes „elas meie keskel.“ (Moody Smith 1999, 59)

„Ja me nägime tema kirkust.“ Näha kirkust on näha Jeesust tõeliselt sellisena, kes ta on: Jumala saadik, Jumala Poeg, Messias. Ning kokku viies kaks kujundit „telk“ ja Jumala „kirkus“ ehk „aujärg“, võib ka siin näha viiteid VT-st: „Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” (Js 6:1–4). Jh 12:41  interpreteerib Js 6 templistseeni kui prohveti visiooni Jumala kirkusest: „Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast.“ Kirkus ehk doxa tähistab ka uut eshatoloogilist olemist, mis tuleb aegade lõpus: „Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse“ (Rm 8:19). (Moody Smith 1999, 59)

„Ainusündinu“ ehk monogenes on Jh evangeeliumis mitmeid kordi esinev kristoloogiline mõiste: „Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime“ (1Jh 4:9; Jh 1:18, Jh 3.16; Jh 3:18) (Moody Smith 1999, 59).

„Täis armu ja tõtt.“ Et Jumala Poeg on täis armu ja tõtt, on kinnitus Poja lähedusest Jumalaga. Jumal on armu allikas, armastuse läte, tõe allikas, kõige vale vastand. Tõde on Jumala päästev,  elu andev reaalsus. „Tõde“ on johanneslik termin, samas „arm“ esineb pigem Pauluse kirjutistes. Siiski, kui võrrelda mõiste „arm“ esinemist sünoptilistes evangeeliumides, esinebki „arm“ ainult Johannesel ning ainult proloogis. Võiks arvata, et  evangelist on justnagu tahtnud  kontakti võtta varase  kristluse laiema spektriga. (Moody Smith 1999, 59)

Jh 1:14 sisaldab kristliku dogma, inkarnatsiooniõpetuse tuuma. Kui lugeda seda teiste sarnaste kirjakohtade valguses (1Jh1:1–4; Jh 4: 2–3;  2Jh 7, Fl 2:5–11; Hb 2:14–18), siis on seal küll vähe öeldud inkarnatsiooni loomuse kohta, aga sündmust on väljendatud otsesõnu, julgelt ja jõuliselt.

 

Kokkuvõte

Johannese evangeelium, kirjutatud ilmselt 100. aastal pKr Väike-Aasias, kas Efesoses või Süürias, erineb sisu ja vormi poolest sünoptilistest evangeeliumidest. Kui Jeesus-sündmustiku kirjeldused on üldjoontes sarnased teiste evangeeliumidega, siis lisaks lahknevustele ülesehituses, esinevad suured erinevused Jeesuse enesetunnistustes (Maailma Valgus, Elu, Elu Leib, Tee, Tõde, Ülestõusmine, Hea Karjane), keelekasutuses ja mõistevaras. Oluline erinevus on, et üksnes Jh evangeelium algab logos-hümniga.

Logos’e mõiste etümoloogia uurimisel sai nähtavaks teekond, kuidas sõna logos omandas Kreeka filosoofia mõjul suuremahulise tähenduse. Herakleitose järgi on logos jumalik ja igavene maailmakord, mis vastandub muutlikule nähtumuste maailmale – idee, mis  mõjutas ka Platonit ning hilisemat stoikute filosoofiat. Platoni järgi on logos olemise seadus, loogiline printsiip. Aristotelese filosoofias kitseneb logos mõistuslikuks printsiibiks. Stoikute kohaselt toimub maailmas asjade igavene ringkäik, mis läbib samu loovaid tsükleid tänu loovale printsiibile ehk logos spermatikos’ele. Stoikute mõtlemise juurest võib tõmmata silla Philoni filosoofia juurde. Kui Philoni järgi valitseb maailma jumalik logos, mis on Jumala vahendaja ja inimeste õpetaja, siis johanneslik logos on saadetud  Jumala ilmutajana ja pääste toojana, kellega ollakse usu kaudu ühenduses ja kelle jumalikkus on varjatud „lihas“.

Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes (LXX) on logos ja sarnase tähendusega sõna rhema tõlkevasteks heebrea sõnale dābār. Ühe paralleelina võib võtta VT loomisloo läbivat motiivi, et Jumal on loonud maailma oma sõna läbi ning see sõna on maailma ja elu loov Jumala tegu ja vägi. Heebrea dābār, mis on ka tihti „käsu“ tähenduses, ning kreeka logos ei ole samased, sest logos ei tähenda VT-s „käsku“. Erinevuseks on ka, et VT kohaselt pole maailm loodud logos’e abil. 1Ms loomisloo Jumala „kõne“ või „ütleb“ tähendus eristub Jh evangeeliumi logos’est, johanneslik logos on personifitseeritud ning sündis Jumala tahtel „lihaks“, Jeesuseks Kristuseks. Logos ehk Sõna ja Jumal on lahutamatult  seotud, Sõna on osaline loomises, tema läbi on kõik loodud.

Johanneslikku logos’t saab seostada ka vanatestamentliku mõistega sophia, „tarkus“ ning tarkuskirjanduses võib tõepoolest leida Jh hümni juuri ja mõjutajaid. Sarnasuseks võib pidada, et Tarkus kui personifitseeritud jõud oli ajastute eel Jumala juures, oli esimene loodu enne maailma loomist, aga ka loomise vahendaja, mille kaudu Jumal lõi maailma ja kõik elava. Oluline erinevus, kui võrrelda Tarkust johannesliku logos’ega on: Tarkus, olles küll alguses Jumala juures, loomise juures, on  ise Jumala  loodu, mitte „ainusündinu“. Mitte üheski VT tekstis ei esine Tarkus inkarneerunud Jumala Pojana.

Logos-hümni kulminatsiooniks on „Ja sõna sai lihaks …“ (Jh 1:14), kus on sõnastatud kogu evangeeliumi tuum. See on täiesti uue, ainukordse sündmuse tunnistus, mis sisaldab kristliku inkarnatsiooniõpetuse tuuma. Kui lugeda seda teiste sarnaste kirjakohtade valguses, siis on võimalik näha sarnasust. Kõigi eelpool kirjeldatud paralleelide ja sarnasuste, allikate ja mõjutuste vaatlemisel ilmneb logos’e ehk Sõna eriline tähendus: preeksistentne Sõna oli enne maailma loomist Jumala  juures, oli olemas enne alguste algust, olles Jumalaga olemuselt ühtne, olles jumalik. Sõna tuli maailma inimesena lihas ja veres, sündis ühel kindlal ajaloolisel hetkel Jumala Pojana, Jeesuse Kristusena. Jeesus on seesama Sõna, mis on loodu alus.

 


[1] Kreeka-eesti Uue Testamendi sõnastik: „alus“, „olemus“, „kõikumatus“, „sisemine kindlus“.

[2] Kr  dianoia – mõtlemisvõime seostub etümoloogiliselt sõnaga nous – mõistus üldises tähenduses, dianoeetiline mõtlemine tähendab läbimõtlemist ja siis ka mõistmist ning järeldamisoskust, s.o mõistusliku, ratsionaalse hingeosa tegevust.

[3] Septuagintas: kai eipen ótheós genēthētō fōs kai egéneto fōs. Verb eipen on aoristi vorm sõnast légō.

[4] Kreekakeelne sophia on vaste  heebrea sõnale  hokmah, mõlemad on naissoost sõnad.

[5] R. Schnackenburg,  E. Haenchen ja E. Käsemann on seisukohal, et  hümni eelkristlik karakter on enam kui problemaatiline, aramea originaal mitteusutav. (Schnackenburg 1981, 206)

[6] Saalomoni oodid on vanim kristlike laulude kogumik väljaspool Uut Testamenti. „See on tuginenud oodide keele-, stiili- ja ka teatud temaatilisele lähedusele Johannese evangeeliumiga, mis pärineb praegusel kujul samuti 1. sajandi lõpust ning mille tekkekohaks peavad paljud uurijaid samuti Süüriat. Saalomoni oodide lähedusele Johannese evangeeliumiga juhtis oma kommentaaris tähelepanu juba Rudolf Bultmann.“ (vt Jaan Lahe,  Saalomoni oodide mõttemaailmast)

[7] En arhē ēn o lógos. Kai o lógos ēn pros ton theón kai theos ēn o  lógos.

[8] Sellele viitavad nii Bultmann, Thurén, Schnackenburg, Moody Smith, Paul jpt.

[9] Pánta di aytoy egeneto, kai chōris aytoy egéneto oyde en o gégonen.

[10] Kai o lógos sarx égéneto kai eskēnōsen en ēmin, kai etheasámetha tēn doxan autou, doxan ōs monogenous para patrós, plērés haritos kai alētheias.

 

Kirjandus

Analytical Lexicon of New Testament Greek. Hendrickson Publishers, 2012.

Aristoteles, Nikomachose eetika. Tartu, Ilmamaa, 1996.

Ashton, J. Understanding the Fourth Gospel. Oxford University Press, 2007.

Bibel-Lexikon. Herausgegeben von H. Haag. Tübingen, 1968.

Bruce, F. F. Uue Testamendi ajastulugu. Tallinn, Logos, 2000.

Bultmann, R. Das Evangelium des Johannes. Vandenhoeck  & Ruprecht, Göttingen, 1986.

Hengel, M. Die johanneische Frage. Tübingen, Mohr Siebeck, 1993.

Hengel, M. Judentum und Hellenismus. Tübingen: Mohr Siebeck, 1988.

Hillar, M. From Logos to Trinity. New York: Cambridge University Press, 2012.

Kaiser, O. Philo von Alexandrien. Denkender Glaube – Eine Einführung. Göttingen, Vandenhoeck & Ruprecht, 2015.

Konsa, V. „Logos ja mythos“  – Akadeemia, 1990, nr 1.

Lepajõe,  M. Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik. Tallinn, Maarjamaa, 2000.

Lahe, J. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn, Kodutrükk, 2004.

Lahe, J. „Järelsõna. Kurt Rudolph ja tema töö 20. sajandi alguse gnoosise-uurimise kontekstis“ – Rudolph, K. Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu. Tallinn, TLÜ kirjastus, 2014.

Lahe, J. „Saalomoni oodide mõttemaailmast“ – Kirik ja Teoloogia (Nr 20 / 27.4.2012).   http://kjt.ee/2012/04/saalomoni-oodide-mottemaailmast.

Lahe,  J. „Sissejuhatus Rudolf Bultmanni teoloogiasse (1. osa)“ – Kirik ja Teoloogia (Nr 29 / 29.6.2012). http://kjt.ee/2012/06/sissejuhatus-rudolf-bultmanni-teoloogiasse-1-osa/

Lahe, J. „Verbum caro factum est: Hümn Kristusele, inimeseks sündinud jumalikule Sõnale (Jh 1:1–14)“ – Kirik & Teoloogia (Nr 159 / 26.12.2014). http://kjt.ee/2014/12/verbum-caro-factum-est-humn-kristusele-inimeseks-sundinud-jumalikule-sonale-jh-11-14/

Lohse, E. Uue Testamendi teoloogia põhijooni. Tartu, Greif, 1994.

Lohse  E.  Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, Greif, 1994.

Masing, U. „Jahve sõna“ – Uku Masing ja Piibel. Koost Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2005.

Moody Smith, D. The Theology of the Gospel of John. Abingdon Press, 1999.

Paul, T. „Alguses oli Sõna“ – Kirik & Teoloogia (Nr 89 / 23.8.2013). http://kjt.ee/2013/08/alguses-oli-sona/

Platon. Teosed, I köide. Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu, 2003.

Religion in Geschichte und Gegenwart,  Band 5, Tübingen, 1998–2007.

Roosimaa, P. „Kes on Johannes. Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest“. – Usuteaduslik Ajakiri, 2001, nr 2.

Rudolph, K. „Gnoosise olemus ja struktuur“ – Akadeemia, 2001, nr 10.

Rudolph, K. Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu. Tallinn, TLÜ kirjastus, 2014.

Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Tallinn, EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, 1992.

Schnackenburg, R. Das Johannesevangelium, Freiburg, Basel. Wien. Herder, 1981.

Tasmuth, R. „Johannes küll, aga kes siiski“ – Usuteaduslik ajakiri, 2000, nr 1.

Theologische Realenzyklopädie, Berlin. New York, Walter de Gruyter, 1991.

Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, IV Band. Stuttgart, 1949.

Thurén, J. Johannese evangeelium. Tallinn, EELK Usuteaduse Instituut, 2001.

Vielhauer, P. Geschichte der urchristlichen Literatur. Berlin, Walter De Gruyter, 1975.

 

Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18) (1. osa)

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English